Tere, mina olen Peeter Helme, räägin tänasest Loomingu raamatukogus ilmunud raamatust. Pean tunnistama, et ma ei jõua nii ruttu lugedagi, kui ruttu jõuab Loomingu Raamatukogu häid asju välja anda. Tõsi, enamikul muidugi neist üsna õhukesed ja lühikesed raamatud ja selles mõttes ei kulu nende peale kaua aega ka teos, millest räägin. See on siis prantsuse keelemehe, teatri- ja filminäitleja, kes Eesti ja mist väikest viisi ka ajaloolase Klootüünetooni raamat punaste metsade taga. Eesti keelde on selle tõlkinud värske siug ja suleb ja kirjandusauhinna laureaat Indrek Koff. Ma ei tea, kas see on juhus või mitte, aga tünetooni teoston, mitte nüüd just nii raske, aga ka peaaegu sama raske mingisse žanrissse liigitada nagu raamatut pealkirjaga eestluse elujõust, mille eest kohv sihuke sulepeaauhinna sai. Tundub, et kohvi kohe tõmbas selliste kummaliste põnevate tekstide poole. Niisiis neid ise kirjutades kui ka tõlkides. Aga kõige lihtsamalt lauset öeldes on see dünatooni punaste metsade taga raamat, mida autor ise nimetab jutustuseks. Ja mingis mõttes see tõepoolest on jutustus autori alter ego räägib raamatus, siis mina-vormis, sellest, kuidas ta 1991. aasta suvel Peterburis elab ja on seal kostiliseks ühe naisterahva temaga samaealise. Mõlemad on 55 aastased-ist vara juures. Sealt Tamara juures elades ja Tamara Vakstuga kaetud köögilaua taga teed juues. On ta siis nii Tamara lugusid kuulates, kui ta lihtsalt Peterburi elurütmiga kaasa elades tunnistajaks Nõukogude Liidu viimastele hinge tõmmetele. Kuulates Tamara lugusid hakkab autor tasapisi mõistma, kuidas ühiskondlikud mullistused on jätnud naise omamoodi elu hammasrataste vahele. Ja see paneb siis autori mõtlema ka iseenda peale ja ta näeb, et tema ja Tamara elusaatused polegi nii erinevad. Niimoodi nad siis istuvad seal köögis, joovad teedia, vahetavad meenutusi, mis viivad dünatooni tegelikult pikematesse ja essistlikumatesse mälestust piltidesse. Ja see ongi see koht, kus tekib tunne, et tegu Pole mingisuguse lihtsa jutustusega vaid millegi palju raskemini liigitatavaga. Nimelt need dünatooni mälestuspildid ei ole mitte ainult isiklikud, õigemini nädal isiklikud, aga neist kasvab välja midagi palju suuremat. Teine toon arutleb üsna põhjalikult, niivõrd kui see muidugi selle raamatu 70 lehekülje jooksul võimalik on. Lääne-Euroopa kommunismi üle. Raamatust selgub siis, et mees ise on pärit perest, kus isa oli kommunist ja kus Temastki kasvas. Kommunist. Isa korrutas siis kogu tema lapsepõlve pidevalt ja õhkavad fraasi. Oh, kui me Venemaal elaksime. Autor tunnistabki, ta ootas lapsena lausa kannatamatult, et millal siis prantsuse ja vene kommunistid üheskoos peksavad paksud pukist ja piimajõed ja pudrumäed hakkavad voolama kasvamas. Pidevalt lapsepõlves unistasin sellest, kuidas Stahlil tuleb ja vabastab ka prantsuse töörahvaraamatut lugedes on kogu aeg tunda, kuidas autor on kirjutama asumise hetkeks enda jaoks need asjad läbi mõelnud, läbi tundnud ka. Iseenesest on see teoseid lõpetatud 2005. aasta kolmandal veebruaril, nagu seisab viimase lehe alumises servas. Ja seega on siis kirjeldatava 91. aasta suvel ja kirjutamise aja vahel teatav ajaline distants. Autor räägibki seda, et näiteks kui ta seal raamatus peatub aeg-ajalt Ukraina näljahädal ja sellega kaasnenud kannibalismi jutustab kulaagi jubedusest ja kõikvõimalikest muudest kommunistide massimõrvadest sigadustest. Et sellest kõigest sai ta teada alles hiljem, mitte 91. aastal Peterburis olles vaid ta hakkas selle reisi ja sel reisil läbielatu mõjul lähemalt uurima, mis asi see kommunism siis ikkagi oli ja miks Nõukogude liit oli 91.-ks aastaks just selline, nagu ta oli. Ehk siis käik punaimpeeriumi varemetele. Pigem kergitas Klootiline tooni jaoks loori ja andis ajendi talle hakata asjaga tegelema, mida ka ei öelnud talle seal ühe reisiga kohe kõike ära, mida on võimalik öelda. Keeleliselt on raamat väga kõrgel tasemel ja nagu tõlkija tunnistas, ka oli selle teose kallale asumine üleüldse üks suur julgustükk. Et tervelt toon liigub väga vabalt kõrgesti elegantsust, kirjanduskeelest rahvalikke, lausa rõhutatud haarsete väljenditeni. Prantsuse keeles pidi ta veel murdeerinevuste peal natukene mängima eesti keeles, sellisel kujul raamatus edasi antud ei ole, aga see keel on väga, elab ja võiks öelda lausa väga suuline selle kõige paremas mõttes. Raamatut lugedes on tõesti tunne, nagu üks haritud inimene räägib ja teeb seda suure kirega. See on hästi dünaamiline, et kui betoon näiteks ütleb, et prantsuse kommunistide jumaldatud juht, kes ennast ise rahva pojaks tituleeris, moristu Rees oli närukael, siis kõlab see tõesti väga siiralt ja veenvalt, tõesti tekib tunne, nagu see meeskirjanik istuks ise lugeja vastas ja räägiks seda. Ja selle siiruse taga muidugi hämming, võib-olla võõras paljudele eestlastele, aga seda õpetlikum. Nimelt kuidas oli ikka võimalik, et Läänes tõesti usuti kommunismi? Kuidas oli võimalik, et autori isa ja onu, kes olid mõlemad esimese maailmasõja, tsiteerin? Selle kohutavast algusest kohutava otsani, 14.-st 18.-ni täiesti teadlike inimestena ise läbi teinud, kes olid inimese kurjust põhjani maitsta saanud, näinud isiklikult, kuidas valati tsisternidega Bubba verd ja kuidas miljonid kaaslased nende oma silme eesotsa leidsid. Kuidas said nemad nii naiivselt sellist jama uskuda? Sellise jama all peab ta silmas muidugi kommunismi. Võib öelda, et see ongi siis raamatu keskne küsimus. Võib-olla tõesti tundub eestlastele kuidagi üleliigne, oleme me ise kõiki neid asju läbi elanud ja ja ka läänlaste naiivsus läheb pikalt järele mõelnud, aga just selles mõttes ongi see raamat huvitav. Korraks näeme lähemalt neid mehhanisme, mis panid paljud Need on inimesed siiski kõigele vaatamata siiralt uskuma kommunistlikku üritust. Aga muidugi on põhjust vaadelda punaste metsade taga ka veidi laiemalt. Võib öelda, et seal ka autori ülemlaul inimeseks olemisele kõige kiuste ja samuti ka lugu sellest, kui raske on elada avatud silmadega. Selles mõttes ei olegi raamat ainult punavõimust ja seda ei peaks ilmselt kartma. Kas eesti lugeja, kellel on kõrini juba kommunismikirjeldustest? Aga jah, kitsamas mõttes muidugi on tegu tähelepanuväärse sissevaatega. Ja igatahes on tegu väga hea kirjandusega, mida on tõesti mõnus lugeda. Siin on nii kurbust kui huumorit. Siin on nii selliseid kergemaid olmelisemaid seiku kui suuri ajaloolisi probleeme. Võib öelda, et sellel 70-l leheküljel on tehtud rohkem kirjandust, kui mõni autor suudaks 700-l. Nii et veel kord, suur tänu tõlkijale ja kirjastajale, head lugemist kõigile teistele. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.