Filmiga ja pere ja klassikaraadiokuulaja algab 30. oktoobri helikaja, mina olen toimetaja Kersti Inno. Tänases saates keskendume seitsmendale rahvus vahelisele pianistide festivalile klaver, 2010. Kuuleme Nele-Eva Steinpildi ülevaadet festivalil toimunust pianistide leelo, kõlar või ja Iierremmeli arvamusi ning muusikanäiteid. Festivalil praegu toimunud 16.-st üleriigilisest klaveriõpetajate päevadest annab ülevaate Eesti klaveriõpetajate ühingu juhatuse liige Martti Raider. Rahvusooperis Estonia esietendus Putšiini oper poeem kuuleme inter lavastaja ranna, Artur Brauni ja sopran Aile Assadiga. Rein Rannap tutvustab oma uut toopust Hingelinnud esimene, mis tuleb esiettekandele hingedepäeval Tallinna Jaani kirikus. Lõpuks vahendame veel mõne muusikauudise. Alustame aga klaverifestivalile eelnenud sündmusest Peeter Lilje 60.-le sünniaastapäevale pühendatud kontserdist, kus olid ettekandel Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert number 24 c-moll. Johannes Brahmsi Saksa reekviem. Esinesid Kalle Randaru, Eesti kontsertkoor ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Palusin stuudiosse koorispetsialisti, kes on Ave sopp. Räägiksime sellest kontserdist üldiselt ja loomulikult huvitab eelkõige see, mis mulje jättis kontsertkoor selles suures ja võimsas teoses. Ma ütlen ausalt, et ega me ennast väga mugavalt praegu ei tunne, miks, sellepärast et astudes kontserdisaali ja olles selles õhtus, tundsin ma tegelikult, et kõige rohkem seda, et see ei ole kindlasti lihtsalt kontsert, kontsert, et ma igal juhul rõhutan, et see oli väga ja väga mälestuskontsert, mõeldes peeterlieele. Pean ütlema, et minu aktiivses muusika tajumise elus ei ole Pedeli jõe olnud. Et ma olen tegelikult nii palju olnud. Noorem loomulikult ma ma tean. Ja eriti muidugi just vaadates kasvõi seda suurepärast näitus, mis ka sellele kontserdiga kaasnes, tajud väga ja väga selle inimese tähtsust ja muidugi ka selle kontserdi tähtsust. Mozart ja Kalle Randalu ja ERSO ja Lilliee. Nii palju kui ma aru saan, on see olnud täiesti omaette peatükk, et nad on nii palju seal koos olnud. Tõepoolest tajutav, see lähedus. Kalle Randalu suudab uskumatult palju erinevaid kõlanüansse tuua välja, mida ta väga hästi demonstreeris nii kontserdil kui ka siis olgu ette öeldud, et esimese poole lõpetas väga tähenduslik ju teos ehk Lepo Sumera Pala aastast 1981. Aga ma saan aru, et mina olen muidugi põhiliselt sellepärast siin et rääkida siis Eesti kontsertkooris, sest kahtlemata Brahmsi saksa reekviemi kõige väljapaistvam tala on koor loomulikult kogu selle põhja laabu orkester ja dirigent oma dramaturgia ka, kes olid selle esituse alust alale väga head alustalad. See kontsert tervikuna pani mind mõtlema üldse muusiku kui elukutse peale pani mind mõtlema eesti rahva andekuse peale andekate meeste peale, aga tegelikult ka eesti rahva väiksuse või siis vähesuse peale. Ehk siis kuhu ma jõuda tahan, on see, et ma olen paraku küll rohkem sellest mõtteviisist, kes väidab, et meil ei ole nii palju professionaalseid koorilauljaid, vähemalt praegu mitte. Et kanda välja Eesti Kontsertkooritiitlit. Kui me-l oli nende esimene etteaste nii öelda ametlik, etas ta selle nime all Tormise, Eesti ballaadid. See on hoopis teistsugune muusika ja ta ei näita niimoodi väga klassikaliselt alasti olevalt koori. Teiseks ülesastumiseks võttes, et tegelikult ju niivõrd raske ülesande nagu Brahmsi, Saksa reekviem siis sa oled nii alasti. Loomulikult mul on hea meel vaadata seda, et me saame siis rääkida, ramm on meil ehk siis selle kooripõhi on meile ju tuttav teema head ja vead on samamoodi tuttavad ja siis sa lähed vaatama põnevusega, mis siis on sinna peale ehitatud. Hoolimata minu ta üsna suurest konkursist sellesse koori. Positiivne oli see, et see kuur oli noor, aga see näitabki seda, et ta on tegelikult küllaltki valitud, on võib-olla teadlikult sellised väikse hääle või siis klassikalise koorilaulja häälega lauljad. Ramsi puhul kindlasti tegelikult oleks eeldanud tunduvalt suuremat kõlajõudu. Koormeister Veronika Portsmouthi oli kahtlemata teinud väga head tööd. Kõik taotlused olid selged. Koor laulis erakordselt heas saksa keeles erakordselt ausaadavas saksa keeles, aga ühel hetkel, kus tekivad sellised tahtmised kuulda kõlamassi seda hetkel kindlasti ei olnud. Võib-olla on seda esimeseks korraks ka palju nõuda, aga mina olen lihtsalt üks kontserdikülastaja. Ma võtan seda nii-öelda levikut ja tahaks lisada seda tervikut. Brahmsi saksa reekviemi on tõesti väga nõudlik teos ja seal tahaks kuulda seda ilusat vokaali, mis sinna kirjutatud sisse, eks ole. Jah, olen mina ennemgi siin selle sammu mikrofoni taga rääkinud, et et loomulikult ennetused, Annel, pigem kõrged hääled, seal on väga loomulik, see on igal pool niimoodi, me kuuleme seda. Muuseas, Neeme Järvi töötas kuuriga ülihästi, mulle väga meeldis, kuidas ta teatud hetkedel aitas vokaalselt reetsid häälerühmi ja kuidas see kohe oli tajutav. Ometi sa näed, et kõige rohkem rohkem suudavad kaasa tulla musitseerimisega küllaltki paritonaalselt kõlav pass ja alt ja vähem soprani tenor sest nendel lihtsalt ilmselt on seal ka häälerühma sees rohkem hõõrumisi. See tulemus oli kokku hea. Seal oli suurepärast musitseerimis, seal oli suurepärast Peanut, mida tegelikult selliselt kontsert koorilt võib-olla ei olegi kuulnud. Lihtsalt nii-öelda hea ja väga hea vahel on vahel päris suur samm, mida ma ei teagi, kas on võimalik kasvada sellepärast et, et sul lihtsalt ei ole seda materjali Brahmsi, saksa reekviemi sanga kaks solisti osa. Ja ma pean küll tõesti väga kurvastusega ütlema, et minu jaoks olid nad selle teose kõige nõrgemad lülid. Õhinaga oodatud teenis Watsoni kui ka meie oma Rauno Eelby etteaste. Sageli ma pean ütlema endalegi, et tuleb nagu taltsutada oma häälestust. Sest et ma olen tõeliselt hardumusega nautinud sellise tähe nagu Tseenis otsani esitusi plaatidelt Gazur vormidelt ja siis oli nagu suur minu ehmatus kuuldes seda, mis seal kuulda oli ja ma ei oska seda seletada. Võib-olla neid tõepoolest häiris, nii nagu Toomas hõlmedki viitas meie Sirbi artiklis, et, et solistid olid koori sees et pidin nägema rohkem vaeva. Rauno Albi sõnum jõuab alati kohale. Aga eriti sellisesse läbi paistvas Pramsi struktuuris hakkab ikkagi häirima tema Kaali liigne vibraator. Kui me räägime nüüd konkreetselt kontsertkoorist, ma ei kahtle selles, et, et seda kontsertkoori on vaja. Aga kui me tõesti tahaksime sellest vaadanud eesti kultuurile midagi, siis töö peaks olema ilmselt tunduvalt tihedam, kui on selleks kasvõi ettenähtud vahendid või need plaanid, et tõepoolest siis seda kollektiivi arendada. Mina olen muuseas veendunud, et arendab A cappella muusika, aga ilmselt ikkagi praegu peetakse silmas konkreetselt oratooriumi? Ma arvan, et muidugi tegelikult esimeseks ülesandeks oli see liiga raske. Samas tulles tagasi sellele, mille pärast see kontsert oli tehtud selle mälestuseks kontsert tehtud siis oli väga õigesti valitud kava ja see oli tegelikult Neeme Järvi poolt ka muusikaliselt väga ilusasti läbi viidud. Kõik justkui väga erilise sündmuse komponendid olid olemas oli väga tähenduslik, ülimalt Väärikas kama, maestro Neeme Järvi, tõesti kõik tähed suure tähtedega kirjutatuna, suur unistuste koor, suurepärane orkester. Ja ometi tunned, et meid on vähe ja ning vari meie ees on liialt pikk. Millest. Kaja ülevaadet festivalist klaver 2010 aitas teha nelevaste infelt. Tänavusest rahvusvahelisest pianistide festivalis klaver 2010 on praeguseks hetkeks kuulatud pea kaks kolmandikku ja peab ütlema, et kuuldu on igatahes niinimetatud klaveri inimeste ringkondades palju põnevust rohkelt klaverimängu puudutavaid vestlusi tekitanud. Kuigi tänavuse festivalikülaliste seas pole ehk nii edukalt maailmakuulsaid tipp-pianist kui seda on olnud ehk mõnel varasemal aastal aga sellele vaatamata on kontserdid olnud väga kõrgetasemelised ja kuulajate arendavad. Ja mis puutub kuulajatesse ning Estonia kontserdisaalitäit, kus siis võib julgelt öelda, et festival klaver on tõepoolest suurima publikuarvuga festival Eesti klassikalise muusikamaastikul. Tänavuse festivali kava on üles ehitatud väga seostatult. Nii kava alguses kui lõpus on kasutatud meie endi noori pianist esitamas tänavuste juubilari Robert Schumanni, Frederick Chopini muusikat. Väga huvitav lõik moodustus ka vanaaegse ja nüüdisaegse klaveri omamoodi kokku põimimisest. Nimelt toimus pianist Vivianose fronitski loeng ajaloolistest pillidest ja järgmise päevaga Kontsert neljal vanaaegse klaverikoopiale. Sinna vahele oli aga paigutatud kaasaegse muusika interpreedi ja improvisaator Taavi Kerikmäe esinemine mis oli mõistagi tulvil otsinguid modern klaveri kõige uudsemate kõlanüansside suunas. Samuti oli festivalil võimalik kuulda Frederick Schottani loomingut ja sellest inspireeritud džässimprovisatsiooni esindajateks poolakad, klassikaline pianist Schistows kovski ja Poola džässilegend Adam akovitš. Selle kontserdi kõrval asetus kavas omakorda kaheksast eesti pianist koosnev klaveriorkester, mis võimaldas kuulajal kogeda ühtaegu nelja klaveri kõlajõudu ja nelja klaveri värvinguid. Ja muidugi on festivali kaalukas keskpunktis endiselt traditsiooniline sooloklaveri. Ja selle väikse sissejuhatuse põhjal võib öelda, et festivali tänavune kava on küllaltki vaheldusrikas ja kohati väga meeleolukas ja ka neil, kes festivali terviklikult otsast lõpuni läbi ei käi, oli võimalik leida kavast endale midagi meelepärast. Oli avakontserdil, 23. oktoobril esines tänavu pianist Vanessa Wagner Prantsusmaalt, kelle esituses kõlas Franz Schuberti ja Frederick Chopini looming. Ent tänavuse festivali avakontsert, Ta oli just see, mis näis kõige rohkem küsimusi tekitavat. Küllap üks asjaolu peitub ka selles, et festivalipublik on eelnevate aastatega niivõrd ära harjunud, et avakontsert toimub, koosolek kestriga ja kui mu mälu mind ei peta, siis on seitsmest festivalist vaid ühte sooloõhtuga alustatud. Aga ainuüksi harjumuse jõud pole ju kuigi kaalukas argument. Ja mis puudutab Vanessa Wagneri klaverimängu, siis oli ju kõikidele selgeks tegemist on muusikuga, kes siiski oma instrumenti valdab. Ebamugavust tekitas kuulamisel pianisti teatud sorti ebakindlus, mis tema mängust õhkus ja ilmselt ta tundis end miskipärast ebakindlalt, millest andsid tunnistust ka noodiraamatut klaveril, mida ta küll otseselt ei kasutanud. Klahvipuudutus oli tal ju ilus ja tema mängus oli palju ilmekaid episoode, aga puudu jäi just terviklikust, vormitunnetusest, kontseptsioonist ja veendumusest. Väga veenvalt mõjus aga vene pianisti Jevgeni pinni sooloõhtu 24. oktoobril. Tegemist on kolmekümneaastase Peterburis sündinud pianistiga, kes on õppinud nii oma kodulinnas kui ka Berliinis ja Londonis. Ja tegemist on pianistiga, kes on kontserte andnud juba mitmetes väga kuulsatest kontserdisaalides ja samuti esines aastal 2008 kuulsal BBC Promsile suid pinnal salvestanud ka 14 CD plaati, millest iseäranis palju tähelepanu saanud plaat Aleksander Scrabini loominguga. Peab ütlema, et Jevgeni suid piini klaveriõhtu oli väga kõrge tasemega tehniliselt ja sisuliselt oli igast teosest püütud välja võtta maksimum ja esitus oli samas väga isikupärane. Ühelt poolt tantsud Win vaieldamatult virtuoos, kuid selle juures on ta väga peenetundeline ja elegantne ja tema mängus on ka väga lai valik erinevaid kõlavärve. Suid vinni klaveriõhtu esimeses pooles kõlasid Domenico Scarlatti Sanaadideff, Malia G-duur Ferans listi kolm Petrarcas ja Morris Ravelli kuulus Kaspar täna nüüd ja ühtegi teost neist on raske just esile tuua, sest kõik olid esitatud väga võrdselt tugeval tasemel. Scarlatisonaadid olid kavale ju heaks sissejuhatuseks ja sellele järgnenud listi Petrarcas. Ta saavutas ta kuidagi eriliselt mahedaid ja sametise kõlavärve ja kava esimese poole lõpetanud Ramelliga spartalane müü oli ka esitatud väga suure sisemise pinge ja energiaga. Kontserdi teises pooles esitas pinnaga vene autorite Šostakovitši, Rahmaninovi kraavini loomingut ja miskipärast jäid sealt kõige enam meelde just Rahmaninovi prelüüdi ja Scrabinis sonaat number üheksa alapealkirjaga must missa. Suid pin oli laval väga keskendunud ja igas teoses oli väga selgelt kuulda, mida pianist taotleb ning need taotlused ka õnnestusid. Ka pianist leelo kõlar tõi festivali suurima elamusena esile Jevgeni sud pinnin klaveriõhtu. Sellest õhkus sellest esinemisest kõrgklassi iseenesestmõistetavust. See kõrgklass õhkus sellest muusikast süvenemisest, pianismist ja kogu tema lavalolekust sest tema mäng on niisuguses väga sügavasse muusikasse minek väga kujundite, rikas ja loominguline, mastaapse haardega ka sealjuures väga peen, väga mitmekesine ja tabav kõikide autorite suhtes. Tal oli väga kirju kava erakordselt külma, mida võiks arvata, et seda on võimatu, et niisugust segadust üldse kuidagi kokku sobitada. Erinevad stiilid, erinevad maad, Scarlatti Rawell järsku sisse, Šostakovitši, Opessis, Rahmaninovi ja no need veel omavahel kuidagi klappinud. Aga ka see oli väga teravmeelselt kokku seatud ja ma küsisin tema käest pärast kontserti, et kuidas tal on pähe tulnud niisugune teramine järjekord korda saata ja ta ütles, et et jah, ta mõtles selle üle kaua, sest et neid autoreid soovis amsterdami kontserdiorganisatsioon. Tal on seal tulemas kontsert ja ta siis otsustas seda Tallinna peal ära proovida. Nii et see oli nagu amsterdami jaoks tehtud see järjekord ja minu meelest see oli hästi õnnestunud tore niisugusel kujul ja siis ta märkis ka ära, et ta siiski rohkem armastab sellest kavast latid. Ja üleüldse ta mängib kõik 500 latti, sonaate, tal kogu aeg repertuaaris on toakass, oli tõeliselt võluv. Kõige eredam mulje on Jevgeni Vinni klaveriõhtult. See ikkagi oli täiesti rabav pillivaldamine ja niisugune ümberkäimine, see kokkusulamine, selle instrumendiga, see vinduv kulus kõige rohkem. Mulle tundus, et teatud kuradi muusikale, temal oli võib-olla parem kontakt muidugi kõik oli väga hästi esitatud, aga, aga mõnede autoritega rohkem sina peal, lihtsalt mulle jäi selline mulje, üks nendest oli kindlasti krabin ja võib-olla esimesest poolest Ravelli peale mõeldes. Närvide mäng ja see nõtkus ja kergus ja graatsia ja samal selline tehniline perfektsust, mis sinna juurde käis ja ökonoomsus ja kogu tema lavalises olekus, et see oli nagu ääretult sümpaatne, see ülim kontsentratsioon ja täpsus ja see oli ikkagi silmapaistvalt hea. See oli Morti raid arvamus. Käesoleva festivali üheks peaheliloojaks on kahtlemata Frederik šotan ja kontserdisaalis on võimalik vaadata ka näitust JAAN Pariisis. Tema loomingule on seal festivalil pühendatud kolm kontserti, millest kaks on tänaseks juba toimunud. Meeleolu ka džässimprovisatsiooni esitas Poola džässilegend Adam akovitš, kes vaatamata oma 70-le eluaastale on pianistlikus mõttes võiks öelda lausa tippvormis. Kontsert oli üles ehitatud, mil moel, et kõigepealt mängis noor Poola pianisti Christoph dras kovski, kes muide aastal 2004 saavutas Narvas atani konkursil kolmanda koha ja tema mängis kõigepealt Ühe šotayni teose, näiteks mõne prelüüdi, millele järgnes omakorda vanameister Makowitzi improvisatsioon sellesama teose teemadel. Klaverimängu mõttes oli kontsert jällegi kõrgetasemeline ja publikul oli võimalik jälgida, milliseks vormusid siis Schottani ideed läbi džässmuusika ja džässmuusiku prisma. Tema improvisatsiooni olid niisugused, et ta ei üritanudki seda õhkkonda või seda karakterite, seda meeleolu, mis oli selles ettemängitud soprani Alaskas sellises prellüüdiumisel tulid meil järjest üritanud seda meeleolu üle võtta, vaid ta võttis natukene seda teemat. Ja sellest hakkas arendama siis niisugust süsiniku liikumist ja see teema välgatas võib-olla veel kuskil vahepeal ka, aga rohkem sellega ei olnud tegemist. Ta on muidugi väga osav ja vilunud improvisaator omad tead, mis kontserdi jooksul hakkasid korduma ja ma ütleksin, harmooniliselt ei ole ta huvitav. Võrdlemisi ühekülgne see, mis tema harmooniline improviseerimine endast kujutab. Tal on siuksed, teatud käigud, teatud võtted, mida ta väga kasutab ja tema kõlaline lähenemine asjale küllalt agressiivne. Selles mõttes on see kõlage väga täidetud, jaga virtuooslik väga valjult, ta mängib. Nüüd ma ütleksin, et see muutub pikapeale natuke koormavaks kuulata, minul oli niisugune tunne, temas on palju voorusi ja nad on mõlemad atraktiivsed niuksed artistiku esinemisega natuke kipusse õhtul minema show tavaliseks mõlemalt poolt, aga see vist oli taotlus. Mulle näis, ma vaatasin, et rahvale läks peale kõik väga tähtsad ja olid aimustasid. Nii et kõike on vaja. Väga põnev oli Taavi Kerikmäe live elektroonilise klaveriõhtu 25. oktoobril, kus pianist ka ise rõhutas, et kui tavaliselt püütakse esitada teoseid klaveriabiga või klaveri vahendusel, siis tema eesmärgiks on mängida sel õhtul klaverit selle sõnapaari otseses tähenduses. Publikuni toodi ligemale tunni pikkune improvisatsioon, breklareeritud klaveril ja elektrooniliste lahenduste sabistas kirik, mäed, Tammo, Sumera, Taavi Kerikmäe pole ju pelgalt improvisaator, vaid ta tegeleb aktiivselt ka kõige kaasaegsema nüüdisloominguga, kuhu Cameron kaasata jutud. Ja lisaks annab kaasaegse muusika kursust ka Eesti muusika ja teatriakadeemias. Kerikmäe live elektroonilise klaveriõhtul võis kuulda näha seega uusimaid nüansse või kõla, ideid või suundumusi ning samuti tehnilisi võtteid, mõtted ja elektroonilisi lahendusi mis nüüdismuusika kontekstis ka terves maailmas ilmselt praegu levivad. Ja samas on ju Kerikmäe väga otsiva vaimuga inimene, kes levivaid ideid ka igati Omalt poolt täiendada püüab. Ja just selleks festivaliks oligi valminud koostöös elektroonikainsener Igor Šukoviga uus elektroonikaseade, mis paneb klaverikeeled võnkuma isegi kaamerat kasutamata. Räägi Piia Remmel. Ma pean ütlema, et ma ei ole olnud väga suur improvisatsioonihuviline ise, aga see, kuidas Taavi Kerikmäe seda oma asja ülesehitussemi kuidagi kusjuures väga kaasa. No muidugi, see oli väga vaheldusrikas, mis ta klaveriga tegi, ta katsetas väga erinevaid kõla tekitamise viise sellel pillil ja paljugi oli seotud sellega, mitte mis on klahvide vajutades toimub, vaid, mis toimub klaveri sees keeltel. Kui sa sinna paned juurde mingeid lisavahendeid ja mil viisil sa nendele keeltele lööd? Vägagi, eks trenne kohati täiendusel elektroonika. Üldiselt see oli väga läbimõeldud või sihuke strukturaalne, sest vahel on improvisatsiooni sellepärast OSCE kuulata, et tõesti ongi sihuke spontaanne voog. Aga kuulaja tahab mingisugust korrastatust või noh, ma ei saa kõigi eest rääkida, aga ma räägin iseenda eest, et mina tahaks mingit korrastatust ja ja tema nagu see mõte oli seal väga selge selles mõttes oli, oli sea kuulata. Mulle tegelikult pakub huvi selline selline uute maailmade avastamine ja ma leian, et see, mis Taavi oli seal nagu leidnud mõni vägagi inspireeriv Väga põnevaks sündmuseks asutus ajalooliste instrumentide spetsialisti Wyanosofranitski kontsert 26. oktoobril mil ta mängis neljal vanaaegse pilli koopial, mille valmistaja lisaks on pianisti, abikaasa ja pillimeister pool Mägnaalti. Instrumentide eeskujudeks olid sellised ajaloost tuntud klaver, et nagu Stein Valter krahvi apple yell Vialosofranikski, kes Kuulsa vene pianisti ja Scrabini teoste interpreedi Vladimir Šafranitski tütar on õppinud nii Moskvas, Ameerika Ühendriikides kui ka haagi kontserdil, tooriumis ja tema eriliseks kiindumuseks ongi just vanad instrumendid. Kontserdile eelnenud Päeval pidasso franitski pillide kohta ka loengu ja tõi võrdluseks nelja Lizzomendil erinevad ja ka sarnaseid helinäiteid. Pärast oli võimalus ka kohalviibijatel ise neid instrumente oma käega katsuda. Igal klaveril oli selgelt oma iseloom ja kõlavärv ja kontsert andis väga hea ülevaate sellest, kuidas võisid kõlada nende instrumentide omaaegsed originaalid. Sofranitski, loengust ja kontserdist sai ka väga selgeks see, kuidas instrumentide kõlaline areng inspireeris omakorda heliloojaid kirjutama oma teoseid iga pilli iseloomulikust, tämbrist ja võimalustest lähtudes. Ja huvitav oli, et vanema aja loomingut uuemal pillil oli võimalik mängida, aga uuema loomingu transportimine vanale instrumendile ei andnud küll usutavat tulemust. Seega kõlasid saalis teni Mozarti, Beethoveni, Schuberti kui ka Shop Tanja aegne klaver ja oli tõepoolest huvitav jälgida, millise arengu tegi klaver, kui instrument läbi umbes 50 aasta jooksul. Eriilmeline grupp moodustub ka festivalil esinenud Eesti pianistidest, kes on siiani väga korralikul tasemel üles astunud. 28. oktoobril esines sooloõhtuga Saksamaal elav ja Karlsruhe muusika koolis õpetav pianist Toomas vana ja tema kavas oli sedakorda Beethoveni Schumanni püssilisti ja Albert ainasteral teosed. Toomas vana on silmapaistvalt tugeva tehnilise baasi ja virtuaalsete võimetega pianist, kelle esitus on alati väga kindlakäeline ja kelle sisemine enesekindlus kandub vaieldamatult ka publikuni toomas. Vana sooloõhtust jäi kõige eredamalt meelde vast Alberto Ginastera sonaat number üks hobus 22, mis oli esitatud väga avara dünaamilise amplituudiga. Ja pianist nautis laval ka teose elavat rütmikat ja sellest arenenud efektseid kulminatsioone, millega teenis publikult suure aplausi. 27. oktoobril esines Estonia kontserdisaalis Neljast klaveriduumast koosnev klaveriorkester koosseisus Kai Ratassepp, Mati, Nikolai, Piret Väinmaa, Lauri Väinmaa, Piret Habak, Reet Kopwillem, Ruubel, Natali Sakus ja Toivo Peäske räägib iija Remmel. Seal oli siis pööratud pilk 18. sajandi lõpu 19.-sse sajandisse, ajastusse, mil klaver oli meeletult populaarne instrument mil seda tõepoolest mängitigi niimoodi neljal käel, kahe klaveril, siis kuuel käel ja kaheksal käel hulgakesi koos. Ja sellest ajast on siis ka leida repertuaari sellisele erilisele koosseisule, noh nagu ka see Tšerni, mis seal oli esimese poole viimane teos. Peab ka ütlema, et selleaegne muusika sageli nagu Tšerni, nagu kammuschelles oli kirjutatud ja nagu tarbemuusikana, et nagu koduseks musitseerimisega salongides, aadlisoost õpilastele daamidele. Selles mõttes ta nagu kannab oma ajastu pitserit, aga väga põnev oli selle ajastuga sellisel kombel kohtuda. Klaveriorkestri kontserdi teises pooles tuli esiettekandele kaks festivali tellimusteost Ülo Grigoli akvasseeriks ja Peeter Vähi süüt neljale klaverile, 16-le käele, löökpillidele ja elektrikitarrile pealkirjaga pianisti nädal internetis. Ma kujutan ette, et heliloojale võib siukse tellimuse saamine olla väga inspireeriv. Samas sellele kooslusele kirjutada, ma kujutan ette, et ei ole väga lihtne. Sellepärast, et suur hulk selliseid sarnaseid instrumente, seal on väga head fantaasiat, kuidagi sellist erilist lähenemist ja seda oli näha nende mõlema loo juures Ülo Krigul loost rääkida, siis selle aluseks olid siis sellised häired atmosfääris. Ja vastavalt sellele siis nagu mulle tundus, et helilooja lõi algul sellised staatilised heliväljad nagu on õhk niimoodi staatiline ja vesi, seda enam, mis on ju vabam kui õhk, kuhu siis hakkab sisse murenema, selliseid väikeseid muutusi ja selle loo aluseks oli teatav minimalism, mis on kuidagi ka loogiline ja loomulik, sellise idee puhul, mis mulle väga meeldis ja seal oli hästi selge strukt, luu tõi nagu samas keerukas, samas üles ehitatud väga niimoodi arusaadavalt koosneski nagu kahest osast, esimene oli siis selgelt sihuke korduste peal selline dünaamilisem aktiivsem ja siis teine osa, kus siis nagu tekkis äkiline seisak, Siuke staatilisem materjal lausa nagu mingid siuksed Todeka foonilised Phuketid siin-seal, see oli nagu väga põnev muutus, mis ta sisse tõi ja veel kesid raadiost kuulas, ei näinud seda visuaali osa, mis oli väga-väga maitsekalt, väga huvitavalt sinnalisandatud, see oli kuidagi hästi orgaaniline selle, selle muusikaga. Seal oli ka kujutatud siis vee virvendusi ja siis selliseid muutusi vees ja pärast ka siis nagu atmosfääri isegi nagu pilvede või mingisuguseid selliseid liikumisi. Huvitavalt oli see tehtud, need Peeter Vähi teos sisaldas väga palju selliseid erinevaid kihte, erinevaid stiile minu jaoks seisuke huvitav segu või kokkupanu erinevatest asjadest ka siin võib-olla oli aluseks mingil määral korduse minimalistlik, selline käsitlus siin-seal ja siin siis minu meelest väga palju andis juurde nende kahe instrumendi või siis instrumentaariumi lõõtspillide puhul valik, et see elektrikitarr ja siis samas löökpillid mõtlen nagu minu jaoks niukene stiilide segamine, midagi sellist progelikuga astus siis elektrikitarri ja siis midagi oriendist, mis on Peeter Vähile väga lähedane maailmanägemine ja piirkond. Kui siis astusid siis löökpillitalgud, need gongihelid ja trast trummid, nihukega, midagi sellist rituaalset oli selles ja siis samas mindi nagu tagasi päeva. Väga huvitav, võib-olla mõlemad heliloojad ei kasutanud väga palju selliseid klaveri ekstreemvõtteid, ütleme, et noh, et nii-öelda traditsioonilised klahve oli muidugi klaveri sees mängimist blokeeritud, klahve seal niimoodi keelte näppimist, aga, aga neid ei olnud mitte liiga palju. Et võib-olla aluseks oli klaverilöök pillilikke omaduste kasutamine, mis on mingis mõttes ka arusaadav, sest noh, löökpillid on üks armastatum instrumentaariumi nüüdismuusikas väga sageli. Nii et minule kui pianistid oli just äärmiselt põnev jälgida, mis selle klaveri oli tehtud ja, ja mida saab üldse teha sellise hulga klaverit. Mis puudutab Eesti noorte pianistide taset, siis toimunud Frederic Chopini galakontsert 24. oktoobril tõestased vanuses 13 kuni 19 mängitakse klaverit päris hästi, lausa väga hästi esinenud 12 pianisti näitasid end üldiselt heast küljest. On meeldiv tõdeda, suuremalt jaolt püüti edasi anda siiski šothani, muusika, ideid ja kõlamaailma. Vahest paaril korral tundused. Esiplaanil on klaverimäng kui eneseeksponeerimise vahend aga üldine tase oli väga tugev ja minu jaoks kerkisid esile sel kontserdil vast kaks vanalinna hariduskolleegiumi klaveriõpilast. Joonas Mattias Sarapuu, Karin sussi ja Maigi Pakri klassist ja Johan-Eerik Kõlar, samuti Karin sussi ja professor Ivari Ilja klassist. Eriti jäi meelde just Chopini ballaad Keemall Johan-Eerik Kõlar. Ta kandes kõlar, on 16 aastane noor pianist, kes tuli ballaadi esitamisega just sisulises ja kõlalises mõttes üllatavalt hästi toime. Kõik pianistid ju teavad nimetatud teose raskusi. Kõlarimäng oli väga musikaalne, väga intelligentne ja mõtestatud, ta süvenes hästi erinevatesse karakteritesse ja värvingutesse ning nimetatu kaalus üles ka mõningase kohmakuse niinimetatud suure klaveritehnika valdamisel. Aga kui esiplaanile seatakse muusikaline idee ja kõlamaailm, küll siis kasaka tehniline vilumus aegamööda. Vastupidine protsess, nagu ka laval paaril korral pisut kostus ei pruugi teinekord pikka aega sisulisi vilju kanda, kui üldse. No meil oli seekord siis neli kooli esindatud saat muusikakeskkool Tartu Elleri nimeline muusikakool ja Tallinna Georg Otsa nimeline muusikakool ja vanalinna hariduskolleegiumi muusikakool. Pean ütlema, et, et see oli üks väga tore kontsert, sest et ta jättis üleni väga positiivse mulje. Tegin niisuguse hea tuju, kui kuulsid ära need noored, tekkis kindel tunne, et Chatiga tuleb järelkasvu küll, sest et kõik oskavad juba väga hästi klaverit mängida. Ja musitseerivad rõõmuga. Klaver kõlab hästi, paljude puhul oli märgata Ta head edasiminekut võrreldes sellega, mis oli varem kuuldud nendelt ja mõnedel olid ka nihukesi häid, eriti häid säravaid saavutusi, Orealini tuulata. Küla oli väga ilus ja pianistlikus mõttes olid küllaltki osavad kõik. Nii et mõnedel olid ikka väga rasked ülesanded siin neljas ballaad näiteks ja vargarool ja töödid mõned ja see on ikkagi väga raske ülesanne võtta enda peale niisuguses vanuses. Nii et ikkagi saavutused olid need. Tundub, et, et siin ka Eesti-siseselt. Ta on need muusikakoolid väga aktiivsed noortel oleks sellist väljendumise ja esinemisvõimalust ja jaga oma võimete proovilepanemise võimalust. Jah, selles mõttes on teil täitsa õigus, et tehakse hästi palju niisuguseid sisemisi konkurssi, koolidevahelisi konkursse ja need on väga arendavad, need püstitavad niisuguseid eesmärke. Õpilased pead ennast kokku võtma eriliselt. Ma ütleksin, see esinemine siin selles mõttes eriti nõudlik, et suures saalis mängida, see on hoopis midagi muud kui kooli saalis mängida kah nimeliselt kedagi esile tooksite. No võib küll, näiteks minule isiklikult väga meeldis Grethe Jädal Tartu muusikakoolist tema mängis väga ilusa kujundusega ja ilusa värviga ja ilusa lauluvusega vesturnuk törni ja väga kergelt ja mõnusalt, mis mul etüüdi, see oli väga tore, samuti meeldis mulle aga hästi Eleriin Volmer, kes mängis parkarooli paindlikult, jõuliselt väga niisuguse hea arusaamisega. No väga suur saavutus oli muidugi ballaad number neli Holger marjamaalt, mis on eriliselt raske ülesanne. Mis seal elutöö, sellega tuleb muidugi edasi veel vaeva näha, aga, aga see oli ka suur saavutus ja väga toredad olid siin head edasiminekut. Joosep Poolt Johan-Eerik küünaarilt Rasmus, Andreas Vaidelt. Ja seal on kõik arenenud hästi ja kõvasti edasi läinud, paremini hakanud mängima ja publikuhuviga. Meie vastuvõtt soe jah, seda küll. Ka täna kell kolm saab Estonia kontserdisaalis kuulata eesti noori pianist mängimas Schumanni loomingut. Õhtul saab festivalil nautida Ameerika pianisti Kevin Kenneri Schopen interpretatsiooni ja festivali lõppkontserdil. Homme õhtul esineb pianistide Grand õult leedi Eliisa virsalatse Schumanni kavaga. Tänases saates me oleme keskendunud klaverifestivalile. Üks festivali initsiaatoreid on aga olnud eesti klaveriõpetajat Te ühing ning iga festivali ajal on Tallinna sõitnud klaveriõpetajaid üle Eesti. Kuna festivaliga on ajastatud ka üleriigilised klaveriõpetaja päevad, palusin stuudiosse marki Raide ühingu juhatusest. Millistele teemadele keskendusid tänavu klaveriõpetajate päevadel. Tänavustel klaveriõpetajate päevadel oli üks teema, oli üks, autor oli show pääl, kellest me ei saa üle ega ümber tema 200. sünniaastapäevaga seoses. Ja meil käis härra Vardo Rumessen käis rääkimas shop, pianist ja ühtlasi ka mängis ja, ja avasneid soprani muusikaga seotud, tahkusid. Teine teema, mis on meil nagu küllalt tugevalt viimasel aastatel üldse sisse tulnud, ma pean silmas neid klaveriõpetajate päevinid, mis muuseas toimuvad iga-aastaselt, kuivõrd festival on üle aasta, nii et me oleme juba kuueteistkümnendat korda nüüd kogunenud siin oktoobri lõpu päevadel. See teine teema puudutab loomingut, improvisatsiooni ja, ja niisugust loomingulisust võib-olla laiemalt. Et meil on loomingu õpitoad, kus saavad käia seal nii õpetajad kui õpilased, kus neid juhendatakse. Ja neis tõesti improviseeritakse teatud teemadel, nendesse tegeldakse ka siis päris palade vormistamisega võiks siis nii-ütelda, et, et kuidas see improvisatsioon jõuab siis üheks palaks lõpuks välja sellega tänavu aasta on, meil oli kaks esinejat, kes sellele teemaga nagu haakuksid, üks nendest oli Taavi Kerikmäe. Õigupoolest see oli niisugune vestlusring, mida iija Remmel juhtis ja teemaks oli siis improvisatsioon ja nüüdismuusika klaveriõpetuses. Ja teine esinenud see oli Alo Põldmäe, kes tegi väga huvitava ettekande või õigupoolest, see oli niisugune lahtine tund, selline avatud vormiga kohtumine. Ta jagas näpunäiteid õpilaste omaloomingu suunamiseks, seal lapsed tulid, mängisid omaenda tehtud palu ette ja Alo, oskad kommenteerida, et kuidas siit oleks võimalik veel edasi minna, mismoodi veel põnevamalt teha, kuidas ühte või teist osa arendada. Niimoodi andis sellised mõningaid suunanäitajaid ühtlasi ka siis jah, tutvustas õpetajatele neid põhilisi niukseid nõkse, et kuidas saaks seda, seda loomingut, et noh, ütleme siis suunata võib-olla kõige paremas mõttes, et kui, kui see ürgne soov midagi teha on, aga sellele tuleb anda mingi konkreetsem kuju ja väga raske on lihtsalt hakata siin ei tee midagi kirjutada, aga sul on mingid raamid, mingid mingid sihid, mingid suunad on olemas, on paremini, et et see oli üks teemadest, mis tuli tänavu võib-olla jõulisemalt välja kui varemgi. Veel kolmas esineja või ettekandja. Meil oli hoopistükkis soomemaalt dist Päivi kiljala, kes rääkis pilaates tehnika kasutamisest instrumendiõpetuses ja muusikast, kusjuures pilaates, harjutustest see oli väga huvitav. Ja see on nagu, tuleb välja näitel küllalt palju kandepinda omav niisugune suund siis sisuliselt on tegemist võimlemisharjutustega, mis aitavad vältida võõraid valesid, pingeid, nende pingete kogunemist ja ja aitavad inimest füüsiliselt nii-öelda vabana hoida. Et just tekiks seevastupidavus harjutamistsüklis ka orkestrantide puhul ääretult oluline teema, proovid on ju pikad ja istuda tuleb ühe koha peal kaua, kuidas seda teha, nii et sa ei väsiks või puhtalt vältida füüsiliste valude tekkimist ja, ja teine küsimus on ka see, et see mängukvaliteediga on otseselt seotud tooni kvaliteediga, kas seal on mingit mingid pingekolded kuskil midagi kinni surutud? Ei ole seda vaba kõlavust, nii ta enda näitel ütles, et kui ta oli selle alakari mõnda aega tegelenud ja keegi tuttav seda kuulis, küsis, kas sa oled uue pilli saanud endale kõlab nii palju paremini. Et see oli hästi huvitav ja see oli ka väga praktiline õpilased tegid kaasa seda lava ees, õpetajad said ka seda proovida ja, ja eks see on üks niisugune väikseid valukohti, võib-olla on, Need kipuvad jah õlalt tõusma, ülesturi läheb pingesse ja, ja siis ei ole siit kui sealt vaba ja lõppeks hakkab pärssima seda esitust. Et elu ise toob uusi teemasid kaasa, mida omavahel arutada ja käsitleda. Täpselt nii me olemegi püüdnud hoida oma silmad-kõrvad lahti, vaadata, mis maailmas toimub ja ja teisest küljest nagu katsuda hoida kätt sellel pulsil, siis mis tuksub meie klaveriõpetuses, et millele võib-olla oleks vaja tähelepanu pöörata ja, ja kus on, võib-olla oleksid murekohad, et meil oli isegi üks, üks aasta oli selline vestlusring oli pealkirjaga murekliinik, kus siis kõik said tulla oma asjadega lagedale. Ja püüame just nimelt seda, seda ruumi siis täita, mis jääb nendest akadeemilistest ja ütleme nendest riiklikest ja munitsipaalstruktuuridest siis üle, et nendel on kui omad read nii-öelda ajadasini, omad vaod künda, et me oleme mobiilsed, me ei ole niivõrd sõltuvad ja, ja saame teha seda, mis parasjagu lihtsalt nagu tarvis teha oleks. Peab ütlema, et klaveri alal üritusi toimub kohutavalt palju, mitte ainult siin Tallinnas igasuguseid Suvekoolid, kursused, akadeemia, et need on olnud siin, oli Rakveres, augustis oli muusikakeskkoolis, nüüd septembri lõpul toimus sarnane üritus Tartu Elleri kooli baasil, näiteks nädalal gaasi oli Kohtla-Järvel, oli etüüdi ralli, see oli kolmeteistkümnendat korda, antakse esimesel septembril lood kätte terve Virumaa koolide peale, siis siis oli jälle ligi 50 õpilast, kes tulid, mängisid ja ja igaüks ühtelugu, aga, aga see tõmbab niimoodi mõnusasti selle asja käima ja, ja toimuvat sauel toimuvat ja Lasnamäe koolis toimuvad näiteks improvisatsiooni ja loominguüritused, nii et ja eks siis see töö jätkub. Ma arvan, et üle 20 see aasta on see ühing juba juba tegutsenud ja ta pas mõneti ainulaadne, sest et reeglina Euroopa ühingud on KiVa aktiivsest õpetustegevusest tagasi tõmbunud, pedagoogide ühingud. Aga õpilasi sinna ei ole kaasatud kunagi see puhtalt teoreetilisele tasandile ja seal tegelikult ei ole nii palju võib-olla sellist õpetlikku, mida ma nüüd järgmine nädal lähen ja saan oma klassis realiseerida, et seda nagu ei ole, et meie puhul on see eripära ja meil on ka liikmeid mitmeid kordi rohkem. Praegu on see number 274 ja kui alati on jälle uusi õpilasi, nende üle, on nagu kõige suurem muidugi hea meel, et kes tulevad koolivaheajal välja ja nõus olema selle misse tunnis olek on seal ikka kriitika alla minek ju pärast veel kogu selle seltskonna ees lavalt esinema seal ja et nad võtavad selle pingutuse ette ja selle eneseületuse ka nii-öelda lepivad, et see ongi see elu normaalne osa, eks niimoodi hääletatakse nii et, et seal näha, kus nende aastate jooksul mõnest pisikesest põnnistan juba täitsa arvestatav mängija saanud. Et selle üle on hea meel muidugi. Aitäh, Marty Raide, palju edu klaveriõpetajate ühingule. Jõudu kõikidele klaveriõpetajatele ja õppuritele. Rahvusooperis Estonia oli Eili esietendus. Lavale jõudis taaskord üks Putšiini menu Pareid poeem. Tegemist on poeemi 10. lavastusega Estonias, mille tõid lavale muusikaline juht Arvo Volmer ja lavastaja Artur Braun. Iisraelist, kes tegi koos Ricardo kallinioga Itaaliast ühtlasi ka poeemi lavakujunduse per, räägib muretute ja kirglike pahimlaste elust, mida vürtsitavad armastus, lootusmeeleheide ja Pariisi pöörane elurütm. Seda on lavastatud väga erinevalt. Estonia uue lavastuse aktsent palusin selgitada lavastajal rannarturbraanil. Rannar Raun näpohiimi armastusloona ja peab seda parimaks ooperis režeeks. Kogu elu on armastuse otsing, erinevad inimesed otsivad armastust ja kaotavad armastuse. Selles lavastuses tahetakse edasi anda. Versiooni uudsel ja põneval viisil esitamiseks kasutatakse kaasaegseid multimeedia vahendeid. Lavastaja usub, et ka noortele on Sooper elamuslik, sest kasutatakse filmikunstist tuttavaid võtteid. Ta loodab ooperikülastajaid viie unelmatemaale kaks ja pool tundi fantaasialendu muusikat, armastust ja draamat. Sellest peaks kõigile midagi südamelähedast leiduma. Ooperis laulab soolorolle meie solistide paremik. Lisaks Rudolf osas külaline Berliini Saksa ooperist Gregory Warren. Pärisin ühelt nimiosatäitjalt Aile assonilt, kuidas tunneb tema Mimino ennast selles lavastuses. MI tunneb ennast väga hästi, sellepärast et meie lavastuses noorte inimeste armastuse lugu, et ta ei ole nii-öelda haiguslugu ja et kuigi me teame, kui kõrvalt see ooper lõpeb esimesed kaks vaatust et ei tohiks publikul kordagi pähe tulla, et ta on väga elurõõmust, on rõõmsameelne, positiivne noor naisterahvas ja samastan hingeline ja minu nimi on nii, nagu ta mõeldud, kuidas ta on kirjutatud, et ta on väga tugev ja tema armastus on väga suur, tema armastus on nii suur, et ta suudab Rudolfi lahti lasta, nii et me kõik oleme ka rõõmsad, et meil ruumi lauldami ruumi näidelda, et kõik on väga orgaaniline selles lavastuses lavastaja ja kõigepealt ma arvan, pakkunud meile täiesti teistsugust visuaalset pilti, et kujundus on seekord meil produtseeritud ja animeeritud. Mina ütlen naljaga pooleks, et me oleme nagu multifilmi karakterit, natukene projektsiooni on varemgi kasutatud, aga ma ei tea, kas Eesti ooperilaval kindlasti ei ole kasutatud animeeritud projektsiooni ja kuivõrd see veel lavakujundus on erinevate paneelidega tehtud mitmetasapinnalise xis animatsioon mõõduka praktiliselt kolmemõõtmeliseks, et see on väga, väga tore ja samas samas ma pean ütlema, et kui sa oled ise laval, siis tegelikult seda provokatsiooni näed nii-öelda seda lavakujundust ise laval tehes endale ette kujutama, et ta niukene pidev fantaasiatreening Poeemi teine esietendus on täna õhtul. Järgmised etendused on kuuendal ja 18. novembril. Süngaja hingedepäeval teisel novembril tuleb Tallinna Jaani kirikus Tallinna filharmoonias sarja viiva oratoorio raames ettekandele Rein Rannapi uus heliteos Hingelinnud. Palusin stuudiosse helilooja seda tutvust. Täna see on jah, päris suur ja pikk ja võimas teos, et ei oska kuidagi muidu nimetada kui laulude kogumik, et aga noh, samas jälle alguseks on ikkagi nagu seotud tekste, indrek, irve, luuletuste seeria jada, mis ta just selle teose jooks nagu kirjutas rääkides ainult selles hinge päevas hingelindudest hästi nagu ja ühtse stiililise tunnetusega teksti ja ma loodan, et sa võid ka muusika kohta öelda teks koosnev peal ikkagi eraldi luuletustest või luulepuder metest ja muusika on ikkagi organiseerib eraldi laulud, eks. Nii et seekord tuleb ettekandele siis umbes pool sellest, et 20 eraldi laulu ma ei oska öelda, kuivõrd iseseisvad või kuivõrd seotud, aga on, aga põhimõtteliselt muusikat tegelikult peatub iga osa lõpus ja nii et tõenäoliselt enamus, kui mitte kõik, neid saab ka iseseisvalt ette kanda. Ja esitus, koosseis, mul oli ette antud siis ETV lastekoor ja sooviti ka seda mudilaskoori kasutada. Noh, nii palju kui see tekst võimaldasid, aga ta küll püüdis kirjutada ikkagi jah, ikkagi noortele ja lastele, seda teksti aga päris mudilaste suhu muidugi kõik see ei sobinud nii et selle järgima valisid, kus oli võimalik, kus ta kirdes pilvepiiril istub, taevaisa kuulav, inglaste kisa, selle Saingil mudilastele panna selle teksti, aga noh, enamus ei saanud noh, ja samuti osa tekste läksid irvel ikkagi nii täiskasvanud, kus ta rääkis seal oma lahkunud sõpradest läbi lillede küll, aga ikkagi et siis ma pidin siis see meessolisti ikkagi, kes siis nagu seda autori hirve häält esindaks samuti värvilist vaheldust oleks, kuna see teos on ikkagi hästi pikk, et täiskujul saab olema ligi kaks tundi, praegu on tund ja juba kõlavärvivaheldust oleks teistsugust tõlgenduste nagu koor, Alav ikkagi nagu sellises ranges kindlas rütmis siis üksiksolist, eriti kui ta on ka niukene folkstiili esindaja nagu ponson saab seda laulda niimoodi vabamalt ja rohkem teksti mõtet välja tuua, vähem seda meloodiat. Et ongi siis jakki nagu suur laulude kogum, kuratoorium põhiliselt ikkagi koorile, koor on nagu see peategelane selles tsüklis ja konson nagu siis külaline, umbes kolmandik ess lauludest teeb kaasa ainult üks laul on siis, mis seal ainult mees solistile selleks, sest mida ma nimetasin ja need musitseerivad koos Tallinna kammerorkestriga Toomas Vavilovi juhatusel. Just Kerber kestatus lisajõud, seal on siis trompet, harf, pillid ja kitarr, nii et peaks päris sümfooniline niuke. Farmitunne ikka peaks tekkima. Kell. Ka on oodatud siis Tallinna Jaani kirikusse teise novembri õhtul kell seitse uue kirikumuusika sarja Viva oratooriumi raames kuulama seda toredat laulukogumikku. Hingelinnud klassikaraadio salvestab kontserdi ja annab hiljem eetrisse. Soome avalik-õiguslik tele ja Ringhäälingu korporatsioon üles raadio avas 25. oktoobril uue klassikalise muusika veebiteenuse millega on võimalik internetis kuulata. Vaata nii üleis raadio, viimaseid muusikaprogramme kui ka arhiivimaterjale. Internetilehekülg üle punkt ee kaldkrib klassinen annab nii kodumaisele kuulajaskonnale kui ka välisriikide kodanikele ligipääsu kogu üles raadio poolt salvestatud Soome muusikale. Teenuse eesmärk on muuta klassikaline muusika võimalikult kergesti kättesaadavaks nii klassikalise muusika sõpradele kui ka neile, kes sellega alles tutvuvad. Tegemist on värske mitmekülgse aktiivse lähenemisega klassikalise muusika populariseerimisel. Uue internetiteenuse avamise puhul on kuni viienda detsembrini võimalik alla laadida üleis raadio kõige olulisemaid toimetatud salvestisi Nende kogusid, mille seas on ka näiteks Soome raadiosse Puunia orkestri esitused sagare Orama juhatusel. Veebilehekülg, mis esialgu käsitleb Soome uusimat muusikat, pakub otseülekannete kõrval uurimiseks toimetatud materjale, intervjuusid, teoste esiettekandeid, reportaaže, kontserdipaikadest, artikleid ja ülevaadet üles raadio produktsioonist. Peale käsitleb internetilehekülg tähtsamaid klassikalise muusikaga seotud sündmusi ja korraldab teemaõhtuid ning toimib sotsiaalse meediana, kus blogides on võimalik vahetada võtteid. Esimene interaktiivselt jälgitav suursündmus saab olema novembris toimuv rahvusvaheline son Sibeliuse nimeline viiulikonkurss. Juba aastal saab muu hulgas netileheküljel jälgida Euroopa kultuuripealinnade ja Tallinna projekte. Soome rahvusooperi 100 aasta juubelisündmusi ning uue Helsingi muusikakeskuse avamist. Tänasele helikaja lehtegid TÖÖD nelevasteinfeld ja Ave sopp. Saate mängisid kokku operaator Katrin maadik ja toimetaja Kersti Inno. Aitäh.