Heligaja. Tere, head klassikaraadio kuulajad ja mõnusat laupäeva jätku algab muusikauudistesaade helikaja. Tänases helikajas käsitleme põhjalikumalt muusikakoolide õppemaksuteemat. Nimelt on õppemaks paljudes Eesti muusikakoolides viimasel ajal oluliselt tõusnud. Klassikaraadio stuudios kõneleb probleemist Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees Urvi Haasma ja olukorda kommenteerivad veel Eesti haridus ja teadusministeeriumi noorteosakonna nõunik Ardo Rohtla ning Viljandi muusikakooli direktor Tonio Tamra. Seejärel meenutame paari möödunud nädala muusikasündmust. Igor Karsnek analüüsib 14. oktoobri kontserti Estonia kontserdisaalis, kus esinesid Bagotist Martin Kuuskmann, Eesti riiklik sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Muusikalõiku oleme eelselt Peeter Lilje 60. sünniaastapäeva kontserdilt Estonia kontserdisaalis. Eesti filharmoonia kammerkoorile on selja taga mitu kontsertreisid. Oktoobri algul esineti maailma ühes kuulsamas kontserdipaigas amsterdami kontserdi ebaaus ning sel nädalal maailmanäitusel Expo Shanghai kultuurikeskuses. Stuudios käis muljeid vahendamast koorilaulja Allan Murma. Möödunud esmaspäeval, 18. oktoobril toimus Eesti džässiaasta üks suursündmusi Nokia kontserdimajas astus üles legendaarne basskitarrist Marcus Miller oma maailmaturnee tudu revisitid raames mis teeb kummarduse mall Stavisele. Džässikriitik Heinloo käis kontserdil ning analüüsib kogetut. Oktoobrikuu teise poole. Eesti muusikaelu suurim sündmus on kahtlemata seitsmes rahvusvaheline pianistide festival klaver 2010 mis toimub 23.-st 31. oktoobrini. Festivali kunstilist juhti Lauri väinmaad usutleb sel teemal Mirje Mändla ja saate lõpul veel mitmesugust muud informatsiooni muusikasündmuste kohta. Mina olen toimetaja Karin kopra ja soovin teile head kuulamist. Heligaja esimesest pikemast saatelõigus räägime muusikakoolide õppemaksust. Teatavasti seoses majandusraskustega omavalitsustes on muusikakoolimaksud mitmel pool oluliselt tõusnud või siis tõusevad uuest aastast osades kohtades küündib see isegi 1000 kroonini. Meie andmetel. Ja nüüd olen klassikaraadio stuudiosse palunud Eesti Muusikakoolide Liidu esimehe Urvi Haasma, tere tulemast. Tere. Kuidas on üldse kujunenud selline olukord, et suurema osa laste muusikahariduse eest tasuvad kohalikud omavalitsused? See olukord on olnud nüüd terve selle iseseisva Eesti vabariigi seal, sellepärast et muusikakoolid seadusandluse alusel ja ka ütleme hoiaku suhtumise alusel ei ole mitte midagi muud kui huvikoolid, nii nagu kõik huvikeskused, avatud noortekeskused. Kõik me töötame huvikoolis seaduse alusel ja tuvikoolid on antud kohalike omavalitsuse hallata. Nii et kogu raha, mis kooli ülalpidamiseks läheb, tuleb kohalikust omavalitsusest. Mis puutub nüüd konkreetse õppemaksu suuruse kehtestamisse, siis seal on tõenäoliselt väga mitu põhjust, mida arvesse võtta. Eks on konkreetse kooli õpilase koha maksumus, mis omakorda sõltub väga mitmest asjasse sõltub sellest, kui suured on kooliruumid kas jagatakse näiteks ruume üldhariduskooliga või, või kultuurikeskusega, mis teeb võib-olla mõneti kommunaalkulud väiksemaks. No see sõltub ka natukene sellest, selles koolis käivad ka naabervaldade õpilased, sest kuivõrd nüüd muusika, koolid on omavalitsuse hallata, siis igas vallas ja igas linnas meil muusikakoole siiski ei ole. Ja teoreetiliselt ilmselt võimalik, sest meil ei jätku lihtsalt selleks kvalifitseeritud kaadrit. Ja nüüd juhtubki niimoodi, et mõningates koolides on vald kehtestanud erinevad õppemaksud oma valla õpilastele naabervalla õpilastele. Kui suur on see õppemaks? Naabervalla õpilastele omakorda sõltub sellest, kui palju need naabervallad sellele kooli pidavale omavalitsusele sellest kohamaksumusest katavad. Jaan, need lepingud on just juba omavalitsustele vahelised lepingud, need koolid ise otseselt nendesse ei puutu ja selle ühe või konkreetse õpilase vanemad peavadki siis maksma selle osa jah, mis, ütleme, nende vald sellest pearahast jätab katmata. Nagu elu on näidanud, on parim vahend omavalitsustevaheliste rahaliste probleemide lahendamiseks nende valdade liitumine kõiges kurjem koha maksumus ei mõjuta ja muusikakoolide eelarves on kindlasti palgafond. Ülejäänud kulutused on tagasihoidlikumad. Palgafond aga omakorda sõltub palgamääradest, mis kohalik omavalitsus on oma koolile kehtestanud. Ja eks need õppemaksud tõepoolest tõusnud. Aga need õppemaksud on ka väga erinevad, sest et kuivõrd nüüd muusikakoolid on kohalike omavalitsuste hallata, siis praegu meil ei kehtigi enam ühtset üleriigilist õppekava. Ja kõik koolid sisestanud ehisesse oma õppekavad, mis ühtlasi siis on nagu koolitusloa eest. Et kui me mäletame siin 20 aasta tagust 125 aasta tagust aega, siis meil kehtisid riiklikud õppekavad ja need olid kõikidele ühesugused ja mahud olid ette nähtud ja samuti ka ained, mida sa lõpetada. Nii et praegu on olid sisestanud väga mitmeid erinevaid õppekavasid ja sageli on ka need õppekavad siis vastavalt oma mahule erineva õppetasuga samas poole, kus nende õppekavade vahel ei ole õppetasu osas erinevusi ette nähtud. Nii et see on nüüd kõik väga individuaalne ning mis puutub reetsesse suurusesse, siis ma ei oska öelda kõikide omavalitsuskoolide osas praegu. Aga siiski ma usun, et omavalitsuste koolides siiski 1000 kroonist õppemaksu ei ole. Oli üks väike ohtlik olukord ühe väikese muusikaga kooliga, aga see siiski lahenes ka lastevanematele soodsalt. Olengi kuulnud, et eramuusikakoolides on selliseid 1000 krooniseid õppemakse. Kui suur on praegu üldse õppemaks kohamaksuna, kui suure protsendi sellest siis tasub omavalitsus ja kui palju jääb keskmiselt lapsevanema kanda? Ma ei oska väga täpselt protsente öelda, sest koha maksumus on ka väga erinev koha maksumus võib olla laias piiris on seal kusagil kolmeteisttuhandest võib-olla isegi 23000-ni erinevates koolides ja kui palju nüüd sellest katab siis seda kooli pidav omavalitsus. Ja kui palju jääb sellest tasuda lapsevanemat see on alati nende omavalitsuse enda otsustada ja ma arvan, et seda konkreetset protsenti võib-olla ma ei saagi öelda, ma saan küll öelda seda, et mõningates kohtades on see lapsevanema soojustõesti protsendiga määratletud ja see on protsent kehtivast alampalgamäärast. On poole, kus on see seitse protsenti, on koole, kus on üheksa protsenti sellisel juhul koos alampalgamäära tõusuga tõuseb ka õppemaksu suurus, aga neid siiski väga palju. Need valdavalt omavalitsused siiski vaatavad lihtsalt vastavalt oma võimalustele ja ka vastavalt muidugi sellele, eks nad ju tunnevad oma elanikkonda, et kui palju vanemad suudavad maksta. Siinjuures muidugi peab ütlema ka seda, et ikkagi mitmetes omavalitsustes on ka võimalus vabastada õpilasi õppemaksust. Mõningatel juhtudel on see antud lausa kooli otsustada. Ja mõningates kohtades on ka nii tehtud, et kui ühest perest õpib mitu last, et siis järgmised teine ja kolmas laps on juba odavama õppemaksu eest. Osades koolides on õpilase õppemaksust vabastamiseks vaja vanematel pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda. Kas on teada ka juhtumeid, et mõni laps ei saa käia koolis seetõttu, et ei ole võimalik tasuda õppemaksu? On teada mõned juhtumid küll ja kindlasti on ka juhtumeid, mida ma ei tea, aga ongi sellisel juhul sageli tegemist just nende juhtudega, kus laps elab naabervallas ja naabervald ei suuda või ei taha seda oma osa sellest kohamaksumusest kooli pidavale omavalitsusele maksta. Kas siis see osa, mille vald tasub lapse eest see sõltub sellest, mis inimesed töötavad selles vallavolikogus, kes seda otsustavad, millised prioriteedid ja neil on. Kindlasti ka sellest, kõik siin ümberringi sõltub inimestest, aga muidugi, eks kohalikest omavalitsusest tuleb ka aru saada, sest eks niinimetatud masu on siin ka neid kohalike omavalitsuste juhte, kes seni võib-olla on väga soodsalt suhtunud muusikakoolides ja muusikakoolides käivatesse oma valla lastesse, aga nüüd lihtsalt selles väga keerulises raha olukorras on pidanud hakkama ka oma suhtumist pisut muutma või oma toetust vähemasti vähendama. Nii et siis riigil või haridusministeeriumil ei ole praegu muusikakoolide osas mitte mingit rolli, ei õppemaksu, ei õppekavade. Mitte päris, vaat ma mainisin siin ehist ehk siis Eesti hariduse infosüsteemi, kus tõesti kõik huvikoolid, mitte ainult muusikakoolid peavad sisestama oma õppekavad ja nende õppekavade üle. Siiski kontroll toimub enne registreerimist, need vaadatakse. Selle päris ise ei saa ükski kool otsustada, mida me õpetad. Jah, päris ise ei saa siiski, ministeerium seda üle vaatab, ilmselt on seal teatud komisjonid või inimesed, kes sellega tegelevad. Aga mis rolli on mänginud, siis muusikakoolide liit? Muusikakoolide liit on mittetulundusühing ja see ütlebki, et, et ega me kedagi käskida ja keelata ja ei saa. Aga eks me oleme püüdnud juba 93.-st aastast natukene muusikakoolide eest seista ja isegi juba siis, kui 95. aastal tuli välja see vana huvialakooliseadus, siis me püüdsime seista vastu sellele, et muusikakoolid satuksid nii-öelda teiste huvikoolide huvikeskustega ühte ritta, TAK ja püüdsime välja pakkuda isegi maaseaduse projekti muusikakoolidele, noh, üldiselt haridusseadus niisugust asja ette ei näe ja, ja meie need ettepanekud läbi ei läinud. Nüüd oleme siiski jah, ministeeriumiga nagu jõudnud sellisele kokkuleppele, et niinimetatud riikliku draamaõppekavad on võimalik koostada ja ministeerium on selleks praegu teinud eeltöid, et nüüd täpsemalt Me kuulemegi nendest eeltöödest siin 29. oktoobril ja siis me kujutame ka juba paremini ette siis meie rollis ja nende õppekavade koostamisel ja missugused need õppekavad nagu siis vormiliselt peaksid välja nägema. Aga muidu muusikakoolide liit on püüdnud lihtsalt muusikakoolide tegevust oletada et me oleme välja andnud väga palju õppematerjale, vastavalt võimalustele oleme püüdnud mõningaid koolitusi teha just ütleme nendes valdkondades võib-olla, kus siin muusikaakadeemial omal ajal ei olnud võimalusi neid teha, et me oleme püüdnud aidata oma solfedžo, õpetajaid ja ka puhkpilliõpet vaid ja püüame lihtsalt hoida muusikakoole kursis kõigega, mis ka seaduses muutub ja mis meid puudutab. Paljusid. Praegu tegutseb muusikakool Eestis ja palju on õpilasi. Õpilasi on päris palju, kusagil 12000. Ma ei oska nüüd praegust seisu öelda, sest selle sügise andmeid meil alles kogunevad. Pooled koolid on meile statistika saatnud. Me oleme rohkem kursis omavalitsus muusikakoolidega, et on küll mõningad ka eramuusikakoolid, kes meie liikmed on, aga need on siiski väga üksikud ja nüüd omavalitsuste muusika poole on juba üle 80. Ja tore on tegelikult see, et hiljuti avati üks täiesti uus muusikakool Jõelähtmel. Nii et me ei saa öelda, et see masu on ainult aktiivne ja ma pean üldse omavalitsuste kiitmiseks siiski ka seda ütlema, et enne selle majanduskitsikuse saabumist ikkagi väga palju testiga meie koolide jaoks ära. Et näiteks Türi muusikakool sai täiesti uued ruumid vastavalt nende vajadustele. Kohtla-Järve sai täiesti uued ruumid. Piinamuusikakool kolis õisa, mis nende jaoks renoveeriti, Kuressaare hiljuti kolis tagasi oma kap remonditud ruumidesse. Nii et on ikka head ka. Kui nüüd, liikudes tagasi veel selle õppemaksuteema juurde, siis kas on midagi, mida riiklikul tasandil saaks ära teha, et see maks oleks kõikidele taskukohane, et seal oleks ühtlane? Eks kindlasti saaks, kui riigil on neid rahalisi võimalusi, siis ta saaks ju osaliselt toetada mingi protsendi ulatuses kogukuludest või ütleme, õpetajate palkadest, nii näiteks nagu see toimib Soomes, kus umbes 45 protsenti muusikakoolide rahast tuleb riigieelarve arvest umbes sama palju kohalikust eelarvest ja siis ülejäänu nagu vanemate taskust. Aga eks siin on jälle kaks erinevat põhjust, üks on ta olemasolu ja teine on prioriteet. Aga läbirääkimisi sel teemal on olnud. Rääkimisi on olnud jah, mitmete ministritega, aga siin on nüüd niivõrd kui mina isiklikult sellest õigesti aru saan, on küsimus ikkagi selles, et et see on nagu riigi haridus seaduses paika pandud seisukoht, et on olemas üldharidus ja kõik, mis on toimub väljaspool seda on huviharidus ja selle huvihariduse sees nüüd erisusi tekitada ühele või teisele koolile seda ilmselt nii väga ei taheta. Nüüd me saame koostatud, need riiklikud õppekavad, võib-olla me siis saame uuesti alustada selle teemaga, et vähemasti need koolid ja selles ulatuses, kui palju neil õpilasi õpib nende riiklike õppekavade alusel, et saaksid edaspidi, kui majandusolukord natukene paraneb, ka riigi toetust. Aitäh tulemast stuudiosse, Urvi Haasma, Eesti Muusikakoolide Liidu esimees ja palju jõudu teile, aitäh. Telefonil on need haridus ja teadusministeeriumi noorteosakonna noortepoliitika nõunik Ardo Rohtla, tere päevast. Teatavasti on terve iseseisvusaja laste muusikahariduse eest suurem osa tasunud just kohalikud omavalitsused. Samas, kas riigi noortepoliitika ametkonnad on kunagi mõelnud selles suunas, et tegelikult ei saa ja muusikalist algharidust alati pidada huvihariduseks kuna paljudest muusikaõppuritest saavad tulevikus just professionaalsed muusikud või siis töötajad, kelle töös on muusikaline algharidus esmavajalik muusikuks ei saa ju täiskasvanuna õppida, et miks see ei ole riik siiani toetanud laste muusikaõpet. Päris nii, ma ei ütleks, et riik ei ole üldse muusikaõpet toetanud, et ei ole küll ühtset sellist pearaha süsteem ja rahalisi võimalusi katta kõiki õpingutega seotud kulusid. Küll aga on riik näiteks Euroopa Liidu struktuurifondide kaudu investeerinud muusikakoolide renoveerimisse ja, ja ehitamisse ja võimaluste kaudu ka erinevate konkursside abil näiteks 2008. 2009. aastal eraldanud vahendeid muusikakoolidele muusikainstrumentide soetamiseks. Neid võimalusi on erinevaid, just, aga sellist laushariduse toetamist kõikidele omavalitsustele sellist võimalust riigi paraku ei ole. Tõesti. Kas selline majandusalane toetus on olnud viimasel ajal regulaarne ja süsteemne on kõik saanud, kes on vajanud toetust? Eestis on huvikoole, sealhulgas muusikakoole päris palju niimoodi, et kindlasti kõikidel ei ole meile võimalust toetust eraldada. Et seetõttu on, on enamasti toimunud finantside jagamised konkursside kaudu, kus siis juba eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumide järel põhjal tuleb teha mingisugune valik. Nii et ka praegu, kes mõni muusikakooli õppealajuhataja, direktor kuuleb ja teab, et tal on vaja vahendeid, kas võib pöörduda teie poole ja konkureerida. Vastava konkursi välja kuulutama, siis kindlasti kõik on oodatud, näiteks nendesamade struktuurifondide osas on meile kavandamisel järgmine voor, mille maht ei ole küll hetkel selgunud, aga vähemasti nende vahendite osas, mis on säilinud, loodame, et veel nii mõnigi muusikakool saab endale uued ruumid või katuse või, või välimuse. Tagasi tulles selle õppemaksu juurde, et teatavasti on Soomes välja töötatud süsteem, kus riik ka maksab osa õppemaksu, et kõik ei ole ainult kohalike omavalitsuste kanda, et kas meil siin on mõeldud natuke selles suunas, et tulevikus võiks nii olla. Varasematel aastatel on mõeldud küll, kuid need mõtted ei ole ju, et väga kaugele jõudnud, kuna on selgunud, et need vahendid, mida selleks on tarvis on siiski väga suured ja, ja selliseid võimalusi riigieelarves ei ole siiani leitud. Et jah, et huvikoolide ja huvihariduse rahastamine ongi naeratud kohalike omavalitsuste ülesandeks ja, ja ma pean tunnustama siin kõiki neid kohalikke omavalitsusi, kes läbi nende aastate, mis ka eelmisel kümnendil on vahel olnud väga, väga pingelise eelarve seisukohalt, on jätkanud muusikakoolide rahastamist ja neid elus hoidnud, et, et see on väga, väga suur pingutus ja, ja tegelikult väga suur pluss kõikidele nendele noortele, kes on saanud muusikaharidust omandada, seetõttu. Nii et siis riik on ikkagi olnud nagu seisukohal, et muusikaline algharidus on huviharidus ja ei midagi enamat. Ja me käsitleme muusikaharidust huvihariduse osana, see on kirjas ka mitmetes dokumentides meil sellisena ja, ja sellisena me ka jätkame seda süsteemi. Sealt edasi ei ole mõeldud, kuigi paljud need, kes on lõpetanud lastemuusikakooli, lähevad edasi õppima muusikaakadeemiasse, et saada professionaalseks muusikuks. Me võime spekuleerida, et arutleda sel teemal ka, et, et missugused on piirid siis kohustusliku hariduse ja siis huvihariduse vahel, et praegune seisukoht on see, et huviharidus ei ole kohtunik haridus ja seda ei saa käsitleda otseselt üldhariduse termintena. Küll jah, me tunnustame seda, et tõesti huvihariduses on võimalik näha neid järgnevusi, kuidas on võimalik liikuda oma oskustele edasi, kuni siis täiesti Muusikaakadeemia nii välja ja sealt edasi saada professionaalseks muusikuks. Samas, kui ma ei eksi, siis spordialal on toetussüsteem riigi poolt ka välja töötatud. Kuigi ju enamustest inimestest ei saa professionaalsed sportlased. Jah, aga, aga see nüüd natukene teistmoodi süsteem, et, et seal ei toetata samamoodi huvihariduse valdkonnas spordiühinguid nüüd iga iga noorem pealt, kes läheb spordi, kooli või spordiringe midagi harrastama, et seal on rohkem see alaliitude kaudu saavutusspordi jaoks ja, ja teeme veidi teistsugune. Midagi sarnast ei saaks muusika alal mõelda välja. Kindlasti saaks ja Me oleme aruteludeks ettepanekuks alati avatud. Suur tänu teile, Ardo Rohtla ja palju edu teile tões. Telefonil on nüüd Viljandi muusikakooli direktor Tonio Tamra. Kuidas on olukord Viljandis, milline on teie praegune muusikakooli õppemaks? Otse vastata on siis meil pilliõppemaks 280 krooni kuus ja siis üldkultuuriline või siis tavaõpe või e-õppe, kuidas seda kuskil öeldakse, on 225 krooni kuus ja kui ütleme, õpilane on ka umbes ja õpib lisainstrument lisapilli, siis on seal 280 krooni ikkagi maksimaalne lagi. Kas see kehtib, see sama number kehtib kõikide õpilaste kohta ka nende kohta, kes ei ela Viljandi linnas, vaid elavad näiteks mõnes teises vallas. Viljandi seal niimoodi, et Viljandi omavalitsuste liit on väga lastesõbralik, kultuurisõbralik, huviharidussõbralik selles mõttes, et meie maakonnas pole kunagi mingit probleemi olnud. Kui meil ühe laps umbes keskmiselt on siin sõltumatu, sest 20 kuni 24000 on selle koha maksumus ja kui lapsevanem sellest maksab, siis seal 10 protsenti, siis 90 protsenti selle on alati omavalitsused ilusti ära tasunud. Et siin mingit probleemi olnud. Nii et siiani pole ükski laps jäänud tulemata koolist seetõttu, et tal ei ole maksta õppemaksu. Ka selleks on eraldi süsteem välja töötatud linnas, et, et ükski laps ei pea ukse taha jääma eraldi taotlusvabastuse kohta ja vaadatakse läbi vanemate sissetulekut ja vabastatakse õpilane ka neid lapsi on igal pool ja ma arvan, et see süsteem on ka igas omavalitsuses olemas, nii et ei ole küll kuulnud, et keegi laps oleks pidanud selle pärast ukse taha jäänud, tal raha maksta ei ole. Rõõm kuulda, et Viljandis on selle koha pealt kõik hästi. See on kahe otsaga asi, ma ütlen veel kord, et Viljandi haridus ja kultuuriameti väga muretsed selle olukorra pärast, just mis on praegu Eestis tekkinud muusikakoolide osas. Et liiga palju on jäetud praegu sellist spetsiifilist erialalist osa omavalitsuste kanda. Tänu ütleme, Muusikakoolide Liidu pidevale pingsale tööle, oleme veel ühes taktis koos, aga see ei ole muusikakoolide rida tegelikult muusikute liidu rida, et nüüd koordineerida kogu haridussüsteemi alumist astet, see on kuskil mujal hoopis ministeerium, Eesti muusikanõukogu, ka Muusikaakadeemia. Nii et omavalitsuse inimesena ootan muutusi, et ma täitsa usun, et omavalitsustel on praegu ma ise näen ka, kui raske on, kas Viljandi linnal praegu ots otsaga kokku tulla. Ja küsiksin nüüd selle kohta, et, et kus on siis nüüd riike. Nii et me oleme seda riigipoolset huvi ja toetustoodang siin aastaid-aastaid ja tegelikult asi on käinud läbi muusikanõukogust ja asi on ministeeriumis olnud päevakorral. Kahjuks ju mitte midagi ei ole muutunud, nii imelik kui see ka ei ole, tehakse üks koosolek jälle ja ja kõik nendivad omakorda, et olukord on probleemne, sest kõik saavad ka sellest aru, et pärast gümnaasiumi lõpetamist ei ole võimalik enam viiulit klaverit õppima minnes asi peab olema varem juba lapsel juba omandatud tavaliselt teadmised ja miks ei ole siis nii-öelda riigi abisin, seda enam, et osa õpilastest läheb edasi õppima kutselise muusikuteele ja noh, see osa peakski kindlasti oleme siis riigi poolt ka nii-öelda abistatud. Aga kuidas sulle direktorina tundub, et mille taga, sest siiski asi on, miks riik ei, ei osale? Ma vastan nii, nagu mulle tundub. Täna on selline olukord, et iga institutsioon või iga inimene vaatab eelkõige seda, kuidas tema oma asutuses hästi läheb ja ja nagu pikemate laiemat perspektiivi üldse leota hoomata või vähemalt ei nähta selles sellist olukorda, mis meil tegelikult muusikakoolides on. Muusikakoolid on väga kehvas olukorras, praegu eelkõige puudutab see ühelt poolt majanduspoolt, aga teiselt poolt see, et me ikkagi ei näe veel ette, et meie õpetaja järelkasvu osas huvi tuntakse, nii nagu see võiks olla. Nii et kui eelmine aasta oliks meil ümarlauda Viljandis. Ja kui ma sain teada, et Eesti muusika teatriakadeemias õpib 42 õpetajat pilliõpetaja suunal et siis see teeb väga-väga nukraks olukorra. Õpetajad vananevad praegu päris päris kõvasti. Mis siis tegema peaks? No sellest on nii palju räägitud, mis tegema peaks, aga, aga no mis kasu sellest on, kui ma jälle selle välja ütlen? Sellest tuleb jälle paksu pahandust ja pole see aeg veel käes praegu, et kõiki asju tahaks välja öelda. Aga selge on see, et need asjad seisavad praegu. Aga aitäh selle kommentaari eest, Viljandi muusikakooli direktor Tonio Tamra ja palju jõudu. Helikaja järgmises saatelõigus tuleb juttu kontserdist, mis toimus 14. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Kohal käis muusikakriitik Igor Karsnek ja jagab meile muljet. Eelmise nädala neljapäeval oli Estonias taas võimalus osa saada ühest ERSO õnnestunud kontserdist kui meie rahvusorkestri esines maestro Neeme Järvi dirigeerimisel, solistiks oli fagotivirtuoos Martin Kuuskmann. Kui mõelda nädal varem toimunud missioonitunne on kaliila sümfoonia tasemel ettekandele, siis paistab, et ERSO on praegu lausa kõrgvormis. Kõnealuse kontserdi kava oli Neeme Järvi kokku pannud vene ja eesti muusikas niiviisi et õhtu esimeses pooles sai kuulda Nikolai Rimski kursakovi sütti ooper balletis laada ja Eino Tambergi fagotikontserti ning kontserdi teises, olles, kuidas Hovitš viies sümfoonia. Üllatus oli kontserdi kavas aga selles mõttes varuks, et Rimski kovi ooper, ballett laada on tegelikult siinmail täiesti tundmatu oopus ja mitte ainult siin, vaid ka suured muusikaentsüklopeediad pühendavad talle vaid mõne napi rea. Loo libreto tutvustuseks ehk piisab, kui ütlen, et selle aluseks on üks tšehhi muistend milles jutuvürst Jaromery pruudist laadast, kes alatult tapetakse. Siis sekkub sündmustesse surnuteriigi jumalanna, kõik pahad saavad teenitud karistuse ning Jaromir laada saavad lavateose lõpus õnnelikult taevas kokku. Aga kui nüüd Ta muusikast rääkida, siis juba süüdi sissejuhatuses mõjusid üksjagu kummastavalt. Richard Wagneri helikeelt meenutavad alteratsioonid ja meloodia. Uurisin vahepeal pisut asja ja selguski, et mõõda kirjutamiseks tabas Rimski korsakovi tõepoolest omamoodi vahakteri vaimustus. Seda oligi kuulda. Eks see viieosaline sõitu oli selline teatraalne efekti lugu omamoodi iisilisting, kus näiteks india tants oleks väga hästi sobinud Alibaba ja 40 röövli illustreerimiseks. Ningi, mille lõpuosa vürstide rongkäik kõlas tõelise paraadmuusikana. Kuid Eino Tambergi fagotikontsert Martin Kuuskmanni ettekandes oli mõistlik kõike muud kui ISIL-ist ning selle kontserdi kirjutas Tamberg aastal 2000 spetsiaalselt kuuskmannile. Nii arvestades selle praegu Ameerikas elava fagoti virtuaalse mängutaset, oleks raske nii artistliku teose esitust mõnelt teised solistid ehk oodatagi. Juba Martin Kuuskmanni lavaline olek on sellise hea energeetika ja muusikalise sarmiga ning tema loomupärane reaalsus pluss mängu tehniline sundimatus tegid temast maestro Järvile ja tegelikult tervele ERSO-le ka harmoonilise partneri. Vaatame selle Tambergi fagotikontserdi ettekannet nüüd osade kaupa näiteks teise osa rahutult tantsides. Esituse põhitrump oli kindlasti teatraalselt närvilise. Ta oli kujundamine nii solistil kui orkestris. Kolmanda osa on jaa hapralt sillerdav orkestrifaktuur jättis aeglase osana kuuskmannile rikkalikult mängu ja ruumi solistiks kanti liinid olid siin oma legaatode ühtluses lausa vokaasa fraseerimisega võrreldavad lisaks veel eriti nüanssiderikas dünaamika. Kõnealuse kontserdi teises pooles kõlas siis kovitši viies sümfoonia. Peab kohe ütlema, et Neeme Järvi tunnetab dirigendina vene muusikat väga orgaaniliselt. Eriti hästi oli seda tunda just Šostakovitši ettekande voola, kus ta pani väljendusrikkalt kõlama mitte ainult muusika teksti vaid ka allteksti. Ning seda allteksti peab teadma, kuna viies sümfoonia on heliloojal kirjutatud aastal 1937. See oli siis, kui Stalini režiim oli Šostakovitši kuulutanud peaaegu et rahvavaenlaseks. Sümfoonia esimese osa peateemas oli tunda just seda traagilist tunglõbust, milleta niisugust muusikat veenvalt kõlama ei saagi. Eraldi tuleb siin välja tuua vaskpillide võimsat ansamblit ja arvaliiburi imetundlikku viiulisoolot osa lõpus. Kuigi järgnevus kärtsu tabas oma karakteri loomelt, seda Šostakovitši iseloomuliku sarkastilise kõverpeegliefekti nagu naelapea pihta jättis mulle isiklikult kõige sügavama mulje siiski kolmas osa. Aga siin oli muusika dramaturgidele, arengujoon, Järvil nii sügavuti läbitunnetatud, et kõik need hämarad pianismad kõlasid nagu põhjatust, sügavikust ning finaali tempo valik oli maestro järvil lausa ideaalilähedane, mitte liiga tõtlikked närviliseks minna, kuid samas piisava energeetikaga, et kõiki kombinatsioone massiivseks lavastada. Kokkuvõtteks peab toonitama, et Šostakovitši sümfonietta veenvaks ettekandeks ei piisa vaid tema partituurid väga heast tunniajast. Et mõista tema muusika ängi ja sisemise lõhestatuse selleks ja tunda ka seda varjupoolt, mis on tema partituurid taga. Ja nagu kõnealune kontsert tõestas, tunneb ja näeb maestro Järvi seda Šostakovitši varjupoolt sellise kunstnikuna, et see jõuab sajaprotsendiliselt ka. Publiku kontserdist, mis toimus 14. oktoobril Estonias, kõneles Igor Karsnek. Sama kontserdi vahendas klassikaraadio oma kuulajatele. Eile õhtul toimus Estonia kontserdisaalis dirigent Peeter Lilje 60.-le sünniaastapäevale pühendatud kontsert. Esinesid pianist Kalle Randalu, Eesti kontsertkoor, Eesti riiklik sümfooniaorkester ning dirigeeris Neeme Järvi. Kontserti võis kuulata ka klassikaraadio vahendusel. Peeter reljee 60. sünniaastapäeva kontserti analüüsib järgmises helikaja saates koorijuht awesome. Eesti filharmoonia kammerkoor on viimasel ajal teinud mitu olulist kontsertreisi. Oktoobri algul esineti maailma ühes mainekamat kontserdipaigas amsterdami kontserdipaus ning sel nädalal esines Eesti filharmoonia kammerkoor Eesti vabariigi tuuri saadikuna maailmanäituse EXPO Shanghai kultuurikeskuses Hiinas. Stuudios on nüüd koorilaulja Allan Vurma, tere tulemast. Võiks arvata, et laulja elukutse on kohutavalt põnev. Iga nädal ollakse maailma eripaigus esinemas. No ta ongi põnev, sellepärast et Eesti filharmoonia kammerkoor reisib väga palju jää oma reisigraafikut, vaatan siis need ei, see on peaaegu, et iga kuu olnud ja mõni kuu isegi mitu. Aga kui palju on teil võimalust ka nende paikadega tutvuda või on see nii, et otse lennukilt kontserdisaali ja kohe tagasi koju? No nende reiside eesmärk loomulikult on kontserdite andmine, nii et see põhiline tähelepanu energia läheb loomulikult kontserdite heaks kordaminekuks. Aga mõnikord jääb ka mõni vaba päev või vaba hommikul vaba õhtupoolik, nii et kindlasti võib ka ringi vaadata. No need kaks paika, mis sai mainitud amsterdami, kontsert käib au ja EXPO Shanghais on väga omanäolised, ilmselt mis neist meelde jäi, võib-olla alustaks siis Amsterdamist? Amsterdami kapike pao on üks nendest saalidest maailmas, mis võiks olla iga muusiku unistuseks saada sinna lavale esinema hoone kammerkoor vist ei ole joonud krossike paulaval hiljem seda, noh, see maja on juba sellise aukartust äratava auraga rõdupiirdeid ümbritsevate madalamate tähtsamate heliloojate ja paljud neist ka dirigendid, nimed näiteks seisab haugordust. Aga see saal on suurepärase akustikaga, mis seal muusikali kõige olulisem ja seal on suurepärane publik, nii et seal esineda on ainult suur rõõm. Millega koorilaulja peab arvestama, kuid esineb näiteks mõnes tuntud kohas nagu Nigulistes ja siis läheb esinema täiesti võõrasse paika. No kontsert selles mõttes ei erine professionaalne artist, ma arvan, et igal pool püüab esineda nii hästi, kui ta suudab, sõltumata sellest, kus sa saad, täpselt on, aga loomulikult tuleb kohaneda selle konkreetse saali akustikaga hääl või pilli heli kannab ja selleks on vaja natukene seda proovi teha. Muidugi läbi pikkade aastate tekib juba kogemus, et võib osata ta sellise kümnesekundise hääleproovi järgi juba ennustada, kuidas häält kõlama hakkab ja mismoodi sellest konkreetsest saalist peab esinema. Amsterdamist esitasite sama kava, mis Niguliste sky, mõned päevad varem põhiteoseks oli seal Toivo Tulevi ülemlaul. Kas kontserdid erinesid üksteisest millegi poolest? On muidugi vahe, kas esineda kodupublikule, kes sind ju põhimõtteliselt tunneb, tunneb Toivo Tulevi näiteks tema loomingut. Et kudum publik on sellisem ette aimatavam ja sellisem omasem, aga võõras saalis kaugel sa ei tea ju, kuidas suhtutakse sinusse ja sellesse muusikasse ja sellesse stiili, kuidas sa seda muusikat ette kannad. Et selline saanaga, kust kebao kindlasti paneb südamele natukene kiiremini tuksuma enne kontserti, kui ta võib-olla Nigulistes on. Kuidas amsterdami kontserdipublik reageeris sellele muusikale, mida te esitasite? Minu mulje järgi reageeris kontserdipublik väga hästi. Peale tuleb Isonksi ettekannet, oli väga südamlik, siiras soe, kauakestev aplaus. Publik tõusis püsti. Ma ei arva, et see just väga igapäevane seal saalis on. Samuti kontserdi esimeses pooles. Eesti muusika näiteks kreegi vaimulikud laulud, mis minu arust suurepärane muusika, mida ta võtab kontserti public vastu igal pool väga hästi. Kui nüüd amsterdami kontserdi Baud on ka sageli teleekraanil olnud näha ja võib-olla tekib kergemini selline pilt silme ette, siis võib-olla Shanghais mitte Igalühel, et kuidas oli sealne atmosfäär, mis koht see oli täpselt, kust esinesid. Shanghai esinemised olid seotud maailmanäituse EXPO-ga tseremoonia kammerkooril oli see esimene sõit Mandri-Hiinale, et kammerkoor oli küll varem käinud, noh näiteks Taiwanil, Hongkongi Macaus ja Shanghai on täiesti võrreldav sellistele läänelike suurlinnadega, seal elanike arv on umbes 19 miljonit, nii et, et see on tohutult suur linn, aga samal ajal on ta puhas, täis moodsaid kõrghooneid kohtab ka vaesust. Muidugi jah, aga üldmulje linnast on üsna positiivne. Omaette nähtus on EXPO EXPO ala asus Shanghai noh, praktiliselt kesklinnas tohutul alal tohutute paviljonide hulgaga, tohutu rahvamassiga. Selleks, et pääseda sinna EXPO territooriumile piletisaba, kestis tunde, meil oli kaks kontserti, olid mõlemad EXPO territooriumil ja nad olid seotud Eesti päevaga, nimelt aitäh igale osavõtjale maale on reserveeritud päev, kus on võimalik tutvustada oma kultuuri lähemalt. Meie puhul siis oli seal eesti muinasjuttude raamatu tõlke esitlus, mis oli esimene Eesti raamat, mis on tõlgitud hiina keelde, selle tõlkis üks Tartu Ülikoolis õppinud noor eesti filoloog, hiinlane. Raamatu tutvustusel rääkis ka paar sõna, et noh, mis oli üsna hea, üsna ladus ja aktsendivaba. Ja Margus Kasterpalu oli nende muinasjuttude ainet vändanud sellise väikese videofilmi. Kuna eesti keelt hiinlased ei mõista ja tõlkimine oleks olnud kohmakas, siis Margus Kasterpalu leidis, et sellised kõige rahvusvahelisem või arusaadavam kiilum muusika, keel ja palus Eesti filharmoonia kammerkoori laulma lugusid, mis haakusid siis selle muinasjuttudest koosneva videolõiguga, see, kes siis umbes 40 minutit tal oli Veljo Tormise teostas mitmeid lõike 13, lüürilisest rahvalaulust, laule, käsikiri, mäng, jaanilaulust, osa isegi raua eelmisest kulminatsioonis peaaegu terve teos. See oli siis üks kontsert ja teine kontsert oli ainult Eesti filharmoonia kammerkoori esituses. Ka Veljo Tormise teosed ja mõned Arvo Pärdi teosed. Kuidas hiinlastele mõjus eesti muusika? Ma arvan, et see oli huvitav endale, et reaktsioon oli võib-olla vaoshoitum kui kontsuke paus, aga, aga kas kontserdivorm oli ju teistsugune, et Hiinasse oli ta sellise multimeediaetendus osa, ori, kontsert? Mis tunne on olla Eesti kultuurisaadik, esindada Eestit kusagil sellisel väga võimsal sündmusel? Sellised olulised etteasted annavad sellele tööle sellist kaalukust ja väärikust, et, et ma arvan, et sellise EXPO-taolise maailma ürituse korraldamise üks mõte ongi lähendada omavahel erinevaid kultuure, erinevaid rahvaid, panna mõistma või arusaama meil üksteisest ja kui see on tehtud mingisuguse kanda ühe idee raames näiteks selle tänavasse EXPO moto see oli umbes nii, et parem linn, parem elukeskkond, sellise linna arengu ja linnakeskkonna inimväärsemaks kujundamise idee, mis läbis kõikide paviljonide ekspositsioone, nii nagu sest iga maali just aru saanud Aitäh Allan Horma nende muljete eest ja olgu siinkohal veel öeldud, et kodumaal võib Eesti filharmoonia kammerkoori kuulda kõigi pühakutepäeva kontserdil 31. oktoobril Jõhvi Mihkli kirikus. Möödunud esmaspäeval esines Nokia kontserdisaalis legendaarne basskitarrist Marcus Miller koos ansambliga. Seda kontserti käis kuulamas džässikriitik Ivo Heinloo, kes on nüüd stuudios ja valmis meile oma muljeid jagama. Mida öelda Marcus Milleri kohta, mis teeb temast sellise legendaarse džässkitarristi? Markus, millel on tõepoolest legendaarne ja tehniliselt väga võimekas basskitarrist ja ma arvan, et osaliselt kui nii võib öelda, ta võlgneb oma kuulsuse just koostööle Mailis Davisega kaheksakümnendatel. Sest et väga paljud muusikud, kes on just Mailis Davisega koos mänginud on saanud hiljem maailma kuulsaks. Mailis Davis, seal on selline ikoonistaatus, et teda ei peeta mitte üksnes džässi suurimaks nimeks, aga tõesti 20. sajandi pop- ja jazzmuusika suurimaks nimeks üldse. Tema roll populaarkultuuris on üüratu. Aga kas võib ka sel teemal spekuleerida, et miks valis Maest Davis endaga koos mängima just Marcus Milleri, mis temas oli erilist? Millel oli väga noor, kui ta massibändis mängis ja massi mõningatel olete te siis kaheksakümnendatel kaasa tegi ja ma usun just tema äärt andekus, et millel on tuntud ju multiinstrumentalistina, et ta mängib küll põhipilina basskitarri, aga ta on ka laulnud, ta mängib ka klasse ja löökpille ja esmaspäevasel kontserdil mängis ta ka bassklarnetit. Kui nüüd püüda seda kontserti analüüsida, mis seal toimus, millega ta publikut võlus? Alustuseks öelda, et kindlasti mitte ainult mina ei pea seda kontserti kogu nii-öelda džässi aasta üheks suursündmuseks Eestis sest Mülleri taolisi muusikuid ikkagi väga tihti Eestisse ei satu. Ja see rida jätkub nüüd novembris, kui tuleb Herbie Hancock miljoni puhulgi olulisem mitte niivõrd, mida ta teeb või mis muusikat ta parasjagu mängib, aga on väga põnev näha just tema paljukiidetud meisterlikku instrumendi valdamist. Ja ta on ka väga hea publikuga suhtleja ning ta oskab publikut kohe esimestest hetkedest kontserdil kaasa tõmmata. See konkreetne tuur tutvurjevisitit oli nüüd kestnud küll juba praktiliselt aasta. Nii et eks kindlasti oli ka see juba väga hästi sissetöötatud ja, ja võib-olla sellist sponta, vabandust, mida me alati jazz kontserditelt otsime, jäi pisut väheseks, kuid oli ka väga spontaanseid hetki ja ja kindlasti ma usun, et kõik, kes kohal olid, kuulasid, sai erakordse elamuse. Peamiselt mängiti seal lugusid siis 86. aastal ilmunud plaadilt tuttu mis on mall Stavis ja Markus. Mind oli koostöös tehtud, kus enamikku lugusid Miller ise kirjutanud ja see tuttu rebitud oligi, mõeldud nii-öelda selle plaadimuusika uuesti ellu äratamisena. Milder oli kutsunud oma projekti mitmeid säravaid noori muusikuid kellest võib-olla laiem üldsus veel väga palju ei teagi. Millal üks põhimõte, millest on ka rääkinud varem oli see, et tõesti noored muusikud omandasid selle repertuaar kaari, esitaksid seda nii, nagu just neile tundub kohane. Kuidas muusika tänapäeval tundub, on see originaalne. 80.-te muusika? Kaheksakümnendat ei ole nüüd džässiajalugu arvestades väga kaugel, aga üldiselt ma usun tõesti, et see muusika kõlab üllatavalt värskelt. Ja selle muusika kohta on ka väga vastakaid arvamusi kriitikas paljude nimetanud seda ka nii-öelda Myusaltics ehk siis taustamuusikaks eesti keeles võiks selle vastu olla võib-olla siis näiteks liftimuusika, mis kõlab erinevates kohtades näiteks avalikus ruumis ja mitmeid lugusid sellelt plaadilt on väga suur hulk inimesi kuulnud võib-olla seda iseendale isegi teadvustamata. Ja kindlasti selles seisneb ka selle muusika tohutu populaarsus ja ka üks põhjuseid, mis pärast Mailis ikkagi on praegu ikoon, mitte ainult džässihuviliste seas. Kas selles bändis, kes laval oli, on veel kuulsaid nimesid, lisaks Markus millerile? Jah, tegelikult selle bändi koosseis oli algselt ette kuulutatud pisut erinev. Tegelikult pidi Bännis olema näiteks trompetis Christian Scott, kes on ka Grammy auhinna võitnud ja tema asemel oli üks teine trampetist, kes, nagu ma aru sain, on ka Grammy auhinna võitnud, nii et taseme poolest võrdlemisi sarnane trompetimängija Shon shows. Trummidel pidi olema ka üks teine mees, aga mängis Louis Cato ja üks väga huvitav saksofonist bändi han, kes praegu õpib Berkley is ja kes on ka juba vaikselt rühkimas tipu poole. Ja võib-olla tõesti just nimelt seesama ann jättiski kõige parema mulje Mülleri kõrval muidugi. Aga selge on see, et Miller oma oskustega varjutab. Ivo Heinloo kõneles siin Marcus Milleri kontserdist Nokia kontserdisaalis. 23.-st 31. oktoobrini toimub põhiliselt Tallinnas Estonia kontserdisaalis rahvusvaheline pianistide festival, mis kannab alapealkirjaga klaver. Festivali kunstiline juht on Lauri väinmaa ning tänavuse festivali kava on pühendatud kahele klaverimuusika suurkujule föder XJ väänileja Proversruumanile, kelle kahesajandat sünniaastapäeva kogu muusikamaailm sel aastal pidulikult tähistab. Festivali raames toimub kokku 12 kontserti ning neil esinevad muusikud peegeldavad oma isiksuste kaudu maailma peanismi erinevaid arengusuundi ning festivalikülalisi, tutvustab Lauri väinmaa. Festivali avab prantsuse pianist Vanessa Wagner. Ja võiks iseloomustada ehk sõnadega romantiline, temperamentne, avatud, tundlik kunstnikunatuur, samas särav pianist, Virtoosne survele, varivalitsuse ja ka tema repertuaar ja mis on üldiselt väga lai. Hõlmab Tallinnas just romantikuid, seekord Schubertit ja Schope. Pühapäeval siis homme esineb vene noorema põlvkonna pianist Jevgeni soli min, kes elab Londonis juba on tegelikult seal ka üles kasvanud, kuigi algõpetusega klaverimängus algharidus on ikkagi saanud Venemaal. Võib öelda, et ta jätkab mingis mõttes selliste Fene muusikute, kunstnike, emigrantide liini, mis on vähemalt viimasel 100-l aastal nii-öelda kogu maailma suundunud Jevgeni vinni ühendabki minu meelest endas väga põnevalt, lääneliku kultuurikasvatuse ja venelikud juured. Tal on aga väga omapära, isiklik nägemus kõigele, mida ta teeb, sealhulgas ka vene muusikale. Eriti põnev, palju avastusi pakkuv on minul olnud Temascreabinid, tõlgitsus, samuti Metneri muusika, mis on meil tegelikult väga vähe mängitud ja väärib tutvustamist. Mängib ka Rahmaninovi Šostakovitši oma kavas kõrvuti Scarlatiga Eravelliga. Muuseas Scarlatti salvestuse eest sai ta ajakirja grammofon auhinna ja tegemist on mitmekülgse ja väga põneva suure tulevikuga muusiku festivali külaliste hulgas on ka saksa pianist Glenzer, kes on kaua aega olnud mu huviorbiidis õieti öelda juba sellest ajast alates, kui ta suurepäraselt esinenud Tšaikovski nimelisel konkursil tegemist väga laia haardega mitmekülgse muusikuga, kes mängib igasugust erinevat repertuaari. Üks väga oluline osa tema repertuaarist on suurtel romantilistelt virtuoosse klaverikontsertidel, mida ta Tallinnas esitab koos erzoga. Esitusele tulevad siis friends, listi surmatants ja Sergei Rahmaninovi rapsoodia pahaniini teemale. Selles teoste paaris on tegelikult üks huvitav ühendav joon, nimelt mõlemad kasutavad tihes hiired teemat ja lõppkontserdil siis tõepoolest Eliisa virtsalaadse aastakümneid maailma tipus püsipianist praegu oma artistliku küpsuse haripunktil, et Tallinnast aastakümneid tagasi esinenud. Nii et ma arvan, et see on meie publikule üks suur rõõm ja taas äratundmine nimelt festivali lõppkontserdil kuulda Schumanni fantaasiat ja krise Ryanat Liisovi saladuse esituses tutvustas Lauri Väima festivali teine teelt publikule lähemale. Ajaloolised klaverid nimelt tutvustab vanu pille pillimeister, Boonegnaadi ja kontserdi annab ka vidianosofranitski. Ajaloolisel play Ellil mängib ka kerintenner, kuid samas ei jäta kõrvale tänapäevast klaveri palet ning tulevikku. Vaatavat suunda esindab Taavi Kerikmäe kontserdil, kus on kaastegev ka Tammo Sumera. Sel aastal toimub ka festivali ammu kavandatud laienemine džässmuusika valdkonda. Šabeni originaalloomingut esitab Krzysztof Skovski ning neil teemadel improviseeritud Poola legendaarne džässpianist Adam makovitš. Kontserdid toimuvad Pärnus ning Tallinnas. Eesti noorte pianistide paremik ostab üleshobanya, Schumanni galakontsertidel ja sooloõhtuga ka Toomas vana ning sel aastalgi astub üles ka kaheksaliikmeline klaveriorkester mis toob ettekandele ka kaks uut teost. Peeter Vähi pianisti nädal internetis ning Ülo Krigul akvasseeriks. Klassikaraadio teeb klaverifestivali enamikest kontsertidest kas otseülekanded või salvestused. Täpsem kava meie koduleheküljel ning festivalikülalisi tutvustab igal hommikul kell kaheksa 15 Lauri väinmaa ning seda helilõik on võimalik kuulata ka päevases deltas ning klassikaraadio koduleheküljel on ka säilik järelkuulatav. 18. oktoobril lahkus ooperilavastaja Joachim herts. Herts töötas paljudes Saksamaa ooperimajades ning külalisena mitmel pool mujal Euroopas. Aastatel 1957 kuni 1976 juhtis ta leipzigi ooperit. Selles teatris lavastatud Wagneri Nibelungide sõrmuse tetra lugejat peetakse suureks õnnestumiseks see väljakutseks. Oma elu jooksul lavastas Hertz 120 ooperi ühendust, nende hulgas kõik Mozarti, Wagneri, Verdi ja Putšiini tuntumad teosed ning mitmed kaasaegsed ooperid. Joachim hertsi sidus ka koostöö Eestiga. Ta viis läbi Baltimaade noorte lauljate meistrikursusi ning tema käe all jõudis 1997. aastal Vanemuise lavale Händeli Xerxes. 83 Ta aastasena lahkus üks 20. sajandi hinnatumaid ooperilauljatari Joan Saverland. Austraalia päritolu dramaatilist kolaratuur. Sopranit hinnati eriti tema panuse pärast Belkanto repertuaari taassündi 1950.-test 80.-te aastateni. Saverlandi hääle puhul imetleti selle ilu ja jõudu ning täpset intonatsiooni. Saverlanni sõber Luciano Pavarotti nimetas lauljatari sajandi hääleks. Venemaa president Dmitri Medvedjev autasustas maestro Eri Klasi sõpruse ordeniga. Sõpruse ordeniga autasustatakse nii vene kui ka välisriikide kodanikud rahvusvahelise sõpruse ja koostöö arendamisse viljaka tegevuse eest rahvaste lahendamisel ning panuse eest riikidevahelise kultuuri ja sõprussidemete arendamisel. Tallinna filharmoonia ja Birgitta festivali kunstiline juht Eri Klas on alates 2003.-st aastast olnud Moskva Novaja ooperi peadirigent. Suurbritannia kuninganna Elizabeth teine andis kolmapäeval Eesti balletitantsijatele Toomas Edurile ja Age oksale Briti impeeriumi ordeni, nende panuse eest Suurbritannia kunstimaailma ning Suurbritannia ja Eesti kultuurisuhete edendamisse. Age Oks ja Toomas Edur tantsisid inglise rahvuslikus balletis ligi 20 aastat ning praegu töötab Edur Eesti rahvusballeti kunstilise juhina ja oks tema assistendina. 20. oktoobril tähistas Eesti muusika ja teatriakadeemia koostöös rahvusvahelise Eduard Tubina ühinguga 105 aasta möödumist helilooja Eduard Tubina sünnist. Eduard Tubina päeva raames toimusid konverents ning kontsert sarjas jubilade. Eduard Tubina ühing tähistas tänavu oma kümnendat sünnipäeva. 23. oktoobri heligaja saatele tegid kaastööd Mirje Mändla, Igor Karsnek ja Ivo Heinloo. Helioperaatorid olid Helle Paas ja Katrin maadik. Toimetas Karingu.