Tere minu nimi on Peeter Helme ja räägin täna viimase Nobeli preemia laureaadi Herta Mülleri romaanist hingamise kiige. Saksa keeles ilmus raamat möödunud aastal ehk siis aastal, mil Rumeenia sakslanna Müller sai ka Nobeli kirjanduspreemia. Ja see asjaolu on iseenesest viinud ühe väikese segaduse tekitamiseni. Nimelt on laialt levinud müüt, nagu oleks Müller saanud auhinna just sellesama hingamise kiige eest. Aga tegelikult see nii ei ole. Tegelikult on üleüldse Nobeli preemiaga nii, et auhinna komitee jätab endale õiguse iga kord eraldi otsustada mille eest konkreetselt üks või teine tar Nobeli kirjanduspreemia saab. Mõni autor on siis saanud elutöö eest mõni konkreetse raamatu eest. Mõne puhul on juhitud tähelepanu kuidagi tema kirjutamisstiilile, mõne puhul teemadele, kuidas kellelegi Mülleri puhul seisis selgituseta poeesia ja otsekohesuse kontsentreerumise kaudu, kirjeldab kodu Maatute maastikke. Väga poeetiline võib isegi raskesti mõistetav kirjeldus, aga selle taga peituv sõnum on väga lihtne. Müller suudab oma ilu kõnelisusesse oma poeesiasse peita suures koguses konkreetset ajaloolist ja otsekohest traagikat. Ja selle teema on alati üks kommunistliku režiimi kuritegelikkus. Herta Müller ongi ühes intervjuus öelnud, et tal pole mitte mingit sõnumit küll aga üks igavene probleem. Ja see probleem on nii tobedalt, kui see võib olla ka kõlab tema kodumaa Rumeenia millesse kirjaniku suhe on siis pehmelt öeldes ambivalentne. George Esku režiim valmistas talle siis ainult kannatusi ja tema lähedastele ja lõpuks sundis teda Lääne-Saksamaale välja rändama. Olgu öeldud, et rumeenia sakslastele oli teatud määral võimalik, ehk siis väljarändamine täpsemalt siis oli asi nii, George seiskunud sisulised müüs oma kodanikke Saksa marka teest läände, et enda majanduslikult ebaefektiivset süsteemi kuidagigi finantseerida. Aga reziim reziimiks? Ka selles Mülleri hingamise kiiges on ometi olemas tubli annus armastust oma kodumaa vastu. Väga palju on juttu loodusest ja räägitakse inimestest, kommetest. Osalt on need just sellised helged lapsepõlvepildid, mis kahtlemata ei küsi kunagi, mis riigis mis tingimustel, mis poliitilises kliimas üles kasvati. Vaid need on jah, lihtsalt ilusad pildid lapsepõlvest mäletavad ikka ja eelkõige selliseid detaile, nagu näiteks päike Karpaatide nõlvadel lõhnavad nulud mäekülgedel või siis võililled kastemärjas rohus. Aga osalt peegeldub selle kaudu Mülleri suur usk sellesse, et just igapäevavõludesse süüvimine, nende meenutamine, nende mälestustes kaunina hoidmine on see, mis aitab ka kõige raskemates ja loomu vastasemates oludes jääda inimeseks. Võib öelda, et inimeseks jäämine ongi hingamise kiigekeskne teema laiemalt muidugi ka üleüldse kogu Mülleri loomingu keskne teema. Aga siiski on hingamise kiige Mülleri kogu loomingus, mis hõlmab ligemale 30 nimetust, jutustusi, lühijutt, aitäh, romaane, sealhulgas veel ka ettekandeid ja kõnesid. See raamat on nende hulgas üsna ebatavaline teos. Nimelt ei ole see otseselt autobiograafiline nagu suur osa Mülleri loomingust vaid põhineb ühe teise Rumeenia sakslase Oskar Bastiori, samuti kirjaniku isiklikel mälestustel. Nimelt siis Bastior rääkiskil Herta Mülleril elu jooksul väga palju sellest ajast, kuidas ta Nõukogude vangilaagris pärast sõda viis aastat veetis. Aga ta ei jõudnud kunagi selleni, et ise oma mälestused romaaniks vormida. Ta vist küll tõesti kirjutas sellest ka fragmente siin-seal, aga nagu Müller ütleb hingamise kiige järelsõnas ei oleks ta suutnud kirjutada ilma Bastierilt kuuldut detailid, et ta niivõrd elavat ja detailirohket romaani. Võib-olla just selle raamatu teema. Nimelt siis nõukogude vangilaager on ka see, mis muudab ta tõenäoliselt enamikule eestlastele tuttavaks. Ja selline tunne on mul ka. Võib-olla see teema on see, mis muudatu paljudele eesti lugejatele igavaks. Räägib see ju siis viiest raskest aastast Nõukogude sunnitöölaagris kuskil Lõuna-Siberis Põhja-Kasahstanis keset steppi, kus on suvel põrgulikult palav ja talvel kohutavalt külm. Ja kõik need detailid on ilmselt väga paljudele eesti lugejatele tuttavad. Aga tõesti, Herta Müller oskab kirjeldada neid asju sellise kummalise seguga kiretusest ja samal ajal väga detailselt võiks öelda säravast hingavast poisest. Kuid raamatu narratiiv on jällegi nõrgavõitu, aga võimalik, et see on taotluslik autori üritagi teha muud kui siis kokku 54. lühikeses peatükis, mis jaotuvad siis 239-le leheküljel eestikeelses tõlkes Nendes peatükkides, siis kirjeldatakse vangilaagri igapäevakõiki nüansse ja selle ettetulevaid seiku, osa neist naljakad, valdav enamus muidugi võikad, õudsat, traagilised ja sellised hirmuäratavad. Aga ma julgen väita, et pea kõik on tuttavad vast igale eestlasele, kes on kas siis lugenud Eestis ilmunud arvukaid Siberi mälestusi või mäletavad vanemate inimeste jutte, kellel endal sellised kogemused selja taga. Aga jah, teisest küljest neid asju ei ole muidugi keegi kirjutanud lahti niivõrd poeetiliselt. Võiks öelda, et kohati on see poeesia isegi häiriv. Võib-olla on asi muidugi tõlkes? Igatahes mulle tundub küll kohati nii, et Tiiu Relve on katsunud seda saksa keele poeesiat sõnamänge eesti keelde võimalikult hoolikalt üle kanda. Aga teinekord mõjub see justkui rõhuvalt. Kindlasti on see maitse asi. Aga laiemalt võttes muidugi võime eestlastena rahul olla, et Nõukogude Liidu võimu alla langenud maade samamoodi nagu normiks kujunenud reaalsus nimelt see, et kõikides nendes maades on siis inimesed läbi käinud Nõukogude vanglate ja vangilaagrite kadalipust. Et see reaalsus on järjest tugevamalt toodudki Lääne inimeste palged Lääne inimeste lugemislauale, tahavad nad seda siis või mitte. Tõsi juba see nyyd sellest alates on ju nendest asjadest Läänes ka kirjutatud ja räägitud. Aga võib-olla jah, niivõrd poeetilises keeles, mis muudabki, need kogetud sündmused sedavõrd õõvastavat, eks poeesia reaalsuse vastuolu tuleb siin välja sellise teravusega mida keegi teine varem ei ole teinud. Võib-olla just sellises keeles oligi vaja nendest asjadest rääkida. Igatahes selge on see, et Herta Müller on võimas kirjanik ja on väga tore, et tänavu on ilmunud juba kaks tema teost. Esimene on siis autobiograafilise mäega romaan nimega südameloom, mille tõlkis siis ilma Jüri salu ja mis ilmus kirjastuses Eesti raamat. Käesolev raamat, hingamise kiige on ilmunud siis kirjastus koolibri. Tervelt kaks raamatut iseenesest väga viljakalt autorilt. See on kahtlemata suur asi ja jääb vaid üle loota, et Müllerilt ilmub teisigi teoseid eesti keeles. Liiati, nagu ma kuulnud olen, tuleb ta tõenäoliselt aprillis ka Eestisse ja esineb siin. Et siis ei olegi midagi muud teha, kui on vaja tema loominguga selleks ajaks võimalikult hästi tuttavaks saada. Head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.