Algab Gustav Mahleri 150.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja neljas Saabe maaler Viinis. Saate autor on Maia Lilje. Aasta 1897 oli Viini kunstielus erakordse murrangulise tähendusega. Kolmandal aprillil suri siin väga armastatud Johannes Brahms. Pool aastat varem oktoobrist 1896 oli lahkunud Anton Bruckner Gustav Mahleri poolt austatud õpetaja ja helilooja. Need kaks olid turvatunnet armastavaid leviinlastele pakkunud oma loomingus klassikalisi püsiväärtusi. Ööd olid vanad, surnud ja esile kerkimas aga uued anded. Samal 1897. aastal komponeeris noor Arnold Schönbergi esimesed laulud. 11. mail dirigeeris esmakordselt viinik keiserlik kuningliku õukonnaooperiteatris Gustav Mahler. Kaheksandal oktoobril kinnitas keiser Franz Joseph esimene ta õukonna teatri muusikadirektori ametikohale. Algas 10 aastat väldanud Mahleri ajastu, mis raputas teatri eksistentsi, alusmüürist katuse viiluni ja tähistas üht põhjalikumat reformi selle kuulsusrikka maja ajaloos. Just samal, 1987. aastal leidsid aset mitmed murrangulised sündmused. Nivini poliitilises kirjandus, kui kunstielus. Ametisse astus Viini uus bürgermeister antisse miitlikud meelestatud Karl loeger kelle tegevus mõjutas eelolevatel aastatel otseselt paljude juudi soost kunstiinimeste ka Gustav Mahleri saatust. Tollast Viini iseloomustab austria kirjanik Robert muusil värvikas oma raamatus omadusteta. Mees. Ta kirjutab muretu viin, kus keegi ei võtnud midagi eriti tõsiselt kus valitsesid mänguline elegants, kokete riia, peen elu, armastus veel kui naistekultuse linn, mis oli täis kaunite naiste elavaid ja kunstlik pilte. Uljest ohvitseride linn, Johann Straussi sädelevate valsside linn ja samal ajal tänu Sigmund Froidile psühhoanalüüsi sünnikoht. Suurejoonelised ehitised ringstras ääres ilmestasid suur kodanliku kultuuri, mis linna ilmet põhjalikult muutis, isegi kui äärelinnades kääris sotsialism. Selle paljurahvuselise riigi pealinn oli kultuuride sulatusahi. Seal alla kuulus ka veinipidustustega kuulsust kogunud viinamarjakasvatajate külake krintsik. Erumäära pluss oli sajandivahetusel mitmetähenduslik, hõlmates nii ilu kui õudust. Musil jätkab tagurluse ja modernismi naiivse rõõmu ja tunderõhulise tõsiduse, pealtnäha ühinematu kooseksisteerimine ning õigupoolest juba viini keelte, kultuuride ja rahvaste rohkus osutusid hoopis õnnelikuks kusattumuseks, mis leidis oma komplexusega lahendused kunstilises vastasseisus. 1897. aasta jaanuaris oli ilmunud vaid 23 aastase saksa Böömi päritolu litter raadi Karl Klausi sulest satiiriline Pamplet Temuleeriv kirjandus, see tähendab lammutav kirjandus, mis raputas kogulinnakut tuuri elun kirjutise ajendiks sai juba pool sajandit liini poliitikute, Literaatide, kunstnike ja muusikute armastatuim kohtumispaigana tuntud, kas see krinstajaiduda rahva hulgas tuntud ka suurhulluse kohvikule? 1800 üheksakümnendatel aastatel oli sellest Aga siia kogunesid ka neile vastanduva konservatiivset kunstnikkonda esindava rühmituse iduna liikmed. Karl Krausi Panfleti võis lugeda 25. jaanuaril ilmunud illustreeritud viini erilehest, kus ta kirjutas truud Stam külalised pühitsesid lokk Kaali hävingut suurejooneliste peiedega. Südaööks olid söögid-joogid hävitatud ja siis jagati vaid vaid kõrvakiile. Muidu oli meeleolu Seymos Felix Saltonilt kõrvakiilu saanud Kraussi tervitateeriti rõõmsalt. Pärast lammutustöid kolis kogu seltskond kahvli tsentraali. Kaks aastat hiljem, kui juugendstiili nimekaid arhitekt Adolf loos rajas, kas see muuseumi istusid seal sageli hommikutundideni? Juba Alban Berg, Gustav Clint kolonn, Mooser Alfred roller, Oskar Kokoska Prants, Lehar, Robert Musil Egonshiiled, Georg tra Otto Wagner Franz vältel. Seal toimunud diskussioonid olid miinivaimuelu kõrghetked. Paljud eelpool loetletud nimedest mängisid nüüd värskelt Viini tagasi jõudnud Gustav Mahleri ja tema tulevase naise Alma Schindleri elus suurt rolli. Ülimalt tähtis on rõhutada. Nad kujundasid vaimse atmosfääri, milles Gustav Mahler alustas oma 10 aastat kestnud tööd Viini õukonna ooperis ja see atmosfäär peegeldus ka Mahleri küpse perioodi teostes. Alates 1901. aastal valminud neljandast sümfooniast. Ikka samal, 1897. aastal kerkis esile Viini kohvikukultuuriga väga tihedalt seotud uus suundumus kunstis seitsessioon, juugendstiil sirvinud hiljuti eesti keelde tõlgitud ja kaunilt kujundatud Gabriele faar Beckeri juugendalbumid. Mitmed muusikagagi seotud tekstilõigud kutsuvad tsiteerima. Sessiooni suurim saavutus on vanamuusika linna ärgitamine, et mitte öelda ärritamine lõpuks ometi kaunite kunstide vastu huvi tundma. Ainult vaagnerlaste võidud ja võidetud lahing Viinis. Nagu ka igal pool mujal on võrreldav seltsis sionistide triumfi ka kõigis maailma pealinnades. 1897. aastaviimised sessiooni asutamise aasta on märk uue ajastu koidikust. Modernismi algusest Austrias. Juugendstiil, mida tänapäeval peetakse ajalooliseks nähtuseks oli omal ajal esimene kunstivastaste liikumiste reas mis tõi kokku Austria nooremad ja rahulolematud kunstnikud. Nende eesmärk polnud revolutsiooniline, vaid puhtesteetiline. Neid huvitas vormi leidmine, sest materjal oli juba käes ja souli viin. Pärast oli täiesti loomulik, et sessioon sai alguse kohvikust iga Viini kodaniku teisest kodust kus ta maaler ei olnud Viini kohvikutega salongide sage külastaja. Tema puhul räägitud, et kui ta mõnda neist ilmus ilmusta kui kivist külaline. Aga teda huvitasid ägedad diskussioonid uue kunsti ümber. See atmosfäär, mis noori vihaseid vaimuinimesi ümbritses. Ja ta tahtis tuues samasugust uut vaimu, uusi ideid ka üsna konservatiivses õukonna ooperis. Kui nüüd ajas pisut ette rutata, siis kõige otsesemalt puudutas maalerit seltsis sonistide teine näitus mis toimus 1902. aasta kevadel ja on ajalukku läinud skandaalse Beethoveni näitusele. Selle keskmesse tõusis maks, klingeri, Beethoveni skulptuur. Ginger kujutab Beethovenit antiikse stiliseeritud moel palja ülakehaga olümpusliku jumalana. Lai mantel katmas tema alakeha. Energilise kontsentreeritud näoilmaga istub Beethoven rikkalt dekoreeritud troonil. Tema jalga nokib Jupiteri vapiloom kotkas. Teos sümboliseerib inimese loovat vaimu, mis vaatamata takistustele suudab tõusta jumalikest kõrgustesse. Meenutagem, et see on ka Gustav Mahleri loomingut läbiv motiiv. Klingeri skulptuuri raamis Gustav Clint juugendlikult kaunis Beethoveni friis nimega suudlus kogu maailmale. Kullatud krohvi pinnale kaseiini värvis söe grafiit, pliiatsi ja pastell kriidiga maalitud värviliste kalliskivide ja kuldsete lehtedega rikastatud kollaažilik pannoo, millel laulab inglite koor. Rõõm Sa jumalate ilus säde. Viin poleks aga vii, kui juubelduste sekka ei oleks kostunud kibedat sõim. Ei, kirjutas üks näitust külastanud aristokraatlik Metzeel klint kriiskas pimedaga läbilõikava häälega. See oli nagu püstolilask vaikuses. Näitusest pidi tulema erinevaid kunste siduv ekspositsioon Vaarnerliku Gesamtkunstwerk tähenduses kus ruum seob maali, skulptuuri ja muusika ühtseks tervikuks. Idee teostajaks valiti Alfred roller, mees, kellega maaler asus peagi reformima ooperilavastusi õukonnateatris. Selleks ajaks oli helilooja oma noore naise Alma kaudu tuttav juba pea kogu viini kunstnikkonnaga. Ja pole ime, et tema äia alma kasuisa, maalikunstnik Karl mulli kaudu tuli ettepanek anda näituse muusikalise osa teostamine. Just õukonnaooperimuusikadirektori ülesandeks. Nii hõljuski 1902. aasta 15. aprillil skulptuuride pan noode ja maalide ümber Viini õukonnaorkestri esituses. Helid Beethoveni üheksanda sümfoonia finaalist Gustav Mahleri seades puhkpillidele. See kõigi kujutavate kunstide tervikteos vastas sellele, mida Wagner oma muusikalistest raamades oli taotlenud ja mida Gustav Mahler vaimusilmas ka oma teatris kavandama oli hakanud. Alfred rolleris leidis maaler pahalase, mõttekaaslase ja partneri lavakostüümi ja valguskunstnikuna. Nende esimesed ühistööd. Carl Maria von Weberi ooper euriante ning Wagneri Tristan ja Isolde aastast 1903 olid kantud seitsessionistide tervikkunstiteose mõttest. Ma olen oli veendunud, nagu ta kirjutas, et kogu moodne kunst peab näitelava teenima. Moodsa kunsti all ei mõtle ma ainult sed sessiooni. Juba väljakujunenud Sabloonidega aga ei lähe asi teatris edasi. Moodsad peavad olema kostüümid, rekvisiidid, kunstiteos peab elustama äärmuseni. Miski ei tohtinud segada kuulajad-vaatajad laval toimuvale keskeldumast. Uus muusikadirektor tõi teatrisse kohe ka kunstiväliseid uuendusi. Vaata seal pidi pimenama juba avamängu ajal. Hilinejatele oli sissepääs saali keelatud. Bayruti festivali maja eeskujul laskis ta süvendada orkestriaugu, et mängijate pultidele langev valgus ja dirigent ise ei hajutaks publiku tähelepanu ja peamine iga etendus pidi olema täiuslik musteretendus. Tänane kuule võib nüüd ju küsida, milleks kogu see jutt Viini kirjandus- ja kunstielust aga Gustav Mahleri tegevuse tähendust ja Novaator krust Viini õukonna ooperis saab mõista ainult siis, kui tunda tausta, kas või põgusaltki. Aga läheme nüüd ajas tagasi aastasse 1897. Juba konservatooriumi aastatest alates tundis kuller viini oma vaimse ja kunstilise kodulinnana. Ma olen läbi ja lõhki piinlane, kirjutas ta. Kuhu iganes, tema ligi kaks aastakümmet kestnud rännuteed ooperidirigendina viisid kasselisse Prahasse, Leipzigi, Budapesti, Hamburgi tundis ta kõikjal Viini järele igatsust. Pealegi elasid siin mitmed tema lähedased sõbrad. Maller ei igatsenud aga midagi enamat kui leida oma andele rakendust Viinis. Kui 1008. ja 96. aasta detsembris levis kuuldus, et õukonna teatri muusikadirektori kohalt on lahkumas seal 16 aastat tegutsenud Wilhelm Jaan pani tookord Hamburgi ooperiteatris töötab maaler kõik rattad käima, et seda kohta maksku mis maksab endale saada. Olukord ei olnud tema jaoks siiski soodne. Vakantsele kohale võisid pretendeerida tollal endale Viinis juba nime teinud Felix motell ja Erst fon suu. Juba teatris aastaid töötav ja Viini Filharmoonikute juhatab Hans Richter võis olla potentsiaalne juht. Siis avanesid aga maakleri kui osava strateegi võimed. Kõigi võimalike takistuste kõrvaldamisel näitas ta end ka suurepärase taktikuna, nagu on kirjutatud. Ta tülitas kunstnikke, poliitikuid, kodu- ja välismaalasi, sõpru ja võõraid ja kõigile, kellega ta suhtles, suutis ta jätta mulje, et just tema on teinud maaleri heaks midagi otsustavat. Kaalu andvat rolli mängisid siin Mahleri suhtes positiivselt häälestatud keiserliku õukonna teatri pea intendant Joosep fontezzeczini. Teda soosis lauljatar roosa papiir Baumgartneril tulevase dirigendi Bernhard Baumgartneril ema, kes omakorda oli teatri kõikvõimsa kantselei direktori ja õuenõuniku Eduard Flaszeki lähedane sõber. Mahleri toetuseks kirjutasid soovituskirjad Viinis tunnustatud helilooja Karl gold, Mark autoriteetne ajakirjanik Ludvig karpat ja koguni kardetuim. Muusikakriitik Eduard Hanslik, kes ei hinnanud kuigi kõrgelt Mahleri muusikat kuid hiljuti lahkunud Johannes Brahmsi sõbrana oli ta just Pramsilt kuulnud usaldusväärset ja ülikiitvat hinnangut maaklerile kui ooperi dirigendile. Kõige soojem soovituskiri tuli Budapestist mõjukalt poliitikult Albert Aponilt. Ooperites, mida maaler juhatab, valitseb ta suveräänset nii lavamängu, miimikat, tegelaste liikumist ja koorid. Tema poolt ette valmistatud ja dirigeeritud etendused On igast tahust kunstiliselt täiuslikud. Ma ei ole kunagi näinud nii harmooniliselt välja kujunenud kunstnikunatuuri kui Gustav Mahler. Üheks olulisemaks takistuseks kõrge ametikoha taotlemisel võis saada tema rahvus. Juudivaenulikkus oli Viinis ennast üha tugevamalt ilmutamas. Maaler läks sama teed nagu enam kui pool sajandit tagasi Feliks Menderson partoldi 1897. aasta veebruaris konventeeruste Hamburgi tagasihoidlikkus Miikaeli kirikus katoliku usku. Meenutagem, et ka juudi soost Arnold söönberg vahetas usku liitudes 27 aastaselt protestantliku kirikuga. Kaheksandal mail 1897. aastal kinnitati Gustav Mahler viini keiserlik kuningliku õukonnaooperiteatri. Nii oli selle institutsiooni tollane ametlik nimetus kapellmeistri kohale ja 11. mail juhatas ta oma esimest etendust Wagneri loengrini. Kaheksandal oktoobril nimetas keiser Franz Joseph esimene teatri kunstiliseks direktoriks. Olen õnnelik, et pärast pikki rännuaastaid või lõpuks tegutseda oma kodumaal kirjutas maaler. Sensatsiooniline sündmus ärritas üles antisemiitliku pressi. Deutsche saitungi artikkel juudi valitsus Viini õukonna ooperis ründas tema dirigeerimis viisi, mis olevat täiesti mõistetamatu. Tema vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Peagi algasid teatris suured muutused. Lauljad ja muusikud, kes uutele nõudmistele ei vastanud, vallandati maakleri poolehoidjaid, hindasid tema poolt kehtestatud distsipliini, töövõimet ja pühendumust. Tema vaenlased vihkasid tema karmuste kompromissitust. Tollel ooperis solistina töötanud ja Viinis ka heliloojana tähelepanu äratanud Franz Schmidt kirjutas maalritöö algusaegadest. Ta murdis Opeli majja kui maavärin. Ennekuulmatu intensiivsusega raputas ta kogu maja alusmüürist katuse viiluni, mis ei olnud küllalt vastupidav ja elujõuline, see langes kokku ja purunes. Esmalt hakkas maaler taotlema muusikaliste tõlgenduste ja lavalise tegevuse uudsust ning elulisust komplekteerima oma nõudmistele vastavat lauljate ansamblit. Paljude närvid ei pidanud vastu ja lühikese aja jooksul lahkusid mitmedki lauljad. Nende hulgas oli ka publiku lemmikuid. Peagi läks dirigent Hans Richter, kes jätkas küll tööd Filharmoonikute ka mõne aasta jooksul oli vallandatud või pensionile saadetud pool orkestrit. Üks karikatuur kujutas maaklerit kui hernehirmutis, kes parimaid muusikuid teatrist eemale peletab. Mallel tõrjus väited, nagu poleks selline kunst õige, mis ettekandeks rohkeid proove nõuab. Aga see on kunst, kui üheksa proovi järel veel kümnendat on vaja. Kuna seal 10. on veel midagi öelda, oli tema arvamus maaler angaseeris viini parimad lauljad, nende hulgas olid ka tema Hamburgi aastate armastatu veel väga noor, kuid juba tollal parimaks vaatleri lauljaks tituleeritud Anna Mildemburg. Enda ja armastatu karjääri nimel pidi ta Annalt paluma hoida nende suhet ülima diskreetsusega salajas. Vähemasti esimesel aastal. Peagi muutusega tema Annale saadetud kirjade tool. Maaler oli mõistnud, et selles teatri põrguelus on harmooniline, isiklik elu ja karjäär, ühildamatut. Anna Milgen purgi kõrvale tulid sopranit Selma Kurts ja Marju Kuut, Half Roder. Viini arhiivides leiduvad veel tänaseni avaldamata kirjad mis kinnitavad, et ka nende noorte lauljataride ka olid maaleril lähedased. Ehkki põgusad suhted Taanist tuli noor kangelastenor Eriks meedes ja Berliinist, hiljem kogu Euroopas ja Ameerikas endale Verdi ning Wagneri rollidega nime teinud tenor Leoslessak. Enam kui hääle, ilu või volüümi huvitas maaklerid lauljates musikaalsus, intelligentsus, näitlejameisterlikkus ja valmisolek allutada isiklikud ambitsioonid lavastuse kui terviku huvidele. Lauljaid hämmastas tema häälevõimaluste ja vokaaliga seotud pisi asjategi tundmine ning valmisolek nende kõigiga isiklikult harjutada. Teatri režiprotokollide järgi juhatas maaler 10 hooaja jooksul üle 100 erineva lavateose. Repertuaari põhiosa moodustasid Mozarti hilised ooperid, Teeduminifideeljo ja vaagleri muusikadraamad, mida ta siin esmakordselt esitas. Püürid, et see tähendab täispikkuses. Wagneri ooperites jäite juhatamata vaid kaks varast ja viimane ooper Parcifal. Läbi aastate olid aukohal ka Mozarti hilised ooperid. Näiteks juhatas ta Figaro pulma 49-l ja võluflööti 38-l korral. Korduvalt etendati tema juhatusega Cosi fan, tutte ja tund. Jovannid. Bruno Walteri sõnul pakkus maaler uue Mozarti nägemuse. Ta vabastas Mozarti võltsis teenutsemisest või kuivast igavest Akadeemilisusest andes ooperitele tagasi dramaatilise tõsiduse ja elulised tõepärasuse. Uudisteoste hulgas olid smeetena tali por, Tšaikovski, Jevgeni Oneginit, Yolante Rubensteini, deemon Straussi tule puudutus, Fitzneri roos, armastuse aiast, Putšiini, madam pater, flai ohven, Bachi Hoffmanni lood ja paljud teised. Viljatuks jäid Mahleri katsed tuua lavale tolle aja kõige moodsaim juugedlikum ooper Straussi Saalume millest ta nähtud esietenduse järel kraatsis Straussi enese dirigeerimisel. Vaimustus teose lavastamise Viinis aga keelas. Tsensuur oli kaasaegseid oopereid, mida ta tuliselt pooldas ja neid, mida ta sama tuliselt kõrvale lükkas. Väga hindas ta Rubinstini deemonit ja Tšaikovski Oneginit, mida ta juba Hamburgis oli juhatanud. Oneigini vaimustusele vaatamata pidas ta Tšaikovski kuuendat sümfooniat aga salongimuusikaks. Malev juhatas ka mitmeid Verdi oopereid ka viimasel aastal 1893 valminud Fal staffi kuid erilist vastumeelsust tundis ta näiteks Leonka Vallo poeemi vastu ja väitis, et üks nood putsiinilt on enam väärt kui koguleonka. Ooper. Gustav Mahleri jahmatas Viini publikut ka režissöörina. Ta katsetas ja eksperimenteeris. Ta oli tuttav tollal kõige uuemate suundumustega lavastuskunstis. Ta oli lugenud Stanislavski Edward tardoni Adolf Appija kirjutisi. Lauljatar Marju Kuut, Half Roder väljendas oma imetlust, kuidas selles harukordses mehes nii imelisel moel ühinevad muusik, dirigent, dramaatika ja lavastaja. Sama arvamusega ühines lava ja kostüümikunstnik Alfred roller kes leidis, et maakleril oli kas särav näitlejaanne. Ta võis lauljatele mängu suuniseid ise karakteerselt esitada. Rolleritulek teatrisse 1903. aastal andis Mahleri visioonidele uut hoogu. Nüüd nägid viinlased, mida tähendas ooper kui Gesamtkunstwerk. Ja kuidas Viini moodne kunst pääses teenima näitelava. Kuidas valgus, värvid, vorm ja ruum sulasid üheks tervikuks. Rolleri sõnul ei lavastanud maaler mitte Libretot vaid muusikat. Takt taktihaaval visualiseerib ta muusikas toimuva tõlkis laval toimuvat täielikult muusikakeelde ja allutas lega. Kujunduse. Roller kasutas maaklerid iseloomustades 1871. aastal ilmunud nüüdse kirjutise pealkirja tragöödia sünd, muusika vaimust. Maalergi tundis seda teost põhjalikult ja on märgiline, et nende esimene ühistöö oli Wagneri Tristan ja Isolde Mahleri üks absoluutselt lemmikteoseid. Kriitik Oskar bee kirjutas sensatsioonilised menuka esietenduse järel. Maastikke võib kirjeldada, aga valgust mitte. Kui taevalaotus tõuseb, hommik koidab. Kui Isolde valgusse vajub, on see geniaalne. Siin on midagi valesti, kus see muusikast? Ühistöös järgnesid Fideeljo Mozarti Don Giovanni Wagneri Nibelungide sõrmus ja Mahleri rolleri viimane ühist Christophe Illibalt Glocki ooper Iffigi nei aulises mille kujundus oli prantsuse klassitsismi vaimus stiliseeritud piltidega antiigist. Midagi, mis meenutas maks klingeri, Beethoveni, skulptuuri ja muusikast, kostus kangelaslikkust igast noodist. Mahleri enda arvates oli see nende aastate parim kunstiline saavutus. Mahleri tegevus vini aastatel ei piirdunud tööga õukonnateatris. 1898. aasta sügisel võttis ta üle ka filarmooniliste abonoment kontserdite juhatamise Viini muusikasõprade kuldses saalis juba esimese kontserdi järel novembris. Selle kavas oli Beethoveni avamäng Coriolan Mozarti sümfoonia number 40 ja Beethoveni sümfoonia number kolm. Ilmus artikkel, kus taas räägiti juutide võimust. Viini muusikaelus ja maaklerid süüdistati Ramsi Bruckneri Jabaagneri eneste poolt kõrgelt hinnatud dirigendi Hans Richteri kõrvale lükkamises ka filharmoonias. Ma olen koostöö, Filharmoonikute ei laabunud pea algusest peale. Tema isepäised tõlgendused, rohked, proovige des bootlik käitumine. Siingi viisid teravad konfliktini ja orkestrit, kasutas oma suve reaalselt õigust valida maakleri asemel teine dirigent. Filharmoonikute ette astus leebe ja elegantne Johan helmes Berger, kes hiinlastele väga meeldis. Mahleri lahkumise otseseks põhjuseks sai suured diskussiooni põhjustanud Beethoveni üheksanda sümfoonia ettekanne 1901. aasta veebruaris Mahleri poolt tehtud täiendustega autori partituuris. Kriitika etteheited olid nii räiged, et dirigent pidas vajalikuks neile kirjalikult vastata. Teose järgmise ettekande eel jagati kuulajatele välja lehed selgitustega, milles maaler muuhulgas väitis, et Beethoven ei võinud oma kultusest tingituna aga enamgi veel tema teoste loomise ajal puhkpillide, ebatäiusliku ehituse ning mängutehnika tõttu oma tõelisi kavatsusi orkestratsioonis realiseerida. Meie tänaste arusaamade kohaselt oli kriitika pahameel tookord täiesti õigustatud. Viini Filharmoonikute ka käis maaler siiski 1900. aastal toimunud maailmanäitusepäevil Pariisis kus muide soomlased olid esitamas Jean Sibeliuse muusikat. Malawi kontserdi repertuaar Viini Filharmoonikute ka oli märkimisväärselt avar. Paljude lühiteoste kõrval olid kavas kõik Beethoveni sümfooniad Bructeri kolmandast kuni kuuendani Brahmsi teine ja kolmas haidlik 103. ja 104. Mozarti ja Schuberti kaks viimast sümfooniat, perioosi fantastiline sümfoonia. Tšaikovski Manfred, kõige uuematest Straussi sümfoonia domestika Kodune sümfoonia ja sümfoonia Itaaliast. Mahleri repertuaari lehest leidsin vaid kaks instrumentaalkontserti Brahmsi viiuli ja Beethoveni viies klaverikontsert. Solistide nimed seal puudusid. Tema enesemuusika kõlas Viinis haruharva. Nende 10 aasta jooksul juhatas ta seal nelja esimest sümfooniat. Esiettekandes kõlas juba konservatooriumi lõpetamise järel valminud kantaat tas Klaagende liid kaebelaul ja rõketi sõnadele loodud tsükkel laulud surnud lastest, Anna miljanburgi soleerimisel. Sell konfliktiderohkel perioodil Filharmoonikute ka tutvus maaler Almazindleriga. Alma ilmus ta ette otsekui elustunult mõnelt juugeldlikult maalilt kaunis ande rikas, intelligentne Ta oligi ju, Gustab klimpi ja hiljem Oskar Kukoska muusa. Nende kohtumise päevil oli Aleksander Tsemlinski lootusrikas. Kompositsiooniõpilane ja tollal oma õpetajasse kirglikult armunud. Kirjades pihi Palma, et maaler vaimustas teda kui dirigent. Inimene mitte aga kui helilooja. Esimesed kohtumised tekitasid noore naise tunnetes segaduse. Juba mõne nädala pärast tunnistas ta end olevat kohutava dilemma ees. Alma kirjutas päevikusse. Ma ei tea, mis minuga on, kuidas minuga on, kas ma teda armastan või ei armasta või kas see, keda armastan, on direktor, dirigent või inimene või kui ma neist üht eelistan, mis jääb teisele. Ja tema kunst? See jääb minust nii kaugele. Otsesõnu heliloojana ma temasse ei usu. Nii et pean oma elu siduma inimesega. Kamala tunneb end peagi Almas armunud olevat. Ta pidi seda olema, sest Alma esindas kõike, mille poole ta muusikaski püüdles ilu, nooruse vaimsuse poole. Maalerist 19 aastat noorem Almashindler oli moodsa ahvatleva agaaga hukutava naise võrdkuju. Almat tõmbas vastupandamatult Mahleri vaimsus, mis tedagi justkui aadeldas maisest kõrgemale, tõstis sellise vaimsuse, nii tahtis ka tema tõusta. Peagi mõistis ta, et olla Gustav Mahleri poolt armastatud, tähendab loobumisi. Mahler kirjutas oma noorele naisele. Nüüdsest on sul vaid üks elukutse mind õnnelikuks teha. Juba esimesel abieluaastal ilmnesid erimeelsused. Kui 1009 teise aasta novembris sündis nende esimene tütar, oli Alma üliõnnelik. Kõik kõik minus kuulub Gustamile. Ma armastan teda, nii et tema kõrval on kõik surnud. Alles sel suvel komponeeris Gustav Mahler oma esimese armastuslaulu Friedrich sukestki sõnadele. Armastad säilu. Armastad sa ilu? Oi mind, armasta, armasta päikest, kel kuldsed juuksed. Armastad sa noorust, oi mind armasta, armasta kevadet, kes alati noor. Armastad sa armastust, Ojaa mind armasta, armasta mind igavesti nagu sind igavesti armastan. Aastaid 1000 905906 võiks Mahleri elus lugeda kunstiliselt õnnestunuks. Viini ooperi oli tõusnud Euroopa moodsaim ette kuid muusikadirektor ise oli teatritööst väsimus. Ta kirjutas. Üks traditsioonidest seisev ooperiteater hoiab end vastupidises suunas meie moodsatele, kunstiprintsiipidele, vanadest harjumustest kinnihoidval ajal oli lihtne tuua lavale ka 100 etendust aastas. Üks moderne ooperi direktor, olgu ta kasvõi selline geenius nagu Richard Wagner ei suudaks sellist hiigelarvu pakkuda, kui ta tänases mõistes täiuslikkusele tahab loota. 10 aastat õukonna ooperis käitumas. Malev tahtis säästa end ajakirjanduse sagenevate rünnakute eest saada sõltumatuks pühenduda komponeerimisele. Kui mais 1907 saabus Ameerikast ettepanek asuda Metropolitan Opera juhi kohale oli selle teatri direktori häiricon riidiga Berliinis toimunud kohtumise järel Mahleri otsus kindel. Ta kirjutas oma füüsikus sõbrale Arnold Berliinerile. Ma lähen, sest ei suuda seda kaabaklust siin enam välja kannatada. Ma riskin vaid sellega, et enda aastas kolm kuud ebamugavalt tunneb. Seevastu võin seal nelja aasta jooksul 300000 krooni teenida. Nii on lood. Kiri on dateeritud neljandal juulil ja teele saadetud vertersi äärsest Mayernigist kus maaklerid suve veetsid ja kus ta nagu tavaliselt komponeerimisele pühendus. Järgmisel päeval, viiendal juulil suri difteeriasse nende vanem tütar vaevalt viiene Maria Anna, kes oli maalerile olnud väga kallis. See hingeline krahh, mis tekitas sügava kriisiga tema abielus, oli pöördumatu. Sügisel esitas ta lahkumisavalduse Viini keiserliku õukonnaooperimuusikadirektori kohalt mis ootamatult kiiresti ka rahuldati. Detsembris andis ta kabinetti üle oma järeltulijale Felix vain Cartnerile. Lahkumiskirjas kaastöötajatele pani Gustav Mahler kirjaread terviku lõpetatu asemel, nagu unistasin, jätan maha puuduliku lõpetamata töö, nagu inimesele määratud ongi. Talvel ootas ees Ameerika, aga tema sees haigutas must hinge sügavik selline, millest kõneleb juba mõned aastad varem loodud laul südaööl Friedrich rõkkesti sõnadele. Südaööl olen ärganud ja vaatan taevasse. Ükski täht tähelaotusele ei naerata mulle. Südaööl olen mõelnud end välja tumedast tõketest, seal pole ühtki helget mõtet mulle tröösti. Yks südaööl kuulsin oma südamelööke vaid valu, pulssi kuulsin ma südaööl südaööl oma jõu annan sinu käte issand surma ja elu üle pead sa vahti. Südaööl. Lõppenud saate Gustav Mahler Viinis koostas Maieli lee ja mängis kokku Katri maadik. Saates kõlasid katkendid Gustav Mahleri sümfooniast number neli Wagneri ooperites loengrin ning Tristan ja Isolde ja Mozarti ooperis Cosi fan. Ning kaks Mahleri laulu Friedrich rõkertti sõnadele. Armastad sa ilu ja südaööl esitas Toomas Thompson. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.