Ja läheme edasi Toidurubriigiga ning sellel nädalal on juttu meil meest ja Tartu stuudios on Eesti Kutseliste mesinike ühenduse juhatuse esimees, mesinik Jaanus Tull. Tere teile ja täna tahaks rääkida meem maitsest. Ehk siis huvitaks selline asi, et millised met loetakse oma maitseomadustelt kõige paremaks. Tore et kui võtta laiemalt, siis maailma mastaabis loetakse maitse poolest kõige paremaks akaatsia mett kuna ta on sellise õrna ja ja väga pehme maitsega, kui üldse maitset saab nagu kirjeldada. Aga kui tulla jälle eesti meede juurde, siis ikkagi eelistuses loovad sellised meeliigid, millel on, millel ei ole, tähendab väga tugevat kõrvalmaitset ja niuksed mahedad, mõnusat, mõnus tarbida näiteks. Et meil nüüd see oligi Põlvamaal me degusteerimine ja mee nagu hindamine. Ja võitjaks tuligi Saaremaalt pärit paakspuu mesi, mis ongi oma maitse poolest niukene magus ja õrna maitsega. Aga millist mett peetakse kõige tervislikumaks? Mesi on niigi hea, aga mis võiks olla veel eriti tervislik mesi? Tervislikuks meheks loetakse rohkem tumedamaid, meesi, näiteks okkamesi või ka kanarbikumesi. Et mida tumedam mesi on, seda rohkem on mineraalaineid sees ja, ja seda tervislikumaks teda peetakse. Aga kui nüüd on mesilased käinud kuskil ravimtaimeaias, kas siis on sedavõrd ka mesi kasulikum? Kindlasti on, aga see sõltub muidugi sele, ravimtaimeaia suurusest, et kui see on liiga väike, et siis ta noh, see ei anna siukest efekti, ta peaks saama natukene või piisavalt suur, et juba domineerima hakkaks seal need ravimtaimede omadused meeses. Mulle tundub, et mee maitset sedasi ära tunda võivad ainult mesinikud, kes on iga päev sellega kokku puutunud. Öelge, kas teie tunneksite ära teeksite vahet meel, mis on pärit Eestist ja mis on tulnud kuskilt välismaalt, olgu see siis Uus-Meremaa või Saksamaa on siin vahe tunda? On ikka vahe tunda jah, et ma arvan, et ta 80 protsendi tõenäosusega. Et ma võiksin ta ära tunda ja kui tegemist on mingi muu muu piirkonna meiega ja kui on võrdluseks mõni eesti mees iga sees. Siis võib helistada küll, võib küll, jah. Aga kas seda on võimalik tunda, et meele on lisatud, võib-olla siis omalt poolt suhkrut, et ta ei ole päris puhas mesilendude toodetud. Tähendab inimene seda ei, ei tunne ära, et see on ainult laboratooriumis kindlaks võimalik teha, et mees leiduvad ainult lihtsuhkrud, glükoos, fruktoos ja, ja nii edasi, aga, aga suhkur, see koosneb ainult Sahharaažist. Et kui sahharoosisisaldus on, on, on ratta ja suur seal, et siis on tõenäosus, et suhkur on seal sees. Aga üldjuhul, et Eesti mesinike liit on siin koostöös teinud labortooriumiga uuringuid, et Eestis nagu müügis olevatel nii turgudel kui kauplustes olevates meedes nagu sahharoosisisaldus ei ole nagu suur olnud, et et seda probleemi siin pole nagu tähendatud. Oskate te öelda, mis on nagu selline päris ökomesi, kus ei ole inimene justkui üldse vahele seganud, et kõik on ainult mesilaste töö ja vahel. Kas sellist mete üldse on võimalik saada? On ikka võimalik jah. Ja noh, Eestis on natukene ökomesilaid, aga see ei ole eriti populaarne. Või noh, selles mõttes, et on raske, teostatav, et kuna meil talved on pikad ja eriti tumedatele needel meedel on see omadus, et kui on pikk talv ja mesilane vahepeal ei saa lennata, siis tekitab palju seedejääke. Et see nagu tekitab probleem. Ja teine lugu, et kus seda või kas on võimalik veel? Üks variant on, et paljudes majades pööningutel on kogunenud selliseid lendavaid peresi, et sealt võib nagu küll vaata sellist mett, mida, mida inimene pole noh, vahele seganud oma käte pole suhkrut, siirupit balannatan kedagi just et nii nagu loodus on andnud, nii, nii ta on jah. Selge aitäh teile, Jaanus Tull ja homme räägime juba sellest, mida head kõike mesi sisaldab.