Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin tänasest üsna populaarsest autorist. Selleks on veel detsembris 40 aastaseks saav Anna kavalda. Sa oled prantslane, alt on ilmunud eesti keeles, nüüd järjekordne juba neljas raamat ja selle raamatu nimi on näpatud tunnid. Kirjastus Pegasus on iseenesest laotanud selle raamatu tervelt 127-le leheküljele. Aga olgem ausad, tegu on ikkagi novelli, mitte romaaniga. Äärmisel juhul võib rääkida lühiromaanist, aga vist pigem ikka novellist. Selle kasuks räägib asjaolu, et tegelasi on üsna vähe ja jälgida kuidagi mingisugust tegelaste suurt muutumist. Tõsi, nende avanemine leiab aset, aga ei juhtu sellist karakteri arengut, mida ühelt romaanilt eeldaks. Ka püsib vaatepunkt hästi staatiline, kogu aeg. Näeme tegevust esimese isiku kaudu ja kuigi tegevuskohad näiliselt vahetuvad algul, siis Pariis, siis autoteeäärsed, peatused jälle auto, üks maakoht, auto, teine maha, koht väikesed ringi rändamisest siin ja seal. Kuigi need tegevuskohad justkui vahetuvad, on see kõik siiski näiline. Tegelikult püsib tõeline tegevuskoht kogu aeg sama. Ja näpatud tunde oleks selles mõttes väga lihtne teatris lavastada. Seda tegevuskohta ei defineeri mitte see, kas ollakse parasjagu siis autos, kõrtsis või piknikul, vaid hoopiski tegelased. Ja tegelasteks on neli, ühe pere last, umbes kolmekümneaastased inimesed, kaks õde, kaks venda. Ja selles mõttes tundub raamat olevat üsna autobiograafiline, et ka kaval tal endal on kolm õde-venda. Kõike toimuvat kirjeldabki, siis üks õdedest enda vaatepunktist ja kõrvaltegelastena esinevad raamatus veel ühe vennanaine ja siis mõned episoodilised kujud, kes õigupoolest välja joonistunud mingite selgete iseloomujoonte ja arusaadava rolliga karakteritega ei kasvagi. Nõnda püsib kõik hästi kammerlik, hästi ülevaatlik. Aga kui eelnev võib-olla tundus kuidagi kriitilisena, siis nii ei olnud mõeldud staatiliseks ega üksluiseks raamat ei muutu. Ja autor oskab väga täpselt sõnu valida, dialoogi vormistada ja situatsioon ja väga napilt kirjeldada. Üks raamat ongi selleks liiga lühike, et siin liiga palju kõrvalisi peale aega ja sõnu raisata. Teose meeleolud on väga ilusti vahelduvateks kirjutatud, Gordon siis valdav tunne, närviline, pinev, kord soe, sõbralik, romantiline, üsna palju on ka koomikat ja tegelased ärkavad autori puudutusel tõepoolest ellu. Ja nad on elavad just tänu dialoogile, kaval ta ei raiska eriti aega siis oma tegelaste kirjeldamisega nii-öelda teeb seda justkui möödaminnes, olles ometi täpne, veenev ja pildiline. Oskab õigetele aktsentidele rõhku panna, mistõttu lugeja saab kohe aru, mida kelle puhul ette kujutada või kuidas kedagi ette kujutada. Kirjeldatav lugu on näpatud tundides isenesest lihtne. Kaks õde, nende vend ja vennanaine on teel ühe sugulase pulm. Atmosfäär autos on närviline, sest vennanaine tunneb ennast välja tõugatuna ja tunneb, et selline lähisugulaste maffia ahistab teda. Ja seetõttu käitubki üsna mõistlikult, ise piisavalt vastikult, et kui jõutakse pulmade toimumiskohta ühes väikelinnas, siis otsustavad õed ja vend põgeneda, et minna vaatama perekonna neljandat võsukest, kes töötab kuskil, mitte väga kaugel ühes lossis giidina. Kõik neli saavadki siis lõpuks kokku ja Nad tunnevad, et see üks suveõhtu, mille nad saavad üle pika aja neljakesi koos veeta on nagu tükike taasleitud või isegi näpatud varastatud lapsepõlve. Koos minnakse ühele peole ja juuakse kõvasti veini. Meenutatakse lapsepõlve seiku, tuntakse rõõmu lihtsalt ilusast loodusest, kohe üle pika aja ollakse satutud. Ja muidugi tegeletakse teiste inimeste klatšimise ja selliste siseringi naljadega. Samas oskab autor kogu aeg kõige selle romantilise, ilusa ja kauni kohal hoida. Sellist kadu, viku eelaimduse tunnet. On tunda, et see kõik peab vääramatult midagi läbi saama. Ja saab ka, lõpp tuleb, aga see määramatus ei ole samal ajal siiski mitte traagiline vaid pigem on see lõpp umbes selline, nagu igal ilusal suvel tuleb ühel päeval lõpp. Et see on küll kurb, aga paratamatu ja avad tahes-tahtmata teed ka millelegi uuele. Võib-olla on mõne lugeja meelest tegu sellise tõelise naistekaga? On ju selle keskmes 29 aastane naisterahvas, tema elu, tunded, ootused, mured, igatsused. Aga samal ajal noh, mida sa sõna naistekas ikka nii väga meile annab. Selline määratlus ei tähenda lõppude lõpuks mitte midagi. On selge, et kirjanik oskab kirjutada. Ta teab, et üks lugu ei pea selleks, et veenda ja toimida. Oleme ülemäära pikk, lohisev ning ta oskab väga hästi ühendada sellise loo, narratiivipõhise kirjutas viisi siis keelepõhise kirjutas viisiga. Näpatud tunnid ei sisalda endast just konkreetselt mingit keelenalju aga just dialoog ja väga täpselt otsitud ja leitud kirjeldused, mis jäävad samas lühikesteks ja ja sellisteks aforistlikeks on need, mille koosmõjul hakkab siis raamat elama. Ja mis on veel, kindlasti väga positiivne tänapäeva kiirel ajal näpatud tunnid on siis raamat, mida on võimalik ka niimoodi läbi lugeda, nagu pealkiri ise ütleb, et ainult paari näpatud tunniga. Ma usun, et selle paar tundi vast igaüks meist leiab. Igatahes tasub ära head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.