Olen Alo Põldmäe ja tänase saate veedame koos Norra muusika suurkuju Edward kriigiga. Saate muusikalist asse, valisin klaveripalad kümneosalisest tsüklist lüürilised palad. See 66-st klaveriteosest koosnev hiigelsari valmis ajavahemikul 867 kuni 1901. Ja selles tsüklis kajastuvad küllalt selgelt kriigi ligi 40 aasta jooksul toimunud stiili muudatused. Kui inglise helilooja John fiilid avastas vääri nakk tornide žanri, kui nii võib öelda, avastas. Kui Schubert avastas Exprumptide zhanri ja muusikaliste momentide žanri Schopens Kertsade žanri siis kriidile kuulub lüüriliste palada avastamise au. Kreekale vormist nii sisse võetud sest nendesse paladesse sai ta jäädvustada oma kõige vahetumalt tunded ja mõtted. Aga nagu teada, Norra loodus on olnud nii suur inspiratsiooniallikas ning riigile kui paljudele teistele kultuuriinimestele, et siit on, mida ammutada. Küllap see omadus teebki lüürilised, tahad vastuvõetavaks, väga arvukale kuulajaskonnale. Aastad möödusid, muutus ka lüüriliste palade sisu. Muutumatuks jäi aga selle pärase päeviku vormis žanri palade üldistav karakter. Lüürilistes palades võib tinglikult näha kahte omadust. Aegselt. Nad on loodud nii-öelda hingepõhjast ilma erilise mõtte kohandamiseta, see tähendab mitte kohandamisetab publiku nii-öelda salonglikule maitsele ja samaaegselt on need palad mõeldud kõigile, ka vähem ette valmistatud kuulajale ja esitajale. Siinkohal võib kasutada kriigi kohta määratlust, et tema lüürika on väga kraatlik. Ja sellele, kas jagada muusika kahte lehte see tähendab muusikaks kõigile ja muusikaks väljavalitu üle. Niisiis 1867 sünnib kriigi Lüriste palade esimene vihik. See kannab numbrit oopus 12 selles kaheksa pala. Ja öelda julgelt, et need palad kõik on saanud populaarseks. Nüüd kuulamegi esimest Harjetat ja see pala toob kohe esile lüürika, õhulised ja haprad kujundid. Selle pala esitab Emil kiilels. Esimese vihiku teine pala on populaarne. Kas see on katse luua norra oma passi? Eeskujuks olid kriigil siin. Näiteks pään Schopen leiu, Poola ja prantsuse valsi poisis Glinka, temal ei, vene valsi. Eeskujud lähtusid kabiinist, omati õnnestus kriigil luua just Norra Norrale omanevals. Selle valsi esitab norra pianist Keer Henning Bratlan. Ja esimese vihiku neljas pala helphide tants, see on kriigil folkloor, seal fantastika varasem katsetus, mis leiab hiljem arenduse täiuslikkuse muusikas draamale Peeerr könt ja ka hilisemates lüürilistes palades. Nimetan siin näiteks kooboltit või trollide rongkäiku. Praegu helphide tants esitab Keer Henning, bratan. Esimese vihiku Opus 12 lõpetab kodumaa laul pala, mille harilikus ja meloodia patriootiline vaim kutsusid esile norra kirjandusklassiku Björn soni huvi. Ja ta kirjutas sellele loole teksti, millest kriik seadis hiljem koorilaulu. Niisiis kodumaa laul, jälle kergHenning, bratan. 1883 valmib teine vihik, milles kriigi jätkab esimeses osas alustatud norralit valge edasiarendamist. Ja väga selgelt avaldub see rahvatantsude meloodiatele komponeeritud palades nagu halling või Spring tants. Või siis viimases palas Liibanon kus kriit kasutab meisterlikult ühte oma lemmikvõtet kajasid ja hõikeid meloodiat just kaevad 11 taga. Agar 1886 valmib kaks vihikut korraga number kolm ja neli. Ja mõlemas vihikus seab kriig juba pianistidel päris olulisi suuremaid nõudeid. Kui esimene ja teine vihik muutus popule marks just kas salongides, kus noored algajad pianistid mängisid kriigi palu siis kolmas ja neljas osa on tõesti juba üsna pähklid, selles võib veenduda kohe esimeses liblikas ja seda praegu kuuleme ühes haruldaseks võttes. See on Edward kriik, mängib seda pala ise. Liblikas ja autori esituses. See oli siis kolmandast lüürilist palade vihikust esimene lugu, Liblikas esitas autor Edward kriik. Selle CD, millel kriit mängis, sain ma kingiks paar aastat tagasi kriigi muuseumis, Trolthauganis ja praegu kuulamegi sellelt samalt heliplaadilt veel ühte restaureeritud lugu, see on väike linnuke. See on siis Pärneli. Nii mängis Edward kriid oma pala kolmandast fliriliste palade tsüklist ja see oli number neli sellest heliplaadist veel nii palju, et digitaalne restaureerimistöö on toimunud 1991. Sellel plaadil on kokku 13 lugu ja osa neist on jäetud sellisel kujul ajalooliste ülesvõtetena nii nakkuna igal aastal 1903 kuni 1906. See on siis kriigi elu lõpuaastail kõlasid ja ühte näidet kuulama veidi aja pärast, nii et juba ette vabandust, kui on sellised päris kõvad sahinad jälle plõksud. Aga nüüd läheme edasi järgmise neljanda vihiku juurde. See on oopus 47. Ja esimene Pala on kohe valss, eksprompt, see on uus variant norra valsist ja siin kriid, kui nii võib öelda, mängib dissonantsi taga justkui narritades, kuulajad tuleb tagasi jälle konsonantide ja siis jälle ebatavaliste dolla mõttesse. Ebatavaliste intervallidega narritab kuulajalt. Väga tüüpiline valas see, et ühe meloodia lõigu mängib bassihääl põnni nagu kriit ise oli öelnud, et mängib tšello. Muide, krig armastas väga tšellot ja imiteeritud seda pilli korduvalt oma klaveri palades. Niiet neljanda vihiku esimene pala valss ekspromt esitab Aleksei Tšerkassova. Aleksei Tšerkassova mängis neljandast vihikust vastuseks Trumpi ja samast vihikust. Pala number kaks on Albumi leht ja samuti selles albumi lehes narritakse veidi kuulaja kuulmismeelel. Siin on suured tseptimid. Nad võistlevad teiste intervallidega ja enne selle pala lõppu on üks väike motiiv, mis meenutab ferenduslisti ununenud valssi. Kuid kõik ülejäänu on loomulikult kriigi harmoonia kriigi muusikamaailm, nii et albumilehti ja selle esitab Emil kyljes. Samast vihikust veel Norra tants, halling, esitajaks selle Emil kyljes. Nii kõlas siis halling, neljandast lööriliste palage Willikast esitaja, eks ole, Emil kiilels siis viies vihik, Opus 54, loodud 1891 ja selles on tugevalt tunda uuenduste hõngu. Mitmed palad sellest vihikust on saanud tõepoolest väga populaarseks. Ja siinkohal kuulamegi vahelduseks sellest vihikust kolme pala ja need kõik on kriigi enda orkestreeritud. Ja need palad esitab jättevrist sümfooniaorkester dirigendipuldis Neeme Järvi. Ja kuulame pala number kaks, kas see on norra talupojamarss? See on tüüpiline näide sellest, kuidas kriik püüdis näidata norra folkloori ilma ilustamata näidates meloodiaid ja rütme algses teravuses ja nurgelisuses. Niisiis talupojamarss. Ja nüüd viienda vihiku kolmas pala, antrollide rongkäik, samuti Jötebori orkester ja Neeme Järvi See oli trollide rongkäik ja samast viiendast vihikust veel number neli kuulus Noctorn. See imearmas pala kirjeldab Norra ööd Norra ööd, kus keset Jorde on lainete loksumist, on uduvinet, on lindude laulu, ööbiku laksutamist on palju öiseid tundeid ja see on kõik ka lihtsate vahenditega toodud kuulajani. Kuulame seda imeilusat lugu jällegi jättevolutsümfoonikud ja Neeme Järvi. See oli siis viiendast vihikust nakk torn ja nüüd läheme siis originaal esitustega, see on siis klaveri ettekandes edasi juba kuuenda vihikuga. Kuues vihik valmis aastal 1891, nii nagu eelminegi. Ja siin on kõvasti tunda neoklassitsismi mõju. Ja siin on kriig mitmes palas kasutanud stilisatsioone kuulamegi siin pala number kaks, mis kannab pealkirja k-d. Sekkadee tähendab ei kedagi muud kui Taani heliloojat kriigi kaasaegsed või temast veidi varasemat selli load. Nils ka teed hinnang. Riik püüdnud jäljendada kadee klaveripala. Esitab Larissa Teedova. Mängis Larissa Teeduva ja kõlas pala nimega ka tee need samast vihikust veel kodutee. Ja see on balanberkuus, esitab Emil kiilels. See oli koduigatsus, Opus 57, kuues vihik mängis Emil kiilels Emil kirjeldusi ettekandes kuulama edasi seitsmendast vihikust, mis valmis aastal 1895. Kuulame pala ojake. See oli ojake seitsmendast vihikust mängisemil kiiles. Nüüd kaheksas vihik valmis 1897. Selles peabki riik jälle maaläheduse ürgsuse jämeduse poole. Siit pärineb üks suurepärane pala pulmapäev Trolt haugenis ja seda kuulamegi täna ühte katkendit sellest ja selle esitab autor Edward kriig. See lugu pärinebki sel plaadilt, mille pärast ma palusin mõni aeg tagasi vabandust sest heliülesvõte pärineb aastast 1903 ja on originaalselt kujul, nii, nagu ta muuseumide arhiivis seisab. Nii et üx katkenud restaureerimata võttest mängib Edward kriid. Nii kõlas siis katkend kriigi pulmapäevast Travdhaugenis. Ja nüüd jõuame aastasse 1899 mil valmib lüüriliste palade eelviimane, üheksas vihik. Ja see tähistab riigilegi sajandi lõpu ja see on temale üks viimaseid teoseid. Ma mõtlen eelmisel sajandil viimaseid teoseid ja see vihik on täis kõhklusi ja stiilisegusid. Nii, nagu oleks see iseloomustus koguma 2019.-le sajandile mis oli samuti täis pööraseid ja kontrastsed stiili muudatusi nii muusikas kui teistes eluvaldkondades. Ja tegelikult seesama üheksas viik ongi nagu algseks põhjuseks, miks ma, et teen, sest saiu aastat täis kriigi lõõrliste palade, üheksanda vihiku valmimisest ja Kümnes vihik tuli paar aastat hiljem, see tähendab aastal 1901 ja pani punkti lüürilist palade tsüklile. Aga sellest veidi hiljem praegu kuulame pala number kaks, see on vanaema menuet. Ja võib-olla see on päris kena selles mõttes, et riik läheb päris vanadesse aegadesse ja võtab siin abiks oma vanaema. Esitajan jällegi Emil keelels. Nii kõlas vanaema menuet üheksandast vihikust esitaja oli Emil keelels. Ja nüüd siis oopus 71 ja aastal 1901. Siin on mitmeid erinevaid palasid. Onstilisatsioone on igasuguseid kujusid, Norra mütoloogiast. Neist näiteks number kolm on koobalt Emil Kiilidesse esitabki, selle pala Niiviisi siis möllas koobalt 10.-st vihikust norra muinasjutu kangelane. Ta mängis Emil Killels ja Emil Giles lõpetabki tänase saate ja pakun kuulamiseks kogu tsükli lõpupala. See on vastukajad, see viimane pala poolne, sest sama motiiv oli esimese vihiku esimeses palas soli Harjeta, kui mäletame. Ja see justkui rõhutab, et lüüriliste palade pikk rida on nüüd ühel poolel ja järelkajad jäävad südamesse ja kõrvadesse kõlama, jääbki siis pala nimega vastukajad mängib Mil kyljes. Ütlen teile kuulmiseni järgmiste kohtumisteni.