Algab teine saade noorus ja rännuaastad Gustav maaklerile pühendatud sarjast, mille autor on Maia Lilje. Kord küsitud nelja aastaselt Gustavilt, kelleks ta tahab saada märtriks kõlanud tema tõsine vastus. On võimatu kujutleda, mida see sõna väikesele poisile tähendas, aga ta oli seda korduvalt kuulnud ja mõistnud, et see kätkeb endas midagi tähtsat ning suutia valulist. Et see tähendas kannatust ja selle sõna ümber oli mingi mõistatuslik aupaiste. Märtsiks pidaski Gustav Mahler end kogu elu. Ühelt poolt tähendas pea paratamatult eneseohverdust lähedastele oma noorematele õdedele-vendadele, teisalt vabatahtlikku jäägitult eneseohverdust kunstile, mille teenimist pidestama kõrgemaks missiooniks ja pühaks kohuseks. Kunsti nimel oli ta valmis surema. Surmaihalus, usk võimalusse lunastada end surmas ning usk ülestõusmisja taevasse ellu olid tema loomingu läbivaid teemasid. Ma olen emissiooni tunne ei tulenenud üksnes tema soovist pääseda kunsti kaudu argipäevamaise elu viletsusest, paremasse maailma ega utoopilise soovi maailma kunsti kaudu parandada, ülendada. Soov pääseda vaimselt ja sotsiaalselt kõrgemale oli omane paljudele tema juudi soost rahvuskaaslastele. Stefan svaid kirjutas oma raamatus eilne maailm. Üldiselt arvatakse, et juudi tõeline ja tüüpiline elu siht on rikkus. Miski pole valem, kui see rikkus tähendab talle ainult vaheastet vahendit päris sihile, kuid üldsegi mitte sisimat siiski juudi tõeliseks ihaks. Ta immalentseks balevuseks on pääs vaimsesse sfääri, kõrgemasse kultuurikihti juba idapoolses ortodoks ses juutluses, kus nii hästi rassi, nõrkused kui eelised joonistuvad välja intensiivsemalt kui mujal ilmneb vaimsuse pürgimuste eelistus puht materiaalselt. Se vaimsuse eelistus ulatub juutidel ühtselt läbi kõigi seisuste. Kehvim rändkaupleja, kes tarib oma pampe läbi sopa ja saju püüab ränkade ohvrite hinnaga vähemalt ühegi poja ülikooli saata. Ja seda peetakse terve perekonna auks, kui sinna kuulub keegi, kellel on vaimses maailmas arvestatavat kaalu. Professor õpetlane, muusik nagu vaadeldakse oma saavutustega neid ebateadlikult, püüab miski juudis pääseda moraalselt kahtlasest vastumeelsest väiklasest ja ebavaimsest ning tõusta vaimsuse puhtamast ja rahatusse sfääri nagu tahaks ta vaatlerlikult öeldes lunastada ennastki oma rassi raha needusest. Need Sway poolt kirja pandud read annavad võtme maalerigi elu ja loomingulise käekäigu tema püüdluste lahtimõtestamisel. Just sellisesse sotsiaalselt madalamasse kihti materiaalselt kehva ja argimuredest rusutud. Kahjuks armastuseta elavasse perekonda sündis 1860. aasta seitsmendal juulil Gustav maaler. Ta oli 13-st veel sündivast õest-vennast vanim. Üks lastest oli surnud juba enne Gustavi sündi. Perekond elas tollal määrima piiril asuvas provintsilinnas nimega kaalist. Mahleri lapsepõlv oli paljuski samas tüüpiliselt Austria lik. Seda kujundas Habsburgide monarhia multietniline kultuur. Viinis 180 kilomeetri kaugusel asuv hiigla, kuhu maaklerite pere peagi elama asus oli Böömi ja Määrimaad eraldava islava jõe kaldal asuv maaliline rohkete kirikute ja kauni arhitektuuriga mägilinn. Mitmete kult tuuride ristel üks vana saksa keelesaar kus oli säilinud omapärane rahvakunstifolkloor. Seal kanti rahvariideid ja tantsiti rahvatantse. Muusikud kasutasid originaalseid kodus valmistatudinstrumente. Erinevate kultuuride mõjud, talletusid tulevase helilooja teadvusesse. Rahvalaul folks toon on üks Mahleri muusika lähteallikaid. Lenderi rütmis raini legendike tsüklis poisi võlusarv olgu siinkohal näit. Näiteks. Kord niidan Mannekkari kord raini ääres, kord on mul kullake, siis olen ma üksi. Mis kasu on mul rohust, kui sirp lõika, mis kasu on kallimast kui ta minu ju teie ja nõnda tuleb mul niita mekkari raini kaldaid ja ma viskan jõkke oma väikese kuldsõrmuse. See ujub Nekkarise, ujub räinis ja ujuma kaugele merre. Ta jääb. Mahleri lihtsatest oludest pärit isa Bernhard maaler oli ettevõtlik ja edasipürgiv mees kes rajas endale peagi kasvavat tulutoova veini ja viinavabriku. Tema siht oli leida ühiskonnas aktsepteeritud koht. Ta pidas oluliseks haritust ja lugukirjandusest. On teada, et ta luges isegi hobusõidukis reisides. Mahleri isa on iseloomustatud koleerilise, võimuka, range, koguni brutaalse mehena kes vastavalt kohtles nii oma naist kui lapsi. Jõukamad kaupmeeste suguvõsast pärit ema Marii kuulus juudi kogukonda ja kasvatas lapsi usuliste tõekspidamiste vaimus. Religioosne maailmakäsitlus sai omaseks ka lastele. Emas nähakse isale vastandpoolust oma ema mäletaski maaler kannatava alandlikuna, kes ennast ohverdama leplikkusega lapsi sünnitas ja nende kaotus talus. Gustav armastas oma ema piiritult Malawi karakterist. Tema olemuses nähakse hiljem neid vastandpooluseid. Isalt päris ta ettevõtlikkuse, karmuse, valitsemissoovi ja ägeduse emalt teatud malbuse ja kaastundlikkuse, eriti nende suhtes, kes kaastunnet vajasid. Oma vanematest kõneldes ei kasutanud maaler aga kunagi sõna armastus. Nad olid nagu tuli ja vesi. Vanemate vahelised pinged varjutasid tema lapsepõlve ja on mõistetav, et poiss tõmbus enesesse kodusest melust eraldudes, luges ahnelt raamatuid, uudistas kasarmus elavate sõdurite tegemisi või uitas niitudel ja mägiradadel. Tema meeled olid erksad kõigele, mis ümberringi helises, kaikus. Need olid loodushääled, lehmakellad, karjuse viled, jahja, sõjasarved, rahvalaulu-tantsuviisid, sõdurilaulud ja marsimuusika. Kas sõduri romantika kuulus tema varasse elamuste hulk Iglaus, kus möödus tema lapsepõlv, statsioneerus Austria sõjaväegarnison? Sõdureid kuulis ta mitte ainult sõjavaid, ka rahvalaule ja väitis neid juba nelja-aastaselt tundvat üle 200 lapse silmis nähtud sõdurieluvälise sära varjust sündis pikkamisi aimdus sõjaõudustest ja väikese inimese inimelu tühisusest. Alles aastaid hiljem. Trompetisignaalid, trummipõrinat, marsirütmid, kõik see grotesk julmas kõverpeeglis kõlab laulus äratussignaal klist poisi võlusarv. Hommikul kella kolmest neljani tuleb meil sõduril marssida mööda kitsast tänavat edasi ja tagasi. Tralla liidralla la Tralla, Veera Mu kullake, vaatab pealt. Ahvend nüüd olema läbi lastud, kuul tabas mind rängalt. Kandke mind mu kambrisse, tralla oli, see pole ju kaugel siit. Ah, vend, ma ei saa sind kanda, sest vaenlane on meid löönud. Aidaku sind armas jumal, Tralla, lee. Mina pean marssima surmani. Ahvennate astute ju minust üle, nagu oleksin omadega päris läbi. Trallali. Te tulete mulle liiga ligi. Ma pean küll oma trummi lööma Trallali, muidu olen kadunud. Tralla lee. Mu vennad on nagu niidetud maas. Allveelaev. Oli? Nali. Loodus äratas tema juurdlevas loomuses mõtteid, mis andsid ainet filosoofilisteks, arutlusteks ja muusikalisteks otsinguteks. Üks mälestuspilt lapsepõlvest, mille juba aastaid hiljem on kirja pannud alma maaler. Kord võtab isa väikese Gustavi kaasa metsa, kuid siis meenub talle üks kodune tegemata jätmine. Ja ta käseb lapsel Puuroikale istuda ja oodata. Isa läheb koju, kus, nagu ikka lärm ja liikumine. Alles mõne tunni pärast meenub talle poiss. Juba pimeneb ja erutatud ruttab isa metsa tagasi. Ta leiab, laps nagu jättis liikumatult puunotil istumas ning tema rahulik mõtiskle passilmis pole ei hirmu ega hämmingut. Ja ometi on õhtuni möödunud tunde selles pildis üksi. ZAZ ootavast lapsest on midagi suurejoonelist, vapustavat ja imeliselt liigutavad samaaegselt selliseks lapseks, kellest kunagi ei hajunud. Üksindusse kandev unelmate pilt jäi Gustav Mahler alatiseks kirjutas alma maaler. Kuid ühes soovimata ja järjekindla külalise eest metsai põgenetud. See külaline oli surm, mis viis kaasa maalerite pere kaheksa last. Gustavi 13-st õest-vennast jõudsid täis ikka vaid viis. 15 aastaselt tabas Gustavit eriti valusalt kaks aastat noorema venna Erski kaotus. Ta kannatas temaga kaasa, istus päevi haigevoodi kõrval ja luges talle ette. Pärast venna surma tundis ta veel aastaid süütunnet. Temas tärkas vastutustunne kõigi ellujäänute eest ja pärast vanemate surma jäigi ta nooremate hoolekandjaks. Veel enne konservatooriumi astumist alustas maaler venna mälestuseks ooperi Ersclon vaaden komponeerimist, mis jäi siiski lõpetamata. Metsaromantika ja surmakogemused ühendas ta juba pärast konservatooriumi lõpetamist loodud kantaadis või nagu ta teost ise määratles kantaat muinasjutus solistidele, koorile, suurele orkestrile ja labadagavusele kaugusest kõlavale, orkestrile pealkirjaga kaebelaul, mille tekstita Ludwig Peshteini ja vendade Grimmide muinasjuttude ainelise värsistas. Gustav Mahler ei põlgnenud muusikalisest või muusikalise taustaga perekonnast nagu Johannes Brahms, Richard Strauss. Ometi oskas Bernhardt maaler vanima poja musikaalsust ja taibukust märgata ning just Gustamis nägi ta perekonnale lootust paremale käekäigule. Gustavi musikaalsus ilmutas end vara. Kolmandaks sünnipäevaks sai ta kingituseks tollal populaarsust võitma instrumendi lõõtspilli võitsi harmoonik. Sellel mängis ta kuulmise järgi laule, mis talle hämmastava kergusega meelde jäid. Kuueselt toodi Gustavile vanavanemate klaver ja tema esimeseks õpetajaks sai isa koolikaaslasest katoliku kiriku koorijuht tänu kellele kuulis ta nii Bachi, Mozarti ja koguni Rossini vaimulikke teoseid. Ihlov linna muusikadirektor õpetas talle harmooniat. Üheksaselt esines Gustav kohaliku linnateatri laval pianistina ja temast kõneldi kui tulevasest Virtoosist. Samast ajast pärineb tema enese sõnul esimene kaheosaline kompositsioon sissejuhatuseks polka ja sellele järgnev leinamarss. Selline osade ebatavaline kombinatsioon viitab tema hilisemas loomingus tüüpilisele võttele meeleolult vastandlike sfääride kõrvutamisele kontrastile. Kui maaler oli 11 aastane, saatis auahne isa ta koolis ise kehvade tulemustega leppima Gustavi Prahasse sealsesse nuistati gümnaasi. Kuid siingi olid edusammud olematud kogu olemise Prahastigi, eriti vastumeelseks üks traumeeriv elamus juhuslikult pealt nähtud brutaalne seksuaalak kostile võtnud peremehe poja ja teenijatüdruku vahel. See trauma jäi teda kammitsema kauaks suhtluses naistega. Maaler on oma kujunemisteed hiljem väga põhjalikult analüüsinud vestluses esimese biograafi reals pehtiga, väitis ta. Kunstiloomes saavad pea eranditult viljakandvaks ja otsustaja vaiks muljed, mida koged neljandast 11. eluaastani. Seega puberteedi alguseni. Kõik hilisem omab harva määravat tähendust. Kord oma elukäiku paberile pannes kirjutas Mahler iroonilise alatooniga ja kolmandas isikus noorusgümnaasiumis, mis kellelt ei õppinud midagi. Keskendus raamatutele, mis huvitasid ja klaverile käis tunnis õpetaja juures, kes ta suhteliselt lühikese ajaga esinemisvõi kontserdiküpseks tegi. Ma olen lapsepõlv lõppes, kui isa andis talle tuttavate soovitusel nõusoleku minna õppima Viini konservatooriumi. 1875. aasta hilissuvel saabuski 15 aastane Gustav Mahler kviini. Hiiglaust viis sinna juba rongide. Just mõni kuu varem oli avatud music väraini kuldne saal. Muusikasõprade ühingu algatusel oli asutatud ka konservatoorium. Kuus aastat enne maalritulekut oli avatud oma tänast ilmet omandaval ringstrasel esimene uhke maja Kuninglik Ooperiteater. Siis ei võinud ta kaugeltki aimata, missuguse tähenduse omandasid temale need majad paarkümmend aastat hiljem. Õukonna institutsioonide kõrval tegutsesid siin teater, Anderfiil, kard, Heather Ringteater. Nende kultuurielu püramiidi tippude alusrajatisteks olid prantsuse eeskujul sündinud operett. Publikut meelitasid kirevad kavad kuumikute lauljad instrumentalistina, Virtooside ja kabareeliku kitšidega. Kõikjal tegutsesid rahvalikud, laulukoorid, äärelinnade, tantsu ja meeleolumuusikaansamblid. Muusikast pilgeni täidetud viin oli tollal ainulaadne rahvaste paabel ja geeniuste sepikoda. Jätkuvalt kasvas linna elanikkond veel 1857. aastal oli siin 683000 1875. aastal aga juba enam kui miljon elanikku. Neist Viinis sündinuid oli vaid ligi 40 protsenti. Siia tuldi eelkõige Böömi ja Määrimaalt, vähem Ungarist ja Saksamaalt. Juba Mahleri konservatooriumi sisseastumiskatsete järel söödud tema tulevane professor Julius Epsteini. See on sündinud muusik. Kaasõpilaste hulgas kutsuti maalrid imelapseks. Aastail 1875 77 õppis maaler Epsteini juures klaverit 1875. 76. aastal Robert fuksi juures harmooniat ja kontrapunkti ning kirikumuusikast organisti Franskrell i juures kompositsiooni. Paralleelselt õpingutega konservatooriumis lõpetas maaler 1877. aastal hiiglav gümnaasiumi ning seejärel pani ta end kirja filosoofia, muusikaajaloo ja esteetika loengutele Viini ülikoolis kus tollal tegutses äge vaatleri vastane ja Johannes Brahmsi sõber Eduard Hanslik, kelle loenguid maaler. Samuti külastas Anton Bructeri harmoonia loengutele. Ülikoolis ilmus ja lahkus ta ikka koos auväärse professori endaga. Sõprade hulgas kutsuti teda maale rikka Suisaks. Bructeri teosed olid Mahleri hilisemates kontserdikavades tänutäheks professorile valmis tema poolt kolmanda sümfoonia klaviir neljale käele. Ja 1910. aastal toetas ta isiklikult suurema summaga Bruckleri teoste kirjastamist. Vist. Vaimustunud Wagneri Jaanlasena liitus maaler Viini akadeemilise vaagri ühinguga. Ehkki maaler pälvis tunnustust pianistina, võites kahel aastal järjest esimese preemia konservatooriumis korraldatud konkurssidel oli tema kutsumus siiski komponeerimine. Loodetud tunnustust see aga ei leidnud. 1878. aastal osales ta Beethoveni nimelisel konkursil edutult avamänguga argunaudid. Žüriis istus muide ka Johannes Brahms. Sama edutu oli osalemine konkursil kolm aastat hiljem kantaadiga Das Klagende liid. Ehkki ta pidas seda teost esimeseks, milles elast maaklerina ära tundis, kirjutas ta kantaati hiljem korduvalt ümber. Kuid ka pärast esiettekannet 1901. aastal ei leidnud viini kriitikut tegelikult erilist tähelepanu. Mahleri konservatooriumi aegsest loomingust ongi säilinud vaid üks osa klaverikvartett. Ehkki Viini konservatooriumi tudengitel oli vaba sissepääs proovidel ooperimajja ja muusikasõprade ühingu kontsertidele ei olnud maaler liiga usin neid külastama. Suurema osa tema ajast kulus lugemisele ning Wagneri ooperite partituuri klaviiride läbimängimisele keelavale suhtlemisele, peamiselt kirjandusest ning filosoofilistest, arutlustest, huvituvate sõpradega ja muidugi elatise teenimisele. Klaveritundide andmisega. Kortereid vahetas ta Viinis neil aastail. Ema manitsevad kirja sõnul sagedamini kui pesu. Kusagil ei leidnud ta töötamiseks rahu ja komponeerimiseks harjutamiseks sobivaid tingimusi. Mõnda aega jagas ta korterid kaasõpilasi ja tulevase laululooja Hugo Wolfiga, kellega püsivamaid sõbrasuhteid siiski ei tekkinud. Ma olen elus, olid ja jäid tähtsale kohale kuuliaastate sõbrad hiiglau gümnaasiumis, Kevini konservatooriumist. Tema kirjadest nähtub, et neile usaldas ta oma salajase matki, mõtted ja tunded. Lähimate sõprade hulgas olid muusikud Rudolf isanovski ja Bructeri lemmikõpilane varalahkunud Hans rott muusikateadlased Guido Adleri Alton grips. Luuletaja Sigrit lipiiner, kirjanik, halviksisanovski jurist Emil front, arst Albert spiigler ja tulevane arheoloog Friedrich löör. Neist kõigist lähim ja kauaaegsem. Tänu sellele sõpruskonnale on säilinud sadu noore Mahleri poolt lähetatud kirju. Juba kõige varasemates neist avalduvad tema äärmuslikud hingeseisundid eufooriast sügava depressioonini. Konservatooriumi lõpetamise järel tõusis tõsine küsimus, millega jätkata. Ta tahtis helilooja olla, aga vajaliku elamisrahas ei kiirustanud. Temas keerlesid sügavalt eksistentsiaalsed probleemid. Maal oli tolleaegseid meeleolusid, väljendab ehk kõige paremini pik romantilises tunde balangust ja filosoofilistes mõtisklustest kantud kiri Joses tainerile. Kiri sümfoonia nagu seda hilisemad biograafid on iseloomustada tavatsenud. Pisut hüplikud üle ridade käies loeme rõõmsa elujõu, ülim lõõm ja kurnav surmaihalus. Mõlemad tunded valitsevad vaheldumisi mu südames. Sageli vahelduvad need tunniga vaid üht Deanna, nii ei saa see enam jätkuda. Ja edasi kui mind meie moodsa silmakirjalikkuse ja valeliku see kohutav surve kuni enese teotuseni meeleheitele on viinud. Kui lahutamatu seos meie kunsti ja eluhoiakute vahel kõiges, mis mulle pühakunst armastus, religioon, lõhutud saab. Kas on siis mõni teine väljapääs, kui enesehävitus kahetsusjõuga klammerdunud nüüd valu külge, mis mitroostib. Ja edasi. Ometi, kui ma õhtuti välja lähen, aasale ja pärnapuule tõusen, mis seal üksildasena seisab ja oma sõbra ladvult maailmale vastu vaatan voolab mu silme ees Doonau oma harjunud teel ja tema lainetes Luitleb loojuva päikese kuma taga külas helisevad koos õhtukellad, mida minuni kannab sõbralik tuuleõhk ja puuoksad, kiiguvad ja hallitavad mind. Kui metshaldja tütred on kõikjal rahu, püha, rahu. Siis liiguvad mööda minu elus kahvatunud kujud, kui ammu möödunud õnnevarjud ja mu kõrvus kõlab taas igatsus, laul. Me rändame tuttavaid välja teil koos. Ja äkki seisab seal leierkastimees, kes sirutab välja mütsi, oma kõhetus käes. Ungarist teele saadetud kiri sümfoonia sisaldab paljut, millest jutustavad tema järgmised teosed juba viimist eemal. Rännuaastate järgmistes peatuspaikades loodud vokaalselt, kel rändselli laulud esimene, teine ja kolmaski sümfoonia ning nendega tihedalt seotud poisi võlusarvelaulud. Õpingute lõppedes Viinis maale polnud, siis veel 20 aastanegi otsustas ta oma materiaalse seisu parandamiseks leida. Teenistust kapellmeistrina. Abi otsides pöördus ta agent Gustav Leevi poole, kes leidiski talle võimaluse töötada Alam-Austrias asuva spathali suveteatris, kus ta juhatas vaid opereti ja naljamänge. Sealt sai alguse maakleri elukestev teatri dirigendikarjäär. Just nõnda, nagu elutargalt oli soovitanud professor Epstein. Alusta kohta, kus või kuidas tahes, küllap peabki, leiab ta mõne parema kohas. Järgnesid 17 rännuaastad üha suuremate keskuste poole lai Bachi ool mütsi, kasselisse Prahasse, Leipzigi, Budapesti ja lõpux Hamburgi. Kusagil ei jäänud ta pikemalt pidama kõikjal satuste konfliktidesse, kolleegide intendantide, lauljate orkestrantidega. Kõikjal nägi ta kääre oma kõrgete kunstiliste taotluste ja võimaluste vahel neid saavutada. Kõik need 17 aastat, mis ta väljaspool Austriat tegutses, tundis ta end justkui juurteta kodutu üksildasena. Koduigatsust leevendasid suvekuud vanematekodus või selle läheduses selgusele jõudmine paratamatusest pühenduda komponeerimisele vaid suvevaheaegadel tõi tema hinge pisutki tasakaal. Laiba praegune Ljubljana pakkus esmakordselt võimaluse juhatada oopereid. Nende hulgas olid Verdi trubaduuriks Ernani flotovi, Marta nende kõrval ka mitmed operetid. Aasta hiljem on ta juba hool mütsis. Sealne 1000 istekohaga saal ja poole sajandi pikkune ooperiteatritraditsioon äratas temas idealistlikel ootusi juhatada lõpuks Mozarti ja Wagneri oopereid, nii nagu ta seda oma vaimusilmas soovis. Peagi tundis ta siingi end märtrina, keda hoidis püsti vaid teadmine, nagu ta kirjutas. Ma kannatan oma austatud meistrite nimel ja ehk võib-olla kunagi keegi teine suudab läita tule nende armetute inimeste hinges, kellega ma siin koos pean töötama. 1883. aasta oktoobris kirjutas ta alla uuele kolmeaastasele töölepingule kasselis. Veel enne seda võttis ta ette palverännaku Bayroti, et avaldada austust hiljuti lahkunud Richard Wagneri mälestusele ja kuulata Parcifali. Pärast etendust kirjutas Mahler sõber Fritz löörile. Kui ma võimetuna lausuda sõnagi festivali majast väljusin, tundsin, et minus tärkas midagi suurt ja valulist jätma, seda endaga kogu elu kaasas kannan. Mahleri juhatatud Wagneri ooperid eelkõige Tristan ja Isolde said hiljem tema kui ooperidirigendi suurimateks akustilisteks saavutusteks. Laivahile järgnes töö, kas oli ooperiteatris teise kapellmeistrina Wilhelm draiveri kõrval, keda ta muusikuna kuigi kõrgelt ei hinnanud ei saanud ta siingi juhatada neid oopereid, mida igatses. Ometi hindas kriitika eriti kõrgelt tema Weberi nõidkütti Verdi maskiballi ja Kuno Fausti esitusi. Kastelis juhatas ta ülimenukalt Felix Menderson partoldi oratooriumi Paulus. Pärast üht Hansbon pöörlovi kasselis juhatatud sümfooniakontserti mõistis ta kui palju on sellelt tunnustatud meistrilt õppida ja oma kirjas panustab tööl olnud nõusolekut saada tema õpilaseks. Mitmetel põhjustel see soov siiski ei täitunud. Katselist komponeeris maaler oma tsükli rändselli laulud, milleks andis tõuke esimene sügavam, pettumuse ja valuga lõppenud armastuslugu lauljatar Johanna Richteri. Vast ei ole raske leida paralleele Mahleri ja Schuberti laulutsüklites. Kaunis möldrineiu ja talvine teekond. Mõlemad jutustavad õnnetust traagilise lõpuga armastusest. Mõlemast mängib keskset rolli rännuteema. Mahleri tsüklis jääb rändamise motiiv, aga tahaplaanile on sümboolse. Aga tugevatele kontrastidele teravdatud hingeseisundid saavad olulisemaks. Laulude tekstid, kirjutas helilooja ise, kasutades küll lähteallikana värsse. Arnimeetriltanu kogumikust poisi võlusar. Tsükli kolmas laul, põletav nuga mu rinnus on üks karjelisemaid, mida maaler on loonud. Täis valukogemust ja meeleheitlikku pettumust. Rändschelli laulude loomise aega aastasse 1884 langeb ka esimese sümfoonia kavandamine. Ehkki puhtinstrumentaalne on see tihedalt räntsili lauludega seotud. Ühe hooaja töötab maaler peagi esimese dirigendina Praha saksa ooperiteatris ja tunneb end siin alguses esmakordselt kui sõiduvees. Ta juhatab teoseid, millest kõik eelnevad aastad on unistanud Beethoven, likvideerinud nelja vaakleri ooperit. Ta võiks Prahasse kauemaks jääda, kui teda ei seoks juba varem sõlmitud leping Ladzigis. Paljutõotav töö temast viis aastat vanema Artur niikishi kõrval. Kuid nagu ta juba eta aimas, ei suutnud ta seal välja, kannatab paratamatult tekkinud konkurentsi niikishiga keda ta vaatamata kõigele dirigendina kõrgelt hindas. Teatrisisesed konfliktid viisid maalri taas lahkumiseni. 1888. aastal kirjutas tollal 28 aastane Gustav Mahler alla kümneaastasele töölepingule Budapesti kuninglikus ooperiteatris. Aasta hiljem juhatas ta siin oma esimese sümfoonia esiettekannet. Juba oli ta visandamaska teist sümfooniat. 10-st aastast töötas maaler Budapestis ometi vaid kolm kuid väga viljakandvat. Tema peamised nõuded, mis need olid esiteks oopereid laulda kui mitte ungari keeles, nagu siin tavaks olnud vaid originaalkeeltes. Tema arvates oli ju mõeldamatu kuulata Mozartit võivaatlerid ungarikeelse tekstiga. Teiseks teatritöö toetub tugevale ansamblile ja mittestaaridest külalistele. Mahleri kunstilised ja muusikalised tingimused tekitasid aga nii teravat vastuseisu et teatrimajast väljunud poliitilisse mängu toodi tema rahvus ja saksameelsus. Nii otsustas ta suure trahvisumma hinnaga oma pikaajalise lepinguga ka Budapestis katkestada. Otsustava tõuke selleks andis üks esimese sümfoonia esiettekande järel ilmunud hävitav arvustus, milles kirjutati. Mahleri kompositsioon, on sama segane ja ebakindel kui tema tegevus ooperijuhina. Kõikjal dissonantsi igavad orelipunktid, kakofoonia teatri uus inteldant, kunagine õpilane, Krahv keesat sihi otsene sekkumine ka muusikalistesse küsimustesse tegi tööbuda, pessis lõpuks võimatuks. Ühe helgema mälestusena võttis maaler siit lahkudes kaasa kohtumise Johannes Pramsiga, kes ei olnud kitsi kiidusõnadega pärast üht Mahleri juhatatud Mozarti Don Giovanni etendust. Temasse nüüdsest kõigiti heatahtlikult suhtuva Pramsiga kohtus maaler veel hiljemgi. 1889. aastal surid teineteise järel Mahleri vanemad nooremate laste ülalpidamine jäinud tema kui vanima ja materiaalselt kindlustatud venna hooleks. Veel enne, kui ta sõlmis lepingu oma rännuaastate viimases peatuspaigas Hamburgis sõitis ta turistina Itaaliasse koos Õius tiinega, kellest muide sai tema majapidajanna. Ka kunstiasjades mõistab ja toetab abiline kuni abi ellumiseni Almashindleriga. Kuus aastat 1891 kuni 1897 töötas maaler Hamburgi linnateatri esimese dirigendina. Kolm nädalat pärast tema ametisse astumist kirjutas Hansson töölow Saksamaa tunnustatumaid dirigente. Hamburg on nüüd Gustav Mahleri näol saanud oivalise ooperidirigendi, kes on meie aja parimatel, Feliks Mutli ja Hans Richter ikka igati võrreldav. Hamburgi publikule ei jäänud püülow kõrge hinnang saladuseks ja ta vastas omalt poolt tuli see poolehoiuga. Hamburgis sai maaler esmakordselt tunda, mida tähendab pärastest lauljatest koosnev ooperitrupp ja sedagi, et ilma õige resiite võib see trukt tõelisest teatritegemisest üsna kaugele jääda. Algusest peale tekkisid tal vastuolud lavastaja Franspytongiga, kes maakleri arvates taipas ooperiteatris töötamiseks liiga vähe muusikast. Vaatamata kõigele Mahleri muusikalised taotlused realiseerusid siin sellisel tasemel, milles ta varem võis vaid unistada. Tris kätkes kuutkümmet seitset erinevat lavateost sealhulgas pea kõik Wagneri oopereid, kaasa arvatud kogu tetra loogia, nii palungi sõrmus. Maalritöökoormus oli üüratu. Näiteks dirigeeris ta hooajal 1892 93 104-l õhtul 93 94 129-l ja viimasel hooajal 1895 96 koguni 151-l õhtul. Kui lisada proovid balletisolistide ansamblite orkestriga, võib järeldada, et ta töötas iga päev. Ja sageli küsis ta endalt kaua võib kesta ning kirjutas sõpradele kõneles ta teatri põrguelust. Hamburgi ooperi külalisetendustel 1892. aasta suvel Londoni Covelt kaadenis sai maaler maitsta laia rahvusvahelist tähelepanu ning lõigata oma aastatepikkuse väsimatu töö esimesi küpseid vilju. Juste paagneri Tetra loogia, Tristani ja Isolde, Beethoveni Fideiloga, mis olid oma värskuses tardunud traditsioone murdmas interpretatsioonis tõstnud Londoni muidu jaheda publiku toolidelt ja vallandanud juubeldused. Ma olen vist 16 aastat noorem. Dirigent Bruno Walter, kes oli Hamburgis tööle asunud tema assistendina iseloomustas maaklerit kui dramaatilist inimest ja nägi just selles tema kui ooperijuhi tõelist eeldust. Maaler otsis igas lavastuses ja lauljate lavalises mängus peenemaid nüansse ükski sest polnud lubatud, mis poleks täidetud muusikast ja sisust tuleneva mõttega. Oma esmamuljet maalerist on Valter meenutanud järgmiselt. Kahvatu kõht, väiksemat kasvu, pikliku kujuga nägu, kortsud, mis reedavad kannatusi ja huumorimeelt. Mustade juuste raamis järsult kalduv laut prillide taga, väljendusrikkad, silmad. Kui ta kellegagi vestleb, vahelduvad ilmet tema näol hämmastavalt kiiresti. Üldse on ta nagu kehastunud kapellmeister Graysler just niisama Beetlektee Mondlike hirmutas, nagu kujutleb Hoffmanni fantaasialugude noor lugeja. Esimeses proovis sain täieliku pildi Mahleri kui interpreedi karakterist autorit teetne, võimukas, ise üleni teose mõju all. Sihikindel. Lohakust märgates oli ta vali, järsu ütlemisega. Seest suhtus usalduse ja poolehoiuga neisse, kellest nägi Annet jahingestatust. Mahleri ellu paistis ootamatult enamgi valgust, mis kirgastas ja õnnestus tema hingeseisundeid. Tema poolehoiu võitis verinoor lauljatar Ebatavalise hääle jõu iluga. Anna Mildemburg, kes 1895. aasta augustis debüteeris Hamburgis Ortrudina Wagneri loengrilis. Nende loomingulisest suhtest, kujunes peagi kirglik armusuhe mida diskreetsuse huvides peideti elavasse vaid neile kahele teadaolevatesse säramärkidesse looritatud kirjavahetusse, millest lõõbam aktiivsem pool oli Gustav Mahleri kirjad annal aastaist 1895 97 peegeldavad selgemini kui miski muu tema tollaseid lootusi ja pettumusi ka muusikaga seotud arutlusi. Tahan siinkohal meenutada, et esimese kogumiku maakleri poolt adresseeritud kirjadest avaldas 1924. aastal alma maaler viimane Herta Plaukopi täiendatud, redigeeritud ning kommentaaridega varustatud kogumik ilmus 1996. aastal Viinis. Helilooja ligi 1000-st säilinud kirjast on pea 500 leheküljelises raamatus avaldatud neid täpselt 464. Kuulaja mõistab, et nende tsiteerimine osutub siinkohal võimatuks. Suhete arenemine juba laiemat tunnustust pälvinud Anna Mildenburgiga abieluni siiski ei jõudnud. Liiga erinevad olid nende karakterid ja arusaamad nii kunstist kui elust. Maaler pidas olulisemaks oma karjääriloomingut, mida lauljatar pealegi hinnata ei osanud. Kolmanda sümfoonia loomise aegu kirjutab maale rannale. Ma olen sulle juba selgitanud ja sa pead seda aktsepteerima, kui sa mind tõesti mõista tahad. Loomingu hetkedel ei kuuluma enam endale ega sinule. Ja seda peavad mõistma kõik, kes minuga elavad. 1895. aasta märtsis koges maaler veel loomingulist kõrghetke kui Berliinis tuli ootamatult suure menuga esiettekandele tema teine sümfoonia. Maaler ei ihaldanud tollal midagi enamat kui tunnustust heliloojana. Ühes kirjas kõneleb ta hirmust, mis tema hinge valitseb, kui ta partituuri partituuri järel oma loomingulisuse kirstu paneb. Ilmad keegi olnuks neile tähelepanu pööranud. Vaid Richard Strauss oli juhatanud vaimaris tema esimest sümfooniat millega sealne kriitika põrmustas. Maaler ütles, et ta ei unusta Straussi suuremeelset tegu kunagi. Berliini esiettekandes oli ka Bruno Walter nii vaimustatud, et tõotas Mahleri muusika esitamise seada oma eluülesandeks ja oma sõda. Ta pidas Bruno Valtreid peetik kaua auteldsete autori truude maaler esituste etaloniks. Teise sümfoonia esiettekanne pani aluse Mahleri kui helilooja kasvavale tuntusele. Ja seda teost esitati nii tema eluajal kui aastaid pärast tema surma enam kui ühtki teist. Teine sümfoonia ja vokaaltsükkel poisi võlusarv olid maaklerile rännuaastate viimased lõpetatud teosed. Tema aegki Hamburgis lähenes lõpule. Kiirendusena toimisid konfliktid ja võimuvõitlus teatri intressaario Bernard poliiniga, kelle teeneks võis ometi lugeda Hamburgi. Ta oli tõusu Saksamaa juhtivate teatrite hulka. Maaklerit ootas aga Viini riigiooper ja 10 aastat teatri põrgu elumajas, mis oma tänases maines on suuresti tänu võlgu. Pest teine saade noorus, rännuaastat Gustav Mallerile pühendatud sarjast. Kõlasid katkendid tema teisest sümfooniast. Minge linnaorkestrit juhatas saimalt Räki kaks laulu, raini legendike ja äratussignaaltsüklist. Poisi võlusarv esitasid Elizabeth Schwarzkopf jättidephiselt kiskav ning põletab nuga mu rinnus tsüklist rändselli laulud. Esitas Toomas Hämpson. Saate koostas Maia Lilje ja mängis kokku Katrin maadi. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.