Tänase saatega Tulevikku kaasaegne Gustav Mahler oma ajas ja järelmaailmas. Alustame viieosalist sarja, mis on pühendatud helilooja 150.-le sünni ja 100.-le surma-aastapäevale. Sarja autor on Maia Lilje. Mõni nädal enam kui 100 aastat tagasi, 12. septembril 1910 kõlas Müncheni uues moodsas festivalihallis esmakordselt Gustav Mahleri monumentaalne kaheksas sümfoonia. Lisaks hiigel koosseisuga orkestrile oli laval kaheksa vokaalsolisti, kaks suurt segakoor ja poistekoor. Ühtekokku üle 1000 esineja. 3000 kuulaja hulgas oli Euroopa kultuurieliit prantsuse ajakirjanik ja hiljutine peaminister shorsklemasso kirjanikud Stephens vaik ja Toomas Man, dirigent Leopold Stop kovski. Heliloojad Arnold söönberg, Anton Veeber, Alfredo kas Ella ja Richard Strauss režissöör ning teatrijuht Max Reinhardt, siikrit Wagner ja paljud teised. Sel õhtul, üheksa kuud enne surma koges maaler oma elu suurimat triumfi. Sündmuse tähendus oli aga palju sümboolsem. See oli Euroopa muusikaelu, neid kõrghetki, mis kuulutas kauni ajastu Bel epocki lõppu ja ühe poliitiliselt pimeda aja algust, mis päädis esimese ja teise maailmasõjaga. Maaklerile Selle oli see üks, neid mil ta võis looduga rahul olla. Ma olen oma kaheksanda lõpetanud, see on suurim, mida seni teinud kirjutas ta juba neli aastat enne esiettekannet oma naisele Almale, kellele ta teosega pühendas. Ja mõni aeg hiljem oma sõbrast Ta kaaslasest dirigendile Villem mängelbergile. Midagi taolist ei ole maailm veel kogenud. Teos on sisult ja vormilt nii omapärane et sellest isegi kirjutada teda ei saa. Kujutlege, et universum kõlama ja helisema hakkab. Need ei ole enam inimhääled, vaid planeedid ja päikesed, mis siin ringlevad. Teose loomise aeg ei olnud heliloojale kaugeltki õnnelik. Ometi leidis Mahleri õpilane ja tema muusika hilisem propageerija dirigent Bruno Walter. Mitte ükski Mahleri teos ei ole täidetud nõnda tulisest jaotusest kui see. Ettekandel näis ta ise olevat oma võimete tipus. Hinge ülendus andis väsinud südamele veel kord tagasi senise jõu. Aga see oli viimane esiettekanne, mida ta ise juhatas. Kaht hiljem loodud teost ei kuuluta enam helisemas. Esiettekandel viibinud dirigent Leopold Stokovski võrdles teose mõju härra kose esmase nägemisega. Siinkohal huvitav paralleel. Ama maaler on meenutanud, et kui maaler Niagara koske nägi öelnuta artikuleeritud kunst on võimsam kui artikuleerimata. Loodus oli kahtleja. Kas saab seda teost üldse sümfooniaks nimetada? Nii läbi põimunud oli see vokaalist. Aga Mahleri jaoks tähendas sümfoonia mitte teatud muusikalist vormi Bibi žanri, mis enam kui sajandi pikkusel arenguteel oli välja kujunenud. Sümfoonia oli tema jaoks vormilt ja sisult piltlikult öeldes anu mis üha muutuv ana sobis kõige paremini tema maailma hõlmavate kosmilistesse kõrgustesse püüdlevate muusikaliste manistestatsioonide väljendamiseks. Sõnaga seotult nägi ta sümfooniast ideaalset teetilist muusikateost oma iidoli Richard Wagneri vaimus. Luua muusikat tähendas maaklerile luua maailma sümfoonia oli selle maailmaheliline peegeldus. Nagu iga sümfoonia loomine on kaheksaski, mille tekstides maaler kasutab katoliku nelipüha hümni veenik Reaturs, piiritus, tule looja vaim ja lõpuvärsse Göte Faustist andnud heliloojale ainet filosoofilisteks arutlusteks. Näiteks kirjutab ta alma maalerile. See, mis muusikas on nii-öelda ratsionaalsed. See, mida võime haarata mõistusega, ei ole peaaegu kunagi põhiline. See on vaid asja enese pealispind. Nii nagu hing ei saa läbi, ilma kehata peabki kunstnik võtma oma ideede väljendajateks vahendit ratsionaalsest maailmast. Ta ideed, tundmust, seda miskit ei saa me kunagi kätte, et me ainult tunnetame teda ja püüame talle nii lähedale jõuda kui võimalik. Ometi on seda miskit vaja kuidagi maiselt ja reaalselt väljendada. Göte annab sellele miskile oma Fausti lõpuvärssides määratluseks iginaiselik. Kõik möödunud on vaid sümbol võrdpilt, mis meie maises keeles väljendatuna kõlab puudulikult. Seal kuskil aga ilmub meile see, mis on maisest puudulikkusest kõrgemal ja temast vaba. Seal pole meil enam vaja kirjeldusi, võrdlusi ja sümboleid. Seal juhtub see, mida püüdsin siin kirjeldada, kuid mida kirjeldada ei olegi võimalik. Mis see siis on? Võin sellele jällegi vaid sümboli kaudu vastata. Kõigi naiselik ligi veab meid. Kristus nimetab seda igaveseks õnsuseks. Selle kauni ja täiusliku mütoloogia loogilise kujutelma võtsingi ma oma ettekujutust teenima. Läbi aegade ühes suurimas sümfonisti austria helilooja Gustav Mahleri muusika seisab nüüd maailma muusikaelu huvi keskmes. Mahleri komeedilaadne tõus provintsiteatrite kapellmeistrist, vini õukonnaooperi ja New Yorgi Metropolitan Opera muusikajuhiks jättis kaasaegsete silmis varju tema hiigelloomingu. Minu aeg seisab ees oli helilooja enese veendumus. Mahleri muusika poolehoidjad nägid temas juba ta eluajal tulevikku kaasaegset ja nad ei eksinud. Mahleri muusika pole kunagi olnud nõnda populaarne kui meie päevil. Tema romaanilaadselt põnev ja intrigeeriv elukäik annab ainet üha uutele raamatutele filmidele raadiosaadetele. Iga ambitsioonikas dirigent tahab teostada oma maalri nägemust iga laule süüvida tema vokaaltsüklite ainulaadsesse maailma. On märkimisväärne, et Mahleri muusika esimesteks eest kostjateks ta said Arnold sönberg ning tema õpilased Alban Bergi, Anton Veeberg. Viimane pühendus 1900 kahekümnendail aastail dirigendina Mahleri muusika propageerimisel Viinis. Linnas, kus maaler ooperidirigendi ja reformijana kaugeleulatuva jälje jättis linnas, kus tema muusikat veel kaua kõige vähem hinnata mõisteti. Schellenberg pidas kaks aastat pärast Mahleri surma Prahas oma palju tsiteeritud mälestuskõne millest loen mõned katked. Selle asemel et teha suuri sõnu, toimiksid paremini, kui ütleksin. Ma usun kindlalt ja vankumatult. Alles oli üks suurimaid inimesi ja kunstnikke. Ja on vaid kaks võimalust, kedagi selles veel esimene ja parim tema teoseid ette kanda. Ja teine tema uskus sellesse teosesse teistele edasi anda. Arnold söönberg, üks 20. sajandi alguse julgemaid muusika väljendusvõimalusi avardanud helilooja tunnistas, et temagi ei osanud Mahleri muusikat kohe hinnata leides mitmete sümfooniat esmakuulamisel. Et paljud teemad on banaalsed, märkas teostes kahetsusväärseid vormi nõrkusi, kritiseeris detaile, ehkki teosed tervikuna avaldanud suurt muljet. Kõnes tunnistas ta oma ekslikust ja tahtis kummutada juba klišeeks saanud arvamust, et maaler küll püüdles kõrguste poole, omamata seejuures aga jõudu ja originaalsust neid saavutada. Šemberkaga rõhutas maaler püüdles kõrguste poole ja need ka saavutas. Uus vinni koolkonna esindajad nägid Maleris modernisti muusikat uutele arenguteedele juhti, et nad kummardasid teda kui vaimset isa ja pühakut. Pärast Gustav Mahleri surma söandasid vaid vähesed dirigendid ja kontserdiorganisatsioonid tema teoseid kavva võtta. Muusika komplitseerituse tõttu, mis nõudis proovitundide hiiglaslikku arvu kartsid vähest publikut, keda Mahleri teoste hiiglaslikud mõõtmed ja eklektiline väljenduslaad nagu arvati kuulajat väsitavat liiga vähe oli Euroopas orkestreid, kes oma koosseisu ja mängutasemega Mahleri muusikani küündinuksid. Juba esimese maailmasõja eel Austrias ja mujalgi Euroopas süvenevad antisimiitlikud hoiakud tegid paljutki Mahleri muusika suhtes ettevaatlikuks. Kuni 1900 kolmekümnendail aastail juudi rahvusest helilooja teosed Saksamaal ja Austrias miski maha vaikiti või keelustati. Kui heita põguski pilk kahe maailmasõjavahelisele ja veel järg sellegi Malerianale. Võib näha, et Maleri loomingut tõeliseks mekaks sai Amsterdam tänu seal tegutsevale dirigendile Villem mängelbergile. Linn, kus helilooja isegi mitmel korral oma teoseid juhatamas, käis. Amsterdam ja selle kuulsusrikas kontsert. Juba orkester on tänini üks püsivamaid Mahleri muusika esitajaid. Ka selle hilisem ja üks kauaaegsemaid peadirigente Bernard Haiting on olnud aastaid tema muusika andunud teenija. Pärast Mahleri surma jäi eriti viin tema loomingu suhtes pikkamisi ükskõikseks. Küll juhatas 1900 kahekümnendail aastail Anton veebel töölissümfooniakontsertide sarjas mitmeidki sümfooniaid. Mahleri 20. surma-aastapäeva tähistamisele. Viini riigiooperis lisas pidulikkust Kustrudeni poolt Pariisis loodud helilooja büst, mille arma maaler teatrile kinkis. Läbi 25. surma-aastapäeval. 1936. aastal juhatas Mahleri muusika püsivamaid interpreteerijaid Bruno Walter tema kaheksandat sümfooniat. Alles 15 aastat pärast teise maailmasõja lõppu vabaneti tardumusest ja maaler hakkas Viinis taas mängukavadesse ilmuma. Ometi tegi üks tollaseid juhtivaid dirigente Otto Klemper Mahleri sajandat sünniaastapäeva puhul 1960. aastal oma avalikus kirjas juhtimas saksa helikunsti ja muusikaõpetajate ühingu tähelepanu faktile et nood aasta kalendris olid teiste suurmeeste kõrval Gustav Mahleri nime hoopiski unustanud. Murrangu Mahleri retseptsiooni tõi nii ameerika dirigendi Leonard Bernsteini ilmumine Viini ja oma Mahleri vaimustusega Viini Filharmoonikute ning juba 1955. aastal sama orkestri initsiatiivil loodud rahvusvahelise Mahleri ühingu tegevus tema muusika tutvustamisel teaduslike uurimuste ja Mahleri teoste kriitiliste väljaannete toimetamisel. 1972. aastal diskuteeri saksa muusikateadlane Karl Taal Hous Mahleri mõistatusliku populaarsuse teemal. Ning kaks aastat hiljem kirjutas muusikakriitik Helmut Köln juba Mahleri muusika skandaalsest populaarsusest. Ometi ei pidanud Viini Filharmoonikute tollane peadirigent Claudio Abado 1986. aastal paljuks luua Gustav Mahleri nimeline noorteorkester. Et juhtide suure austria helilooja muusikasse noori mängijaid kogu Euroopast. Apaadust võime juba aastakümneid kõnelda kui kõrgelt hinnatud Mahleri dirigendist. Q kirja ühterwachisse music Saighrist käesoleva aasta maakleri erinumbris küsib Franz will lover, mida saab täna veel maaleri heaks teha. Ja leiab muuhulgas, et Mahleri käsikirjad, ülimahukas kirjavahetus, dokumendid, portreed ja säilinud isiklikud asjad on veel laiali viini erinevates arhiivides, raamatukogudes ning muuseumides. Ja vajaksid nüüd koondamist ühe väärika katuse all lihtsustamaks uurijate tööd. Mahleri muusika ei vaja tema arvates enam mingit eestkostet. Selline sai põgus pilguheit Mahleri muusika käekäigule pärast helilooja surma. Alanud sarja järgmistes saadetes kõneleme enam Gustav Mahleri elu- ja loometeest ning tema muusikastki lähemalt. Nüüd aga püüame luua pildi ajastust, kus maaler elas ja tuua selle taustal esile tema loomingule üldomast. Ei tahaks siinkohal loobuda kiusatusest Leida ajastule kirjanduslikult haaravat üldistust ja tsiteerida Mahleri kaasaegse tema loomingu austaja ja paarkümmend aastat suurema rahvuskaaslase Stefan Zweigi 1942. aastal ilmunud raamatut eilne maailm mille algusosa viib meid just Mahleri aegsesse Euroopasse. Gavini Swaik kirjutab, kui püüan leida tabavat valemit esimese maailmasõjaeelse aja tarvis, kus ma üles kasvasin. Tundub mulle, et olen kõige täpsem, kui ütlen. See oli turvatunde kuldne aeg. Kõik meie peaaegu tuhandeaastases austria monarhiast tundus olevat rajatud püsimiseks ja riik ise selle kestvuse garant. See turvalisus tunne oli miljonite kõige taotlusväärsem omand. Ühine elu ideaal. Ainult sellest turvalisusest tundus elu elamisväärne ja järjest laiemat ringi tiheldasid, sest väärtuslikust hüvest oma osa esialgu nautisid seda eelist üksnes jõukad. Vähehaaval tungisid esile laiad massid. Turvatunde sajand kindlustunde sajand töötuskindlustusasjanduse sajandiks. Liigutab usk, et on võimalik tarastada oma elu viimse mulguni iga sisse murda, mis seevastu saatuse poolt kätkes kogu eluhoiaku, soliidsuse ja tagasihoidlikkuse kiuste suurt ja ohtlikku. Kust Üheksateistkümnes tuli oma liberalistlikus idealismist ausalt veendunud, et ta asub sirgel ja eksimatult eel parimasse kõigist maailmadest. Põlestusega vaadati alla varasemale ajastu-ile, nende sõdade, näljahädade ja mässudega kui ajale, kus inimkond lihtsalt oli veel alaealine ega olnud piisavalt valgustatud. Nüüd aga sai olla veel ainult aastakümnete küsimus. Kuni viimasest kid kurjast ja vägivallatsejad on lõplikult jagu saadud ning tol usul katkematusse peatumatusse arengusse oli sel ajal tõesti lausa religiooni jõud. Seda arengut usutki rohkem kui piiblit ja selle evangeelium näis olevat teaduse ja tehnika Igapäevaste imedega kummutatult tõestatud. Tõepoolest, muutus üldine tõus selle rahuliku sajandi lõpul järjest ilmsemaks järjest kiiremaks, järjest mitmekesisemaks. Tänavail põlesid öösiti pimedate tulede asemel elektrilambid. Ärid levitasid oma võrgutavad uudset, särab pea tänavailt eeslinnadesse. Juba võisid inimesed tänud telefonile rääkida teineteisega kauge maa taha. Juba kihutasid nad hobused vankril uute kiirustega. Juba sööstsid nad tõekssaavaid Ikaruse unelmaid kõrgusse. Barbarsid tagasilöök nagu sõja head Euroopa rahvaste vahel usuti niisama vähe kui nõiduja tont. Meie isad olid kangekaelselt täis, uskus sallivuse ja Lepruse vääramatult siduvasse jõusse. Arvasid ausalt, et lahkhelid rahvaste ja usundite vahel sulanduvad aegamisi ühisesse humaansus ning et rahu ja turvalisus, need ülimad hüved on saanud sellega kogu inimkonna hüveks. Siis pidime tunnistama, et Froidil oli õigus. Nägi meie kultuuris tsivilisatsioonis paljalt õhukest kihti, millest all ilmade struktiivsed jõud võivad iga silmapilk läbi tungida. Me olime aegamisi pidanud harjuma eluga ilma jalgealuseta õiguseta vabaduseta, kindluseta. Ammu oleme isenesest eksistentsi õppul loobunud oma isade usust humaansuse, kiiresse ja kestvasse tõusu. Banaalne tundub meile julmalt õppus saanuile. Ennatlik optimism enne katastroofi, mis paiskas meid meie humaansel püüdlustes 1000 aasta võrra tagasi. Et kuigi üksnes viirastus oli see ometi imeline ja õilis viirastus, mida meie isad teenisid, inimlikum ja viljakam kui tänapäeva juhtlaused. Mis inimene lapsest peast on ajastu õhust oma verre saanud, jääb eraldamatult sinna ning hoolimata kõigest, mis iga päev kõmistab mulle kõrvu ja mis ma ise ning mu saatusekaaslased on kogenud alandustesse katsumustes ei suuda ma salata, täiesti maha oma nooruse usku, et ükskord tuleb kõigest ja kõigest hoolimata uuesti tõus. Isegi sellest õuduse kuristikust, kus me jahmunud ja murdunud hinged praegu poolpimedana ringi uitama vaatan ma ikka ja jälle üles vanade tähtkujude poole mis särasid mu lapsepõlve kohal ja lohutan end päritud usuga, et kunagi osutub meie tagasilangus ainult intervalliga igavest ettepoole, liikuvas rütmis. Nõnda kirjutas Stefan slaige. Gustav Mahleri elukäik ja looming peegeldavad selle murrangulise aja vastuolusid, vastuolusid, monarhia, õukondliku, Klanssi, Modeniseeruva, Viini näiliselt muretu elulaadi ja teisalt teravates poliitilistesse vastu seisvudesse ning sõjalistesse konfliktidesse kistud inimeste hädade ja viletsuse vahel. Mahleri muusikas võib tajuda nii 19. sajandi kultuurikuldset kuma kui peagi Euroopat tabanud katastroofide prohvetlikku ettekuulutust. Sõltumata sellest, kas ja kuidas 19. sajandi lõpuajaloolispoliitilised sündmused, muusika üldisi arenguteid mõjutasid, loetakse modernismi läbimurde teostaks Gustav Mahleri esimest sümfooniat ja Richard Straussi sümfoonilise poeemi Don Juan mis esmakordselt kõlasid publiku ees ajaliselt lähestikku Mahleri sümfoonia 1889. aasta novembris Budapestis ja Straussi Don Juan sama aasta detsembris vaimaris autorite eneste juhatusel. Sajandi lõpu ja uue, 20. sajandi alguse moderne muusika nagu ka tollal esile kerkinud juugendstiil näitavad ühe epohhi romantismi ja selle pärandi kadumist ning lahustumist Viini uue koolkonna muusikas ja neoklassitsismi siis juba 20. sajandi teisel kümnendil. Muusikalised sündmused aastal 1889 langesid kokku uute nimede strinbergi, Ibseni, Haupmani vee tegingi ja Matherlingi tulekuga, kirjandusse ning munki. Kokk oskab klienti ja paljude teiste esilekerkimisega kujutavas kunstis. Muusikas olid Mahleri suured eelkäijad Wagner Bruckneri Abrams oma elutöö lõpetanud või lõpetamas. Põlvkonnakaaslased Richard Straussi ja šansi piilus oma pika loometee künnisel Schönbergi tema õpilased otsimas uusi ideid. Gustav Mahleri tegevus oli nendega võrreldes kõige avarama rahvusvahelise haardega. Ta oli eelkõige tänu oma tegevusele dirigendina 20. sajandi esimene moodne muusikutööd. Kaasaegse dirigendi kuju prototüüp. Nagu kõik tollased orkestrijuhid, ei omandanud temagi spetsiaalset koolitust. Nadolid, autodi, taktid, kes omandasid ametioskused praktilises töös. Enamasti olid heliloojad piirdunud oma teoste esitamisega. Maaler oli ka siin suur erand. Tema hiiglaslik repertuaar koosnes erinevate ajastute ja autorite loomingust. Bachist, Brahmsi ning deebeeessiis, Tšaikovski ja Rahmaninovi. Enam juhatas ta vaatneria Beethoveni muusikat. Kui tuua siin vaid mõned näited arvudes. Wagneri meister lauljat avamängu juhatas ta tervelt 39-l korral eelmänguooperile Tristan ja Isolde, 25-l korral Beethoveni teiste teoste kõrval viiendat-kuuendat ja seitsmendat sümfooniat ühtekokku 45-l korral. Malev ei pidanud paljuks võtta kambaga eakaaslast muusikat. Mitmegi Richard Straussi teose hulgas juhatas ta näiteks sümfoonilise poeemi til huulel Spiegel ühtekokku 11-l kontserdil. Oma teosed olid Mahleri repertuaaris vägagi tagasihoidlikul kohal. Gustav Mahleri kontserdireisid dirigendina ulatusid Pariisist Budapesti Münchenist Helsingi Moskvast. New Yorgi nii. Elu jooksul tõusis ta orkestrit, et ligi 70. Euroopa ja Ameerika linnas. Kui siia lisada tema hiigeltöö teatridirigendina, saame kõnelda maalerist kui ühest muusikaajaloos silma paistvamas dirigendist. Muide, maaler oli üks esimesi, kes reisis, liikus, ehkki tolle aja moodsaid sõiduvahendeid ronge, tramme, automobiile, suuri ookeanilaevu kasutades. On mitmeid fotosid, kus maaklerit võib näha trammi taustal otsekui oleks see sõiduvahend urbanistlikult liikuva tegusa inimese staatussümbol. Mahleri algusaastate tegevusväli oli provintsilinnade teatrimajades keskpärased oma tasemelt ja kunstiliselt nõudmistelt. See asjaolu ei sundinud teda siiski teatritööst loobuma. Sihikindlus, kompromissitus, kõrgete kunstiliste ideaalide püstitamine, viisita aastate jooksul nõutud, hinnatud ja kardetud ooperidirigentide hulka. Dirigeerimine oli siiski tema muusikalise tegevuse üks tahke ilma helisevate dokumentide heliplaati. Ta on see aegade jooksul minetanud tänase kuulaja jaoks oma tähtsuse ja jäänud nüüdseks tema arvuliselt mitte kuigi suurem, kuid mõõtmetelt hiiglaslikku loomingu varju. Maaler komponeeris peamiselt suveti, puhkuse või suvevaheaja heliloojaks nimetas ta ennast isegi. Ometi olid need tegevusalad omavahel tihedalt seotud. Dirigenditöö andis selge ettekujutuse orkestri mängu võimalustest ja piiridest. Loomingus püüdis ta neid piire avardada, visualiseerida partituuri täpseks detaili peeneks juhatamiseks. Mallory nimega seostub murranguline teatrireform mitte ainult Viini õukonna ooperis vaid selle eeskuju andev mõju jõudis kaugemalegi. Oma nägemused ooperite lavastamises ja muusikalise terviku loomisest. Viis maaler kaasaga New Yorgi Metropolitan ooperas. On märkimisväärne, et kogu elu teatriga seotud ei ole Mahleri loomepärandisse jäänud ühtki ooperit. Kaks tema noorepõlve katsetust selles vallas ei ole säilinud. Mahleri kunstiline kreedo oli. Igal etendusel peab teos uuesti sündima. Ta püüdis järgida kõiges resiis lavakujunduses kostüümides lauljate näitlejameisterlikkusest Wagneri tervikusti teose ideed. Mallet leidis mõttekaaslase lavakunstnik Alfred rolleris, kellest hiljem New Yorgis suurt puudust tundis. Aastaid 1000 897907 loetakse tänini Viini riigiooperi kunstiliselt üheks vilja kandvaimaks ajaks. Täiuse janu, maleni halastamatu nõudlikkus kõigi osalejatel lauljate orkestrantide suhtes tõi kaasa teravaid konflikte mitte ainult Viinis vaid kõigis teatrites, kus ta enne viinigi oli töötanud. Maller oli üks nendest, kes kasutas moodsa psühhoanalüüsi võimalusi sügavast hingelisest kriisis kuuenda sümfoonia loomise aegu, kuhu olid teda viinud ka pinged abielus alma maakleriga sai ta tõhusat abi moodsa psühhoanalüüsi loojalt Sigmund Freudi eneselt. Kas see fakt on tolle ajastu iseloomulik näide ja pole tähtsusetu, et seoste uurimine Mahleri karakteri ja isikuomaduste ning loomingu vahel pakub psühholoogidele jätkuvalt huvi? Nende uurimuste tulemusi kasutavad omakorda tema loomingu analüüsijat. Üks selliseid Mahleri raamatuid on jõudnud minugi lugemislauale. Konstantin Florose, Gustav Mahler visionäärja despoot, ühe isiksuse portree aastast 1998. Teosed. Pealkiri sisaldab vastandite, paari visionäär ja despoot. Analoogsed polaarsust, vastandlikkus, Maleri isiksusest ja karakterist, eluviisidest ja hoiakud suurtest tema reageeringutest ja meeleoludest kõneldes rõhutavad kõik, kes teda on tundnud ja meenutanud. Galeriist kõneldakse kui deemonist ja pühakust, kosmopoliidist ja kodutust, jumalaotsijast ja märtrist, kõiki kaasahaaravast ja oma tahtele, allutavast, töö rügajast ning enesesse sulgunud mediteerivast askeedist. Suur linlasest ja looduse kummardajast. Ka Mahleri muusika on täis vastandeid traagikast, groteski, joovastavast ilust, mühakliku tooruseni, mida ta mängu juhiseid partituuri lisades oma muusika esitamiselgi nõuab. Gustav Mahler seisis ka helitehnika ja helisalvestiste ajastu lävel. Võib arvata, et ta oli üks esimesi heliloojaid, kelle muusikat autori enese esituses võib kuulata helidokumendina. 1905. aastal jäädvustati Leipzigis firma Beltimin, joon klaviir stuudios stantsitud paberirullile muusikat neljast tema teosest osa tsüklist rändselli laulud ja tsüklist poisi võlusarve laulud, viienda sümfoonia esimese osa leinamarsi ja neljanda sümfoonia finaali osa. Mahleri enam kui sajanditagust. Mängu saab nüüd kuulata ka vinni plaadifirma Fraiser Recordsi poolt 2010. aasta mais seedeeler emiksitult. Loen selle heliplaadi kommentaarist peab arvestama, et heli salvestamisel olid teatud piirangud. Klaveri lööd kanti edasi niinimetatud Neumaatilise sõrme abil ja heli ei ole sel moel võimalik realiseerida täiesti müratult nagu iga mänguautomaadiga. Ometi on esitus võrreldamatult elavam, dünaamilisem ja realistlikum kui grammofoniajastu alguses. Mahleri pianistlik mäng tehniliselt nii nõudliku viienda sümfoonia esitused on hämmastavalt. Ülesvõte, dokumenteerib tolajal stiili teravate rõhuasetuste, ka seal, kus kunstnik midagi oluliseks peab. Nii terav ostab maaler oma viienda sümfoonia esimese osa punkteeritud rütmi selgelt. Kuulake nüüd kahte unikaalset näidet Mahleri enese mängitud poisi võlusarve Jerentsilli lauludest. Ei ole liialdus väita, et Gustav Mahleri muusika hilisem populaarsus on tänu võlgu stereohelisünnile, mis võimaldas saada õige ettekujutuse helilooja kõlab visioonidest orkestri kõla ruumilisusest peenemaski tämbri nüanssidest eriti juhul, kui pole võimalust kuulata seda hea akustikaga kontserdisaalis või Mahleri taotlustele vastavas interpretatsioonis. Küllap on meenutamist väärt, et viienda sümfoonia esiettekande järel 1904. aastal Kölnis nimetasid kriitikud teose muusikat vulgaarseks banaalseks madalaks. Maalne kirjutas. Mitte keegi ei mõistnud seda. Ma soovin, et saaksin juhatada selle esiettekannet 50 aastat pärast oma surma. Ja just pool sajandit hiljem 1900 kuuekümnendail alustaski Leonard Bernstein suurt tunnustust võitnud sümfooniat, kli tervik, plaadistamist juba stereohelis. Ka pärast kuuenda sümfoonia ettekannet leidis maaler. Minu kuues tundub olevat järjekordne kõva pähkel, mida meie kriitikute väikesed jõuetud hambad katki hammustada ei suuda. Kriitikute mõistatusele ei jäta ta oma muusikas kirjageerimat. Grotesk ja iroonia on vaid üks Mahleri kunstilisi võtteid. Kogu tema muusika on suuresti kantud sügavast tragismist. Kaasaegsete mõistmatus loomingu suhtes on aga vaid üks tema isikliku traagika põhjusi. Traagiline elutunnetus oli maaklerile omane lapsepõlvest. Surma teema ilmub ikka ja uuesti, nii sümfooniatesse kui lauludesse. Üks hinge minevamaid neist on rõkertti sõnadele loodud laul Isbinder velt handengi kommen, ma olen maailmale kaotsi läinud. Ta võiks uskuda, et olen surnud. Laulu kulminatsioon saabub sõnadega. Ma elan üksi oma taevas. Oma armastuses. Oma laulus. Igatsus armastuse ja täiusliku õnne järele, mis vaid mõned aastad kirgastavad tema hinge toob lõpuks pettumuse. 40 üheselt abiellub maaler endast 19 aastat noorema Almashindleriga. Kaasaegsete silmis viini kaunimaks naiseks tunnistatud Alma oli moodsa naise Famfatale võrdkuju. Anderikas armastatud oli ta muusaks enne ja pärast maaklerit mitmetele suurkujudele. Tema lähimasse intiimsessegi tutvusringi kuulusid maalikunstnikud Gustav klint, Oskar Kokoska, arhitekt Walter kroopius ja kirjanik Frans verter. Kahe viimasega oli ta hiljem ka abielus. Alma oli suurmeeste muusa, loominguline inspiratsiooniallikas. Enam kui raha või ühiskondlik positsioon ja väline hiilgus huvitasid teda nende meeste vaimsus ja loomingulisus. Almale pühendas maaler oma viienda sümfoonia imelise Adadžet sõnul-väljendamata õrnuse ja õnneigatsusega armastuse avalduse nende suhete lootusrikka ist algusaegadest. Gustav Mahler kasutas kogu elu kaht muusikažanri sümfooniat ja laulu neist kumbagi eelistamata või vastandamat, vastupidi, üks täiendab teist. Õieti võib kogu Mahleri loomingus näha nende žanrite sümbioosi. Neil on ühised juured. Kui jutt käib Mahleri lauludest ja laulud kritest hakkab kõrvus sageli helisemaga mõni tema sümfoonia rändselli laulud, laulud ahil for arnimi ja Clemens Brentaanu kogumikust poisi võluzard laulus surnud lastest, trükketi sõnadele sümfoonialauludes pealkirjaga Laul maast. Ja ka läbinisti instrumentaalsete esimene, viies, kuues ja seitsmes sümfoonia on omavahel kuidagi seotud. Nagu iga uus sümfoonia, on teatud moel seotud eelmisega. Mahleri uudselt koostatud kontserdikavades külas seniste ooperiaariate asemel sageli liid laul. Maaler oli esimene, kes tõi orkestri laulu suurte saalide lavadele. Ühendas intiimsuse ja monumentaalsust. Gustav Mahler on kirjades loomisest oma loomingu sisust ja eesmärkidest kõnelnud, väitnud, et õigupoolest kirjutab ta muusikat ühele Dostojevski likule probleemile. Kuidas saan ma olla õnnelik, kui keegi teine olend veel kusagil kannatab? Malawi kunstnikunatuuri traagilisus seisneb romantilises kahestumises. Ühelt poolt püüdlemisest ideaalse poole teisalt maailma ebatäiuslikkuse tunnetamises Bruno Walterile tunnistata. See, millest kirjutatakse muusikat, on ikka üks ja see sama. Muusika lähtepunktiks on inimene, tundlik, mõtlev, hingav kannatab inimene. On öeldud ka, et kogu Mahleri muusika on kaebelaul. Just sellist pealkirja kannab tema esimene suurteos. 1887. aastal loodud kantaat kaebelaul. Nii varastes, eriti aga viimastes lauludes üheksandas ja lõpetamata jäänud 10.-st sümfooniast heliseb maailma valu vaigistama igatsus ideaalide idülli järele, mida maailm enam ei paku. On kaks märksõna, mis Mahleri muusikat veel iseloomustavad. Natuurlaut ja Folstoon, looduse hääl ja rahva tood. Mallerdub sümfooniatesse kõigile sageli banaalseks triviaalseks peetud muusikalise materjali rahvalikud, ringmängu ja lastelaulud lendlerid valsid ja sõjaväemarsid kuid tõstab need hoopis uuele stiili tasandile. Sageli kujundavad nad mõne sümfoonia osa põhimustri. Neid võib kuulda mitte ainult Scertsudes, vaid tsükli kõigis osades. Populaarsed rahvalikud kõnekäänud on need, mida ka tänapäeva kuulaja Mahleri muusikas esmalt märkab ära tunneb. Tüüpiliseks peab. Maaler ei loonud aga folkloor, sed idülli, mida nautida vaid teravustas lõhet, mis niinimetatud madalat muusikat elitaarses eraldas. Ja tänase saate lõpetuseks vaadates tagasi oma tegevusele, ütles maaler terviku lõpetatu asemel, millest unistasin, jätan maha lõpule viimata puuduliku töö, nagu inimesele määratud on. Aga ma olen kõik ausalt mõelnud ja oma sihid kõrgele seadnud jäädes täiusliku kõlamaailma igaveseks otsijaks, tunnistas ta muusika teenimises. Lõppes esimene saade Gustav Mahleri 150.-le sünni ja 100.-le surma-aastapäevale pühendatud sarjast. Kõlasid katkendid tema esimesest, teisest viiendast ja kaheksandast sümfooniast ning katkenud rõkertti laulust Ma olen maailmas kaotsi läinud mille esitas Toomas Hämpson. Saate autor oli Maia Lilje ja mängis kokku Katrin maadik. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.