Heligaja. Tere päevast, klassikaraadio kuulajad algamas on kuuenda novembri serigaja ning tänases saates on meil käsitlemise all järgmised teemad. Neljapäeval tuli Pariisis seal play Ellis esiettekandele Arvo Pärdi uus teos siluett oma Shakistseeweetseegressi omandi all. Pärdi looming kõlab veel mitmel pool Prantsusmaal. Sel nädalal esinevad festivalil London International festival of Exploreri Musica kaks eesti ansamblit Eesti-Ukraina folkansambel Svjata Vatra ning vanamuusika ansambel Hortus Musicus. Ja festival on pühendatud muuhulgas ka Arvo Pärdi loomingule ja meil on eetris telefoniühendus Londoniga kõnelevat festivalil kunstiline juht Miguel Santos ja Eesti suursaatkonnas Londonis kultuuri esindaja Reet Remmel. Pärnu linnavalitsus korraldab tulevast aastast ümber Pärnu filharmoonia linnaorkestri, eks, kuid filharmoonia juhi seisukohalt pole ümberkorraldamine põhjendatud. Teemat käsitleb lähemalt Ester Vilgats. Neljapäeval debüteeris ERSO ees Soome noorema põlvkonna dirigent Eeva Ollik. Ainen kõlas Pärdi Britteni Vošeke looming soleeris Paris. Vot see on ning kontserdimuljeid jagavad klassikaraadiopraktikal õpivad Eesti muusika ja teatriakadeemia, tudengid Maarja kindel ning Johanna Mängel. Festivalil klaver lõpetasid pianistid Pärt, Klemser, Kevin känner ja Eli soovirsa laadse kontserte kommenteerivad professor Matti Reimann ning muusikakriitik nelevaste infad. Rahvusooperis esietendunud Putšiini Pohhimis kõneleb lähemalt Tiiule Evald ja Metlev sarjas etendus modest Mosaski Boriss kodunopham, lavastaja ristimine ning trigeeris valelik, järgnev nimirollis laulis Rene papa ja klassikaraadio stuudios avaldab mõtteid muusikapedagoog ning kriitik Raili Sule. Teisel novembril tuli esiettekandele Rein Rannapi kantaat hingelind, mida käis kuulamas ning jagab meile muljeid Igor Karsnek. Selliseid on tänase heliga teemad. Arvo Pärdi looming kõlab üsna mitmel pool siin sügishooajal Prantsusmaal ja neljapäeval tuli Pariisis seal play Ellis esiettekandele tema uus teos siluett oma šoki slaavi selgressioon mondi all. Ja kuulamegi, mida oli selle teose kohta öelda dirigent Paavo järvil. Idee tuli sellest, et Arvo helistas mulle ükskord, ütles, et, et ta kuulas parajasti meie plaati, mis me tegime erzoga ja see on Arvo Pärdi esimene plaat, mida me tegime üldse. Ja talle väga meeldis. Ja ma sellel ajal just kasutasin seda võimalust, et küsida käest 20 kirjutada meile midagi siia Pariisi esimeseks hooaeg natuke aega mõtlemist ja ütles siis hea kirjutas, sest ta leidis hea õige teema, see Eiffeli torni teema, mis seal tegelikult iseenesest huvitav teema. Ta põhjalikult uurinud kõike seda Eiffeli torni konstruktsiooni ja kõike seda õhulisust ja samal ajal pitsikatude asi, mis seal toimub, kogu aeg on just see selline struktuur, mis on tegelikult kandev, samal ajal tühi, seal on, tuleb hästi palju õhku läbi, kuna ta seal seinu ei ole. Tarneid. Siin kõlas väike helinäide Pariisis neljapäeva õhtul. Nendega on teretulnud Arvo Pärdi teosest siluett oma selgreaktsioon mondi all. Aga tõepoolest, Pärdi looming kõlab veel mitmel pool ning seitsmendal novembril annab Pariisis sooloõhtu Pärdi loomingust Aare-Paul Lattik, kelle kavas on ka kapiia Karindi teosed. 10. novembril veerib Arvo Pärdi sümfooniad number neli lasancheres Olari Elts. Ja ta teeb seda koostöös orkestriga ansambel hoogastatud Pariin ning tegemist on kontserdiga, mis toimub festivali Pariidulemisik raames. 12.-st 16. novembrini etendab Hamburgi riigiooperi balletitrupp Pariisi rahvusooperi balletilaval palee karniees. John oime lavastatud õhtut partsi päeval episood, et eco, kus tantsitakse muuhulgas ka Pärdi muusikale loodud koreograafia järgi õige pea kontsertreisile siirdumas ka meie ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve käe all ja meilegi tuttavat interpretatsiooni jagatakse siis ka mitmel pool Prantsusmaal muuhulgas kassant Martaani festivalil. Normandias toimub 11.-st 26. novembrini Põhjamaade festival Leporeaad ja ka seal kõlab Arvo Pärdi looming. Sel nädalavahetusel annavad Londonis kontserte kaks eesti muusikute grupp nimelt Eesti-Ukraina folkansambel Svjata Vatra ning vanamuusika ansambel Hortus Musicus. Nad osalevad festivalil, mis kannab nime London International festival of eks Plaratori Music ja selle festivali kunstilist nägemust juhib Miguel Santos. Tänavusel festivalil osalevad teiste seas näiteks ka terri Raili Kevin, prajas aga tuleb ettekandele ka Arvo Pärdi looming. Klassikaraadiol on telefoniühendus Londoniga, kus eesti muusikute kontaktide loomisest kõneleb lähemalt Reet Remmel ning käesolevat festivali tutvusta kunstiline juht Miguel Santos. Festivali kunstiline juht Nicolas Santos kõneleb, et tegemist on festivaliga, mis pakub kuulamiseks avastusliku muusikat. Santos ise korraldab Londonis festivale juba aastat ja käesolev festival toimub teist korda. Ta püüab eristada teistest Londonis toimuvatest festivalidest, mille keskmes on pigem maal muusika, Chevy, elektrit, iroonilise muusika teemad. Samas ei välistada erinevaid muusikastiile. Püüab inimestele lihtsalt pakkuda uut muusikat kuulamiseks või ka publikut üllatada ja selleks, et publikut üllatada, käivad festivali tegijad ka ise maailmas ringi ja toovad huvitavaid muusikalisi nähtusi Londoni publikule lähemale. Eesti muusika on tänavusel Londoni International festivalil, noh, eks Flora Tallinn Music väga hästi esindatud. Täna õhtul annab kontserdi ansambel Svjata Vatra, kes on esmakordselt Inglismaal, Londonis ja festivali lõpetab pühapäeva õhtul kontserdiga ansambel Hortus Musicus kelle kavas on muuhulgas ka Pärdi loomingut ning selle kontserdiga tähistatakse Arvo Pärdi 70 viiendat sünnipäeva. Festivali avaõhtul andis kontserditerjeri Raili koos saksofonist pruukse ning Talva virtuoosi Tallinn singiga ning nende Kawasele California kerana esiettekanne ja esmakordselt Londonis andis kontserdiga Belgia päritolu vimm Mertens sellest, kuidas on tekkinud kontaktid Eesti muusikute ja festivali vahel, kõneleb lähemalt Reet Remmel. Eesti suursaatkonna kultuuriesindaja Londonis. Ja tema on seitse aastat tegema festivali festival, lavastusliku muusika festival ja pole midagi salata, inciteik määrab asjade käigu, mis on saanud, kes on käinud Eestis ja näinud ja kuulnud üsna tihti muusikat tehakse ja kui palju avastuslikke seal. Nii et see oli asja Annikud pärast, oli meil saatkonnas temaga väga kena kohtumine ja sai kokku lepitud selleks, et mis ja kuidas. Nii et praegu hea meel nagu sellest, et meil on lausa kaks ansamblisse epistates kortsud nauditud, vaata vaata. Kui hästi on eesti muusika Londonis nähtav ja kuuldav ja kättesaadav Selle kohta võiks öelda nii, et meie suured nimed muusikamaailmas Arvo Pärt heliloojana ja Neeme Järvi, Paavo Järvi, Kristjan Järvi ja veel mõned noored on siiski Londonis Londoni saalides kõlamas olnud aga peab ütlema, et nende nimede ja ülejäänud esinejate vahel senini on ikkagi päris suur lõhe, eriti siin Londoni lihtsalt muusikuid tuntakse väga vähe. Londoni publiku ette pääseda on ikkagi väga keeruline, siis siin on konkurents ülisuur. Ühel õhtul on vähemasti 800 kontsert. Ja nende lase tõepoolest see on niisugune, siin tuleb nõelasilmast läbi pääseda, et konkurentsis läbi lüüa. Seda enam on nagu hea meel, et näiteks sellel festivalil, mis on muide Londoni ühes kolmes suurimas paigas keskudes üks Ardikani Saud bändi kõrval on pintsleid kõige olulisem Londoni kultuuri ja kontserdi kehtib. Et Sinclair esinemise seatavad ja Hortus Musicus on valitud lausa Nanseni festivali lõppkontserdil, mida muide üks meedia vastukajasid nimetas festivali grand finaal, eks. Kes on see publik, kes nüüd käesoleva festivali Eesti muusikaavastustest nagu osa saavad? Ma arvan, et see tublid ripub väga ära kontserdi sisus. Nad otsivad siiski oma hingele ja kõrvale midagi, hüüti avatusliku, nii nagu terve festivali nimi. Nii ma usun ka, et need mõlemad kontserdid, vints jaatav atradiga, Hortus musicus annavad võimaluse mitmelt klassikaliselt muusikat ja võib-olla ka Suurbritannias küllaltki valdavaks uue muusikaliinist veidi kõrval olevaks liiniks. Nimelt Hortus mõõtsituse kontserdi. Ma arvan, et on siiski küllalt erandlik ka Londoni keskaegsesse, et need Melilevad, kellele see kontsert on pühendatud Tiia kantseeli terri Raini ja muidugi Arvo Pärt ning ega liituvad ka veel isamaad. Traditsioonilise muusika osalt improvisatsioonilised osad komponeeritud infikaadi, mis Hortus musicus kavas on, nii et ma usun, et see on suhteliselt eriline Londoni publikule. Väga huvitav oleks teada, millised on ka vastukajad, seda saame teada pärast kontserti, aga juba enne saan öelda, et näiteks resonants-s sest see saade ja naasiaga saanudki ajev muusikaajakiri on juba ette reklaaminud neid kontserte ja näiteks otseses muusikute kontserdi valifaima oma kriitikute soovituse hulka. See on jällegi asi, mis on omaette huvi ja kvaliteedimärk. Sinna satuvad nädalas, kui ma isegi ei oska öelda, võib-olla kolme tuhandet kontsert kuus valitakse välja ja otses mõõdikute kava selles rivis on. Ma arvan, et see on ikkagi üks märk, niga, teeb, X-tee on ikkagi see, et infi litterkleiti on vaja välismaal tutvutada. Eff interpreedid. Et kunstimetropolides läbi lüüa, aga ma arvan, et ka Londonis on kõvasti sel teemal arengut on kahtlemata siin on ka nende ansamblite kõrvalseltside esinemas käinud. Aga ma siiski kasutaksin juhus ja reklaamid siin järgmise aasta veebruari lõpus toimuvat festivali üks esimest korda saab nimeks Eesti Fed Songi festival Londonis, mis on pühendatud Eesti muusikale ja eesti kultuurile. Sellise pealkirja all on festivali reklaamitud praegu Londoni nii online kui ka trükimeedias. Mõned reklaamid ilmusid alles äsja. See festival on veebruari lõpuks, 21.-st 26. veebruarini esinema tuleva. Võitsin Twitter Trio Vox Clamantis, klaveriorkester tuuri filmib Kristjan Randalu. Neil on päris pikk nimekiri selle festivali osavõtjaid ja see on võib-olla üks tõepoolest kõige suurem eesti interpreetide ja ka heliloojate rivi, kes kunagi on Landerit nii-öelda järjepannu ühel festivalil ette astunud, aga selleks lubatud järgmise aasta veebruarini. Vanamuusika ansambel Hortus muusikuse kavas on Londonis lisaks Arvo Pärdi loomingule ka Kiyagandshli teosed ning sama kavaga annavad nad kontserdiga järgmisel nädalal, 13. novembril Tallinnas väravatornis Mil klassikaraadio sele kontserdi salvestab Kiiegancheri loomingut kuuleb ka päev varem Estonia kontserdisaalis. 1994. aastal asutatud Pärnu linnaorkestris sai neli aastat tagasi filharmoonia ja ametisse võeti mitu inimest, kes peale orkestriga seonduvate sündmuste on korraldanud ka teisi kontserte ja üritusi. Tulevast aastast alates korraldab Pärnu linnavalitsus selle ümber ning fermoonias saab taas linnaorkester. Teemat käsitleb Ester Vilgats Pärnust. Korraldused, kus mõnes kollektiivis tuleb koosseise vähendada või muud olulised muudatused puudutavad, reorganiseeriti vaid väga valusalt. Räägin siin Pärnu filharmoonia eest, mille ümberkorraldamisega linnavalitsus parasjagu tegeleb. Täpsemalt on vastavad materjalid saadetud volikogule kinnitamiseks ja kui midagi ei muutu, pole uuest aastast enam Pärnu filharmoonia, et vaid linnaorkester, see tähendab tagasiminekut mõne aasta tagusesse aega, kus see just niimoodi oli. Berna abilinnapea Jane Mets põhjendab Nii nagu ta oli neli aastat tagasi, tuleb tagasi Pärnu orkester ja põhimääruse põhilause on võib-olla see, et orkestri põhieesmärk on professionaalse muusikakultuuri edendamine ja esitamine. Oi, aga tal ei olnud seda eesmärki. Loomulikult oli ka filharmoonia, kas eesmärk, aga filharmoonia puhul oli ka palju muid ülesandeid ja tundus, et selline kontserttegevuse organiseerimine hakkas juba natukene segama orkestri tegevust. 150000, kas see oli kõik seda mänguvärk? Igal ei ole mitte niivõrd raha kokku hoidmine ja ma rõhutan seda, et orkestrantide palgad ega sinna tööle jäävate administratsiooni töötajate palgad ei vähe. Aga see 250000 kokkuhoidu tekib koosseisude vähendamisel konkreetselt siis produtsendi reklaamitoimetaja arvelt. Kindlasti jääb Pärnusse edasi tegutsema noortekoor, kellel on samuti kaks dirigenti, küll mõlemad poole kohaga, aga nemad hakkavad tegutsema kunstide maja alluvusest. Pärnu linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Andrus Haugas põhjendab reorganiseerimist nii. Keerukamatel majanduslikel hetkedel me oleme sunnitud üle vaatama eelkõige need valdkonnad, kus toimub dubleerimine. Kontsertide festivalide korraldamine on selline valdkond, kus Pärnus on kohal nii riigiasutus, Eesti Kontsert kui ka mitmed mittetulundusühingud. Sellest tulenevalt ei ole munitsipaalsektoril hädavajadust samas valdkonnas konkureerida. See muudatus teeb selle valdkonna pisut ka selgemaks ja teiseks on oluline ilmselgelt ka see, et uues olukorras saab linnaorkester keskenduda eelkõige orkestrimuusika ka seotud projektidele. Ei pea enam killustuma erinevate muusikaprojektide vahel ja saab keskenduda ka orkestri enesearendamisele masinaehituse, seal on ka etteheiteid Pärnu linnaorkestrile, ütleme kunstilise taseme pooleni. Otsest kriitikat selle koha pealt ei ole. Seda näitab kasvõi see, et meil on linnaorkestrit käinud dirigeerimas maailmakuulsad dirigendid absoluutselt nõus ja nende hinnang Pärnu linnaorkestrile on olnud ainult positiivne. Vicharmoonia direktor Kaija Velmet on praegu küll lapsepuhkusel, aga asub juba uuest aastast taas tööle. Tema leiab, et rahaline kokkuhoid on põhjendatud, aga filharmoonia nimi võinuks jääda. See, et majanduslikult on rasked ajad, sellest saavad isegi muusikud loomulikult ju aru, et on vaja kokku hoida, et eelarve väheneb, on täiesti loogiline see, et orkestrit ära ei kaota, et on tehtud, selline otsus on suurepärane ja selle eest müts maha meie linnavalitsuse eest, aga see, et on vaja reorganiseerimise käigus muud asutuse nime, siis sellele ei ole ühtegi põhjendust meile tegelikult, et sellel ma ei näe ka mingisugust mõtet, sest et paratamatult kahjustab organisatsiooni. Kui ühel aastal on ta ühe nimega, siis kästakse muuta, sest ka Pärnu filharmoonia loomine oli tegelikult linnavalitsuse otsus, mitte orkestri sisemine sundvajadus. Eile kohtus abilinnapea Jane Mets orkestrantidega ja oli tema enda sõnul meeldivalt üllatunud, kuivõrd mõistvalt asjasse suhtuti. Jane Mets. Kohapeal oli 15 orkestranti ja julgen öelda, et oli hästi konstruktiivne arutelu kus kõik orkerstrandid said võimaluse oma arvamust väljendada ja orkestri ühine meelsus paljudes küsimustes oli täiesti. Nad kiidavad heaks selle reorganiseerimise Ja arutanud neid niimoodi, et kas kiidavad heaks või mitte, vaid nad täiesti mõisti, mille pärast toimub selline organiseerimine ehk siis tagasiminek nelja aasta tagusesse, kus oli linnaorkester. Nad saavad aru, et kõige Sam on professionaalse muusika tegemine Pärnu linnaorkestrile edaspidi ja mitte niivõrd muu kontserttegevuse organiseerinud. Mis seisukohale jäi orkester peadirigendi asjas? Orkestri ei sellele seisukohale, et vähemalt järgmised kaks aastat jätkab nendega Jüri Albert. Nii et ei kuuluta konkurssi Ei dirigendi lei kuulutata konkurssi ja leping sõlmitakse JÜRI Alpeteniga kaheks aastaks veel aga küll kuulutatakse konkurss orkestri direktorile siis, kui praeguse direktori lepingu tähtaeg lõpeb ja see tuleb juba seadusest. Neljandal novembril toimus Eesti riiklikult orkestrile kontsert, mida dirigeerib There's Eva Allikainen. Dirigent, kes oli siia kutsutud küllaltki lühikese etteteatamisega ja kontserdikavas kõlasid Arvo Pärdi juhtus Benjamin Britteni mälestuseks ja Britteni viiulikontsert, kus soleeris Boris brovtson. Ning kontserdi teises pooles kõlas Antonilt Vošeke sümfoonia number seitse. Ja siia klassikaraadio stuudiosse. Vot meie kaks siin hetkel praktikal viibivad Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengit ehk siis maarjakindel tere Maarja Johanna, Mängel, Tre, Johanna ja võib-olla alustamegi siis kontserdijärjekorras, et milliseid mõtted need eile kuuldud teosed tekitasid. Kontsert algas pardi kantusega. Et mulle väga meeldis, sellepärast et see oli küllaltki eriline interpretatsioon, minu arvates see oli küllaltki dramaatiline ja isegi jõuline, mõnes mõttes nagu lamentaada või kantus võiks seda tavaliselt esitatakse küllaltki sellise vaoshoituna või kuidagi sissepoole, aga siin allikaid ei välja toonud sellised dramaatilised astmed või rõhud, mis seal langevas käigus tekivad. Ja minu arust see oli väga huvitav. Mulle meeldis see mõte, et see Pärdi teatriga kaudselt Britteniga seotud. Mulle tundus, et see Pärdi teos oli võib-olla isegi kontserdi kõige siiram ja ausam esitus seal tegelikult. Üsna ma ei saaks öelda, levinud, aga siiski ette tulev lahendus, et kui esitada printerit loomingut ja eriti seda nüüd siis Pärdi sünnipäeva aastal, siis juhatada sisse Pärdi pühendusega Brittenile. Kuid kontsert jätkus siis ulatusliku Benjamin Britteni viiele kontserdiga, mille puhul mul endal on kõrvus Naudi versioon ja niin Janson isoleerimisel. Kuid milliseid mõtteid tekitas Boris Brotzonni solistlik? Käsitlus seda viiulikontserti oli väga huvitav kuulata, sest et seda ei esitata just tihti eriti meil siin Heali nagu nähe neid higi ja pisaraid ja seda pingutust, sest see on ju äärmiselt tehniliselt väga keeruline teos. Seda, kui oli näha, et turist tuleb, see on see ka hästi hakkama, et võib-olla minu jaoks oli see võib-olla liiga romantik tüüpiliselt esitatud. Ilus Tanja Ilus vibrata aga pisut liiga magus võib olla. Sul on ilmselt tuhandeid kordi mänginud, ma arvan, ja ERSO, seda ei ole ilmselt nii palju mänginud ja ma tean, et Brotzunn ja ERSO tegid vist ainult ühe proovi enne kontserti. Ja võib-olla natuke jäigi puudu sellest nagu kahekõnest või koostööst solisti orkestri vahel. Mulle tundub ka, et just see koostöö taha jäi ka see, et need teose vormi andnud lõpikut siduv, et võib-olla sellest ka mingid muusikalised ebatäpsused. Ja mina arvan, et allikaid on seal hästi hakkama. Kontserdi teises pooles kuulasime me küll mitte Ollik aineni. Enda valikud Vošaki seitsmendat sümfooniat, mille suhtes ta muide klassikaraadiole antud intervjuus oli küllaltki kriitiline. Minu arust see on täitsa hea näide sellisest romantilisest sümfooniast ja minul näiteks meediasse sümfoonia ja mul oli ka selline tunne, et ERSO Ollikaine, nagu sellest vorsakkis, leidsid sellise tõelise sõpruse, et see esimene pool oli natuke rabe jah, et selline natuke närviline, aga ütles, et Varrak oli täiesti nagu naudinguga mängitud ja romantilise dramaatiline, jõuline ja ohtlik naine on väga hästi, oskas välja tuua. Kuidas sa kirjeldaksid demontrigeerimis stiili. Ma pean ütlema, et ta jättis väga sümpaatse mulje, et ei olnud nagu selline naisterahvas, kes üritaks mees olla nagu loomulik dirigendile ja hästi sümpaatse mulje jättis. Mis torsaki sümfooniat võtab, siis mulle meeldis Neljas osa, viimane osa seal, nagu tuli see tema eriliselt need jõuliselt impulsid välja, et pisut et nagu Britteni puhulgi ja mulle tundus, et varseki sümfoonia liga liiga magus, aga see on muidugi maitse asi, muidugi ilus vooga meloodia, kuid pisut ülepakutud minu jaoks. Aga mis dirigenti puutub, siis mulle hirmsasti meeldis. Esiteks ta on nii jahmatavalt noor kuulinejad selja tagant on ta nii hea vaadata, et on nagu hästi kõnekas ja see, kuidas temast selg räägib ja Need on suuremad kui tema ise. Mul tekkis lihtsalt. Momente Anna-Maria Helsingiga, kes välimuse poolest on võib-olla natukene mitte nüüd niivõrd miniatuurne, kui Eeva oli kaine ja lihtsalt siis käte haardeulatuse, kuidas ma ütlen, et see trajektoor oli evollika ainel ikkagi väga intensiivne ja väga avar? Ennast orkestri mängi olukord, et, et tema, need impulsid olid täiesti selgelt ja täpselt, ma arvan, et see oli igati hea kogemus nii noorele dirigendile, kellel oli see debüüt ERSO-s kui ka ERSO-le endale, et saada sellist värsket kogemust väga ilus kontserdielamusele. See kontsert on ka hetkel veel klassikaraadio koduleheküljel järelkuulatav ning siinkohal kuulame ka väikest katkendit varsaki seitsmendast sümfooniast. Eesti riikliku sümfooniaorkestrit dirigeerib. Festivali klaver viimastel päevadel andsid kontserte pianistid Bert-Klemm sääram Kevin gener ning Elisa Laatsa ning seal vahepeal ka esinesid noored muusikud, kes esitasid ainult arreteerisid Schumanni loomingut. Üheksandal oktoobril soleeris peanister Klemser listi surmatantsus ning Rahmaninovi rapsoodias paganiini teemale. Eesti riikliku sümfooniaorkestrit dirigeeris Anna-Maria Helsing ning kontserdimuljeid jagab professor Matti Reimann. See kava ausalt öeldes natukene tähendab, ega siis mossed kui pildid näituselt, ega see ka väga lõbus ei ole. Tiia siiralt paganiini seosed ja kõik 24 variatsioon jälle arvud ja kui siin vähegi tuleb see mängulaad, et ma meeldin lavalt. Vot siis ei ole asjad väga hästi niukseid, asju on juhtunud Klemsel kunstnikuna, ta andis endale aru, sees on ja mitte nii, et ma saan sellega kergelt hakkama, mis siis, et ma olen võitnud 17 konkurss vaid ta kunstnikuna, mis asja tõsiselt ja ta on tark mees, vene kool paistis ka välja ja heliloojate variatsiooni kompositsioonitehnikast arusaamine seal nende fugatud, millised variatsioonid ja meloodiliselt ja kõik, mis kahe teose peale kokku tuli ikka selle sünge teemaga seoses selles ringis kogu aeg püsida. Tavaliselt see on väga raske ülesanne, lisaks pianistlikud raskusi ja ta mängis ausalt dirigent natuke oleks võinud nõtkem olla, klemm seal targa pianistina hakanud väga jõuga pressima, proovis minna, proovis pidurdada, liikumisi siin-seal ja ka tegin võimaluste piires. Aga sellest siiski piisas, et aru saada, mis ta nagu soovis. Mul on siiski niisugune tunne, et ta on ikka niisuguse intellektuaalse kallakuga pianist. Maiustutan tark eritise, Rahmaninovi lüüriline variatsioon, milles tahetakse tihtipeale mingisugusest muusikali teha. See oli niisugune ilus kvalifooniline areng, tuli seal ilusa kõlaga. Tore kontsert. Bert Lenzeri kontserti on võimalik klassikaraadio koduleheküljel kuulata tervikus ulatuses ja vaadata ka kontserdi aegu üles võetud videot. Festivali klaver kommenteerimist jätkab muusikakriitik nelevasteisel, kes peatub pikemalt laupäeva õhtul toimunud Kevin generi kontserdil. Festivali kolm viimast kontserti moodustasid omamoodi kulminatsiooni sellele klaveripeole ja Klemseri Elisa viiruse laadse kontserdi keskele mahtus Sis Kevin känneri. Sooloõhtu saab bänni loomingust Kevin kännersai rahvusvahelisel areenil tuntuks 1990. aastal, mil ta sai Varssavi konkursil teise koha, mis oli siis toona kõige kõrgem välja antud preemia. Ja muide äsja lõppenud 16. rahvusvahelisel Saltaani konkursil oli ta äsja žüriis näiteks Marta Argersi või tank täis on ja pelada Vitovitši kõrval ja soprani, loomingu ja Poolaga generil tegelikult üsnagi eriline side. Õpetajateks olid varases nooruses Poola pianistid Christoph suusa ja Ludwig Stefanski ja hiljem on ta täiendanud end ka Karl-Heinz kammerlingi ja Leon flaisseri käe all. Kontserdi kava oli siis üles ehitatud nõnda, et varased teosed olid kõrvutada tema hilisema loominguga. Arhitektuuriliselt koosnes generi kava neljast terviklikust plokist igaühes, neis oli siis üksophanis Kertsa ja samuti väiksemaid vorme. Miks ma võrdlen tema kava ülesehitust arhitektuuriga nimelt Kevin generi mängu üheks oluliseks tunnuseks oli äärmiselt tugev vormitaju. Ta suutis mängida nii väike kui ka suurvorme tõesti äärmiselt kontsentreeritult ja väga ühtse joonega. Teoste arengukaar oli algusest lõpuni väga selgesti jälgitav. Terves kavas puudusid sellised hetked, kus mõte ei kannaks välja või kus pinge lõdveneks või kujundid läheksid häguseks. Generi esituses kujunesid Schottani teostes tõesti kõlaliselt väga mitmeplaanilised ja lausa visuaalselt tajutavad ja veenvad ehitised. Generi. Minul oli tema eesmärgiks kõrvutada Chopini neid teoseid, mille loomise ajal on, ütleme 10 12 aastat, aga kõrvutada siis selleks, et jõuda järeldusele, et tegelikult on Schopennini varase kui hilise loomingu kvaliteet ühtmoodi kõrge ja selles on aktuaalsed ühed samad küsimused. Väga põnev oli jälgida Kevin känneri ajakasutust dema fraasides oli vabadust ja palju hingamisruumi, aga samas oli kõik allutatud rütmi seaduspärasusele ja näiteks vasaku käe väga püsivale ja kindlale liikumisele. Ja eks ole ju teada, et sellist esitusviisi propageeris ka Lähen ise näiteks oma klaveriõpilaste seas ja Kevin generi mängus ei jäänud ükski fraas niinimetatud ilusaks või asjaks iseeneses. Vastupidi iga tema mõte ja lause oli äärmiselt orgaanilises seoses eelneva ja järgneva muusikaga. Kelneri jaoks näisid olevat ka olulise tähtsusega articulatsioon ja rütmiliselt seosed ja teadupärast on Kevin kelner tegelenud ka ajalooliste pillide mängimisega. Tan plaadistanud soprani teoseid nii soprani, lemmikpillil play jälil kui ka mänginud teraaria Grafi klaveritel ja ta ise on öelnud, et vanadel pillidel mängimine on pannud teda sügavuti uurima näiteks teose artikulatsiooni rütmi küsimusi, aga mõistagi ka kõlalisi iseärasusi looliste pillidega tahes-tahtmata kaasas käib aga samas kasutusskänner täie Veenusega ka nüüdisaegse Steinway kõiki võimalusi, eriti kõlalisi võimalusi ja mäng oli tõeline näide niinimetatud suure saali mängust. Ta ei peljanud arendada dünaamika kõige valjemalt poolt näiteks Kertsades, aga samas oli tema mängus ka väga tähtis osa sellisel kandval laul val Bjaanul. Ja kui püüda tema mängu võib-olla kokkuvõtlikult veel iseloomustada, siis oligemen generi šotayni tõlgendus ootamatult selge ja otsekohene. Selles puudus selline magus ilutsemine või liialdamine igasuguste agoogiliste väljendusvahenditega, aga selle asemel domineerisid pigem selline mastaapne haare ja arhitektuuriline vormi, selgus ja muidugi ka kõlaline mitmepalgelisus ja väga hea arenguloogika. Arvas nelevast teisalt ja Kevin kinner interpretatsiooni ning ka tema mõtteid on võimalik järelkuulata. Klassikaraadio koduleheküljelt. Festivali klaver lõppkontserdil esines Schumanni kavaga Elisa versalaadse ja kontserdi kommenteerib professor Matti Reimann. Versalatsest rääkides tema kuulub niisugust interpreetide klassi, nagu on näiteks Marta argeri või Liana Essakatse tähendab inimesed, kes teavad muusikast väga palju ja kell on seda temperamenti kaan. Aga asi on muidugi ka selles, et kuidas ta seda kasutab ja kui meelde tuletada seda, et Heinrich House õpilane kõikes House juures teinud ega rumal inimene seal olla ei saanud, virtsa latsen, neid seitsmekümneaastane. Ja ta on ikka oma loomult, see paistis ka silma, kui tal midagi õnnestus, eriti lõpupoole siis, kui ta juba selle Schumanni raskes kavast juba oli lõpupoole jõudnud fantaasial juba lõppenud lisapalade aeg, siis oli näha, et midagi välgatab juba mingisuguseid detaile, niisuguse hea tuju kontsert läks korda. Ja kui niisugune tara peske Chrysler Reana ja fantaasia ühes kavas. Ülesanne annab pead murda igale ühele, kes seda julgeb üldse ette võtta ja kes on selleks võimeline. Ja need karakterid, mis seal on ja samas jääb kõik intellektiga kontrollib, liigutab suuri fraase, ta teadmiste teeb kõlalile, Padants, ilus, seal ikka. Imekspandav, mida ta siin korda saata, see, mida ikkagi ajab ikka seda muusiku liini, mitte nende suurte klaaside liin. Et ma näitan iseennast, tema näitab muusikat maldada, varem kuulnud, minu arvestanud, ainult paremaks läinud, ta on kuidagi eredamaks läinud, nii et jah, see gruusia temperament paneb teinekord mõtlema, aga kui on niisugune kool all, siis vot mis siis hakkab juhtuma? Musitseeris pianist Eli soovil seal otse ja ka seda kontserti on võimalik veel mõnda aega klassikaraadio koduleheküljel järelkuulata. Kaja. Möödunud reedel esietendus rahvusooperis Estonia jagama Putšiini pohhi. Uut lavastust käis vaatamas Tiiule valt. Seekordne Putšiini Laboheeemm lavastus on 10. Estonia laval. 1925.-st aastast tänaseni on lavastaja eks olnud Hanno Kompus, Eino uuli, Paul Mägi, Udo Väljaots, Aarne Mikk ja nüüd siis lavastaja väljastpoolt ranna Artur oun Iisraelist. Kõigepealt teeks ühe ekskursi minevikku, minu mällu on sööbinud kaks elamust seoses selle ooperiga Paul Mägi lavastuses külalisena. 1964. aastal laulis Memiid Teresa, straatas erakordne music kaalsus, seksuaalsus ja hiljem nähtud helmininal Se Firelli lavastatud selle etenduse prooviperiood ning kogu etendus, kus samuti Miina Teresiast ratas ja Rudolf Carreras. See lavastus püsis aastakümneid La Scala laval ning kanti hiljem ülega metropoli lavale New Yorgis. Miks ma seda praegu meenutan? Põhjus on järgmine. Poeemi lugu on pärit anreemjašee novellikogust, stseene puga eemlase elust milline kujundas põhiliselt müüti puheeemmlusest ning ergas tegevuse ning liigutav armastuse liin on köitnud veel mitmeid heliloojaid erinevatel ajastutel. Nii näiteks Putšiini kaasaegsed Leonka Vallot kui ka 1900 kolmekümnendatel aastatel operetikuningas Imre Kalmanit. Viimase moon maanteekannike on põhilise boheemlane liini siit ammutanud on vaid operetile koheselt lisatud naistegelaste rivaliteet ja õnnelik lõpp. Ja siinkohal julgeks singi dispuuti astuda tänase lavastajaga. Olen arvamisel, et Putšiini muusika on niivõrd kõiki inimese meeliköitev ja rolli esitajatele väga ühest suunda kätte andev verism tema täiuslikus tähenduses ja ilus kusjuures oma Remarkidega klaviiris lausa punase tulena hoiatab igasuguse trikitamise eest. Just seda tõde, verismi pidas omas ajas hiilgavalt silmas eferell i. Ning see on ilmne põhjus, miks see lavastus on teatrilukku jäänud ajastu peegel ja suhtedraama ooperilaval. Supernäide. Ei salga, et tänasest lavastuses on lopsakat, fantaasiat, nooruslikku erksust ja vaimukust, lavagraafikas ja animeeritud lavakujunduses on meeli ergutavad värvivalikud kostüümides kuid suurelt jaolt oli see minu jaoks kõik asi iseeneses ning sobinuks minu meelest täiuslikult näiteks Kalmani mon. Mandri kannikese lavastusse. Oli tunda, kui tugev on olnud töörollidega. Usun, et siin on jällegi tugevasti mängus Helgi Sallo kui näitejuhi käsi. Väga hea oli esietenduse muusikaline külg, solistid, koor ja orkester Arvo Volmeri juhatusel moodustasid terviku, kus kõik lülid täisväärtuslikud. Kuid juba esimese vaatuse nii Arudolfo kohtumist stseen, kus muusikas puudub igasugune kaksipidine mõtlemine, kus heli Veskus külaline Berliini Deutsche ooperist Gregory Warren andsid endist parima mõjusid lausa segavalt foonil. Tantsisklevad majad. Animatsioon on ju tore nähtus, kuid ma arvan siiski kuni kümneaastasele lapsele. Kuid kuna puudus igasugune sünkroonsus muusikalise fraasi ja rütmiga, siis see küll ei teeninud ühist eesmärki. Seetõttu ei saanud ka sageli tegelasti suhteid jälgida ning muusikavoolamist nautida. Lavastaja väide, et need võtted toovad saaliga noore põlvkonna, on minu jaoks kummastav. Kas pole me niigi hädas selle vohama eklektika süvenemis vaegusega meie lapselastele pakutava tõttud televisioonis, Divi Tiidel ja kinosaalides? Selle etenduse säravamaks numbriks osutus Helen Lokutamisetavals. Tema kogetteri ja kostüüm olid täiuslikus kooskõlas ning tema laulmine jahmatava säraga saali täitev küllaga kallutesse tõik sisulist tasa kaalumist külalistenori fraasi, ilu ja vokaliseerimise kvaliteet oli kõrge. Kuid kuna ta on hetkel veel lüüriline tenor ja vist mitte eriti suurte kogemustega peaosades, siis kompaktse dramaatilise hääletarvitamise heli Veskuse kõrval oleks oodanud enamas Iraakaga häält. Sama teema tuli esile ka tšello ja Rudolf kolmanda vaatuse jumalikust duetis, kus partneriks Rauno help oma saali täitva hea kõlaga. Kuna juba putsiinile on omal ajal ette heidetud teadude klektikat tema sümpaatiate tõttu nii romantiismile kui Reismile üheaegselt siis antud lavastuse kontseptsioon jättis omakorda väga klektilise mulje. Kui autori intervjuudes maininud teise maailmasõjajärgset põlvkonda, kes kaotanud kõik oma unistused siis millesse peaks antud etenduses peegelduma imeilusad kleidid, kunstnike losoode poolt kahe naise nimi ja me sedda seljas on oma naiseliku joonega pärit ju rohkem 60.-test aastatest andekalt komponeeritud teise vaatuse rahvas, stseen, kus nii segakoor kui poistekoor kõlasid ülimalt säravalt ning reljeefselt Peaksid autoripoolse sooviga kehastama aristokraatia kodanlasi. Kuid kõik olid ühtlaselt riietatud erkkollastes kalamehemütsidega mantlitesse ning kohmakatesse kumise ärikutes. Kas oli see vihje hullunud globaalsele katastroofi ennustusele tegelikult väga efektne silmale vaadata, kuid kas oli see just õige koht ja paik? Samas alates kolmandast vaatusest rääkis kogu kujundite maailm muusikaga ühes rütmis, ühes keeles oli toetav, oli meeleolu loov ja selge on üks etendus on muusikaliselt ja noorus värskuselt kindlasti väärt, et seda kuulama ja vaatama minna, sest ees on veel väga põnevad kaks koosseisu, kus laulmas terve rida meie väga andekaid ja hästi laulvaid soliste. Selles suhtes on Estonial hetkel tõeline renessanss ning dirigendi teeks siis Mihhail Kerts. Risto Joost Sülgaja. Metlev sarjas etendus Dylan Wordsvodi lavastus modest Mosaski ooperist Boriss kodanov ja ooperit dirigeeris valeerik, järgnev nimirollis laulis René papa ja klassikaraadio stuudios avaldab mõtteid muusikapedagoog ning kriitik Raili Sule. Kui mõelda 19. sajandi teise poole vene ooperile siis kõrgub uuendajana ületeiste modest Mossovski. Tema Boris kodunov on tohutu ajalooline Panorama ja ilmselt kõige venepärasem teos kogu muusikaloos. Selle teose edu kahjuks helilooja ise tunda ei saanud. Šostakovitši, kes Mozovskisse suhtus sügava aukartusega, on öelnud, et mussaski oli tema jaoks terve akadeemia inimsuhet, poliitika ja kunsti alal Mossovski nimetanud teost ise muusikaliseks rahva draamaks. See on nii rahva kui isikudraama. Ja rahvas ongi ooperi peamine jõud proloogis antud erinevate kihistustena kulminatsiooni des aga ühtne koor etenduses oli hea ja ühtlase kõlaga ning vene keele hääldus peaaegu laitmatu. Mussowski kirjutas libreto ise, kasutades palju murdekeelseid arhailisi väljendeid. Nii et ega seda kerge laulda ei ole eriti, kes vene keelt ei tunne. Ooperiülekandes oli palju kasutatud suur plaani, suur plaan oli hea üksiktegelaste puhul. Massistseenides oodanuks enam kaugplaane, et näha lavastuse tervikpilt. Borissi puhul avaneb muusikas hingepiinadest vaevatud traagiline valitseja. Mussarki oli üldse huvitatud tugevatest karakteritest ja teravdatud vastuoludest. Ja Boriss on üks ooperimaailma passi rollide tipp, et mitte ainult vokaalselt, vaid ka psühholoogiliselt ja teda saadavad lavalegendid Shaljaapinist, talvelani. Saksamaalt treestenist pärit René pappe tegi igas mõttes võrratu too ja usaldusväärse rolli. Teda ongi nimetatud laulvaks näitlejaks, ta oli peaosalistest ainuke, kellel ei ole slaavi juuri. Eraldi tuleb esile tõsta jällegi tema vene keele hääldust. Üks tegelane, keda isegi ülekandekavalehel ei olnud välja toodud, on Jüroodi või? Ta ei ole lihtsalt lollike Juroodi või see on sõna või mõiste, mida ei saagi tõlkida. Vaga hull askeet ka kerjus kiriku väravas, kellel on arvatud olevat prohvetlikku andi näha ette ja kuulda seda, millest teistel pole aimu. Need juured ulatuvad 15.-sse sajandisse või veelgi varasemasse aega. Lavastaja nägemuses oli ju roodi või saanud suurema tähenduse kui Mozovskil. Juba ooperi alguses oli suures plaanis vastamisi kaks nägu. Saar, Jüroodi või Juroodi või oli sõnatu tegelanega proloogis ja rahvas stseenides aga just Jüroodi või ütleb porissile, tõttetan mõrtsukas. Ja ennustab Venemaale halbade aegade saabumist. Tema kuulutus, lõpetabki ooperi. Olgu siin öeldud ka osatäitja nimi Andrei Popov. Välja arvatud ooperi nimiosaline on kõik teised tegelased, põhiliselt Peterburi kooliga kaalutlema piimeni rollis Mihhail Petrenko mõnusalt moe varlaam Vladimir ognowenko Rangoonina Jevgeni Nikitin ja mahlaka häälega metso Jekaterina tsement Chuck marinale. Semend Chuck tegi muideks väga võluva rolli Olgana viimases Meti oneeginis. Aga veel kaks osatäitjat, kes Eesti publikule hästi tuntud. Läti ooperilaulja Aleksandr Antonenko võib küll uhke olla oma rahvusvahelise karjääri üle. Estonias on ta üles astunud, pada eemaldas maskiballist Ravjaatas ja siin oli väga emotsionaalselt ja vokaalselt rikas tema Grigori või siis vale, Dmitri ja Moskva päritolu, aga Mariinski teatris töötav mainekas tenor. Oled palažoff, kes selle aasta alguses laulis Vanemuises pinkertoni rolli. Siinaga laulis Suiskit. Ja siin olen küll tänulik suurte plaanide eest, et näha showski näos peegelduvaid salasepitsuste. Lavastusbrigaad on rahvusvaheline lavastaja stiiminna Woods voos. Ja tema auks peab ütlema, et oli endale selgeks mõelnud kogu ajaloolise tagapõhja. Seda enam, et juuli lõpul tagandas end saksa nimekas ooperilavastaja Peter Stein, kelle nimi figureeris ka meie kevadistel reklaamlehtedel. Ja töö võttis üle siis juba teine lavastaja. Aga muidugi kvaliteedimärk omaette, on dirigent Valeri kergev. See oli kindla peale minek, orkester ja koor väga heatasemeline ja sellele lisandusid kõrgklassi solistid. Ja kui ma mõtlen selle etenduse peale, siis siiamaani kummitab. Teisel novembril tuli esiettekandele Rein Rannapi kantaat Hingelind, mida käis kuulamas ning jagab oma muljeid. Karsnek viimastel aastatel on Tallinna filharmoonias kinnistunud ilus traditsioon et hingedepäeval korraldatakse ikka mõni kena ja sisukas kirikukontsert. Erandiks polnud ka see teisipäev, mil Jaani kirikus tuli esiettekandele Rein Rannapi verivärske tunniajaline koori orkestriteose hingelinnud Indrek Hirve sõnadele. Esituskoosseis oli päris suurejooneline. Peale Tallinna kammerorkestri osalesid hingelindude kontserdil veel ETV lastekooride kolm koori ning solistest folklauljana tuntud Bonzo ja üheksaaastane laps. Solist Kaisa padur, kes oli muusikalises mõttes muuseas hästi tubli ning dirigendiks oli universaalse muusikalise haardega Toomas Vavilov. Alustuseks sellest, et kui jõudsin teisipäeva õhtul Jaani kiriku juurde, siis oli esimeseks üllatuseks kõigepealt see, et rahvas tungles nii pikas piletisabas, mis ulatus Jaani kiriku uksest lausa poole Vabaduse platsini. Ütle siis veel, et masu ajal käib kontserdil vähe inimesi. Nüüd sellest hingelindude hobusest kompositsiooni mõttes natuke lähemalt. Määratlused on see pigem suur laulude tsükkel kui kantaat oratoorium, kuna see koosneb ühtekokku 36-st laulus, koorile ja või solistile kõneluse kontserdil tuli neist ettekandele siiski vaid 20 laulu. Just paras valik tunniajaliseks kontserdiks. Teine asi, mis hingel lindude kui terviku puhul silma torkas, oli osade lühidus. Iga laul kestis vaid paar-kolm minutit. Võib-olla oli see tingitud muusika aluseks olevate Indrek Hirve luuletuste miniatuursus, sest raske öelda, kuid niisugune mosaiik, need kohad, tee Epigrammilinegi väljenduslaad oli igatahes peapõhjuseks, miks selle tsükli kui kompositsioonilise terviku puhul mingist muusikalist dramaturgiat otsesõnu rääkida ei saa. Ütelda polnud, randab seda ilmselt üldse taotlejanudki kuid see pole antud juhul oluline. Märksa olulisem on küllap see, et Rannap paistab heliloojana olevat praegu üsna heas tuules. Hingelindude esmamulje on igatahes selline meloodiline, valdavalt mafioosne, olete hea külaliste armoonatega muusika, kus omavahel põimuvad popmuusika, intonatsioonide ja kohati ka minimalistlik väljenduslaadi. Kuna tegemist oli lastekooridega, siis selle teose koorifaktuur oli võrdlemisi läbipaistev ja lihtsakoeline, kuid õnneks mitte primitiivne. Rannap oskas siin osavalt vältida riskantseid äärmuslikke registreid nii kõrges kui madalas testituuris. Seda võiks ehk nimetada kunstipäraseks riskide maandamiseks. Mis puutub hingelindude orgestratsiooni, siis siin oli huvitaval kombel mitmeid kokkupuutepunkte Reinu poolt ligi 30, et aastaid tagasi kirjutatud noorte kontserdile eriti just motoorse liikumisega episoodides seest Miloodilisemate numbrite orkastratsioon meenutas kohati kunagise jams lahasti kergemuusikaorkestri sätteid. Et meeldejäävad meloodiad viiulit ja nii edasi. Need keskealised, kes kuue-seitsmekümnendatel Eesti raadiot kuulasid, peaksid ka vist päris hästi mäletama. Siinkohal peab märkima. Rannap laiendas Tallinna kammerorkestri keelpilli koos veel mitmete lisainstrumentidega. Näiteks olid partituuri lisatud trompet, naturaalkitarr, harfia, löökpillid. See kõik andis teose kõlapildile muidugi huvitavaid küllaga juurde. Omaette teema oli aga hingelindude põhisolist. Bonzo mehine vokaal täiendas lastekooride hõbedaselt kõlavat häälespektrit. Hästi tasakaalustatud. Bonzo paistis olevat täiesti omas elemendis, nii mõneski laulus meenustas tema tundeline samas karde hääletämber näiteks Tõnismäe väljenduslaadi. Ega see paha pole, kui miski midagi meenutada ja millegi varasemaga seostub. See käib ka Rein Rannapi hingel lindude muusika kohta. Mina isiklikult tabasin vähemalt kahes laulus ära mingi informatsioonilise sidususe varajase ping Floydiga. Ja et Rannapi praegune käekiri meenutab ka varajast rannapit, noh, see on ju täiesti loomulik, kuidas siis teisiti? Oma jutu lõpetuseks tahaks tähelepanu juhtida sellele, et on väga hea, et meile näol on tegemist heliloojaga, kes lastekooridele kirjutades mitte ninnu-nännu tav vaid võimaldab neil laulda igas parameetrites kunsti pärast muusikat. Kuid mis saab edasi? Teades lastekooride napi ja pahatihti primitiivset repertuaari? Oleks muidugi väga tänuväärne, kui Rein teeks mõnest hingelindude loost klaviiri ja laseks selle ringlusse. Aga eks elu näitab, mis neist lugudest edasi saab. Klassikaraadio salvestas Rein Rannapi kontaadi ning see on õige pea ka meil eetris. Täpsem info on klassikaraadio kodulehel. Tänasele heligajale tegid kaastööd Ester Vilgats, Maarja kindel, Johanna Mängel, Matti Reimann, nelevastentsel Tiiulevalt, Raili Sule ja Igor Karsnek. Saadet aitasid kokku mängida selle baas ja Katrin mõõdik ning Saadet toimetas leevendav.