Tere, mina olen Peeter Helme ja see, mida ma järgnevalt tegema hakkan, lõhnab kindlasti kahtlaselt alkoholireklaami järele. Mida see asi tegelikult ei ole? Ma julgen kinnitada, tegu on ikkagi kirjanduse reklaamiga. Tahaks seejuures veel loota, et sellise kirjanduse reklaamiga mis on isegi sõltuvust tekitavam kui alkohol. Aga asja juurde. Raamat, mida ma täna tutvustan, kannab nime Sakus, ka alapealkiri on tal võtta peale hiiumärgiga. Sellise teose on kirjutanud Jüri Pino. Pino on üsna viljakas publitsist. Ta avaldab end regulaarselt ajalehes keskus, varem ka õhtulehes ja muudeski väljaannetes. Samuti on Pino sulest ilmunud mõned kahtlase väärtusega teosed. Sarjas Akuaia raisu raamat loodetavasti ainsaks pääsukeseks jäänud viie aasta tagune sigalahe suvi, mille ta kirjutas koos Karl Martin Sinijärvega. Ning siis tänavu varem ilmunud raamat kohatäide. Selles kohatäites heidab siis Jüri Pino pilgu tagasi oma mõttetutele aastatele Tallinna linnavolikogu tooli nühkides. Iseenesest üsna muhe lugeda, mina aga kindlasti ei saa seda kuidagi kõrvutada värskes akusgaga. Sakus ka on siis 168 leheküljeline taskuformaadis raamatuke ja selle tagakaant ehib tekst, mis teatab, et tsiteerin. Käesolev teos ei ole heaks kiidetud sotsiaalministeeriumi tervise arengu Instituudi karskusseltsidega ühegi muu pesservisserite ühingu poolt ja veidi allpool teose kirjutamisele eelnenud uurimistööd said võimalikuks paljude loomade, kalade ja lindude tapmise rookimised tükeldamise ja muidu menetlemise abil. Kindlasti kasutati geneetiliselt muundatud taimi ega pööratud tähelepanu toidulisandite. Kõlab üsna paljutõotavalt ja on ka lühidalt, on seal, kus ka näol niisiis tegu käsiraamatuga, sellest, mida, miks ja kuidas kõrvale süüa. Viina kõrvale loomulikult. Ja see-le mingi irvitamine. Kuigi raamatus saab kõvasti nalja, selle mingi irvitamine, vaid täiesti tõsine kokaraamat. Seal on sees ka kõige keerulisemad retseptid, näiteks pelmeenid. Ja ma ei räägi mitte pakki pelmeenide keeva vette kallamisest, vaid sellest, kuidas ise pelmeene teha, kuidas kõike ise teha. Taignast sisuni kusjuures õpetatakse või õpetus algab isegi sellest, millist lihatüki poes või turul osta, selleks et sellest saaks ideaalne pelmeeni hakkliha. Pino võtab ikkagi kõik selle, mis köögis toimub, väga karmilt ja põhjalikult ette. Sest nagu ta ütleb, eesmärk ei ole ikkagi mitte võimalikult ruttu kätt maha saada, vaid istuda viinaklaasi kõrval, nii et oleks mõnus olla ja nii, et see kestaks kaua. Ja nii, et liudade hunniku alt ei tohi laudlina näha olla. Ja kuigi põhimõtteliselt on siis tegu kokaraamatuga, on need retseptid esitatud väga muheda stonis. Autori juhib pidevalt tähelepanu sellele, kuidas üht või teist asja võib soovi või vajaduse või võimaluse korral millegi teise vastu vahetada. Kuidas maitseaineid panna ja maitseainete kohtad, ütlebki, et maitseaineid tuleb panna nii palju, kui tuleb panna. Retseptid ei ole seega esitatud mitte nii tohutult tõsiseks näpuga järje ajamiseks, kuivõrd selleks, et anda lugejale ideega. Aga vihjeid nippe on siin üsna kõvasti. Ja samal ajal on iga retseptikirjeldus ka väike retk mälestuste juurde ning kujutab endast sellist pisikest mõnusat lookest või naljandit. Retseptide vahel jagab Jüri Pino siis õpetussõnu, näiteks kes räime põlgab, on puhta loll. Selleks kõige maitsvam kala üle peaaegu ainult teha osatakse. Viitsitakse või ei väsi meelde tuletamast, et eesmärk on kaua ja mõnusalt istuda, mitte jõuda kiiresti purju külla. Seega ikkagi nagu ilmselt kuulajaga aru saab pääse mööda ka suure tähega temast nimelt temaks siis läbivalt suure tähega, nimetab Pino viinapudelit. Ja ta jutustabki, kui ilus, kena ja mõnusam teda pruukida, mis tema kõrvale sobib, sobinud on või sobima peaks. Ja kuidas teha nii, et heas seltskonnas oleks siis hea istuda? Nojah, ikkagi on tegu kokaraamatuga ja nagu autor mulle meie erakirjavahetuses, ka tunnistus on taguga säärase raamatuga. Et kõik selles teoses olevad retseptid kõlbaksid kindlasti mitte ainult viina, vaid miks mitte ka piima kõrvale. Aga tõsine on see raamat kõige meeldima omas mõttes, et retseptid on põhjalikult head. Aga esitatud humoorikalt, nagu ma juba rääkisin, aga kõige tähtsam nende juures on minu meelest see, et neid retsepte on võimalik teha. Olgugi, et räägib tõesti kõige keerulisematest asjadest siin väga kauakestvate toitude tegemisest, igasugustest roogadest, mis eeldavad erinevate asjade praadimist, hautamist, keetmist ja seda kõike ühekorraga ja hästi mitme tunni jooksul. Aga ta võtab selle kõik kuidagi rahulikult osadeks lahti, esitab sellises meeldivalt humoorikas kirjelduses mitme keerukama eksootilisema retsepti puhul nagu näiteks Vahemere merekraami supp, nagu Pino ütleb. Puia pess selle puhul selle põhja pessi puhul ütlebki Pino täiesti häbenemata. Kui teil pole just eralennukit liinil Vahemeri köök, siis ehtsatel niikuinii teha ei õnnestu. Nii tulebki teha kõigest, mis on kättesaadav ja üht-teist ikka saab ka kätte. Pino retsepte lugedes läheb kõht igatahes tühjaks küll. Viinaisu tuleb ilmselt ka. Aga see raamat on tegelikult ka ilma viinata hea, nii et head lugemist. Saadet toetab Eesti Kultuurkapital.