Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin teravast päikesest, ilusast raamatust. Selleks on Artur Rinne kirjade kogu nimega Mu armas väike. Ilmunud on ta Eesti teatri- ja muusikamuuseumi sarjas Elavik sarja 12. raamat ning nii nagu enamik selle sarja teoseid kujutabki endast kirjade kogu. Täpsemalt on siis tegu Artur Rinne kirjadega Arhangelski vangilaagrist koju Tallinnasse oma abikaasale, Olgale. Seega kujutab teos endast populaarse laulja elu üht kõige mustemad perioodi mis algas siis rinne vahistamisega 1950. aasta lõpul ning lõpes tema vabanemisega 1956. aasta algul. Põhjus tema vahistamiseks ja vangilaagrisse saatmiseks oli siis selles, et 1944. aasta alguses astus rinne vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja tegutses seal põhimõtteliselt propagandistile. Lauljana on muidugi ka, aga eks see oli juba osa propagandategevusest. Pärast sõda tuli see välja ja paljud tema kolleegid ka tunnistasid tema vastu ja nii ta sattuski siis vangilaagrisse sai selle klassikalises 25 pluss viis aga pääses 56. aastal siis amnestia ka. Nendes kirjades peegelduvadki enam-vähem kõik meeleolud mustast masendusest kuni vabanemise jällenägemise lootuseni. Ja mingis mõttes annavad nad üsna hea ülevaate ka sellest, kuidas see vangilaagrielu seal oli. Kokku on avaldatud siis 13 kirja kuid see raamat ei koosne mitte ainult nendest kirjadest, vaid annab üleüldse ülevaate Artur Rinne elust ja loomingust. Nii enne kui ka pärast vangistamist. Nii on selles raamatus siis ka antud kirjade iseenesest üsna põnev lugu avaldatud, siis järgnevad kirjad ise siis noodid lauludele, mida rinne koos kirjadega koju saatis. Neid on kokku viis ja kirjadele, lauludele on lisatud ka rinne, hilisem meenutuse katke pääsukestest meenutas Arhangelski oblastist 1952.-st aastast. Selle originaali hoitakse teatri- ja muusikamuuseumis ning nõukogude ajal ei olnud seda muidugi võimalik avaldada. Kuigi olgu öeldud iseenesest ei ole seal nüüd just väga midagi poliitilist, kui välja jätta muidugi tõsiasi, et Rinne räägib seal vangilaagrist ja vangilaagri olustikust tõi ka just mööda ei vaata. Aga see tekstigi räägibki tõesti pääsukestest. Ja, ja sellele tekstile järgneb siis seal rinne lühielulugu siis tema aastatel 1930 kuni 1939 salvestatud laulude loend. Olgu öeldud, et Artur Rinne näol on tegu siis sõdadevahelise aja eesti enim salvestatud lauljaga. Ning lõpuks päris raamatu lõpus on siis veel rinne, lavarollide ja lavastustööde loend. Kogu raamatut on veel rohkelt illustreeritud fotodega millest varasemad kujutavad siis õige väikest alles tsaariaegset Arturit sündis aastal 1009 10. Ning viimastel võimelises näha rinnet, näiteks koos Valter naeruga saates laulame neid laule jälle või üks väga tore pilt on teda istumas Virtsu lähedasel puhtu laiul metsa all jaagu nimeline vares, kaabu peal. Nii et fotod on väga head, neid on palju hästi, Ilusa sooja, südamliku tunde tekitavad, kusjuures on ka fotosid tema vangilaagri ajast, kus ta näiteks seal vangilaagri ansambliga koos on või lihtsalt poseerib sellises üsna kummalises, natuke suvalises riietuses, mis ilmselt vangilaagris kättesaadav oli. Need fotod on seega väga head, aga kohati tekib küll selline soov, et pildid oleksid täpsemini dateeritud ja varustatud põhjalikumat allkirjadega. Võib-olla on see kriitika natukene liigne norimine, sest ega alati võimalik et olles ka ise uurinud, siis muuseumides, arhiivides pilte tean ma, et ei satu sinna ka alati väga täpselt dateeritud ja väga põhjalike pildi allkirjadega materjalid. Ja antud fotod on siis pärit osalt teatri- ja muusikamuuseumist, osad riigiarhiivist osata Audru muuseumist, aga osalt ka erakogudest, nii et see, kui palju ühe või teise pildi tegemise aja või asjaolude või koha kohta teada on ilmselt väga erinev. Elu lihtsalt on juba selline. Aga jah, teinekord on, on elu ajalugu on väga huvitav ja see viib meid tagasi nende kirjade leiulooni, mida põgusalt natuke aega tagasi mainisin. Nimelt nagu raamatu alguses siis jutustatakse, leiti need 13 kirja mille siis Artur Rinne Arhangelski vangilaagrist oma abikaasale saatis. Tänavu kevadel kirjatasusid Tallinnas aadressil Salme tänav 25, kus Olga ja Artur Rinne elasid. Ja kuna tegu oli nõukogude seal ikkagi tundliku materjaliga, kus rinne väljendas ennast üsnagi kriitiliselt ja üsnagi avameelset laagrielu ja üleüldse valitseva süsteemi suhtes siis ilmselt oligi Olga rinne pidanud paremaks peita neid ära. Ja need kirjad tulid siis välja selle Salme tänava maja pööningult, kus nad olid mähitud siid riidesse ja kuhu nad ilmselt siis peidetud olid. Naise enda kirja Tarturile ei ole muuseumi andmetel säilinud, need on hävitatud ja selle üle pole ka midagi imestada. Selge see, et vangilaagritingimustes ei soovinud ju keegi, et tema juures võiks leiduda valvuritele kättesaadavaid ja võimalik, et lähedasi, kompromiteerivaid materjale. Iseenesest ei moodusta need kirjad tõesti raamatu, mitte suurimat mahukamat osa, kuigi koos nootidega jah, võib-olla umbes pool raamatut kulub selle alla. Sest nagu öeldud, mõtlesin väga palju muid materjale Artur linna kohta. Ja ilmselt eraldi võetuna ilma igasuguste kommentaaride fotode nendesamade nootideta polekski mõtet olnud neid avaldada. Võib-olla võibki nii-öelda täitsa eraldi võttes ilma igasuguste lisaselgitusteta ei kujutaks need kirjad endast just teadmis suurt kirjandus või muusikaajaloolist materjali. Kuid tõesti, nii nagu nad siin teoses nüüd avaldatud on kõige muuhulgas ja oma ala asjatundjate kommentaaridega varustatuna lisavad nad küll ühe põneva killu eesti muusikalukku. Usun, et nende kirjade lugemine tekitab päris paljudes inimestes äratundmist, sest kellel ei oleks siis peres olnud sarnaseid juhtumeid, kus pereliikmeid saadeti Siberisse veel kes teab mille eest. Aga lisaks sellele on selle raamatu ilmumine kindlasti vajalik, pelgab põhjusel. Osutatakse teose lõpu Artur Rinne lühielulukku kirjutatud lauses. Oma elust on ta kirjutanud kolm meenutusteraamatut. Räägib oma lapsepõlvest, õpingutest, konservatooriumis, tööst Estonias, esto muusikas, eesti televisioonis, filharmoonias, paljudest meeldejäävatest, kontsertreisidest, oma lemmikharrastusest, kalapüügist aga peaaegu mitte sõnagi vangipõlvest represseerimisest. On siis raamatu Mu armas väike näol jõudnud lugeja ette üks Eesti muusikaajaloo ja ühe armastatuim laulja eluloovalge laik, mis lõpuks ometi enam ei ole valge. Selle olemasolust muidugi teati. Nõukogude ajal levisid jutud sellest ka suusõnaliselt. Aga kogu selle vangistuse sisu ja selle lugu eriti veel läbi elanud Mu enda silme kaudu oli tundmatu. Nüüd õnneks enamik aitäh head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.