Täna 80 aastat tagasi toimus Estonia kontserdisaalis Tallinna Kõrgema muusikakooli avaaktus. Sooviavaldusi oli laekunud üle 500 vastavaid ehk peaaegu neli poolsada üliõpilast. Eesti vajas ja oli valmis oma muusikaliseks kõrgkooliks. Käesoleval nädalal juubelisünnipäeva nädalal kuulame hommikustes poole tunnistes saadetes kõnelemas Eesti Muusikaakadeemia minevikust ja tulevikust. Meie auväärseid, professoreid, Jaudoktareid. Nende kõrval anname põgusalt sõnaga tänasele tudengile. Professor Kuno areng, muusikaakadeemia või Tallinna riiklik konservatoorium meie elus ja teie selle maja elus süsteemis. Aastaid ja aastakümneid, eks ole. Olen kaotanud hea meel, et me istume praegu siin Eesti Muusikaakadeemia vastvalminud maja ühes klassis. Ja kui vaadata praegu seda rahvast, kes ringi käib, siis nüüd on tekkinud uus ilme näkku. Nad on kuidagimoodi omaks võtnud selle maja toreda aura ja, ja ma arvan, et see õhkkond kõrvuti erialase ettevalmistusega kujundaksid inimest, kujutabki esteetiliselt muusikut ja. Mulle väga meeldis, kui ekskolleeg ütleb, et kuule, siin näeb inimesi, siin saab rääkida, siin inimesed on hoopis teised näoga, nagu, kui nad olid Kaarli puiesteel ja rääkimata keemiast. Ja teiseks on minul hea meel, et ma olen üle elanud selle suure ootuse ajal, millal maja valmib ja, ja kuna tänavu aasta on endise konservatooriumi tänase muusikaakadeemia 80. aastapäev, siis kahtlemata ajajärk on olnud väga mitmekesine, väga sündmusterikas ja sündmusterohke. Ja kahtlemata räägime Eesti muusikakultuurist tervikuna siis kõrgharidusest, esimene Eesti Tallinna konservatooriumis ja tänasesse muusikaakadeemiasse on kahtlemata see asutus on mänginud väga suurt rolli. Lennult meenutada, kuidas see kõik sündis siis süüdi on siin kõigepealt Peterburi konservatoorium, kuhu noored eesti poisid läksid sajandivahetusel õppima. Mõtlesin kõigepealt Mihkel Lüdigi, kes tuli sellele mõttele teha aluskõrgkoolile Peterburi konservatooriumis Kossokovi järjest, saidi hariduse, paljude eesti heliloojad nagu martsa siis August ja Artur, Kapp ja, ja teised sammutega istun, peatalistid, need, see esimene Eesti professionaalsete muusikute põlvkond sündis Jaredas just Peterburis ja ja kui rääkida siin pärast hiljem Eestis kes nad alustasid, siis ka kõrku oli asutamisegampsis tekkis Tartus oli näiteks Heino Eller, samuti Peterburi pois tallinlased Artur Kapp, Peterburi poiss seal, kui erinevad nad olid. Ja selles mõttes siin on püütud kõigepealt minu arust, kui ma räägin Tallinna konservatooriumist, tänasest muusikaakadeemiast. Just ajad rahvusliku joontest ja muusikas ja see oli väga tugev, ütleme enne sõda, kui see oli kontsert, oli mul alles nagu kujunemisjärgus, siin tekkisid koolkonnad, kes siin tekkisid nihukesi suunda maha panevad ja suunda jälgivad professorid, kes Paulsen näiteks keelpilliosakonnas siis August Opmann kooli muusika ja oreli alal siis rääkida Anton Kasemetsast ja Juhan Aavikust näiteks siis need olid juba välja kujunenud niisugused autoriteedid, kes suutsid panna House professionaalsele muusikaharidusele. Ja kui nüüd järgset konservatooriumi vaadata, kus, ega mina juba ütleme 54.-st aastast olin tudeng hiljem 61.-st aastast nagu õnnestus õppejõuks saada, siis ka siin oli terve rida nisukesi väga tugevaid isiksusi kellel, kellel, kelle ees kaugelt võeti müts maha ja tervitati austatud professor, nagu Heino Eller. Nagu Hugo Lepnurme. Nagu Gustav Ernesaks, kui ma räägi koolijuhtidest ülivariste ja Tuudur Vettik siis need olid niisugused elavad eeskujud, keda me tudengipõlves austasime. Ja kui rääkida olid just koorijuhtide koha pealt, siis nüüd tagasi alates paljud asjad muutuvad väga selgeks ja arusaadavaks, millest me võib-olla Tollovi taibanudki midagi. Olles tudengitudengitele siin minu arust nad olid kõik väga suured praktikud, näiteks need kolm kelle najal tänane koorijuhtimise ja kogu kooriliikumise traditsioon seisab. Vetik varist, Ernesaks. Ma ei ütleks, et nad oleksid olnud niuksed. Noh, raamatumetoodika järgi õpetajad ei, nad tulid siia tundi koolide juures tõid need hädad ja rõõmud siia klassi ja, ja püüdsid meid viia just praktilise elu rööbastesse ja just sellel praktilisel sihukese. Ja, ja noh, tähendab, ühesõnaga, praktiliselt kogemuste najal nad neid õpetasid ja see on minu arust väga-väga väärtuslik, väga tähtis. Ja kui vaadata edasi näiteks see töö, mis nad siin tegid kasvatades uut põlvkonda, ei olnud mitte siin maja sees, vaid nad olid kõikjal, nad olid igal pool, nad olid kooli tulles, nad korraldasid laulu, pillasin tald võitlust Eesti koorimuusika eest nendel rasketel, aga ta pidi laveerima. Mäletan ühte väga selgelt nisukest vaidlust. Gustav Ernesaks, aga kui ma olin juba tema kolleeg grammi juures ja kui sai asju arutatud näiteks ka kavade koostamist suhteliselt pime laulupeo puhul ja kui sai joriseda kuule, et kas neid peab ikke nii tagajärgi Nendele võimumeestele, tot loeti protsente, palju on nõukogude muusikat, palju on töötemaatikat, palju ideoloogilisi lugusid? Muidugi nad võitlesid selle vastu, et et neid vähem oleks, aga samas ükskord Gustav Ernesaks, plahvatused, no kuule vaat sellised, jookseme siis pead vastu seina lõhki ja mis siis edasi saab? Tähendab, ta oli minu arust samasugune mees, mis pärast tänaseks on nii populaarne ja no ka Jüri valesti ja vetika niuksed, keda meie vanem põlvkond tunneb ja teab väga hästi, et nad oskasid siiski olla poliitikud oskasid säilitada Eesti kultuuri, Eesti koorilaulu, eesti muusikakultuuri läbi laulupidude, läbi klassitundide, kus nad meid kasvatasid. Ja ei ajanud mitte laeva otse vastu karile, vaid oskasid laveerida, et säiliks laeva meeskond, säiliks laev tervikuna. Ja minu arust see oli väga tark, tark poliitika ja mitte ainult nemad, vaid seda, arvan, et ka teised erialadel tehti niisugust Eesti muusikakultuuri säilitamise mõttes siukest, alalhoidlikku ja edasiviivat niisugust joont arendati, kuigi oldi võib-olla, noh, ma arvan, et ega keegi nii väga ei lootnudki midagi ajal, sest kõik see tuli meile kätte väga järsku, väga ootamatult isegi ja headseni läks. Ja kui vaadata, noh, kui ma rääkisin eeskujudest ja, ja selle majandusüksustest austatud professoritest, siis kahtlemata kui jällegi räägi koolimuusikas, siis väga oluline kuju minu jaoks kui ma siin õppisin ja kui ma ka sideme pahalvastasime, pedagoogilist tööd on Arvo Ratassepp. Temaga me olime väga head sõbrad ja oli mees, kes püüdis uuenduste poole ja mulle meenuvad kuuekümnendat aastat siin, kui ma just olin tulnud siia värskema verivärske õppejõud, kes midagi ei osanud ja kes võib-olla oma tudengite peal midagi ei olnud suutnud targemaks saada. Kuidas need uuendusliikumine hakkasin toimuma just Varssavi kaasaegse muusikafestivalil, Varssavi sügiste impulsside kaudu ja see oli põnev aeg, sellepärast et siin konservatooriumis kees niisugune antagulistlik suhe tudengite vahel. Kes ühend olid, aga pooldasid seda uudised jällegi vaidlesid vastu ja siin oli põnevaid niukseid, arutlusõhtuid ja vaidlusi ja ka mitte ainult koosolekud või kokkutulekut, vaid täitsa tavalised õppetöö käigus arutleti, käidi palju kontserditel ja mäletan, millist värsket hõngu teid sümfooniakontsertidel tõi näiteks Roman maksab, kui ta tõi siia Šostakovitši sümfooniad, mis tol ajal meie kõrvadele kaunis niuksed harjumatult ja inimestele harjumatu, et ma tean seda, seda võib Roman Matsav tänagi veel väita, kuidas ta võitles orkestriga üldse ühte või teist lugu viia sellisel tasemel seda sünnib ette kanda. Ja ka õppejõudude seas oli. Tal ei olnud niisugust niisuguseid autoriteetne, kes väga skeptiliselt suhtusid kõigele uuenduspüüdlustele. Aga õnneks oli siin tekkimas niukene noorte vihaste meeste meeste seltskonna, mõtlen helinat, mõtlesin Jaan Rääts instrumentaalmuusika osas. Siis tulid Moskva konservatiivist noor ja niisugune energiat täis Veljo Tormis siis rääkimata, Arvo Pärt, kes lõpetas konservatooriumi Kuldar Sink, Heino Lemmik. Sõidan, eksime mehi, kes hakkasid muusikat kirjutama, uutmoodi samuti instrumentaalmuusikas, oli, tähendab ja see läks. Ühesõnaga, hakati totaalselt eirama, ütleme seda kõike, mis oli seni olnud meloodia, niukene, romantiline stiil ja võib-olla mindi liigaga kaugele, selles mõttes igasuguseid eksperimente tehti, siis sündis ka näiteks tänane Tallinna kammerkoor, kes oli algul ütleme, nihukeseks baaskooliks heliloojatele, kes kelle peal siis nagu püüti või eksperimenteeriti samuti minu arust näiteks Veljo Tormis ja teiste noorte heliloojate. Nii üles upitamisega või nende toetuseks oli Arvo Ratassepa koorile Teaduste Akadeemia mõlemad koorid. Ma mäletan seda, kuidas ma 65. aastal Ernesaks kutsus mind RAMi legendiks ja kui ma poolkogemata sattus minu kätte Tormise Hamleti laule ja missugust vastupanu avaldas kool selles, et nad polnud enne kunagi niisugust muusikat laulnud. Õnneks seda vastupanu suutsin siiski ületada ja see tulemus oli plahvatuslik, see oli jällegi ka meeskoori repertuaari suhtes andis võimaluse, tähendab, uutmoodi mõelda muusikas ja väga tore, et koorimuusika jäänud mitte mingisuguseks vaeslapse osas, ossa selles mõttes ta päris südilt sammus instrumentaalheliloojate taotluste ja püüdluste ja otsingutega. Ja minu arust see protsess käis kuni nõukogude aja lõpuni päris aktiivselt ja väga toredasti. Ja võime rääkida, et näiteks kui koorimuusikat jälle võtta, siis on tekkinud meil on üks maailma helilooja Veljo Tormis, Arvo Pärt keda veel sinna juurde panna, aga see oli juba ka midagi, sellepärast et Veljo Tormise kuigi ta polnud Tallinna konservatooriumi kasvandik, aga ikkagi. Ta peab oma õpetajateks näiteks Mart Saart, kes samuti on konsultuurime õppejõud olnud Cyrillus Kreegi, kes on suunanud, pole eesti rahvalaulu õigele käsitlusele ja niimoodi, küll aga samu printsiipe jälgides. Ja kui nüüd rääkida tänasest päevast, siis mul on sihuke tunne, et et uuema ajaga on tekkinud siin ka nii tudengite kui õppejõudude seas on niisugune tore auramis, peaks andma väga häid tulemusi ja ükskord lõpuks oleme sattunud või sellisesse olukorda, kus kogu pere on koos ja ja ma arvan, see niisugune ühtehoidmise tunne peaksin kasvama ja ja et viidaks koos selles majas ja mõeldaks mõeldaks tuleviku peale, mis saab eesti muusikast? No ega päris nutta ega viriseda ei maksa, minu arust see protsess läheb loomulikult ja ja ma arvan, et need tänapäeval on küllalt palju neid tarku päid siin majas, kes suudavad noori tudengid viia õigetele radadele õigetele suundadele. Just Eesti. Selle sõna kõige laiemas mõttes edasise hea käekäigu nimel oma teadmisi täiendama, arenema ja elus edasi minema. Aga professor Kuno areng. Te rõhutasite seda, et konservad toorium oli omamoodi taimne tsentrum, muusika, vaimne tsentrum. Kas ta suudab seda ralli võida pidada? Iga on see endastmõistetav. Aga muidugi seepärast, et ma ei saa üldse võrrelda ja noh, puht ka tehniliselt ja puht niisuguse majandusliku baasi mõtted, mis meil praegu on kuivõrd lihtne on minna praegu raamatukokku ja sealsamas teha paljundusi või võtta seal CD-plaat ja igas või paljudes Lektooriumides on aparatuur sees. Tähendab, võimalused on, kiiks võiks olemas ja ma arvan, et et siin ei ole üldse küsimus selles, et aga õnneks ta ei ole juba täna aga kahtlemata restoran Tallinn on õiged mõtted ja nad taotlevad ja püüa püüdlevad selle poole, et tõesti see maja muutuks üheks niisuguseks Eesti mitte ainult taimelavaks, kes kes kasvatab uusi professionaalne ükskõik mis erialal, vaid et siia koondus ka niisugune muusikaline mõte ja, ja et eesti rahvas tajus, et on olemas muusikaakadeemia, kus hea tahtmise juures võib ka head nõu ja abi saada, sest minu arust on käivitunud siin ju näiteks pedagoogide täiendusõpe, mis täna oli, ma nägin, oli koridor rahvast täis, kes siia pürgisid, et loengutest osa võtta ja oma kvalifikatsioonil täiendada. Mitte ainult et me siin oleme kuidagi suletud ringi ja suletud ühiskond, kes teeb kõrget kunsti ja ja see tavaline inimene, kes elab meie ümber, sellega pole meil pistmist ei, siin on väga palju projekte, mis haaravad ka just pedagoogilist sfääri kus pakutakse, see tähendab täiendavaid võimalusi ja, ja samas väga Dorary, kui meil oli maja avamine, siis korraldati Eesti muusikafestival kammersaalis. Jah, kahjuks meil ainult väike kammersaal suur saal jäi ehitamata, aga tahaks loota, kunagi valmis saab. Saali Need saalid olid puupüsti rahvast täis, tuldi kuulama ja ma arvan, et kontserdipraktika, mis hakkab siin olemas, kontserdite sarjad, võib-olla, ja need muutuvad eesti kontserdi kõrval küllaltki tähtsateks sündmusteks ja ja noh, kõigepealt esinemispraktikat saadakse ja selle kaudu selle kaudu ka tutvustaks rahvale, mis siin majas tehakse, see on avatud kõigile avad, kes, kes tunneb huvi selle asja vastu. Ja nüüd ma arvan, et siin ei ole mingit probleemi selles, et ta ei kujuneks. Ainult küsimus on selles, et ta võimalikult rohkem muutuks avatuks ja, ja läheks rahva sekka kogu oma olemuse kogukonnaga kogu selle protsessiga, mis siin majas toimub. On üks tavaline esmaspäeva õhtu ja ma sisenen päris juhuslikult ühte klassi. See on klaveriklass ja kimpe nõiuti harjutamas. Et me võiksime saada Põdder. Ja minu nimi on meriinovahend. Õpin klaveri eriala teisel kursusel. Kelle juures kepike. Valdur Ruthi juures. Marina, ma tahaksin teie käest küsida. Te olete neid teist aastat ja teie oma silma all. Nüüd on toimunud see koliminega siia uude majja. Kuidas teie selle uue maja vastu võtsite? Alguses oli päris raske, mulle tundub nii võõras kuidagi külm nagu on ka hoone. Ja mulle eriti ei meeldinud, ausalt öeldes, ega pärastpoole hakkas järjest rohkem meeldima, täitis nagu mingi uue auraga. Ja praegu ma ütlengi, et ma olen täitsa vaimustuda sellest uuest majast, et on niivõrd mugav. Ja noh, ei tahaksite meenutada seda Kivimäe baraki barakki. Öelge nüüd, et teie enda eluplaanidest ja oma mõtte ja oleviku seostest selle erialaga ja meie õppeasutusega, kas te tahate saada solistiks või õpetajaks või üldse mis, mis pärast tulite siia õppima? Minu elukäik nagu muusika võrdlemine muusika poole on üsna ebatavaline, sest ma ei tegelenud sellega nagu lapsepõlvest saadik, aga tulin hoopis tehnikaülikoolist üle alguses otsa kooli ja nüüd ma olen siin muusikaakadeemias. Lihtsalt nii-öelda südamekutsumuse pärast Pealt armastan muusikat ja ma isegi veel ei tea, millega hakkan tegelema pärastpoole. Muidugi, klaverimäng on minu kõige suurem armastus ja ma katsun palju harjutada, kuigi mul on vähe kogemust. Aga muidugi tahaks mängida edaspidiselt nii palju, kui see võimalik on, aga ma arvan, et eks elu määrab ise, mida tegelikult tuleb teha. Ja milleks me üldse siia muusikaalale sattunud olen. Mind väga huvitab töö televisioonis või raadios, mille peale ma olen palju mõelnud, aga kahjuks pole veel mingeid ühendusi võtnud kellelegiga. Et mind väga huvitab muusika, ajalugu, millest ma väga, mida ma tahaks õpetada teistele ja millest tahaks rääkida ja võib-olla ka mingeid mõtteid ja seoseid tutvustada. Nii et praegu klaveri õping on teil nagu tee suure muusika juurde ja konkreetsemad plaanid. Võib-olla veel tulevikust tulemas. Jah, ma arvan, teil on õigus. Praegu ma olen nagu. Püüan lihtsalt tutvuda selle maailmaga, minagi natukene võõras maailm, võib-olla see muusikamaailmad on niivõrd sügav ja niivõrd lõputu, et ammendamatu, et ma ei oskagi veel arvata, mida ma hakkan tegema tulevikku selles suures maailmas, et teiste eks ma ise, ma arvan, süda ikka näitab, mida tuleb teha ja. Aga öelge, kas see kool Muusikaakadeemia osutus niisuguseks, justkui te siia tulles arvasite ja annab ta omalt poolt maksimumi ja, ja ühesõnaga, annab ta teile palju. Ma arvan küll, see oleneb sellest, kui palju sa ise seda võtad. Sest et võimalusi on tohutult. Aga kui inimene viitsib õppida ja siin on palju, ütleme, helimaterjaliga salvestisi, raamatuid videomaterjale, kui sa tahad ise harida ennast, siis on suured võimalused. Muidugi ma ütleks kõike head nende loengute kohta, mis siin on, need on väga huvitavad minu jaoks. Ja need õppejõud on väga haritud ja intelligentsed inimesed. Väga head inimesed, ei teki mingeid selliseid inimlikke komplikatsioone. Üldiselt ma alguses tulin siia koolimuusika erialale ja see oli natuke võõras minu jaoks, et noh, õnneks ainult laerisse üle ja siin ma tunnen, et ma olen nagu oma kodus või noh, selle õige ala peal. Jah, see kool mulle väga meeldib igas mõttes, nii inimlikult kui ka erialalises mõttes. Võib-olla võiks olla rohkem sidemeid välismaaga väliskõrgkoolidega, kuigi siin on muidugi meistrikursuseid palju, suhteliselt palju, aga võiks natuke rohkem olla, ma arvan, igasugu tudengitega suhtlemise ja võib-olla et me ise saaks ka reisile kuskile välismaale, nendele mõnedele kursustele rohkem kooli poolt organiseerituna mitte oma pooldajatele on suhteliselt kallis. Kuidas on siin tudengielu ja kas teie olete Tallinna tüdruk või teatega ühiselamus või korteris kusagil Ena? Praegu elan Tallinnas ja kuigi ma olen pärit Moskvast, tegelikult olen seal sündinud ja üles kasvanud tudengielu, nagu võrrelda näiteks tehnikaülikooliga, siis tudengielu siin ei ole üldse olemas nii-öelda pidusid ja selliseid ühiseid ettevõtmisi, nagu meil seal oli kuskile välja sõita maale ja saunapidusid. See oli väga meeldis, seal ma ütleksin. Ja sellest on muidugi ma tunnen väga suurt puudust, aga need inimesed, kellega ma õpin koos, need on ääretult kenad. Ja noh, kõik meie, eestlased ikke kuuldavad muusika ümber nagu kogu kuhugi sellest ei pääse ikka õpilased ja kavad mida me mängime ja igasugu heliloojatest. Erialaline jutuajamine vaimsetelt teemadel muidugi ka. Aga see on huvitav, et kui sa oled ikka muusikainimene, oled lõpuni muusikainimene jäänud, millestki muust ei saa nagu mõelda ega rääkida. Niigi kogu aeg ei ole selle supi sees. Hommikust õhtuni kas tudengite enda teha oleks midagi ka ette. Et siin natukene silmaring oleks ka laiem ja teistsuguseid tegevusi olla lööte ise käed külge, sellele. Et ma arvan, et klaveri üliõpilane ei ole õige tegija sellel alal tohutult palju harjutamist, et lihtsalt ei jõua ausalt öeldes mitte midagi teha, et noh, minu päev on, ütleme, ma tulen siia kuskil üheksa või 10 hommikul, lähen kinno õhtu ära ja see on iga päev noh, laupäeval lähen kell üheksa ja pühapäeval. Ja kui sellised pikad päevad on, siis lihtsalt ei jää aegagi teadmistega mingit ja noh, jõudena mingist pilutamist mingiteks üritusteks. Et nii, et ma ei tea eriti tahtmist ei ole enam kirjutada, sest nii palju tööd on, nii palju on teha, et ei jõua lihtsalt mõelda selle peale On teil tunnet, et nüüd olete õigel liinil ja, ja selle peale jääd enam tehnikaülikooli peale ei mõtle. No vahest ma muidugi mõtlen, mida ma kaotanud olen, et rahalises mõttes, et muidugi praegu mulle seal palgal, kui ma seal oleks lõpetanud tehnikaülikoolis, ma õppisin seal majanduse erialal ja päris heal suunal oli marketing ja välismajanduse suunal. Ma arvan, et noh, raha ei olegi põhiline selles elus ja see, mida ma sain, mõtlesime, hing sai muusika kaudu. Ma arvan, hindamatu minu jaoks on hindamatu kogemus ja isegi kui ma tulevases elus ei hakka võib-olla otseselt muusikaga tegelema, ütleme ei mängi ega võib-olla ei õpeta, aga siiski noh, ta minu südamesse jääb alatiseks ja võib-olla isegi hobina. Tegelen sellega ja katsun alati kuidagi oma tegevust ühendada muusikaga, nii palju, kui see võimalik. Marina, kas te olete eesti perekonnas, teil on täiesti laitmatu eesti keel. Ma olen seda perekonnast, nagu ma ütlesin, et ma kasvasin üles Moskvas ja eriti palju kokkupuude teise keelega mul ei olnud. Mul isa elab Eestis ja ema elab Moskvas. Nagu kahekodulaps olemine. Saimegi niimoodi korda, oleme Moskvas kord Tallinnas. Aga siin eesti keel eesti keele omandas kuidagi ise öelnud, et kuna ma suhtlesin eestlastega isaga kasutamentidel kuidagi tülist. Aitäh. Ma ei taha praegu pigem aega viita, kuigi juba hakkakis 10. õhtutund kätte tulevad nii palju jõudu ja, ja edu jääb kõikide soovide täitumist. Sõrdena teile.