Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin teile tänasest päris võikast raamatust. Selleks on vene kirjaniku Grigori koostri lasteraamat, õuduste kool, eesti keelde raamatu tõlkinud Ilona Martson. Tegu on küll lastele mõeldud teosega, pakkunud konkreetsemalt silmas peetud umbes viiendas klassis käivaid lapsi, sest selle raamatu enamasti koolis aset leidvate lühijuttude tegelased käivad enamasti viiendas klassis. Tegu on küll lastele mõeldud teosega, aga kohati on need lood nii jubedad ja iiveldama ajavad, et ma loodan, et mind ei hakata nüüd selle raamatu propageerimise pärast. Lynchima, nagu praegu juhtus, siis Winbergiga, sellepärast et ta kirjutas lastesaatele, saame kokku Tomi juures ühe osa stsenaariumisse sisse vaimude väljakutsumise episoodi. Tahaks uskuda, et minuga nii ei lähe. Nagu igatahes raamatu tagakaanel kirjas on, oli siis kirjanik kooster otsustanud kirjutada lastepäraseid õudusjutte sest et oli küllalt kuulnud lapsi üksteisele iseleiutatud lugusid rääkimas ja mõtles, et kui lapsed sellega hakkama saavad, siis küll saab tema kirjanikuna ka. Nii ongi siis eesti keeles on ilmunud üks kaantevahe 87 lehekülge. Lastele mõeldud õudusjutte. Võib öelda, et üks lugu on võikam verd tarretama, iiveldust tekitavam kui teine. Nii on siin näiteks jutt pealkirjaga mustade kaantega õpik, kus õpetaja annab ühele poisile esimesel septembril viis õpikut, ütleb õpi nende nelja õpiku järgi, aga seda viiendat, millel on mustad kaaned ära isegi mitte ava häda tuleb, võite ise arvata, mis juhtub. Ütleme nii, seda poissi enam mõni aeg hiljem koolis ei nähtud. Siis üks teine lugu räägib vampiir poisist, kes satub inimsööjate kooli. Seda võib lugeda isegi õnneliku lõpuga looks, sest et lugu lõpeb nii. Inimtühjas, riidehoius nüüd juba mitte kellelegi vajalike jopede hunniku otsas magas ülimalt kosunud ja õhetama, löönud esimese klassi untsu magades ta lohises Matsutas veriseid huuli. Ehk siis oli see juntsu inimsööjate vere ära imenud. Ja no tõeliselt õõvastav on lugu pealkirjaga ilma jututa. See on ikka täiesti võiks öelda klassikalise õudusfilmi stsenaariumi järgi. Lapsed lähevad ühel päeval kooli, aga näevad, et koolis on uued õpetajad ja need õpetajad käituvad põhimõtteliselt zombidena. Vaikivad, lohisevad aeglaselt ringi, suurt midagi ei räägi. Lastele kõhe, nad lähevad koju vanematele kaebama ja paluvad, et nad pandakse uude kooli. Aga vanemad ei tee sellest välja. Ja lapsed vaatasid anumaid silmil oma vanemaid ja märkasid äkki. Nende isad ja emad pole sugugi need, kes varem, vaid täiesti teistsugused, samuti uued. Ja ongi kõik sealse lugu lõpebki. Minu isiklik lemmik selles mõttes, et sõjas südameke otseselt pahaks on iseenesest üsna süütu pealkirjaga lugu surnud kass. Süütu selles mõttes, et paljude õuduste koolijuttude pealkirjad on justkui palju õudusjutu-likumad ja ilgemat kõlamanud. Igatahes selles surnud kassist kasvatab poissi surnud musta kassi sabakondist lillepotis uue, surnud kassi seisab suureks, lahkub potist ja tapab öösel poisi vanemad. Ja mida sellest kõigest arvata, et kas sellised lood sobivad tegelikult lastele? Mina arvan, et siiski sobivad ja ma ei arva seda isegi mitte sel põhjusel. Millega siis Wimberg õigustas, miks ta kirjutas sinna, saame kokku Tomi juures vaimude väljakutsumise koha. Tema nimelt ütles, et lastesaated ei peagi ainult helged olema, vaid tuleb rääkida süngetest teemadest. Sedasama võiks öelda ka lasteraamatute kohta ja on küllalt lasteraamatuid, mis tegelevad selliste raskete teemadega. Aga ma arvan, et nende õuduslugudega siin natuke teisiti ma arvan, täiskasvanutena oleme me palju rohkem igasugustest õudusfilmidest raamatutest läbi imbunud. Meil on mingisugused klišeed ja ettekujutused olemas ja selles mõttes oleme me ka palju õrnahingelise mad, mille need õudusjutud tähendavad palju rohkem, et lähevad palju rohkem südamesse. Lapsed on muidugi vahetumad, aga see vahetus tähendab ka seda, et nad ei võta asju nii abstraktselt lasevad need asjad endast kuidagi kergemini läbi. Vähemalt nii ma arvan. Jaa. Selles mõttes on Grigori joosteri õuduste kool igati sobiv lasteraamat. Sest ühest küljest saavad lapsed seda lugedes tunda põnevust ja närvikõdi, aga laiemalt sobib see tegelikult ka üleüldse kirjanduse, ütleme siis veidi raskepärasemalt kirjanduse mehhanismide tundmaõppimiseks. Nimeta need lood kirjutatud väga teravmeelselt, nad jäävad tihti oska pooleli, lõpevad lõigatud ja see muidugi annab väga palju ruumi fantaasiale, sest kogu aeg saab küsida, mis siis edasi sai. Mis veel juhtus, mis veel juhtuda oleks võinud? See tõesti ärgitab edasi mõtlema. Noh, näiteks lugu ablas, tahvlilapp räägib tahvlilapist, kes ei taha, et talle joodetakse vett, vaid vajab verd ja ta poeb ühele tüdrukule koolikoti kaasa, see ta endaga koju viiksid teda pidevalt siis verega varustaks. Tüdruk muudkui joodabki teda, aga öösel enam ei jõua ja saadab verd nuruga tahvlilappi pikalt ja lugu lõpeb siis nii. Tüdruk ütleb, ei, laku panni, kesköö on käes. Neljapäev lõppes, reedel pole korrapidaja mina, vaid kolmanda pingin inka glükvina biilse hommikul kooli eksa tüüta teda. Ja nüüd võib edasi mõelda, mis sai siis vereimejast tahvlilapist, kas ta hakkas siis nimka verd jooma, kas ning ka oli sellega nõus. Ja kõik need võimalused jäävad kuidagi mõnusalt õhku rippuma. Ja nagu juba alguses öeldud, on tegu siis peamiselt koolijuttudega. Eks kooli olegi igale lapsele kõige lähem koht ja ma usun, et pärast Hoosteri õuduste kooliga tutvumist muutub kool igale lapsele ka kohe palju salapärasemaks. Ilmselt selliseid mõnusaid vidinaid tekitavas mõttes jubedamaks kohaks, kohaks, kus võib müstilisi, mis juhtuda kohaks, mis oma justkui välise halluse või igapäevasusse taga võib varjata põnevaid aga muidugi ka õudseid võimalusi. Ja muidugi võib kool pakkuda siis lapsele, kes seda raamatut lugenud on, hea võimaluse hakata oma kaasõpilasi hirmutama õudusjuttudega, mis on siis inspireeritud sellest raamatust. Hea ja illustratsioonid on ka suurepäraselt, väga veenvad ka kihti joonega tehtud, väga hästi elavdavad tänu nendele piltidele raamat tõesti palju terviklikum, kui nüüd jutud muidu suudaksid. Ehk siis kokkuvõtvalt on tegu lõbusa õudsa ja ilusa raamatuga, mis pealegi sobib veel ka nii suurtele kui väikestele. Ja võib-olla sobibki just koos lugemiseks siis siis ei hakka ei ühel ega teisel liiga jube. Kellel raamat väga meeldis, see saab ka ise kätt proovida, sest raamatu viimastele lehekülgedele on siis Grigori Hooster kirjutanud mitme õudusjutu alguses, mille igaüks võib siis ise lõpetada. Nii et head proovimist, head lugemist. Saadet toetab, Eesti Kultuurkapital.