Algab viimane, viies saade lahkumine Gustav Mahleri 150.-le sünni ja 100.-le surma-aastapäevale pühendatud sarjast. Saate autor on Maia Lilje. Üheksandal detsembril aastal 1907 seisid ligi 200 inimest lilledega pliini Lääne raudteejaama perroonil, et jäta hüvasti Gustav maakleriga, kes oli alustamas oma esimest reisi Ameerikasse. Tema reisikotis oli nelja aastane tööleping New Yorki politoni ooperikompanii dirigendina. Pidulikku lahkumistseremoonia korraldada jäiks olid Aleksander Tsemlinski ja Arnold Schönbergi ringi liikmed. Mahleri biograaf Paul Stefan kirjutas seda sündmust meenutades. Kõik kohalolijad nägid, kui südamlikult igaüks meist maakleri kätt surus. Kui väga ta meid nähes rõõmustas, kuidas ta muidu nii sõnaaher neile, kes talle truuks olid jäänud, mõnegi sooja sõna leidis. Kui rong liikuma hakkas, ütles Gustav Clilt möödas väljendades seda, mis oli meie kõigi mõtteis. Mahleri aeg Viinis oli möödas. Alma maaler meenutas sõidu algust. Me olime peaaegu õnnelikud, kui me viimist eemaldusime ja ühes olime üksmeelel tulevikus. Siinkohal võiks meenutada, mida kirjutas viimaste Viini aastate maalerist, tema noor abiline juba Hamburgi päevilt ja Viini õukonna ooperis dirigent Bruno Walter. Kui ma sain dirigendi kohamiinis, oli maaler seal töötanud juba neli aastat. Kuid isegi nüüd valitses orkestris iga kord enne tema ilmumist üldine pinge justkui oodatuks midagi sensatsioonilist. Kogu teater jäi vait, kui ta kindlad Te kiirete sammudega suundus pulti. Kui siis tekkis sosin või hiilimisi, sisenes saali hilinenud vaataja pööras maalerend ning kartlikus inimmassis taastus surmavaikus. Siis ta alustas ja kõik olite võlu kütkes, kolmanda vaatuse eel tervitati teda alati tormilise aplausiga nii et tal oli raske taasalustada. Nõnda oli alati, kuni ta teatris direktorina püsis. Maaler, kes oli Viini vallutanud oma esimese ilmumisega dirigeerimis pulka valitses kuulaja hinge kuni viimase esinemiseni. Ja mitte mingisugune vaen tema kui teatri direktori suhtes. Mitte ükski võitlus tema kui helilooja vastu ei saanud lüüa sadulast teda kui dirigenti. Tema populaarsus muusikast ja teatrist vallatud Viinis. Erakordne, kui ta läks mööda tänavat, kübar käes, hammustades huulde või põske, selline oli tema kumme, pöördusid isegi voorimehed ringi ja sosistasid vaimustuse ehmatusega. Maaler. Kuid ega populaarsust tähendab armastust. Ja tema ei olnud kunagi armastatud selles mõttes, et ta oleks olnud liini lemmik. Heasüdamlike viinlaste jaoks oli temast liiga vähe heasüdamlikkust. Küll oldi haaratud selle veidrusteni sallimatu, järeleandmatu terava inimese hirmuäratavat lummusest kuid äärmiselt huvipakkuv oli ta kõigile. Alles nüüd tunnistatakse ja teatakse, et tema tegevus rajas uusi ideid kuid tookord tundus mõnigi tema ettevõtmine eksperimendina, mis leidiski vastuseisu. Tema julgus äratas vaenulikkust konservatiivse publiku ja pressi hulgas. Uus ja arusaamatu ärritas neid, kes ei võinudki mõista, et tänane eksperiment on homse päeva eeldus. Uus aasta esimesel õhtul, 1908. aastal juhatas Gustav Mahler Metropolitan Opera oma esimest etendust Richard Wagneri ooperit Tristan ja Isolde. New Yorgi hinnas tund kriitik Leonard liibling kirjutas, et maaler avas Wagneri partituuris oma intellektuaalse, poeetilise ja muusikalise tõlgitsusega uued tahud ning pani aluse täiesti uuele interpretatsioonistiilile. Kristjanile järgnesid peagi Don Giovanni siig. Tüür. Metropolitan Opera oli angaseeritud tolle aja parimad lauljad, kelle hulgas olid sellised kuulsused nagu Fjodor salliaapin, Enriko karuuso, Antonius Scotti emmadestin. Juba Tristani ja Isolde etenduste aegu nägi maaler aga suurt vastuolu teatri muusikaliste võimaluste ja lavastuslike lahenduste vahel ning hooaja viimase ooperi Beethoveni Tseedeeljo puhul õnnestus tal saada kokkulepe kasutada tema enese Viini ooperist üle kantud režiid ning Alfred rolleri lavakujundust ja kostüüme. Mõned kuud pärast Mahleri tulekut Metropolitan ooperasse lahkus ametist teatri direktor, Austriast pärit Henrik Conrid. Just tema oli Mahleri Ameerikasse kutsunud, lootes uute muusikaliste ideede ja repertuaari rikastamise kõrval maaklerilt otsustavat sõna komist ka lavastuslikesse küsimustesse. Conradi lahkumise järel pakuti direktori kohta maalerile, milles ta resoluutselt keeldus. Ometi nägi ta vaimusilmas ette uuendusi, mis puudutasid etenduste lavastusliku külge ja tema kindel soov oli kutsuda enda kõrvale Alfred roller, kellega koostöös olid valminud Viini õukonnaooperi viimaste aastate parimad etendused. Ma olen unistus jätkuvast koostööst rolleriga aga ei täitunud. Esimestes kirjades kunstnikult sõbrale jagas ta vaimustust nii Ameerika publiku kui töövõimaluste üle. Siinne publik ja isegi direktsioon. Mitmed neist multimiljonärid ei ole erinevalt meie inimestest liinis plaseerunud vaid näljased kõige uue suhtes ja ülimal määral õpivõimelised. Siin on kõige rikkalikumad võimalused kunsti tegemiseks ja nooblim seltskond, intriigid, eta, ametnikkonnad, ühesõnaga toredaim tegevusväli, mida endale soovida võiksin. Uus direktor leiti Itaaliast. See oli väga edukalt Milano La skaalat juhtinud Julio kati Kasadza kes jäi Metropolitan Operaga seotuks kuni 1935. aastani. Koos Katiga Satsaga tuli teatrisse mõneks aastaks ka tollal 41 aastane Arturo Toscaniini. Temast kuus aastat vanemale Gustav maaklerile igati vääriline konkurent. Ehkki Toscaniini pidi esialgse kokkuleppe kohaselt enam pühenduma Itaalia ja maaler saksa ooperitele, oli Dallase ambitsioonid jõulisemad. Maaklerid puudutas valusalt, kui ta kuulis, et uue juhtkonna ettepanekul juhatab Toscaniini juba järgmisel hooajal Tristan ja Isolde etendusi. Teatri teisele direktorile Andres tippelile saadetud kirjas vaidlustas maaler juhtkonna otsuse. Ta kirjutas, Kristjan ikka olema eelmisel hooajal nii palju vaeva näinud, suure hoolega töötanud ja võin kinnitada, et sellisel kujul, nagu ta New Yorgis nüüd etendub, on ta minu vaimne omand. Oleks iseenesestmõistetav, et Oscaniini, kelle esmasuurimat respekti tunnen ja kui kolleegi tervitada, võin mulle seda osutaks. Järgmisel hooajal, seda mina juhatan. Vastasel juhul saab teos täiesti uue pitseri ja on välistatud, et ma hooaja jooksul selle siis taas üle võtaksin. Seepärast pean tungivalt paluma, jäta see minu dirigeerida. Malawi protest tuli asjatu. Alma Mahleri sõnul oli ta mees võitlusest nii väsinud, et loobus Kristjanist. Jedoscaniini tegi juba esimestes proovides sisse töötatud kontseptsioonis suured muudatused. Malerile oli see vanus, löök, mis tema töörõõmu teatris juba esimese hooaja lõppedes kahandas. Kaja Ameerikas veedetud kuu järel kirjutas ta ühele viini tuttavale. Arvestades kõiki asjaolusid, läheb mul ju päris hästi. Ometi rõõmustan iga päev mõttes tagasisõidule ja kohtumise üle vanade sõpradega Viinis. Viin ei toonud teda mitte ainult sõbrad, vaid kohtumised kirjastuste ja kirjastajate noodi, trükkalite, korrektorite ja kopistidega sest tema teoste vastu oli hakatud tundma huvi. Kaks aastat hiljem kirjutas ta alla väga üksikasjaliselt lepingu kirjastusega universaal editsioon, kes annab Mahleri teoseid välja tänaseni. Mai alguses 1908 pöördusid maaklerid Euroopasse. Tagasiteel Viini tegi maaler peatuse vispaadenis, et juhatada seal Mendersoni ja Beethoveni avamängude kõrval oma esimest sümfooniat. 23. mail dirigeeris ta juba kontserti Prahas, kus Wagneri avamängude kõrval oli kavas ka Beethoveni seitsmes sümfoonia. Prahasse tuleb ta tagasi veel septembris, et juhatada seal oma seitsmendad foonia esiettekannet. Nagu juba palju aastaid varem pühendus Gustav Mahler esimesele Ameerika hooajale järgnenud suvekuudel komponeerimisel. Maaklerid olid müünud oma senise suvekodu Mayernegis ja leidnud endale uue puhkepaiga lõunat iroolide mägimaastikul asuvas maalilises tooblahkis. Nende käsutuses oli siin suur 11 toa, kahe veranda ja kahe vannitoaga talupoja stiilis maja alma sõnul veidi primitiivne, aga mugav. Selle lähedale metsatukka sammaldunud mäe jalamile laskis maaler taas ehitada väikese tänaseni säilinud komponeerimis majakese. Kolme järgneva suve jooksul valmisid siin tema viimased teosed. Sümfoonialaul maast üheksas sümfoonia. Esimene osa lõpetamata jäänud 10.-st sümfooniast. Maaler kirjutas oma mälestusteraamat halduskogu suve töötas ta palavikuliselt orkestrilauludega, mille tekstid olid Hansbedge tõlgitud luuleraamatust Hiina flööt. Ta sidus üksikuid tekste komponeeris vahemänge kui selgines, et sellest tuleb taas omalaadne sümfoonia, võttis asi kiiresti oma lõpliku vormi ja oli valmis varem, kui ta ise mõelnud. Kogu oma kannatuse. Oma hirmu on ta sellesse teosesse valanud. Ma olen komponeeris nagu alati palavikuliselt kuid tema eluviisid olid suuresti muutunud. Joonis Bruno Walterile saadetud kirjast loeme. Seekord ei ole ma mitte ainult asukohta, vaid kogu oma eluviisi muutnud. Ja te võite ette kujutada, kui raske see mulle on. Ma olen aastaid harjunud jõulise liikumisega mägedes ja aasade ringi hulkunud ja sealt julgeid plaane nagu omalaadset saaki kaasa toonud. Kirjutuslaua juurde olen läinud siis, kui talupoeg talli, et oma visandeid vormi valada. Nüüd pean igat pingutust vältima, pidevalt kontrollima, mitte palju liikuma. Selles üksinduses tunnen selgemalt, et mu füüsisega mitte kõik korras ei ole. Samas teen ühe erilise tähelepaneku. Ma ei või teha midagi muud kui töötada kõik muu, olen ma aastatega unustanud. Minuga on nagu mõne morfinistiga, kes ühe löögiga oma pahe kätte langeb. Mõni nädal hiljem kirjutab maaler Walterile, kellele ta nüüdsest usaldas oma kõige varjatumaidki töid. Mis on minu hinge ja tema haigusega ja kumma peaksin ta saatma. Kas põhjamaareisile, aga iseenda juurde tulla ja iseenesest teadlikuks saada, võin vaid siin üksinduses paanilisest, ehmatusest peale, millesse ma tookord langesin. Maaler mõtleb siin kaks aastat tagasi arstidelt kuuldud diagnoosi. Oma parandamatult südamepuudulikkusest ei ole ma midagi muud otsinud, kui näha ja kuulda oma teed. Ühe löögiga olen ma kaotanud selguse ja rahu, mille olin saavutanud. Ja nüüd, elu lõpus pean jälle kui algaja seisma ja kõndima õppima. Et leida taasiseendasse. Pean ületama oma hirmud ja üksilduse. Aga õigupoolest kõnelen ma vaid mõistatustes. Mis on möödunud või seisab ees, ei tea, teiega mitte. Kummatigi pole see hüpo, Henriline hirm surma ees, nagu te oletada võite, et ma surema pean, olen juba varem teadnud. Kas on see vaimne eelsoodumus, mille vastu saab võidelda vaid vaimuarsti relvadega. Kuidas teie arvate kirjutuslaua taga töötada? Ma ei saa seismise liikumise jaoks. Vajan välist liikumist, seda, mis mulle arstidest räägite, Maywaja pealegi juba harjumuspärasest tagasihoidlikkus marssimisest saama sellise pulsikiirenduse ja erutuse, et ma oma eesmärki keha täiesti unustada kuidagi ei saavuta. Laul maast vormuks suve jooksul tervikuks ja helilooja enese sõnul on see tema kõige personaalsel isiklikum teos. Bruno Walter on tollast maaklerit meenutades kirjutanud. Kui haigus tumestas esialgu tema elunägemust, siis nüüd laius maailm tema ees jumalagajättu pehmes valguses. Nagu looduseski vaheldub hämarus, loojangu heledusega ja armas maa, millest ta laulu kirjutas. Nõnda kaunina, et kõik tema mõtted ja sõnad olid kantud salapärast, mis senisele elule andis justkui uue võluvestlustes ilmnes tema hingeline erutus mis sundis teda kõige intellektuaalsemate teemade juurest pöörduma ikka ja jälle meta füüsiliste küsimuste juurde. Võiksin seda seisundit nimetada tema hinge reisi palavikuks mis vaid ajuti andis maad imelisele rahule. Nii oluliselt, kui ta pidigi muutma oma harjumusi, mis olid seotud muusika loomisega näis mulle hoopiski tähenduslikumana põhjalik murrang tema elutunnetuses. Tema mõtted püüdsid liiga sageli lennul tabada surma saladust, mille lähenemise sünge vari laskus maailmale ja tema elule. Kõneldes esmakordselt teosest Laul maast nimetas ta seda sümfooniaks lauludes. Sellest pidi tulema üheksas sümfoonia. Kuid hiljem muutis ta kavatsust, meenutades Beethovenit ja Brucknerid, kellele üheksas märgistas elu ja loomingut biort. Tema ei tahtnud saatusele alistuda. Oma orkestrilaulude tekstid leidis maaler luule antoloogias hiina flööt mille oli koostanud ja vabas tõlkes avaldanud Hansbedge Kaheksanda sajandi Hiina luuletajate liit taipu ja tšanssi värsside põhimeeleolu, nende looduslähedus, neis helisev elu, ilu ja armastusejanu olid maaklerile mõistetavad ja hingelähedased. Leidnud sobivat luuletused täiendas ta neid oma värssidega ning valas muusikasse Bruno Walteri sõnul ainulaadse, kirglikku kibeda loobumus. Rohke õnnistatud hüvastijättu surmast puudutatu viimse pihkimuse. Allerid, tekstivalik ja teose muusikaline lahendus vastasid juugendstiili esteetikale ja maailmanägemisele. Laul maast ja aasta hiljem valminud üheksas sümfoonia toovad kaasa stiilipöörde, mis lähendas tema muusikat uuele arengusuunale. Uus vini koolkonna loomingus. Meloodiajoonis väljub siin tonaalseist raamidest ning loob arvukais ornamentaalseis põiminguis tiheda polüfoonilise tuuri. Teemade motiivide lineaarne ühendamine lõhub vertikaali klassikalist harmooniat. Mahleri orkestrikäsitlus muutub kammerlikumaks. Tihedas faktuuris eristuvad üksikud liinid tämbriliselt. Üksikheli või kõlavärv saab tähenduslikuks sümboliks. Partituuri esitus. Juhiseid kirjutades diferentseerib maaler väiksemadki kõla nüansid. Bruno Walterile partituuri üle andes ja mõningatele rütmilistele raskustele viidates oli maaler oma ajas suurimaid dirigente küsinud. On teil ettekujutust, kuidas seda dirigeerida? Minul mitte? Teost läbivaks teemaks on armastus, armastus looduse ja elu vastu, mõttet, paljude maiste asjade tühisusest, inimese kaduvusest. Nagu ütleb tsükli esimene joogilaul maa viletsusest. Taevalaotus sineta igavesti ja maad püsib kindlalt ja puhkeb kevadel õide. Kuid inimene, kui kaua elad sina? Ka 100 aastat ei saa nautida selle maa kogu kõdunenud tühisust. Ja kogu laulu läbib liita. Korduvmõttetera tume on elu, tume on surm. Ja laulu algus. Juba viipab vein kuldses pokaalis, kuid ärge veel jooge. Esmalt laulan ma laulu laul murest kõlagu naerdes vastu hingedes. Kui läheneb mure, saavad kõrbeks hingeaiad närtsinud. Ja sureb, rõõm sureb, laustume on elu tume, on surm. Teine laul, üksildane sügises on sisekaemuslik mõtisklus. Mu süda on väsinud, minu väike lamp kustus praksuga, see manitseb mind unele. Ma tulen su juurde, mu tuttav puhkepaik ja anna mulle rahu, ma vajan kosutust. Ma nutan palju oma üksinduses, sügis minu südames kestab liiga kaua. Armastuse päike, kas sa ei paista enam iial, et õrnalt kuivatada minu kibedaid pisaraid? Üksildasele sügises moodustavad säravama idüllilisena vastu helgi otsekui varju ja peegelduse kaks järgmist osa laulud noorusest ja ilust. Viies laul joogno kevades kõneleb elust kui unenäost, milles unustuse võib leida vaid joobudes veenist. Kui elu ainult uni on, siis milleks vaev ja piin, joon kuni jaksu on mul veel ma terve elupäev ja kui e enam juua saa, sest hingekõri täis siis toibunud kambri ukseni ja magan seegi hea. Kuuendas reekviemi laadses laulus hüvastijätt kasutab maaler enese noorusaegseid ülipoeetilisi värsse aastast 1884 mis annavad võtme ning sügava tähenduse kogu teose mõistmiseks. Neile järele heliseb muusika, ei vaja tõlget. Päike lahkub mägede taha, orgudesse on laskunud õhtul varjudega, mis jahedust tulvil, vaata otsekui hõbepargas on kuu hõljumas taevajärve sinas. Ma tunnen õrna tuulevoogu tumedate kuuskede tagant kuhu lähen, ma. Ma lähen rändan mägedesse. Ma otsin rahu oma üksikule südamel, ma rändan koju oma kodupaika. Ma kunagi ei eksi enam, kaugustesse on vait, mu süda ootab oma tundi maa kõikjal õitsele ju puhkeb kevadel ja lööb rohe tema. Ja kõikjal igavesti on sinetamas hele kaugus. Igavesti. Igavesti. Septembris 1908 juhatas maaler Prahas oma Seitsmenda sümfoonia esiettekannet mis publiku poolt mõistmist ei leidnud. Mitmed sõbrad, sealhulgas helilooja Alban Bergia, dirigent Otto Klempere, kes aitasid maaklerid viimaste minutite nii teha korrektuure noodimaterjalis olid selle tunnistajaks. Seitsmendat juhatas maaler oktoobri lõpus ka Münchenis. Samas kavas veel eelmängija armusurm, vaatleri Kristjanist jäi soldest ning Beethoveni avamäng leonoore number kolm. Novembris dirigeeris ta Beethoveni, Tšaikovski ja Wagneri teoseid Hamburgis ning suundus siis teisele ookeanireisile Ameerikasse. Tol hooajal tõi maaler Metropolitan Oopras välja kaks uuslavastust. Mozarti Figaro pulma ja smeetena müüdud mõrsja. Mõlemate jaoks kavandas dekoratsioonid ja kostüümid Viini kunstnik Andris lehvlas. Lavastus ja ooperi muusikaline teostus äratasid väga positiivset vastukaja nii New Yorgis kui teatri külalisesinemistel Philadelphias, Brooklynis. Vaatamata edule pööras maaler teatrile selja juba 1909. aasta aprillis. Põhjuseks polnud ainult ootamatult tekkinud konkurents, Arturo Oscaniiniga. Gustav Mahler ei soostunud aga kusagil mängima nii-öelda teist viiulit. Tähtsamaks kujunes maalri jaoks asjaolu, et rikaste naismetseeniti initsiatiivil asutati hästi doteeritud fond, mis andis võimaluse luua spetsiaalselt tema jaoks sümfooniaorkester. New Yorgi filharmooniaühingu orkester, Kontsert. Orkestri juhatamine oli olnud aastaid Mahleri eluunistus ja ta tundis kergendust, vabanedes enese sõnul teatri põrguelust. 31. märtsil 1909. aastal seisis ta esmakordselt oma orkestri eeskavas Schumanni avament Manfred Beethoveni seitsmes sümfoonia ning vaatleris siig Frid. Idüll ja avamäng ooperile Nürnbergi meisterlauljad. Hooaja 1000 909910 plaan nägi ette 23 nädala jooksul juba 46 kontserti mille keskmes seisid viis kontserti, Beethoveni tsüklina ja sari ajaloolised kontserdid orkestrimuusikast läbi sajandite. Tagasi Euroopas peatus maaler 1909. aasta varakevadel Pariisis, kus ta poseeris Kustrudenile, keda Mahleri isiksus ja välimus erakordselt köitsid. Rodenis sõnul olnud Mahleri peas midagi sarnast Franklinile Friedrich Suurele ja Mozartile Alma Mahleri sõnul, kes Rudeni TÖÖ hiljem piini ooperile kinkis, väljendas see pronksbüst maalerile omas kirge ja vaimsust kõige paremal viisil. Suvekuud 1909 veetis maaler taas oma suvekodust lõunat iroolides asuvast tooblahis ja tõendusüheksanda sümfoonia komponeerimisele, mis lõplikult valmis aasta enne helilooja surma ja kõlas Bruno Walteri juhatusel esmakordselt Viinis alles 1912. aasta juunis. Sümfoonia alguse harfihelid kõlavad otsekui loe neetud elutunnid. See traagiline kujund, mis intonatsioonist meenutab Beethoveni sonaadi algust heidab varju aeglasele avaosale, milles puudub varasemate sümfooniat algus, osadele omane, kus pinge, kui sõber, lohutaja, vabastaja, ilmub surm esimeses osas. Arnold söömbesk ütles üheksandast kõneldes selles teoses enam autor kui subjekt. Selles teoses ei ole enam mina tooni. Ta pakub nii-öelda objektiivse pea kiretu konstanteeringu ilust mis saab märgatavaks vaid neile, kes suudavad menetleda animaalse soojuse ja suudavad selles hingelises külmuses hästi tunda. Deemonlik, kus valitseb mõlemat keskmist osa Scertsoteerundot varasemate teoste tantsuliselt pildid ilmuvad uuesti sarnased kõlad, sarnased rütmid, kuid on siin kohati ürgselt jämedakoelised, kohati grimassiks moondunud. Muusikas on tumedate jõudude ja varjude mängu ja kogu selle julma iroonia taga, nagu ta looja enese elu pahupoolest paistab, on moondunud kujul kunagine elu ja meelterõõm. Teise osa karakteri määratleb helilooja sõnadega kohmakalt ja väga jämedalt mühatlikult mõõdukas lendleri tempos. Kolmas osa Pullesk väga trootslikult ja pühendatud mu vendadele apollos, kirjutab autor irooniliselt. Osa algusesse on tagasivaade elule ka parimatele sõpradele. Seda muusikat on hinnatud moodsaimaks, mida ma olen kirjutanud. Ta tsiteerib meloodiad Franz Lehari operetist. Lõbus lesk Fugereerib paljude tuttavate viisi käeldudega ka oma varasematest teostest viiendast kolmandast sümfooniast kuid toniseerib samas justkui iseenda ja paljude keskpäraste käsitööoskustega kolleegide kompunistide üle, ironiseerib maise melu ja möllu üle. Neljandas osas tõuseb taas maaler küsimus, oli see elu või mõtted, uni, millest kasvas vaevaline ähmane aimdus kõrgema maailma olemasolust. Muusikas kõlab sügav valuojja ära pööramine maisest maailmast teispoolse elu, igatsus, võitluse ja loome tungidet olemise igatsus. Taas nagu kolmanda sümfoonia finaalis jutustab muusika jumalikust armastusest. Nüüd aga mitte enam tärkavast õide puhkemas vaid hääbuvast armastusest. Selgineb tõdemus, et surm on jumalik armastus. Gustav Mahleri kolmas soon Ameerikas 1910. aasta talvekuudel oli täidetud kontserttegevusega New Yorgi Filharmoonikute ees 32 kontserti New Yorgi kõrval ligi 10. Ameerika linnas rikastas orkestri ja dirigendi enesegi repertuaari. 1910. aasta märtsis astus maaler viimast korda Metropolitan Opera dirigendipulti et juhatada siinseid kovski ooperi Padaemand esietendust. Lenski osatäitja Leoslessak üks Mahleri koostööpartnereid Viinis nägi enda ees nüüd väsinud haiget meest. Suvekuud veetis maaler taas maalilises tooblahis ja alustas 10. sümfoonia kompuleerimist. Tema naine Alma sõitis kuuenädalasele ravikuurile kraatsi lähedasse kuurorti, kus ta kohtus noore arhitekti Valter kroopiusega. Siin sõrmus, armuafäär, mis sai Gustav Mahleri viimase eluaasta valusaimate hingepiinade põhjuseks. Valmib 10. sümfoonia, on tema kannatuste heliline peegeldus. Septembris 1910 tähistati kaheksanda sümfoonia suurejoonelise ja rahvusvahelist tähelepanu äratanud esiettekandega Münchenis Gustav Mahleri seitsmendal juulil täitunud viiekümnendat sünnipäeva. Et see oli tema loominguline ja kunstiline kõrghetk. Malev pühendas teose Almale. Ta oli endast valmis andma kõik, et naist mitte kaotada. Mahleri viimane hooaeg New Yorgi Filharmoonikute ka on planeeritud eriti tihedalt ja näeb ette ühtekokku 65 kontserti. Maaler on kasvavad tähelepanu pöörama kaasaegsele loomingule. Maaler juhatas tol hooajal püssi, enescu Elgari, Mctoveli sõitsleri Pusooni ja Richard Straussi teoseid kolmel korraga viimase sümfoonilise poeemi, nõnda kõneles sattustra. Ning neid kontserdikavu silmitsedes kasvab kahju või kaastunnetki, mõeldes, mida maaler pidi üle elama ja missugust tahtejõudu omama, et alla suruda oma ego heliloojana. Sest selle viimasegi hooajakavades oli vait kahel korral tema enese neljas sümfoonia ja paar orkestri laul. Aga maaler uskus kaljukindlalt tema kui helilooja aeg seisab ees. Veebruaris 1911 juhatas maaler järjestikku kümmet kontsert Neist viimane, mille kavas oli vähetuntud itaalia heliloojate lühiteoste ja Pusooni eleegia kõrval Felix Menderson partoldi neljas sümfoonia. See kontsert New Yorgi kaarnegi hullis jäi tema elu viimaseks. Aprillis on surmhaige maaler Pariisis, talle ei anta mingit lootust, ta tuuakse viini tema tervislikust seisundist, kirjutavad euroga tähtsamad ajalehed. Mahleri rongisõitu Pariisist Viini iseloomustas tema prantsuse biograaf anri luid kui sureva kuninga viimast reisi. 12. mail viiakse maaler löövi sanatooriumi, kus ta kuus päeva hiljem vastu südaööd. 18. mail sureb aina maaler meenutes, et surmaagoonias kirgastudes, lausumata naeratus näol, kaks korda moodsatel moodsakil. Me ei kõnele täna enam Gustav Mahleri 10.-st sümfooniast tema viimase aastaga traagiliste elamuste peegeldusest. Tema armusurmast nagu teose esimest ja ainsat lõpetatud osa on nimetatud ja millest katkenud vaat nüüd meie sarja lõppu muusikana. Ka ei jõua täna lugeda paljude suurmeeste poolt, kus ta maaklerile ja tema loomingule antud hinnanguid sest meie käsutusse antud aeg on liiga lühike. Tahaks aga veel kord tsiteerida maaler enese poolt kirja pandud ridu tema lahkumiskirjast kolleegidele Viini õukonna ooperis. Malev kirjutas terviku lõpetatu asemel, millest unistasin, jätan maha lõpule viimata puudulikku tööd, nagu inimesele määratud ongi. Aga ma olen kõike ausalt mõelnud ja oma sihid kõrgele seadnud. Kuuldu oli viimane saade lahkumine Gustav maalerile pühendatud sarjast, mille koostas Maia Lilje. Saate mängis kokku Helle Paas.