1000 takk. Horvaadid Rävid. Tere tulemast Araali saatesse, defräädu. Tervist, tere. Tere. Siin on siis kaks bändiliiget Remy proual, tervist, tere taas. Ja Arjen Levin ja aga kas võib öelda, et defra rõdu on rimi ja hari on või on ta midagi rohkemat ma praegu ei räägi, et mis on defräädo mässid, mis on midagi nii suurt, mis siia stuudiosse ära ei mahu. Aga defräädu iseendast, et selle põhituumiku defräädu, kui selline on Arjen ja Remi muusikaliselt oleme need nagu meie, et see kõik, mis see sõnaline pool tuleb juurde, eks see siis on võib-olla siis pigem siis defräädo mässinud. Noh aga ma lisaksin siia juurde ka selle koha, et selguse huvides, et defräädu on ka tegelikult üks isik, kes on meie maskoti loom nimetatud part, jänes, mida tähendab defräädu ja miks taaniast part, jänes, et ma tean, et sul on see märgilise tähendusega ja filosoofiaga nagu oma suhe. Seletasin lahti? Jah, et nagu ka see tänane saade, mis, mis lõpeb 10. kuupäeval 10. kuul 10. aastal kell 10. Et väga märgilise tähendusega, eks näe, mis tulevik nüüd tooma hakkab, tänu sellele lõpp-punktide vaevalt tähendab jah, loodetavasti mitte see part, jänesesümboolika või või see idee genereerus meil üpris koostöö alguses juba, et meil vaja leida nagu selline teatud pidepunkt, millest siis juhinduda. Idee üldiselt on siis selline, et part, jänes on siis ühelt kosmiliselt planeedilt Planet takk, rebitilt pärit tegelane, kes siis on tulnud maa peale ja siis meie harjaniga oleme tema suured sõbrad. Defrade mässiv on siis veel nagu niisugune laiem sõpruskond, kes siis kõik on kuru heaks tööle hakanud, siin nii-öelda kuru, loomingulisi ideid siin planeedil maa realiseerima, et see on niisugune läbiv võti, mis on käinud läbi meie kõikidelt albumitelt, et praegu otsib endale sellist muusikalist identiteeti, mõnes mõttes midagi on tal, eks juba kujunenud välja, aga need otsingud pidevalt? Jah, seda kindlasti. Aga seal on ka natukene teistsugune iva veel juures, et lisaks sellele muusikalisele identiteediotsingule, et ta on selline keskkonnaotsing, ehk siis et me elame ikkagi muutuvas Päevase muutuvas keskkonnas ja kogu see radu nii-öelda filosoofia otsiks selle kõige sees kaasa mingis mõttes ideaalset vormi, et no loodetavasti mingi albumiga jõuame selleni, et hetkel me seal veel ei ole. Et ei ole põhjust nagu ühegi albumiga nii rahule jääda, lõplikult, et teil on kolm siis sellist täisalbumit üks remikside album pluss siis noh, koostöid lugematul hulgal. Me oleme rahul nagu ikkagi iga albumiga, et see, et me teel oleme millelegi poole, ei tähenda seda, et me nagu kahetseks midagi, mida me oleme teinud. Et ma arvan, et iga etapp, mille me oleme läbinud. Me oleme seda teinud võimalikult hästi. Ja ma arvan, et me oleme ikkagi iga iga plaadiga edasi arenenud ja ta on andnud selles ajas selles kohas selles ruumis just teatud selguse ja samuti, kes pidepunkti järgmise plaadi või järgmise pidepunkti poole liikumiseks, aga siin ma ütleksin vahele ühe täpsustused, albumeid, meil on siiski neli meie esimene album, siis tuli välja vist aastal 2001, kui ma õigesti mäletan, on see, mida ei ole nagu tähele pandud, et ta oli küll rohkem selline singlite kogumik. Cafelikute luks on siis see, millest ma räägin. Ja ega ta ei ole väga palju levinud ka, aga jah, see oli meie esimene jau. Nüüd, kui mina räägin, närida, elavad peavad vaatama, kuidas mikrokoller tulitegi valent eemalen, kelle emale halvaks läinud enne kuuga suuri hullu ja pole kunagi olnud. Tõeline kunst kuulub rahvale agaramalt muule muule. Võta mind maha, kõrvetada mu varbaid, tahet, võidu sadanud maid, kardad liiva, hammustanud väikest klaasi, suured pole olnud ühtegi väike, momendil on mul plaanis õppida lendama esmaspäeval paberi peale siduda, ma olen kõige suurem lilla ida kuradi küünalt rakvere. Ei, ma ei tee. Mitte? Midagi. Muusika nii. Mehega. Kui kiirelt unistan kilbist kolme peale mis aina suuremaks muutunud No näiteks Muusika. Muusika. Aga nüüd see part, jänes on hoopis teiselt planeedilt, kas see tähendab seda? Vaatate kõiki neid stiile, millest te olete oma lugusid teinud sellise kõrvalseisja pilguga, et te ei ole nägu ükski neist õigupoolest kui ta tuleb nagu teiselt planeedilt, et siis ta vaatab kummastusega seda siin maa peal toimub täiesti kindlalt, et meid ei anna nagu liigitada ühe kindla stiili alla, kuigi meil on kindlates stiilidest märkimisväärsed mõjud selle vastu ma ei ütle midagi, et mõjud on kindlasti olemas. Eks see tuleb võib-olla sellest, kuhu kohta see praegu siin meie maa peal maandus, et mis ajahetkel ja mis keskkondade maandus. Ma arvan, et võib-olla see tuleb sellest, et see jutt on õige, on ju, et me oleme nii-öelda nagu kõrvaltvaataja pilguga, aga samas on muidugi see, et me ise üritame kõikidest nendest muusikastiilidest, mida me siin tähele paneme, kokku panna, midagi endale meelepärast, eks. Et see on meie, ütleme, muusika loomise filosoofiana. Päris eksperimentaatori peale ta siiski ei ole läinud, et kui oleme üks lugu, on äratuntavalt kuhugi ühele poole kaldu, teine jälle teisele poole kaldu. Midagi täiesti uut luua on tänapäeval võimatu mõrva, et ei no ma mõtlesin kas või seda, et mängite raga rütmi näiteks teistpidi. Ja siis tegelikult jah, see mängimine, meil eksperimenteerimine on toimunud algusest peale, toimub siiamaani, et me lugude loomisel ei lähe niimoodi, et teeme nüüd selle loo hiphopi või teeme selle nüüd siin mingi tantsu või no ei lähe nagu stiililiselt. Me läheneme mänguliselt, et kui me hakkame midagi tegema, siis jah, võib-olla tõesti, me paneme seal tempo paika või omavahel suheldes me ikkagi teame, mis meeleolus me oleme, eks, et kas lool on eeldus saada selline põrklev bugi või, või hoopis mingi melanhoolne unelemineks. Ja kui me nüüd seda lugu teeme, siis ikkagi selle mängulisuse teel kirja pandud või, või salvestatud ideed saavad hiljem väga suures osas ikkagi ületöötatud veel, et me ikkagi lugusid nii-öelda produtseerime hiljem väga palju ja kohati võib-olla provotseerimine isegi üle, nii et, et noh, selles mõttes on hea harjaniga koostööd teha, et kui ühe loo puhul tahaksin mina üle produtseerida, siis teise loobe võib-olla tahaks tema üleprodutseeritud siis me nagu pidurdama, eks teist et eksperimentaalsust jääks sisse? Ei no ei taha ennast piirata mingi stiiliga või mingisugused teatud hetkel moes olevat suundadega, eks. Et pigem tahaks igasse loodud asja panna midagi enda originaalset mingit mõtet või ideed, et sellepärast võib-olla ongi see, miks me sünteesime erinevaid stiile, muusikalisi, mingisuguseid asju, et ei oleks kinni nagu mingisuguses ühes rütmis. Sest kui sa jääd kinni mingisse sugusesse, ühte muusikastiili või mingisugusesse raha tegemisse, eks ole, on ju siis sa ei tunne ennast ka vabalt uusi asju tehes. Huvitav ongi ju see, et kui te alustasite aastal 1999 eelmisel aastal oli siis teil juubel siis ei olnud ju meil välja kujunenud, ei Taap stepimaastiku, see oli üldse väga uus sõna, ega hiphop oli nagu sellistes nii-öelda lapsekingades. Aga te saite väga ruttu tuntuks, kuidas teid siis omaks võeti, kui Te juba algusest peale olite, noh, niivõrd nägu eksperimentaalsed, sest et noh, ütleme mingi ringkonna jälgijaid, nad järgivad ju seda, et mis näiteks MTV-st või muust sellisest edetabelikanalist neile antakse, ette antakse niisugune mudel ja ütleme, kes sellest mudelist väljapoole langevad, need ei ole nende jaoks mitte keegi. Ma selle koha pealt arvan seda, et 99.-ks aastaks me olime tegelikult juba mingi tsükli läbinud, et ega see ei olnud nii, et 99 saime kokku ja hakkasime siis nagu muusikat tegema, et me ikkagi alustasime tegemist juba märksa varem elektroonilise muusika sealhulgas siis nii sellise tantsu lisama või hiphopi tegemist ütleme seal viis aastat varem. Et selle viie aasta jooksul me olime juba üksjagu demosid, seal omavaheline vahetus, tänud ja valmis saanud ja ka esinemisi oli olnud üksjagu, et noh, neid tegelikult juba teati, ütleme rakvere ringkond meid teadis mingi tasemeni teati ka Eesti peal juba, et et Rakverest on tulemas sellist huvitavat muusikat ja just see aeg oligi see, kui me hakkasime ühtede kindlate lauljatega koos tegema. See oli siis paar Berenson ja Days, Ruudi FCF siia ja Tais, Rudi. Võib-olla et kellega me koos hakkasime sellel siis 99. või veelgi varem, natukene hakkasime tegema ühist muusikat ja kui see vokaal sinna juurde tuli, siis meelde palatsaid, kiiremini tuntuks Ghana ütleme, vokaaliga muusika on kuidagi lihtsamini vastuvõetavam. Kuigi jah, et see on nii ka näiteks ma isiklikult olin juba teinud seal lugusid koos alates 95.-st aastast. Ja 99 tegelikult meie esimene lugu oli meil kahekesti, laulsin hoopis mina. Jah, ja siis tulid edasi, tõid need koostöö lootus, EAS-i ja teiste esimene lugu oli siis kuulus mõmmi paari lugu. Seal laulab seal esimene lugu, olime Piposid Nomani. Ma ei Ole selles suhtes stuudio nurgas oli televiisor, mis parajasti kajastas siis 90.-te lõpukriisini. Te olete alati jälginud seda, mis toimub ühiskonnas. Plaadil on selline oma ajastu pitser peal, võtame näiteks viimase plaadi ahvide klahvid, mis on puhtalt selle ületarbimise ühiskonna kajastus ju et praegu on jällegi hoopis teistsugune aeg ja ma arvan, et praegu seda kuulata siis kerge nostalgia maik tuleb juurde. Ei tea, ega see Zeniidi, eks, et idee nagu, et ei peaks üle tarbima, ma arvan, on niisugune hea idee, et seda võiks järgida nii headel kui halbadel aegadel. Ahvide klahvid eel olnud välja tulnud album saaks õieti, et noh, see oli niisugune edu ühiskonda vaatlev album, et need on mõlemad sellised põhimõtted, mille üle võiksin juurdlema jäädagi, eks, aga noh, selge on see, et meie positsioon on pigem selline, et edu ei saa olla nagu eesmärk, kui et kulutamine ei saa olla eesmärk, et elus on palju muid olulisemaid väärtuseid. Madalamad headus? Ei ei. See ei olnud. Juhitav tutteni valikuline. Uusi. Pilgu teada, kus ma võin teha, mida ma teen teada minema. Paganatehnoloogid on valmis. Niimoodi. Tolerants. Hirmud. Positsioon. Aga need võib öelda, et on nagu mõnes mõttes ka kontseptsiooni albumint, et mingi aja peale on jällegi hulk peaaegu et sama lähenemisega sama sõnumiga lugusid kokku tulnud ja olekski õige aeg siis uus album välja anda või kuidas albumite valmimisprotsessi. Arvatavasti ta nii on jah, et selle viimase albumiga tegelikult oligi nii, et ühel hetkel me saime aru, et see on see suund, kuhu lihtsalt nagu on juba läinud, ideed olemas, rahunenud lood on meil juba läinud, eks. Ja paistis, et kõikidel sõnade kirjutajatele olid ka nagu ühed mõtted olid meelel, noh ja noh, sellepärast kiiskas nimina. Nii et neid sõnade kirjutajaid eraldi ei, ei pressi ega ei telli, et vot nüüd me teeme sellist asja, et kas sa sellest midagi ei tahaks meile? No eks me arutame ikka natukene omavahel, et see on selge, et ega kui nüüd hakkab keegi siin kirjutama, ütleme Chaliis viimasele albumile kirjutas sõnu, siis ta ütles, et vot mul on sihuke näide, tahaksin rääkida kaubamaja käru mehest, et missugune tema elu on. Ja mida ta seal näeb, et loomulikult, et meil oli kohe, et väga hea mõte, et seda enam, et meil on eelnevalt olid sinna albumi jaoks valminud siis sellised kaubanduslikud lookesed kaubanduslikel teemadel ma mõtlen siis selles suhtes, eks me ikka suhtleme, aga üldiselt sõnade kirjutajatel ikkagi vabad käed, et me nagu ei ütle ette, mida peaks kirjutama. Ega plaadi peal on teil ka inglisekeelset materjali, kas inglisekeelsed sõnad on ka noh, mõnes mõttes nagu universaalsemad, aga teises suhtes jällegi nad võib-olla kaotavad sellise kohaliku teravuse ära, et seal pead ikkagi rääkima mingisugustest sellistest asjadest, mis läheb korda ka siis, kui sa kuulad seda plaati Saksamaal või USA-s Austraalias, eks. Aga meil on päris universaalset sõnumit, ma arvan on küll, jah, aga ma just mõtlengi, et kas siis see kohalik sõnum sealt tahaplaanile, seda muusikat võib muidugi kuulata ükskõik kus kohas maailmas, eks, aga loomulikult suuremat mõtet ikkagi omab ta eestikeelsele publikule. Et see on selge. Ja kui sõnad on eesti keeles, siis loomulikult see mõte jõuab kiiremini ja paremini kohale kohale, eks ju. Aga see ei tähenda, et meile võiks olla fänne kuskil Jaapanis või või Ameerikas, kes saavad sellest samasuguse emotsiooni. Varem ei saanud varem ei saanud uut oblee, Pauad ei sundinud neid pidanud varem ma than parema ohitali ideedele meil varem varem varem. Ongi see, et kuidas teie tuntus on levinud sinna kaugemale ka Eesti piiridest väljapoole? Juba siin kahe tuhandete aastate alguses on teil päris tuntud nimesid, kellega te koos olete lugusid teinud, võtta kas või kakstuhatkolm Antonio gaasioga, tegite loomi nimega Eesti, mis toona sai mängitud mitmetes raadiojaamades ja, ja tantsuõhtutel ja kus iganes võis seda kuulda. Et kuidas see väljaspoole minek teil on olnud, kuidas olete ennast levitanud või on teid leitud? Kui nüüd nagu sellele ajale tagasi vaadata, siis meie jaoks on väga oluline olnud formaat Antonio kaasa ka koostöös tehtud eesti lugu ilmus vinüüli peal. Aga see ei olnud esimene lugumisele, vinüül ilmus, et meil ilmus 2002. aastal Inglismaal üks lugu, samuti vinüüli ja selleli. Me jõudsime läbi sellise tol ajal kaardi keskkonna nagu MP3, punkt. Com. Kus me oma loomingut siis inimestele tutvustasime, levitasime, et sealt neeme kõrva ühele Ameerika lauljale, kes siis palus meil produtseerida omale üks lugu ja mis siis ka Inglismaal välja anti, mingi hetke me suhteliselt palju ikkagi üritasime teha nagu reemikse välisartistidele. Läbi selle internetikeskkonna olid paljud bändid üles pannud endale siis Hakopella versioonid oma lauludest ja ka tänapäeval saavad kõik need allo down laadida. Neid erinevaid keskkondasid on nüüdseks juba tekkinud neid hästi palju, aga tollal oli neid suht vähe ja kõik ka tuntumad näod, siis olid kogunenud ühtedesse autodesse ja sealt ma siis need ikkagi tegime ja mõned Rehmiksid lihtsalt jõudsid õigete inimeste kõrvu ja sealt saime ka siis neid kontakte, kellega siis nagu edasi suhelda. Jah, et meil on mõned lood tollest ajast, mis ei olegi kunagi ilmavalgust näinud. Mis me oleme siis teinud, kas siis taustad mõnede lauljatele või siis remiksinud, et tung jäänud sahtlisse ja karta on, et sinna jäävadki, eriti keskkonda pole pannud? Nad on mingis netikeskkonnas ringelnud jah, mingil ajal, aga aeg muutus ja saab maha võtta, keskkonnad muutuvad ja MP3 pole ammu enam nii populaarne kui tänapäeval siin maissbeeess või Facebook ja kes teab, mis nüüd siis järgmise viie aasta pärast veel toimub, eks, et aga kuivõrd oluline on olnud teile see, et need teie loodia plaadid seal välismaal ka viivad ja neid seal kusagil mängitakse, pääsevad isegi mingitesse edetabelitesse või? Loomulikult on see väga oluline, aga mina isiklikult ei tõmba joont vahele, et see on nüüd välismaa või see on Eesti. Midagi teen, siis teen selleks, et sellest naudingut saada ja et tulemus oleks midagi, mis mulle endale meeldib. Loodetavasti meeldib ka teistele. See on sama asi koht, et mina ei ole nagu analüüsinud, et kuidas me seda rida oleme vähemalt et, et kas see ongi see, et te ei ole teadlikult seda teinud, ei ole teadlikult mõelnud selle peale, et vot millised on, ütleme, sealse turu või mingisuguse turu nõudmised, et siis nendele nagu vastu tulla, et olla osa sellest suurest muusikast tööstusest, eks ju. Et seal ennast nii-öelda läbi lüüa. Et see, mis on tulnud, on tulnud ja te olete sellega? Jah, et kui sama Eesti lugu saigi siin näiteks mainitud, siis turu huvides oleks võinud selle teha võib-olla hoopis teistsuguse selleks, et nagu rohkem tuntuks saada ja edetabeli kohta nagu saavutada. Aga lugu tuli niisugune eesti folkmõjudega House, mis leidis siiski nagu päris suurt vastukaja ja on nagu märgina maha jäänud. Võta nüüd kinni. Astun uksest välja, tänavale, siis ma näen, et parem on see, kui jalaga löömise asemel ulatan käe paremon saada tervitatud kui kuritarvitatud ja vahel on hea, anname andeks suurte pahade poiste patud, nii on kirju tatud ja kohe mulle meenub, et kord tuleb minuga istun, siis tuleb omadus ja seda mitte unustada, et sõitma ei hakkaks katus, et oleks lihtsalt rumalus, oleks ettevaatamatult aru saada oma esivanemate jutus ära ole loll, ära karda, võtta õpetust, emotsiooni analüüs, kuidas naer erineb lutud vaata pildiraamatut, kui aru ei saa, jutust mine tundmatu naabriga. No mida need võitleme, me oleme. Ühes pere, miks ei võiks koos rõõmu tunda sinisest merest ja mina teile, tere, no mida need õiglane inimesed erinevad ühes samades lehes miks ei võiks koos rõõmu tunda kuldses päikeses ja miks ei võiks ka sina mulle ütelda tere, olenemata kogukonnast posinu hetkelisest olukorras olgu neetud kusagil heaoluühiskonnas ikka leidub keegi, kes sul järgi luurata õigel hetkel kallale ripub ilmad, midagi hoomad, headus võidab, kurjuse toidab hea see vaid üks vähestest tõdedest, mida ma pean ühe teise nagu otsas kotid, kus sellised veeremi inimloomust, läbinätsutatud valed võivad olla kinnist, üles puududa. Õigsus suurte aukudega südametunnistus kui luksus. Ärka perse torgatud, nõel, ärge tulge midagi, räägime juttu. Liiga õel, et mu jutt on veel, et kui jutt on igavene igavene. Maailma demokraatlikud jõud koos võitlema kurjuse vastu, mis levitavad terrorist. Võitleme. Ühesõnaga mitte võiksime koos rõõmu tunda, et me teile ütelda, no mida näeb õiglane inimese erinevad. Ühesõnaga miks ei võiks rõõmu tunda kuldses päikeses. Kas sina mulle ütelda? On teil esinema ka välismaale kutsutud, palju neid reisijana jällegi välismaale, aga teistesse riikidesse, aga meil ei ole eriti olnud? Jah, et me ei ole nagu otseselt selle nimel nagu tööd teinud, et kuskile välismaale nagu esinema minna on olnud ikkagi selliseid jutuajamisi, et võiks minna, aga, aga ma ei ole seda asja nagu ise edasi ajanud, noh, ma ei teagi, et see on kuidagi niimoodi arenenud või, või et see ongi meie bändi eripära, et me vaatame, kuidas see asi ise areneb, eks. Sageli jah, on siin mitmed nagu kutsed välismaal käidud ja lähed lähivälismaa, teised sihuksesed, kutsud on liiva jooksnud just seetõttu, et ei taha minna teha niisama taustadega, et tahaks minna täis bändiga teha ja ja see nagu ehmatab see, et üks probleem ongi muidugi see, et kui minna juba välismaale esinema, siis tahaks teha võimalikult suurelt seda asja, aga reaalsus on ikkagi see, et kui minna näiteks isegi Soome kuhugi klubisse esinema, siis ainuke, mis sa saad seal teha, on CD-mängijast mängida tausta ja siis vokaal nagu laulab sinna peale. Meie jaga, tahaksime teha näiteks täis bändiga, kus oleks siis bass, trummid ja lapid, lapid, mitu laulja ja biilse ja mida me saame Eestis nagu teha, aga näiteks 100 kilomeetrit eemal juba ei saa noh et see on see probleem, et väikse klubi jaoks läheb ta juba kulukaks, riskantseks? No tegelikult teie muusika sobiks ju väga hästi suurematesse klubidesse, te saate väga hästi tantsuks ka mängida ja ütleme, sellele kuulajaskonnale vastu tulla, kes aga noh, see on jällegi see, et te peate millelegi vastu tulema, millegagi arvestama, hakkama, mida te ei taha teha. Jah, Ta ei tea, võib arvestada, vaata. Tekib teine küsimus. Mis puudutab nüüd nende lugude eesti- ja ingliskeelsust, et sa lähed eestikeelse looga Lätti, siis ta ei kõneta seda publikut nii hästi kui noh, inglisekeelne lugu. Et me oleme neid inglise keelseid lugusid võib-olla vahepeal ka teinud just selle Ivaga, et kas siis internetikeskkondades või mis iganes muul moel suheldes Eesti väliste inimestega, ütleme siis mitte eestikeelsete inimestega, et Peaksid nagu meie ivast aru ja see on vilja kandnud ka, sest et CFC vokaaliga ja meie produtseeritud lugu ilmus näiteks siin kaks aastat tagasi Inglismaal ühe leibeli all taas vinüülplaadil. Ja neid lugusid on ka raadiotes mängitud siin üle maailma, et et järelikult ingliskeelne tekst kõnetab neid. Muidugi on ka selliseid huvitavaid saate tahaks eesti keelt ja tundub, et praegu hakkab see asi nagu muutuma, et üha rohkem ikkagi bände on edukad ka eesti keeles on välismaal. Et võib-olla nüüd peakski võib-olla rõhuma rohkem eestikeelsele laulule välismaal, sest noh, näiteks metsadel, kes on väga edukas, laulab ainult eesti keeles. Noh kui see võrdlus juba tuua, siis metsadel on tegev rohkem folkkeskkonnas meie pigem sellises puturistlikus elektroonilises keskkonnas. Aga noh, elektroonilises muusikas lauldakse ka kõikides maailma keeltes ja et ühesõnaga siin on arutelu, vähemalt üheks sauna. Mõtlen, mõtlen, mõtlemist on, eks selles suhtes jah. Aga kas on kunagi pähe tulnud selline asi, et minnagi nii-öelda profiks ja elada ainult selle muusika peal, mida te teete siiamaani te olete teinud seda ju kõrvalt nagu puutöö ja muu elu kõrvalt paralleelelu nagu et kas sellisel profiks hakkamisel on üldse praegu mõtet, mida enam aeg edasi, seda rohkem integreerumine muu majandusruumiga ja eks need muud reeglid tulevad paratamatult ka ju siia. Praegu meil on küllaltki huvitav olukord, et meie selline noor muusika või mitte just edetabelit talle suunatud muusika ikkagi tegutseb puhtalt kusagil tagatubades ja keldrites, et keegi selle pealt endale nagu puhtalt leiba ei teeni. Nojah, et mis siis nagu juhtuks, oleks see, ma arvan, et kaoks mängu ilu ära ja võib-olla kaotaksime ka paljud oma praegused fännid, kes tunneksid ennast petetuna selle võrra. Et ma kardan, et see võib juhtuda ja see tähendaks ka seda, et õlu muutuks raskemaks. Peaks hakkama mõtlema igapäevaselt, et kuidas ots otsaga kokku tulla ja. Ma arvan, et see lihtsalt, et kui seda nagu tööks teha, siis ta võib ühe hetkel selliseks rutiiniks nagu muutuda. Et pigem kui teha seda nii-öelda seda kunsti või muusikat oma mingisuguse muu töö kõrvalt on ja siis ta on seda magusam. Et sa võtad selle aja maha ja nüüd, kes siis tegeleb valimisega on ja kes kalapüüdmisega meie tegeleme muusikaga. Sinuga see point juures, et nagu Arjen enne just rääkis, et me ei ole kindlad stiilis, vaid et me oleme seal stiilide vahel, me võtame siin ühest stiilist mõjutusi, mida siis kasutame teises stiilis ja vastupidi, ristipidi ja igatepidi niimoodi sinuga sama iva, et me oleme nii-öelda ühes keskkonnas tööinimesed või pereinimesed ja siis kolmandas keskkonnas oleme siis selle bändi juures või, või siis noh, muusikaga seotud tegevustes ja nende kõige kolme tasandi vahel siis me jagame ideid, et et me ei ole enam kitsalt sellel rajal ant. Reeglid olid sinna. Kas armastab või vihkab teda, kel nimeks? Hoopis vihikutena? Ma tahtsin lahkudes mainin ära, on suletav homme või siis vähemalt Või tulla veel nüüd alguse juurde tagasi sinna 90.-te aastate keskpaika siis mõlemad olete te Rakverest pärit, aga hakkasite seda defräädud tegema siis, kui siin Tallinnas, millised need taustad eelnevalt olid? Eelnevalt olite selles väikses linnas ikkagi ju kokku puutunud ikka jah, et me olime esinenud nii Rakveres kui ka mujal Eestis, mulle meenub meie üks väljasid kontserti ka vist Pärnusse või käisime koos Pärnus Mai kultuurikeskuses, toimus mingisugune elektronmuusikaüritus. Eks me puutusime kokku. Ja tegelikult päris alguses oli muidugi see, et ühiste tuttavate vahendusel vahetasime kassette üksteise loominguga ja üllatusin, et ohoo, et siin, lähiringkonnas on ka veel kedagi sellist, kes nii-öelda eksperimenteerib ja, ja tol ajal tavapärasest vaibakloppimist erinevat muusikat, deebet. No meil oli see see ka, et tol ajal olid need võimalused, olid nagu väga väiksed ütleme arvutiga muusikat teha, et esiteks pidid sa endale ise meisterdama selle helikaardi, et sealt sellest arvutist üldse helivälja saada. Siis need skeemid, esiteks liikusid käest kätte ja teine asi olid, olid ka need programmid, millega seda muusikat tehti, olid suhteliselt algemitiivsed ja me kasutasime erinevaid programme, tremiitrigi ühe faas traktoriga, eks mina tegin impust räkker ja enne seda veel sound klubiga ja need programmid on sellised suht numbrite peale üles ehitatud, et seal midagi nootidega või mingisuguseid akorde võtta ei saa, et seal see muusika tegemine oli päris selline matemaatiline tegevus. Aga ma arvan, programme ma iseenesest hukka ei mõistaks, et nendega saab teha lugusid ja ma tean, et ma olen veel teinud 2000.-te alguses seal 2001 2002 tegin ühe loo mis samuti hiljem Inglismaal vinüüle jõudis, et tahtsin idee. Aga kui nüüd tulla tagasi selle küsimuse juurde? Jah, tol ajal me suhtlesime, esinesime koos Rakvere kandis, aga 98 oli see aasta siis kuid tulime Tallinnasse ülikooli mõlemad, et keskkool lõppes jaajah. Arjen läks muusikaakadeemiasse elektronmuusika kompositsiooni õppima ja siis juhtus niimoodi, et me sattusime ühte üürikorterisse elama ja seal tulid ideed, mis realiseerusid Muusikaakadeemia helistuudios. Aga kas teil toona sellised lemmikud olid siis samad või noh, mingid samad põhimõtted pidid olema, et hakata koos bändidega, ma arvan, ei olnud meil lemmikud mingi osa, võib-olla seal katus, mingid bändid võib-olla kattusid tõesti. Aga näiteks Arjen oli tol ajal väga tihedalt seotud paari metal-bändiga, kus ta mängis seal passi ja, ja samuti õpperühma juures käis viiulit mängimas. Okei, metalit Ma kuulasin ise ka, aga näiteks nagu folkmuusikaga ma väga aktiivselt tol ajal kokku ei puutunud, ehk siis Arjani poolt oli see mõjutus. Aga samas ma arvan, et ma kuulasin rohkem hiphop ja sellist tantsulisemat muusikat. Noh, Arjen ka kindlasti kuulas, et meil oli seal mingi ühisosa, mille pealt me hakkasime tegutsema, aga taustad olid ikkagi üpris erinevad. Ei no selge oli see, et me mõlemad tahtsime teha elektroonilist muusikat, eks ja sealt tulidki, nagu need meie erinevad taustad, aga mis meid ühendas, oli ikkagi see, et me tahtsime ennast elektroonilisel kujul väljend täna. Aga mitte lihtsalt elektroonilisel kujul või jälle ma hakkan mõtlema, et meil on ikkagi algusest peale live element sees. Et elektroonilisel kujul selles mõttes, et lood on olnud digitaalsed digitaalsete rütmidega. No seda küll, aga ütleme, segatud selliste sünteetiliste helidega ikkagi süntesaatorid ja elektroonilised trummid ja selline ebamaisus on mind vähemalt nagu huvitanud, nagu futuristlik, selline tehismaalin võõrandunud saanud seesamaatakk, Räviti maailma nägemine siin võib olla muidugi, ehkki sellist ainest aruteludeks mõnele psühholoogile, et mis taustasse nüüd kinni on, eks, et rahulolematus ümbritsevaga või milles kinni on, aga võib-olla rahulolematus ümbritsevaga, mis tuleb välja hilisemate albumite teemades ja, ja nende albumite nimedes ja üldse läbivat teemat. Hiphop on alati olnud hästi sotsiaalne, vähemalt tema juured on väga sotsiaalsed. Ta võtab selle ühiskonna ette ja, ja ta ei jäta nagu seda kohta, et kus võib ennast niimoodi mugavalt tunda, et mugavus ei ole just see sõna selle eest just selle stiili juurde. Ma tahan pliiatsit, oota, kui sa veel pole käinud, vaatamata seda, mida pole näinud. Seda, mida pole teinud raamatute üle, otsustada pealkirja järgi inimeste üle nende allkirja järgi oled märkamata jätnud tähtsamad märgidotid ligimese ilu, tema särgi huvitatud pidada, võltsida sõnu. On asju, mida saab laekuda. Satud pähe minna, prügi täis, et sellega pole sul midagi peale hakata. Mulle näidati, et mul on miljoneid bändi rohkem onu tädi ja öeldi, et olemas on vaid üks suur tõde, mille küljest nad raiuvad miljoneid väikseid õdesid. Ma tean nüüd, et me oleme tehtud sellest samast millest tehtud on, kõik lehedki. Ei jaksa kanda, oma rusikad enam pole. Selleks taheti minu tahe olnud rakendatud teise vankri ette läbi, otsimas väiteid, vabadust nendele. Ma ei taha enda turjaganda ühtegi lubadust, ma tahan vaadata, siia, vaadata sinna ulatuks nägema, mis on väljas kolme linna tahan Leilatel õela, kes keelab meile selgust nõuda, mis on minu ja leian selleks julgust vaadata siia ja vaadata sinna ulatuks nüüd nägema, mis on väljaspool meil linna tahan leida selle õela, kes keelab meile telgus, tahan nõuda, mis on minu ja ma leian selle enda. Aga millal tekkis defrääduv, mässib, kas seda võib siis ka kokku viia plaadi ja produktsioonifirma leial, genesi tekkega ja kogu selle suure kollektiivi tekkega, mis seal Rakveres praegu on või minna näiteks leialgi nende kodulehekülje peale, siis neid nimesid ei jõua üles lugeda ja neid biograafiaid, mis sealjuures, eks Leal genes tekkis vajadusest bet oma loomingut välja anda, siis et oleks niisugune ühtne joonelt äratuntav pidepunkt, et mille seal need plaadid siis nii-öelda ilmuma hakkavad. Kujundlikult niimoodi väljendada, et defräädu massi tekkis vastavalt sellele, kellega me stuudios või kontserditel koos käisin. Et algusest peale, et kui me hakkasime stuudios lugusid tegema, siis võtsime ja endale siin orjaniga mõned inimesed juurde ja see ring laiemaks läinud ja tahtsid kontserdile minna, siis tuli leida seal trummar või sündimees ja juba jälle see ring suuremaks läinud ja et nad ei kattu nagu üksteisega nii-öelda defrade mässiviaal, heal genesed reaalgenes on rohkem selline Rakverepõhine defrada mässiga on? Ei ole niisuguseid, kes jah. Aga kuidas see Rakvere tegevuslava on sedavõrd laiaks paisunud ja kuidas sealt on tulnud just selliseid tegijaid, kes hästi haakuvad sellega, mida teie teete. Et Rakvere on mingis mõttes nagu hiphopi pealinnas kujunenud või, või ei taha nüüd ka päris nii üldistada, aga, aga siiski mingi selline, kui on kuskilt külge tekkinud jah, et aga see ei ole kindlasti ainult dipopilin. Ma usun, et mingit rolli mängibki seesama sel ajal olge enese nii-öelda joone tekitamine, et noored, kes ei ole veel artisti taga, et kes tunnevad, et neil on ideid, mida võiks siis kas siis muusika või tekstide kujul väljendada, et arvad, et on seesama joon Leal genes mingi koht, kuhu oleks võimalik ennast külge pakkida ja nad tunnevad, et neil on nagu, mille nimel neid ideid siis realiseeris. Et niimoodi see ongi käinud siin juba peaaegu 15 aastat, et kui mõelda praeguse hetke peale, et siis veel 2010. aasta jooksul on tulemas siin mõned plaadid artistidega, kes nii-öelda sahtlist välja tulid siin ja ütleme viimase viie aasta jooksul. Samas, ma tean hetkel juba vähemalt viite või isegi rohkemat rakvere noort tegijat, kes teevad veel sahtlisse, oleme vahetanud ideid selle koha pealt, arvad, et kes mingi aja pärast on nii-öelda valmis artistid, et muusikat saaks nagu plaadile, mina arvan, siiajoon on tähtis. Aga ega see produktsioonifirma ei ole vist pealinna keskne, et ma arvan, et te saate selliseid pakkumisi või Soome või demosid kõikidest linnadest seda küll Jamusteks. Aga Lealgenes on jäänud nagu Rakverekeskseks, et sellepärast selle kõrvale on saanud tehase uus märk. Club mis on siis praeguseks välja andnud üheksa plaati, et jaa talu, kes ma tean, praegu on mul igatahes vähemalt neljal alamkataloogi, mis on võimalikud tulevikureleesid, aga mõned, mis seal ootavad juba pool aastat. Sellepärast ma ei ole päris kindel, et kas on selline looming, mis peab pikalt vastuks. Sulle mulle põhimõte läbi ajaloo käibel olnud autode, nüüd on mõnes valdkonnas läinud asjad üle käte, digitundub, et siga tabanud silmadeta logis internetipanka rahanumbrid kaema raha asemel leiavad hoopis võlgal kaela langeb ja ta natuke kaebas SMS-i teel raha tuulde, laena draama, tulime niitini lektorit jagada hitti, kuidas neid ära krati, üleloomulik jõud täidab su rahakotti raha kätte, tuleb poodi minna, mõruõliga priisata, müts pähe ja käte killas, silmad särama. Kombinna. Lodjaga. Ja kommivabrik saak, naine, kassipojad. Elektrilistel keha. Kontigema. Kui me juba hakkasime seda algusaega võrdlema, siis kuidas te ise ütlete, et kas aastal 1999 tegutsema hakanud defräädu on sama, mis ta on 10 aastat hiljem nüüd juba 11 aastat-il? Sama ta kindlasti ei ole, et noh, et üks ring on nagu täis saanud, et see 10 aastat tegutsemist on nagu oma jälje me kõik oleme vanemaks saanud ja kuidagi täiskasvanumaks. Ja siis tänu sellele ka need muusikalised mõtted on arenenud edasi. Et ehk siis see kindlasti muusikaliselt oleme erinevad sellest ajast isiksuse poolest, ma arvan, et me oleme samasugused tegutsemist, jätkate kindlasti tahavad kõik teada, et millal võib järgmist plaati oodata, et kas te olete mõelnud, et seda plaati välja anda mingisugust teatud perioodi tagant kui puhtalt, nii nagu nagu parasjagu materjali koguneb? Jah, et seal peab ikka olema niisugune sisemine tung seda teha. Päris selgelt ei, oleme seadnud plaan, et, et iga kolme aasta tagant peaks vähemalt ühe plaadi andma välja või võib-olla see kolm aastat on niisugune periood, mis tegelikult tekib iseenesest, sest et kontserdil ei ole võimalik nagu lõpmatuseni vanu lugusid esitada, et mingil hetkel tunned, et selle loo laulmisest on küll juba küll ja küll, et laulmisest või mängima, sest et oleks vaja midagi uut teha, et noh, see tekib ka sealt kindlasti enim uusi asju tekib ju kogu aeg ikkagi peale tekib ka peale, aga me ei valmista nagu mingisuguseks perioodiks, et näiteks mingi jõulud tulevad nüüd jõuluks oleks vaja kindlasti üks plaat välja anda. Et see ei ole meil kunagi olnud selline prioriteet, et kui on olnud meil kuskil septembris-oktoobris mõni lugu, ehk siis me oleme ikkagi selle jah, üritanud nagu jõuluperioodiks kuidagi singliks vormida. Aga, aga see ei ole olnud eesmärk nagu omaette, ehk siis ka see plaat, et kui meil koguneb see materjal ehk siis ka lõpuks tuleb see uus Laatheliaga. Jah, et jõulude iva on selles suhtes, kui sa nüüd ütlesid singli Mulle meenub täpselt üks singel, mis siis sai 2005 aasta jõuludeks siis valmis tehtud. Rohkem mul hästi nagu ei meenugi, et aga aga see viimane album, ahvid ja klahvid see samuti ei olnud, eks tehtud jah. Aga seal oli see iva vist meie jaoks rohkem, nagu selles, et lood olid sündinud aastal 2009 ja et see plaat saaks välja aastal 2009 2010 oleks juba endal olnud natukene siukene, aegunud tunne võib-olla selle loomingu osas kõige noh, ta ei ole aegunud kindlasti hetkel kas on mingi selline lugu, mis teile endale on nagu üle aegade? Tundub, et on kõige parem või see oleks jällegi liigategemine teistele lugudele? Ei, mina ei oska kindlasti seda ühtelugu välja öelda. Võib-olla harjan on ma, ma ka nagu eelistaks ühtegi lugu, eks sõltub meeleolust ja et see on täpselt niimoodi, et ühel hetkel tunned, et on üks lugu on väga hea ja siis järgmine hommik tunned, et nüüd paneks hoopis teise loo peale. Et ehk see lugu ei ole võib-olla veel valmis saanud. Võib-olla ongi hea, et see lugu ei ole veel valmis, saan võib-olla mingisuguseks punkti looks lugeda ja punkti me siinkohal panna ei saa? Ei saa küll, kindlasti aitäh tulemast saatesse areaal defräädogt, edu, jõudu. Aitäh teile ka kõige Kaudu teieni. Ja asi ei läinud aga kindlad joon. Laulusid. Maa-ala, millel teatud liik tegutseb, nimetatakse levikualaks ehk areaaliks. Liigirikkust värske Eesti muusika levikualal uuritakse saates areaal. Pühapäeval kell 21 ja kordusena esmaspäeval kell 23 internetis millal tahes. Käsaadeta reaalsaate valmimist toetas Eesti kultuurkapital.