Tere, head raadiokuulajad, raadio kaks koolis on taas kord kirjanduse tund, kuigi otseselt selles tunnis võib-olla me ei hakka ühtegi teostega kirjanikku lahkama, siis kirjandusest laiemas mõistes kahtlemata me täna räägime, me kahjuks me oleme lugenud mõnda ost, ükskõik olgu siis proosateos või olgu see mõni luuleteos igalühel meist on tekkinud mõtteid ja, ja kas või roolis olles me oleme pidanud kirjandustunnis oma seisukohti põhjendama ja arvamusi looma mõne teose kohta ja, ja tihtilugu neil palutakse teha ühe või teise asja suhtes ka kriitikat. Ja see mõiste kriitika, kirjanduskriitika mulle tundub, on üks laiem mõiste ja see vajaks natukene lahtiseletamist. Ja sellepärast olen mina, Reimo Sildvee täna siia raadio kahes stuudiosse külla kutsunud eesti kultuuri professori Tallinna ülikoolist Rein Veidemanni, tere päevast. Tere päevast. No teil on olla auraamatu autor, mille nimi on kriitikakunst ja sellepärast ma teie poole pöördun. Nüüd kui me hakkame selles saates täna kriitikast kirjanduskriitikast rääkima, siis siinselt esimese asjana palungi teil lahti mõtestada, et mida tähendab üks, üks kriitika, mida, mida me selles terminis näeme või nägema peaksime. Kust kriitika mõiste ise pärineb tähendas kriitikas kreeka keeles kohtumõistjad. Ja see oli meie tavaarusaamise kohaselt ongi kriitika, oleks nagu kirjanduskriitik oleks nagu raamatute üle kohtumõistmine, kultuurikriitika kultuuri üle kohtumõistmine, muusikakriitika kunstikriitika, kuid siiski see päriselt nii ei ole. Ja tegelikult on lihtsam võib-olla mõelda kriitiku ja kriitika mõiste üle siis kui me peame silmas niisugust kohtunikku kellega me oleme silmitsi või keda me tunneme nõndanimetatud tatud arbiitrina. Ja see on ka, ütleme siis meie päeva elus ühiskonnaelus on ju teatud mõttes niisugune institutsioon nagu arbitraaž. Aga võib-olla siis veelgi selgemaks saab asi siis, kui mõtleme spordimängude peale, kus on kohtunikud, vahekohtunikud, vahekohtunikud olgu siis võrkpallis, jalgpallis või, või mistahes võistlusliku spordi juures igasuguse spordi juures on vahe kohtunud ja nemad muidugi kedagi süüdi ei mõista, vaid nad püüavad hoida kogu mängu mängureeglite piires. Vahendavad siis võistlejaid omavahel ehk siis meie mõistes kirjanikke omavahel raamatute autoreid, kunstiteose autorid omavahel ja teiselt poolt vahendavad lugejate vaatajate-kuulajate suhet siis kunstiteostesse, sealhulgas kirjandusteostesse. Vaat nii, on see kriitik mõistetav, nüüd avaral pinnal muidugi see hinnangu andmine siis natuke jutumärkides siis kohtumõistmine kuulub kirjanduskriitika kunstikriitika juurde, samuti aga ka minu oma raamatus ja selle tõttu. Raamatu pealkiri on kriitika, kunst. Näen kriitikus ikkagi kirjanikule ja kunstnikule võrdväärset partnerit, kes siis oma teosega oma tööga, olgu selleks siis mõni arvustus. See portreeartikkel võib olla kirjanduslooline, kunstilooline, suur monograafia maffia, millest siis erinevad kirjanikud, kunstnikud leiavad kajastamist, see tema ise loob ka ühe teose ja nüüd tuleb välja üks huvitav aspekt. Kriitiku puhul nimelt see aspekt, et kriitika on omamoodi meedium vahendaja vahendaja ja ta vahendab siis kirjanduse kunstisõnumit, aga ka selle sõnumi loomise taustatehnikat siis kõiki neid oskusi, mida üks kirjanik teos paneb, vahendab siis lugejaile ja näitab ära, milles selle kunstiteose nisugune suurus või tähtsus seisneb. Ehk siis teisisõnu. Ta on natukene šamaan, ta mõjutab, ta mõjutab siis seda lugevad kogukonda, teisi lugejaid, kas siis selle kunstiteose või kirjandusteose juurde tulema. Ei või ta teeb ettevaatlikuks või äratab tähelepanu niisuguses tänapäeval ka olulisel kohal olevas teaduses, nagu seda on semiootika võiks siis öelda, et kriitik on tähistaja, tähistab, ta loob, teatud mõttes niisugused, paneb, asetab mingid märgid, tähistab ruumi siis selle kirjandusruumi või kunstiruumi. Ja seetõttu ta on üks üks väga oodatud Stahlis väga tähtis, tähtis positsioon ja tähtis roll selles suures mängus, mis toimub elu ja kunsti vahel. Ja sellest tema rolli tähtsusest tulenevad ka muidugi nii tema kohustused kui ka kui ka vastutus. Nii et sellepärast, kui kriitikast räägitakse või Kriitikutest räägitakse, siis oleks kuidagiviisi ülekohtune pidada neid teisejärguliseks tegelasteks. Nad on samasugused loojad, nad on kaasa loojad. Kriitik selles mõttes ei ole läbikukkunud kunstlik läbi kukkunud kirjanik, kes tööd ise ei ole tunnustust leidnud. Nüüd ta võtab siis nii-öelda käte paksuks vastukaaluks ise kritiseerida teiste töid, olla negatiivne teiste suhtes. Negativistlik kriitika sinna vahele ei saa üks-üheselt tõmmata. Võrdusmärk. Ehk kindlasti mitte, kuigi peab ütlema, et on tõesti kriitikuid, kes mingi noh, tunnevad, et nende enda loominguline potentsiaal ei ole midagi niisugust, et kirjutada luuletusi, romaane, novelle ja, ja, ja siis arvavad nad endale õiguse olevat seda ette kirjutada teistele, kuidas neid novelle, romaane või luuletusi kirjutada, seda tüüpi kriitikuid kahtlemata on. Aga sellest ei saa järeldada siis kogu kriitika kui institutsiooni või kui tegevusala kohta, et see juhindub mingitest alaväärsuskompleksidest suutmatusest siis arvustada teistele, vot nii et seda te kindlasti põhimõte see ei ole. Aga kas kriitika on nagu umbes valgusfoor selles mõttes, et ta ta mõnele teosele annab nii-öelda rohelise tee? Jah, see on kirjandus. Tuleb lugeda, seda saab kultuurikontekstis kasutada ja teisele on ta on, ta justkui annab punase tule või tangnõuga sõelaefektina, et osad jäävad pinnale ja osad vajuvad ära äkki Harry kirjanduse või kunstinimetust. No see on päris põnev kujund, võrdlus, kujund, mida te kasutate. Tegelikult kriitikud kasutavad valgusfoorist kõiki värve nii punaseid, kollaseid kui ka rohelist, punast, kollast, rohelist, aga, ja see, kuidas lugejaskond reageerib või kuidas autor ise reageerib. Ega see kriitiku teha suurt ei ole. Ja nii ongi tegelikult, et näiteks me ju teame ilmselt ka mitmed raadiokuulajad, kes on juhtunud lugema, ega üldiselt sellest võib rääkida. Muidugi arvustusi eriti suurt ei loeta, sest seda peetakse nagu mingisuguseks juba spetsiifiliseks kirjandusžanris. Mis tuleb pärast kirjandust see tänapäeval, muide see ei pea paika. Tänapäeval võib sageli olla niimoodi, et arvustus tuleb enne kirjandusteost ja nii väga sageli üldjuhul ongi. Aga valgusfoori näite juurde tulles tagasi peab ütlema seda, et näiteks juhtuma lugema, et mõni ja seda tuleb eriti noorte kriitikute puhul ette, et mõni teine teeb mõne teise siis kirjutaja teose pihuks ja põrmuks. Mis juhtub, vastupidi, juhtub hoopiski seesama teos äratab tähelepanu ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu ja selle tulemusena võib olla millele punast tuld näidata, teost seda loetakse hoopiski rohkem ja siis tekib selle teose ümber suur vaidlus ja see teost saab selle vaidluse läbi oma õiglase koha. Võib-olla et tekibki, jääbki niimoodi, et näiteks lugejatele see teos meeldib ja takkapihta veel ta on meil kirjandusteadlased ja ütleme siis Tulevikku kriitikud on sunnitud selle teose juurde tagasi tulema ja, ja me leiame selle, teos on hoopiski koht siis meie kirjandusõpetuses või kunstiõpetuses mingis teoses, mis omal ajal ei tohutu skandaalne. Toon ühe ajaloolise näite siia juurde. Meie teame kohe meie ühte suurimat klassikut 20-l sajandil. Luuleklassikud Marie Underilt. Mis juhtus, kui Marie Under kirjutas oma soneetid 1917 soneetid, mis olid erakordselt erootilised, väga niisugused avameelsed ja mille üks tuntum taas on lausa saanud müüdiks nagu oh neid sukki, mis lõppeda ei taha. Ühesõnaga, nii et. Ja muidugi kui need šiiidid olid ilmunud, siis Under sai ikka üksjagu sugeda. Aga tänapäeval Underi solitid on eesti soneti klassikas peaaegu et niisuguses esimese 10 hulgas ja nii ja mitme teisegi teosega oma aja kriitikas, sest kriitika on ajaline nagu kõik on ajaline, aga igas ajalises seisukohavõtus peitub midagi igavikuliste ja ka kriitikast, on väga palju niisugust, mis jääb kandma selle kirjanduskultuuri või üldse kultuuri seisukohalt igavikuliste mõõdet. Parimaks näiteks kahtlemata Friedebert Tuglase kriitika kes on eesti kriitika Classic ja, ja selle niisuguse kriitika kaanoni põhiline tähistaja, nii et selle valgusfooriga on jah, tõesti niimoodi. Aga üldjuhul muidugi seda rohelise andmist. See on tegelikult triidika üks niisuguseid sügavamaid omadusi, ehk siis igasugune kirjanduskriitika ja kunstikriitika sealhulgas ka kogu kultuurikriitika, tegelikult on orienteeritud selle ühe või teise kunstinähtuse, sealhulgas kirjanduse nähtuse lülik Ta misele siis kultuuri protsessi meie siis sellesse ringlussekultuuri vereringesse, vereringesse ta on, nagu ta toodab nagu punaliblesid siis mis aitavad siis seda elu kesta. Ja seetõttu see on see roheline tuli, mida kriitika siis erinevate teoste puhul annab. Et ta tähistab neid teoseid kogu kultuuri nii öelda väärtustamise vajadusest lähtudes. Rein Veidemann mulle meenus, kui te rääkisite noorest kriitikust kohe üks saade, koolis saade, kus oli külaliseks Jaanus Rohumaa, Tallinna linnateatri lavastaja ja tema ütles nõndamoodi, et noortel lavastajatel on see komme, et nad panevad näitlejad karjuma ja teie ütlete, et noor kriitik, et kui mõni noor kriitik teeb mõne teose pihuks-põrmuks, kas siis siit võib tuua paralleeli, et noored kriitikud, nii nagu noored lavastajad, panevad siis näitlejad karjuma, noored kriitikud on need, kes harilikult, et mitte ei tunnusta, ei anna rohelist tuld, vaid teevadki pihuks ja põrmuks. Jah, ka mina olen noor olnud ja mäletan väga hästi oma kriitikupõlve esimesena said kui, kui, kui ma olen lõppjäreldusele tulnud selles, et kriitikagi on kunst, siis kunst toimib ühiskonnas ja, ja tal on oma niisugune sektor oma väliskunstiväli. Ja sellel väljal toimub pidev võistlus erinevate autorite teoste ideede kujundit keelekasutuse vahel ja loomulikult kui kriitik tahab olla kunstnik ja tahab oma häält kosta lasta, siis kuidas sa teed, ta peab ju tähelepanu ise endale tõmbama ja tähelepanu endale tõmmata saata sel kujul, kui ta ja noh ühesõnaga erineb oma hinnangutes siis kasuma kaaspõlvlastest või oma nii-öelda kolleegidest sellel kunstiväljal. Ja jällegi ajalukku tagasi minnes millega siis Friedebert Tuglas kõigepealt kuulsaks haigu kriitikana sellega, et ta tegi pihuks ja põrmuks Kreutzwaldi Kalevipoja. Nii et see oli nagu tema algus ja väga palju, milles ta omasele põrmustava kirjutistega üleüldse 19. sajandi kirjandus seda tegi ka, muide Tuglas tegi liigaga Vildele no ma ei räägi Errs Peterson märgavast lausa, kellest ta ka ei hoolinud, ühesõnaga töölkäijate niisugune mahategemine või siis niisuguste meie kirjandus- või kunsti kaanunisse või ütleme siis keskmesse kuuluvate teoste kallal hammaste teritamine, see kuulub kriitiku nooruse juurde, nii et nüüd tagantvaates iseendale oma oma. No ma ei, ma ei, ma ei saanudki öelda, et ma oleks alustanud mõne niisuguse eesti klassiku mahategemisega. Aga kui ma mäletan Tammsaare sai teie käest nahutada ikka. Ei saanud, ei, Tamsar suhtes oli mul ikka suur respekt, aga ma ma küll mäletan hästi ja seda panid isegi joonud toonased kirjanikud mulle pahaks, et seitsmendate aastate algul ma ründasime kogu eesti kirjandust, mul nüüd on meeles. Üks esimesi kriitilisi kirjutisi oli niisugune noh, kõikehaarava pealkirjaga. Kuhu lähed, Eesti kirjandus, see ilmus 1971 ja ilmus niisuguses ajalehes nagu Eesti põllumajanduse akadeemia ja ilmus varjunime all minu esimene kriitiku varjunimi oli Latin Lagle ja muidugi sõnaga mõtlesin liistule kogu eesti toonase kirjanduse, nii et nagu te näete ikkagi läksin oma jumalat tapma, võiks nii öelda. Aga selles mõttes teil oli varjunimi, kas see tähendab seda, et kriitik kui kui ta kirjutab mõnda, siis arvustab mõnda teost, siis, siis tal on ikka väike hirm on hinges, et ta päris enda nimega oma nime ja näoga ei taha esineda. Ma ei teagi, miks ma tookord selle varjunime valisin. Ilmselt see siiski tean, nimelt mulle tundus, et see on, on see, kõlab hästi, Martin Lagle ja ma tahtsin nagu lahus hoida oma toonast siis mani ikkagi villane ja, ja üliõpilase nii-öelda kodanikunimena, aga see oli nõukogude aeg ja ja üldse ühiskonna asja keerasid siis niisugusse võrdlemisse, kumb sellesse ajajärku siis oli see prees hakkas see niisugune Brežnevi aja kivistumine ja ja, ja seetõttu ma tahtsin nagu lahus hoida. Kuid vastuseks teie küsimusele tahaksime siiski rõhutada seda, et kahtlemata kriitik peab olema võib-olla rohkem valdab rohkem kodanikutunnet ja seetõttu ja tema vastutus on kahtlemata suurem kui kirjanikul. Kirjanik on ikka lapse Suh kirjanikule on see õigus tegelikult kirjanikuna, õigus, Velda mida tahes. Ja aga kriitik kuna ta esindab siis seda lugevad kogukonda ja, ja kogu seda kirjandus välja ja mõnes mõttes kriitik vastutab siis kogu selle kirjandus- ja kunstiajaloo, aga ka selle kultuurikeskkonna ees, kuhu ta ise kuulub ja seetõttu tal peakski hirm olema. Jah, vastuseks teie küsimusele ütlen jaa. Kriitiku kirjutus peaks algama hirmu tunnest, aukartuse tundest, sest mida tegelikult kriitik püüab saavutada, tema põhiline eesmärk on saavutada mõistmine. Aga mis mõistmine, mõistmine on see, kui me mingisuguse üksik fakti üksik teose lülitame selle kirjaniku elulukku oma varasematesse teostesse siis tema elu saatesse siis, kui me lülitame üldisesse kirjandus, kogemus, kui me asetame ta kirjandusajaloo taustale nagu nagu, nagu mõnes ühe suure pildi taustale ja, ja mida kõrgemale, mida kaugemale me asetame selle teose, seda suuremaks muutub selle teose maht. Nii et tegelikult kriitika, suur missioon on ju tegelikult avada ühe kunstiteose kirjandusteose tähendus ja ühtlasi ta sellega kasvatab selle teose mahtu. Nii et nii kummaline kui see ka ei tundu ja tegelikult on kriitik selles mõttes autori ja kirjaniku kaasa looja. Muidugi hea kriitik ja seetõttu, kui meie vestluse algul te küsisite, et ja ütleksite, osutati sellele, et ja lugeja iga kunstiteose vaatleja mõnikord on seltskonnas küsitakse, mida sa arvad sellest teosest? Väga õige, tähendab ka teie olete sel hetkel kriitik? Iga lugeja, iga vaataja on mingil tasemel kindlasti kriitik, sest ta hindab seda teost nii-öelda oma kogemuse pinnalt. Kuid kriitik ja juba nii-öelda siis selle sõna otseses või ütleme juba suuremas tähenduses ilmneb ikkagi siis, kui sellel arvamusel on avalik tagatis või tähendab, kui te olete juba avalik arvaja avalik kirjandusarve, vaat siis olete te kriitik, muidugi lehed koguvad ka lugejate arvamusi, aga, ja, ja neid nii-öelda summeerida siis me võime küll ka saavutada mingisuguse, ütleme, kriitilise nägemus ühe või teise teose kohta. Ja see lülitub, tähendab, selline protsess lülitub nii-öelda üldisesse siis kirjanduse ja üldse kunsti vastuvõttu, mille kohta käib üks niisugune võõrsõnaline väljend nagu retseptsioon. Tähendab, seda on uuritud muidugi retseptsiooni on, kuhu ka kriitika kuulub, aga kriitika on ainult üks osa retseptsioonist retseptsiooni alla kuuluvad näiteks ka teoste lugemus, raamatukogudes laenutamine, retseptsioon on ajalooline retseptsioon on see, kuidas ühe või teise teose saatus on olnud ajaloos retseptsioon, on lugemisprotsessi analüüs ja nii edasi ja nii edasi, nii et me näeme, et kriitika moodustab ainult ühe osa siis raamatu või mis tahes kunstiteose eest avalikkusesse ja, ja üldse siis selle kirjandus- või kunstiajalukku. Ma küsin nüüd nõndamoodi teie käest, professor Veidemann, et kuidas ära tunda seda tõeliselt head kriitikat, mis on kriitika siis ka on seal suurelt kirjutatud ja mulje vahel. See äratundmise küsimus muidugi sõltub vähemalt kahest asjast kõigepealt teie endi siis kes te loete kirjandust ja mõnikord ka kriitikat teie lugemus astmest siis ja teiselt poolt see sõltub sellest, Te ise olete lugenud kõrval niisuguseid tekste, mis siis räägivad kunsti olemusest laiemalt võttes kriitilisi teoseid, esteetikaalaseid, teoseid, mis on kunst, mis püüavad vastata küsimusele, mis on kunst, mis on kirjandus ja, ja selle kohta on Ohutu ookean, kõikvõimalikke artikleid ja monograafiaid. Ühesõnaga, kui te olete vähemasti mingilgi määral varem lugenud seda tüüpi kirjandust, mida muide meie valdkonnas nimetatakse Ta kirjanduseks ehk siis selleks kirjanduseks mis on kirjanduse kohta kirjutatud ja vot, kui seda kogemust on, on rohkem või mida rohkem seda kogemust on, seda suurem võimalus on teil ära tunda tõelist kriitikat. Paraku praegune ütleme eesti kriitika seis, noh, kus on niisugune üldine suur demokraatiapuhang ja siis nagu ma ütlesin, kriitika ilmub sageli, enne, kui juba teos ilmub, see tähendab, kriitika on muutunud nii-öelda teose promotsiooni osaks. Ehk siis me näeme siin raamatute esitlusi ja ja juba on, loeme niisugused kirjutised, homme ilmub selle ja teise mehe muusikateos raamat või kunstiteos, homme ilmub ja pange tähele, sinna juurde on kirjutatud, see on esimest korda, see on kõige võimsam, see on, see on midagi niisugust, mida kunagi varem pole Eestis. Pärast selgub, kui hakkad vaatama, et on olnud küll, aga küsimus sellest, kas sa saad teada, et see on olnud, see sõltub sellest, kas sa oled varem midagi lugenud sedasama tüüpi nähtuse kohta. Nii et tänapäeval just nimelt kriitika meedium, kriitiku kui meediumi roll on, on drastiliselt muutunud. Tähendab, ta ei ole enam niivõrd siis selle protsessi regulaator, NATO vastuvõtuprotsessi regulaator, nagu ma oma raamatus kirjutanud, kuivõrd ta on müügimees tänapäeval ikka kriitikud, väga paljud kriitikud on müügimehed, mingisuguse teose müügimehed ja seda panete tähele ka, et erinevate kirjandusteoste autorid nendele oma kriitikud, nendel on lausa see on üks niisugune, nimetatakse ämbriks kämp, kriitika valitseb tänapäeva ühiskonnas, ma ei tea, võib-olla see ongi, tähendab paratamatu muutus kriitikale seda ma eriti ei kirjelda, muidugi oma raamatus, minu raamat on niisugune abstraktne ja, ja, ja peamiselt siis käsitleb kriitikat, kallis, aga praegune ütleme siis, ajajärg toob esile just kriitika selle poole. Kriitika kui müügimehe poole. Kas Eesti kriitikal on olemas oma mingi selline käekiri, oma tunnusjoon, oma eesti kriitika koolkond et Eestis tehakse kriitikat täiesti omanäoliselt, kui me astume siit juba sammukese ülerajakas Venemaale, Lätti või Soome või kuhu iganes siis seal on kriitika tegemine hoopis teistmoodi üles ehitatud, hoopis teistel põhimõtetel baseeruv. No iga kriitik ilmub mingis keeles ja Eesti kriitika, see on ikkagi siis kui räägime kirjandusest, siis on eesti kirjanduse kriitika kirjanduskriitika ja aga aga ka muusika kriitikaga kunstikriitika kirjutatakse ju ikkagi eesti keeles ja tema siis selle nii-öelda keskkondliku kuuluvuse ja omad erijooned kahtlemata sellega seoses on, mul on olnud võimalust vähemasti oma Sis kriitika uurimiste käigus võrrelda eesti kriitikat vene kriitikaga. Siis ma pean ütlema, et vene, vene kirjanduskriitika on kõigepealt palju emotsioonide rohkem. Ja see tuleneb juba vene keele niisugusest. Ta on ikkagi, ütleme siis, see kirikuslaavi nisugune kursus või keeleesitamise viis on oluliselt mõjutanud vaatust, on rohkem vene vene kirjanduskriitikas on olnud vähemasti viimasel ajal saanud jälgida. Aga vähemasti sel ajal, kui ma uurisin Eesti kriitikat ja võrdlesin vene kriitikaga, siis oli see vahe selgelt ilmneb. Nüüd ma olen, olen võrrelnud eesti kriitikat soome kriitikaga, see on üsna sarnane. Ja siin liigitub siis tõepoolest kriitika siis päevakriitikaks, ajakirjade ajalehtede kriitikaks, aga ka niisuguseks vahetuks siis arvustus praktikaks või kriitika praktikaks, mida Eestis on vähem ja seda ma kahetsen. Noh, kasvõi Peab olema raadio kahes ütleme Soomes on üsna üsna tihti ka nõnda kohalikes raadiotes räägitakse raamatutest palju rohkem. Mingi raamat ilmub siis on, stuudios on inimesed, kes vahetult nii-öelda jagavad ja need on kriitikud, kes on rohkem lugenud kirjandust ja, ja seetõttu nisugune kirjanduse vahetuva vastu võtma. Nii televisioonis, telekanalitel kui ka raadiokanalitele on palju laialt levinum, kui Eestis on ja seda ma väga kahetsen. Et, et siit ka soovitused ka raadios võiks rohkem olla seda tüüpi kirjandussaated, kus räägitakse otsestest tänapäeval mingit teost ja mitte ainult niisugused ajakirjatüüpi kultuurisaadetes nagu ope või siis nagu siis litter või Eesti raadios on muidugi ilusad kultuurisaated ja aga kirjanduse moodustab ühe osa. Ma eeldan, et just fragmentatsioone tooni võiks rohkem olla ka Eesti kriitikat. Kui ma nüüd mõtlen näiteks inglise keeles ilmunud kriitikale, mis on, mis on väga tugevalt institutsionaalne, on siis muidugi selles mõttes me oleme õnnelikus olukorras Eesti kirjandusteostest noh, niisugusesse kriitilisse valgusesse ja seetõttu nii-öelda tähistatava rolli satub kuskil nüüd on tohutu massiiv, muidugi ilmub aga ikkagi kuskil ütleme, 10 15 protsenti raamatutest saab nii-öelda esmase läbivalgustus ja nad saavad nii-öelda tähistatud kriitikas või teisel tasandil. Ühesõnaga, inimesed, laevad, aga nendel on võimalust kohe saada ka, kui nad tahavad, siis nad klikivad kuskil ja leiavad kohustuse selle kohta. Aga inglise kultuuriruumis, kus, kus ilmub tuhandeid ja tuhandeid raamatuid, isegi võiks öelda nädalas satub siis vaatluse alla üksnes küünemusta võrra teoseid ja selles mõttes võiks öelda, et sealsed väga palju autorid lihtsalt kirjutavad pimedusse. Nad kirjutavad siis teadmata ja nad nad kirjutavad ainult ühes suures lootuses, et teid, lugejad ikkagi on. Kuigi seal mõõdetakse seda lugemist teistsuguste parameetritega rohkem läbimüügi järgi ja nii edasi. Aga seal on ka lugejaskond siis suurusjärkude võrra suurem. Kui mõtleme näiteks kasvõi niisuguse fakti peale, et et juba ainuüksi india, kus on üle miljardi elaniku, eks ole, ja, ja kujutage ette, siis missugune on seal nende kirjutavate kirjanike seltskond, mis suurusjärgus see võib olla, kusjuures väga oluline on see, et sellest kirjanikkonnast Indias tähendab ühtset keelt seal mitu ühtset keelt. Kirjutavate inimeste hulk. On ka nad on ingliskeelset, muide, nad paiskavad seal inglisekeelsesse kirjandusruumi. Sadu ja tuhandeid kordi rohkem seda produktsiooni, nii et ühes mõttes me oleme ikka üks, üks, üks niisugune üks pisikene perekond ja, ja, ja, ja siin tulevad omad probleemid muidugi eestikeelse poliitika puhul, et, et kõik tunnevad kõiki ja, ja see seab omakorda teatud niisugused piirid. Aga see teeb selle meie elu niisuguseks intiimseks. Ühelt poolt mõnusaks ja teiselt poolt ka muidugi tülikaks. Ma tahtsingi küsida selle koha pealt, et kuidas siis kriitik ja teose loo omavahel kokku puutuvad, et kui pingestunud tegelikult see suhe ühe looja kriitiku vahel on, mida peaks looja kriitikast välja lugema, kas õpetussõnu, kuidas järgmist teost teha või mingit lohutussõnu, noh, et seekord ei tulnud hästi välja, et küll ta järgmine kord paremini teeb, mida ta peatselt väljund. Iga looja loeb kriitiku teosest välja oma võimalikku lugemismudeli. Ei enamat, see tähendab, kriitik esindab teatavat tüüpi lugemismudelit muidugi, mida rikkam ja haritum on kriitik, seda rohkem suudab ta oma arvustus siis arvustuses esitada neid erinevaid lugemismudeli võimalusi ja seda ka siis kirjanik sealt välja loeb. Aga kui ütleme hinnanguliselt näiteks kriitik heidab seal ette, et kirjaniku sõnakasutus on primitiivne teema käsitlus abitud, too siis sõltub muidugi kirjanikust endale enesekriitiline nivool. Üsna suur, siis ta teeb tööd endaga ja, ja püüab veendumusele, kas ta tõesti on teemakäsitlused abituks ta tõesti tema keel on siis labane siis triviaalne, kujundi vaene ja aga kui ta endale on selgeks teinud seda, et niisugune ongi tema käekiri, siis ta jätkab sellisena või, või kui ta on ise alles kujunemisjärgus, Sist otsib täiustamise võimalusi. Et ikkagi lugemismudelit, seda, seda loeb kirjanik välja ja ja ja nüüd ongi küsimus selles, et kuidas nad siis omavahel suhtlevad. Kriitika, kirjanik kui ta on lugenud arvustust enda kohta, kirjanikud on üldjuhul muidugi te võite lugeda alates ajakirjanik ütles, et ma ei hooli kriitikast. No see on täiesti ootuspärane. Siis loomulikult igaüks kaitseb oma, mina ruumi oma müüti ja teiselt poolt, et ta võib lihtsalt öelda seda, et ta kahetseb, et, et kriitik lihtsalt luges mööda tema teosest, mis on ka võimalik ja noh, mina ise kas või oma kogemusest võin öelda seda, et et ma ei ole enam kriitike. Võiks öelda, et ma olen kirjutanud vähemasti ühe romaani oma elus, kuigi iga inimene võib kirjutada ühe romaani oma elus, aga ma siiski olen vähemasti romaani kirjutamise käigus ja ka pärast selle romaani ilmumist. Jutt on romaanist lastekodu ise küll veendunud, et et see on, annab välja kõik romaani mõõdud, kuna ma olen ka ühtlasi kirjandusõpetaja ja, ja, ja, ja lugenud väga palju teisi romaane ja ühtlasi lugenud ka kõike seda, mida romaanide kirjutamise kohta on kirjutatud. Mitte kõike seda, aga vähemasti enamust. Nii et. Ma võiks öelda nende kohta, et ma olen ka kirjanik ja seetõttu ütleme ka minu romaani kohta ilmus üksjagu palju kriitikat ja võib-olla paari-kolme neist ma võtsin muidugi õppust, olen õppust, ütleme nii, et kui ma järgmise romaani kirjutanud, mida ma kindlasti üritan teha see on mul isegi praegu laual lõpetamise järgus, siis ma võtan seda arvesse ühelt poolt, aga teiselt poolt, et oli ka neid arvustusi, kus ma vähemasti tunnistasin endale, et see oli mööda lugemine. Ja ma ei läinud muidugi ütlema kriitikule, et kuule, sa lugesid mööda, kuigi ma tean kirjanikke, kes seda ütlevad ja isegi niimoodi, et nad riidlevad kriitikutega ütlevad, et sa oled mulle ülekohut teinud või et sa keerasid mulle käkki või et ühesõnaga, nad on olnud isegi niisuguseid juhtumeid, ka eesti kriitika loos, kus on kirjanikud ja kriitikud kaklema läinud kahekümnete aastate algul, kui ilmus väga palju niisugust kriitikat nagu väljetonistliku kriitikat ja ja eriti siis oldi väga ägedad, nüüd niisugust noh, sõnalahingud on peetud Eesti kriitikoloos, oi kui palju sellest on, Harald Peep, minu õpetaja ei kirjutanud. Nii et see, mis välja loetakse, on lugemismudel, selle üle võidakse vaielda, võidakse solvunud olla. Aga nagu kirjanikul puhulgi, siis kehtib seesama üldine põhimõte, et kõik, mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks. Kuidas on, kas kriitika on ta absoluutne selles mõttes, et kui ma loen kuskilt kriitikat arvustust teose kohta, kus tehakse seda täiesti maha, siis on mul veel mõtet minna, kas raamatukogust või poest raamat endale hankida näiteks, või kriitika on absoluutne, ta ütleb, ära pole mõtet, siis pole mõtet. No ma arvan, et et kindlasti selles mõttes üks lugeja ei tohiks poliitikat Ta päris tõe pähe tähendab. Absoluutset tõde ei ole ja selle kujundamine jääb ikka iga inimese enda hooleks südametunnistuse asjaks ja, ja kui ta selle on leidnud, siis ta ühtlasi ka vastutab selle eest. Nii et mind väga häiris mõni aeg tagasi, ma ei tea, nüüd vist enam ei ole, aga mind häiris näiteks areen siis meie ikkagi väga autoriteeti, kultuuritribüün Eesti Ekspressis, kus olid rubriik, oli niisugune rubriik kirjanduse koha pealt oli loe ja ära loe. Ma leian, et siin üks meedium kuritarvitas tegelikult oma oma opositsiooni ja selle all seda praktiseeritakse siiamaani. Seal on ilmunud nii nõndanimetatud Annoteerivad arvustused, mis tegelikult, millest osa kuuluvad nõndanimetatud ärapanemise žanrisse, kui üldse eesti kultuuris praegu on niisugune võrdlemisi madal ajajärk. Et see kultuur toitub väga sageli ära panemistest, ärapanemine on lausa nii-öelda mentaliteedi põhitunnusjooni siis seda tüüpi lahterdamine kriitikasse ära loe viib ka sageli ärapanemisele ja seda tüüpi kriitikat seal ilmus, kusjuures ise Annoteeriv ainult koosnes 10-st reast. Mis selle kohta siis võib öelda, aga vastupidi mina soovitan just nimelt see siis ikkagi noh, minna raamatukokku vähemasti raamatuga ja küsida seda raamatut ja kui olete juba kogenud lugeja, siis ta tegelikult esimese 30 lehekülje pealt võite öelda seda, kas see raamat. On teile lähedane, kas teda tasub lugeda, kas ta teid rikastab, kas ta käivitab teis endis sisemise dialoogi, mis on iga raamatu tegelikult noh, põhiline eesmärk, isegi siis, kui temal valiti lahutusliku kirjandust ja pead ikkagi tundma ka 31. lehekülje pealt, kas ta lahutab teie meelt võide, lahuta seda ja selle te saate umbes kätte, nii et raamatukokku tasub igal juhul minna. Kuna raamatut iseenesest on väga kallid, siis muidugi nende ostmine on, on vähenenud drastiliselt vähenenud, aga samal ajal ütleme, see valikuvõimalus, vabadus vabadus ja valikuvõimaluste hulk on väga palju suurenenud ja vaat siin tuleb jällegi mängu just nimelt see kriitiku olulisus, et kriitik peab arvestama sellega, et kui kui Eestis on jõudnud nüüd oma kultuurilises arengus sellesse järku, kus meil on raamatut ookean siis kriitik peab olema nüüd see, kes aitab meie nii-öelda valikute tegemisele kaasa. Ja siit tuleneb muidugi kriitiku väga suur vastutus. Selle mõttega me tänase koolitunni siit ka kahjuks lõpetama, meie aeg on otsas, aga suur aitäh Teile. Tallinna Ülikooli eesti kultuuri professor Rein Veidemann.