On seitsmeteistkümnes jaanuar algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Nii nagu välja kuulutatud täna tuleb juttu antiik Koolist pedagoogikast, Harrehitusest, kasvatusest. Teame, et antiikaega on andnud Euroopale õige palju ja õige mitmes valdkonnas. Võtkem teater. Olümpiamängud, filosoofia, epased aga eriti palju tundub mulle, oleme üle võtnud antiikaja Vana-Kreeka ja Vana-Rooma pedagoogikast ja koolist. Võtkem kas või terminoloogia pedagoog peda loogika. See on tulnud vanakreeka keeles, sõnas Bay ta kookoslapse saatja last kooli saatnud ja tema õppevahendeid kandnud tavaliselt muuks tööks kõlbmatu vana hori. Nii oli see klassikalises Ateenas. Hellenismi ajal ja Toomas pedagoogi maine ja positsioon mõnevõrra tõusid. Nad ei olnud enam niivõrd orjad vabaks lastud. Aga siiski ta oli ühiskonna hierarhias kaunis madalal positsioonil. Või sõnakoor. See tulevat, sõnas lee jõudeaeg vaba aeg, mil noored mehed võisid teoreetilise õpetuse ja õppimisega tegeleda. Siit tuleb, sõnas hoola õpetaja ja õpilaste kokkutuleku koht. Ja see on omakorda andnud õige paljudesse Euroopa keeltesse kooli skool, soole, Škola, Koulu. Ka meie kool on sealt tulnud. Võtame Cathedra kõrge seljatoega õpetaja tool. Me ütleme praegu kõrgkoolides on õppetoolid kadeda tõlge eesti keelde. Õpilastel tuli istuda järidel ilma seljatoe Ta järidel või siis pikkadel pinkidel koolilaudu antiik ei tundnud, kirjutati põlvedele pandud plaadikesed või ka professor. Roomas võeti kasutusele avalik õpetaja eelkõige retoorikaõpetaja, seega siis juba hariduse kõrgemal tasemel. Keskaegse ülikooli kaudu on see professor lugupeetava tiitlina jõudnud meieni ja võtame kasvõi keskaegsete ülikoolide ladinakeelne terminoloogia, dekaan. Rooma armee kümnev dialekte Chnus. Lektsia loeng saksa keeles, difoorlee song, otsene tõlge. Matrikkel üliõpilaste nimekiri, sinna sissekirjutamine oli imm, matrikule seerimine ja kustutamine. Eks matrikuleerimine stuudioosus pursa jaani. Nii et on põhjust, miks neid vanu asju pedagoogika ja koolivaldkonnas meelde tuletada. Alustaks Ateena, aga. Ta oli orjandusliku demokraatia näidispoolis linnriik kus põhiline majandustegevus oli käsitöö, kaubandus, aiandus, justata teenas loodi foi niiklastelt laenatud tähestiku alusel 24-st kirjamärgist koosnev kreeka tähestik mis oli küllaltki kergesti omandatav. Niiet pahade meeste hulgas muutus kirjaoskus Ateenas, aga ka mujal Kreekas. Kaunis üldiseks. Linakasvatussüsteem toimus järgmises rütmis. Kuni seitsmenda eluaastani kasvas laps kodus ema või hoidja hoole all. Seejärel pandi ta kooli, aga mitte riikliku kooli, vaid erakooli õppima kirja lugemist ja näppudel arvutamist. Koolis olid kahte liiki õpetajat grammatistid gramma kirjutama siis filoloog, kirja õpetaja ja kitarrist muusika Oulu. Jaga kirjanduse õpetaja. 13.-st 15. eluaastani õppisid Ateena poisikesed ballestrates sarnanevad meie spordiga koolidele. Need tegutsesid sammaskäikudes ja tegeleti kehalise kasvatusega keha laienemisega. Hiljem roomlased ütlesid Jomens In corpore, Sano terves kehas olgu terve vaim. Jõukamata orjapidajate pojad õppisid pärast palestrat veel kaks, kolm aastat gümnaasionis kus kehalisele kasvatusele lisandus filosoofia ja poliitika. Gümnaasiandid olid tavaliselt riigi ülalpidamisel. Muide, tuleb sõnast gümnos, mis tähendab kreeka keeles alasti gümnastika oli võimlemisharjutuste sooritamine, lasti ja koht, kus seda tehti, oli siis gümnaasi on ütleme, gümnaasium, kuigi meil alasti seal viibimist loetakse moraalivastaseks. Ja lõpuks õige vähesed tegid läbi 18.-st 20. eluaastani effeebi teenistuse, mida koogika ajaloolased on võrreldud, nagu meie tänapäeva sõjakooliga ohvitserikoolitus. Sind valmistuti sõjaväeteenistuseks. Lõpule anti pidulik tõotus olla valmis võitlema poolise Isamaa ja Kreeka jumalate eest. Nii et Ateenas oli ühendatud kehaline ja vaimne haridus. Ja teoreetikud ütlevad, et ainuke ana, milles neil vajaka jäi, oli ettevalmistus käsitööks. Seda põhimõtteliselt põlatis oli orjade või vabaks lastud tegevus riikliku programmi ei tuntud, küll oli välja kujunenud traditsiooniline, ent tsükleos paid ja see on siis noorte või laste Rõng üldhariduslike teadmiste süsteem, mida hiljem keskajal ja ka Roomas hakati nimetama septem artes liberales seitse vaba kunsti ja need jagunesid kolmik teeks ehk riiviumiks grammatikaoskus õigesti kirjutatud, toda retoorika oskus õigesti suuliselt väljenduda ja dialektika ehk loogikaoskus õigesti mõelda. Ja kõrgem aste oli ikka plaat, riivium, nelik, tee aritmeetika, geomeetria, astronoomia, kalendriteaduse tähenduses ja muusika, mida täiesti põhjendatult loeti ka matemaatiliste teadmiste hulka kuuluvat. Nii palju siis sissejuhatuseks. Säde ärime laadi. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun nüüd teine Kreeka linnriik, mis etendas määravat osa Vana-Kreeka ajaloos Salist Sparta Peloponnesose poolsaarel merest eemal asuv Põllumäe tähenduslik linnriik poolis. Võimu olid siin saanud sisserännanud toorialased. Aga nad moodustasid kogu elanikkonnast alla 10 protsendi, on öelnud nii. Seitse, kaheksa protsenti suutsid aga hoida kuulekuses. Ülejäänud 90 protsenti Ateenas oli riigiorjusse riigi orjad allaheidetud rahvast, Heloodid ja poolvabad Berryoigist. Kasvatus oli väga sõjakas militaarne. Ses partale oli rahuaeg vaid ettevalmistus sõjaks sõjakäiguks. Ja seetõttu õpetus ja kool meenutasid palju rohkem sõjakooli kui Ateena omad. Kogu Sparta elu juhtis riik ja selles mõttes võime rääkida antiikaja totalitaarses süsteemist. Rõhutati, et spartalane mees peab oskama käskida aga veelgi enam peab oskama käske täpselt täita. Kogu kasvatus oli sellele suunatud ja kas sellele allutatud juba vastsündinu saatus oli riigi määrata. Vanemate nõukogu otsustas kas jätavas sündinu ellu või hukata. Hukati mägedes või metsades. Spartiaatidel oli tavaaeg-ajalt ilma mingi välise põhjuseta ainult hirmu külvamiseks mõrvata tugevamaid Heloot riigi orje. Need toimusid nõndanimetatud krüptei headel jäis noortel Spartiaatidel õpilastel lasti seda teha. Seitsmendast eluaastast võeti laps ära vanematelt ja pandi riiklikku kooli õppima harjutus tema kasvama ja seal ta oli 10 11 aastat. Neid treeniti hästi. Anti kehalist karrastust ja õpetati relvade käsitsemist. Nad pidid käima kerges rõivastuses nii külmas kui kuumas. Neile oli keelatud sooja veega pesemine. Toit oli sihilikult napp. Olmes partalik. Nad pidid harjuma nälga, jäänu väsimust ja kannatusi taluma. Teinekord anti meelega niivõrd vähe toitu, et Sparta poisikesed pidid toitu varastama, aga niivõrd osavalt varastama, et vahele ei jääks. Jäid vahele, peksti halastamatult. Palju pöörati tähelepanu kehalistele, harjutustele, ratsutamisele, ujumisele, ooda ja kettaheitele jahipidamisele armid vermet, sinised laigud kehal loeti poisikesel otsa aumärkideks mehisuse märgiks ja kui talle peksa anti, siis tuli tal seda taluda vaikides. Vaimsed võimed jäid sellise süsteemi juures paratamatult tahaplaanile. Arvati, et sõdurile piisab, kui ta oskab lugeda, kirjutada, natuke ka arvutada ja hästi lakooniliselt lühidalt väljenduda filosoofiat, kirjandust, retoorikat, peeti Sparta lastel täis ebavajalikeks. Aga huvitaval kombel õpetati muusikat Seebeedi innustama, võitlusele kasvatama, patriotismi marsilaulud liitsid spartalase ühte. Kui laul huulil, mindi lahingusse Puidega tüdrukud said relva väljaõpet, sest olid mehed kuskil kaugemal. Sõjakäigul pidid Nemad füüsilise jõuga orie kuulekuses hoidma. Pealegi kehalised harjutused tegid tüdrukut tugevateks. Tulevased tugevad ja terved emad aga olid suutelised sünnitama terveid järglasi. Sparta kasvatuseks erivorm oli poiste ja meeste ühine laudkond söömisel. See oli väike sõjaväeüksus allüksus, kes sõi koos nimetati sessiitjaks sellist söömist. Siin anti noortele riigi poliitilist informatsiooni. Neile esitati poliitikasse puutuvaid küsimusi ja poisid pidid neile lühidalt ja kiiresti vastama. Rõhutati, et isiklikud huvid tulevad ilma mingi kõhkluseta riigi huvidele allutada. Muide, sessiitjale toidu pidi igaüks kaasa tooma. Huvitav oli ka see, et riigis tohtis lahkuda ainult eriloal. Ei olnud sellist liikumisvabadust Nagoli Ateenas. 18 kuni 20 aastased poisid olid nii sõdalase kandidaadid, effeebid, need pandi orje valvama ja siis võetud pidulikult vastu sõjameeste rivi olid nad 10 aastat sõdurid. Sõduriseisuses võidi küll abielluda, aga elati põhiliselt perekonnast lahus ja alles kolmekümneaastaseks saanud spartalane võis siis tsiviilellu tagasi pöörduda, nii palju, kui seda oli, nii palju siis Sparta kasvatusest. Ajava tolli jätkab Hillar Palamets, palun. Rooma koolisüsteemi jäljendas jämedates joontes Kreeka kõige rohkem Ateena oma algkooli nimetati Rooma impeeriumis loodus. Ja algteadmiste õpetajaks võis saada igaüks, kes ise oskas lugeda, kirjutada ja pisut arvu. Teda peeti käsitööliseks Tairis mingi ruumi ja avas seal nagu iga teinegi oma töötoa. Mingit Rooma linna või rooma riigipoolset regulatsiooni või sekkumist algõpet tusse ei olnud. Poisid käisid algkoolis seitsmendast 12. eluaastani, õppisid lugema, kirjutama ja arvutama. Õpetaja nimetusega malt mister loodi, oli sageli vabaks lastud ori, kes ka Roomas kuulus ühiskonna madalamates kihtides ja perekonnas lapsi. Õpetava horia nimi oli Kreeka eeskujul Pädagoogus. Lugemisharjutusi tehti Rooma tekstid eelkõige 12 tahvli seaduste alusel. Neituubiti pähe rütmiliselt, lauldes ühises taktis. Kirjaoskus oli vabade roomlaste hulgas küllalt levinud. On teada, et juba teisel sajandil enne Kristust anti Rooma armees märgusõna parool leegionäride-le edasi mitte suuliselt, vaid kirjalikul kujul. Saarealadelt oli mõni uus leegionär saabunud, kes ei osanud lugeda, sest teda peeti õigemaitsiks. Lugema õpiti aeglaselt, veerides kirjutati metallist stiirlasega vaha tahvlikesele. Stylos üks ots oli terav, teine lame, millega sai kirjutatud kustutada. Siit on tulnud ju meie sõna. Steel arvutamisel võeti julgelt kasutusele sõrmed ja varbad abivahendiks. Kooli room oli lihtne. Sööbliks vaid istmed ja õpetaja kõrge seljaga tool, kaathedra tänava poolel riputati kardinad või mingid kotiriidetükid. Et tänavalt möödujad ei uudistaks liiga palju sõda, mis klassis toimub ja et lapsed ka välja ei vahiks. Teada, et teinekord viis Rooma õpetaja oma karjavabasse loodusesse paninad istuma kraavipervele või künkanõlvale varju puude alla. Ja õpetas, seisja pahandas poistega, need olid poisid nagu poisid ikka, tekkisid koerust ja pälvisid selle eest kehalise karistuse. Nii et õpetaja tavaline löögiriist oli pilliroost, kepp või joonlaud, see oli nagu tema amet tunnus. Nii palju siis rooma koolist. Algatuseks. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Antiikaja autorid märkisid, et kool algas vara ja lapsed läksid kooli enne kukke ja koitu, kui ülejäänud rooma lind veel magas. Koolipoissi saatis ja kandis tema kummalist portfelli teener jõukamatel spetsiaal nori kreeka Bay Taagose variant, mida Roomas nimetati kapsaariuseks. Nimelt portfelli aset täitis seal puidust või ka nahast tehtud ümmargune ämber kapsa. Ja sinna pandi. Ärge nüüd arvake, et eesti sõna kapsad kapsaks tehtud õpikud, vaid kirjarullid viib Leonid. Kogu õpetus toimus koolis, koduülesandeid ei tuntud. Laps käis kodus lõuna ajal söömas, ühistoitlustamist koolis ei olnud. Suvine koolivaheaeg oli küllalt pikk, peaaegu neli kuud algas juunis ja kool uuesti algas oktoobris, kui ilmad olid juba jahedamaks läinud ja kergendasid seda koolitööd sagedased religioossed pühad. Esimesel sajandil enne Kristust loetleti neid 62 vaba päeva pühapäeva aastas need aega lõõgastumiseks. Solist. Antiikautoreid kurdavad, poisid nagu poisid ikka teevad koerust, mängivad igasuguseid liikumismänge. Vanemas eas jagunevad jõukudeks, jõugud kaklevad omavahel. Teinekord peegeldusid sellises jagunemises vanemate poliitiline vastasseis. Mõnigi kord tegid poppi, teesklesid haigust, nii et võime öelda. Koolipoiste osas ei ole ka midagi täiesti uut, et päikese all. 12.-st 16. eluaastani läksid Rooma vabade pojad grammatika kooli. See oli juba esinduslikum asutus. Mitu ruumi. Seal oli kujusid, bareljeef pilte Homerose eeposes, stseenidest, kuulsatest poeetidest ja teadlastest oliga mööblit. Tänava poolne külg oli avatud nii, et möödakäijad vaatasid sisse ja laste vanemad astusid sageli grammatika kooli ja jälgisid, kuidas tunda anti. Nii et oli tegemist tõelise avatud kooliga. Siin õpiti Homerose poeeme, rooma kirjandust, mütoloogiat loeti deklameeriti, tehti kirjalikke harjutusi, ka ajalugu, minevikku õpiti, aga seda ei peetud võrdväärseks aineks kirjandusega. Kirjandus oli tähtsamal kohal. Õpetus toimus kahes keeles kreeka ja ladina keeles Est varasemates klassides, et kreeka keelt kätte saaksid. Rooma orjapidajate lapsed oli kreekakeelne õppus. Hiljem hakkas domineerima ladina keel. Domineeris õpetaja monoloog ja selle kohta tehti vaha tahvlikestele märkmeid õpilastele anti sõna harva. Küll aga pidid nad tegema grammatikakoolis kirjalikke harjutusi, koostama kirjandeid. Ja 16 aastastele. Saabus retoorika kooliaeg seal meil juba nagu keskkooli lõpetamise järel mingi kolledži taoline. Et omandada oskusi, esineda kõnedega, koosolekutel, poliitiliste kõnedega kohtus kohtukõnedega. Nii et sellel retoorika kooliõpetusel oli selge praktiline suunitlus. Esineti kaaslaste ees. Harjutuskõned arutati läbi, millised olid žestid, poosid hääldus Steel, paremaid õpilasi, esinejaid kiideti, neid nimetati temast ennese, jätsid sära järglast. Eks innustati poistevahelist võistlust. Õpetajad olid nii roomlased kui kreeklased. Aga pikapeale hakkasid rooma aristokraadid kurtma, et kreeka kultuuri mõju leebe kultuuri mõju Est Ateenast olnud tegevat ka roomlased pehmeteks. Mõned pissid veel lisaks geomeetriat, astronoomiat ja ka mitte niivõrd teoreetilistel kui pragmaatilist praktilistel kaalutlustel. Kunste peeti ebapraktilisteks skulptorid ja maalikunstnikest nähti osavaid käsitöölisi mitte enam. Hoopis madalal arvamusel oldi muusikast ja tantsudest roomlaste arvates tühi ajaviide. Sobivad laulud, tantsud vaid religioossete toimingute rituaalide juurde, fooni loomiseks. Ja kummalisel kombel roomlased ei hinnanud ka kehalist kasvatust kuigi kõrgelt. Ütlesid, et vaat võimlemisharjutused alasti tegid kreeklased lähedasteks barbaritele ja nende võimlemiskoole palestraid peeti liiderlikkuse õppimise paikadeks. Siis mingi põhjus selleks ka oli. Aga ajapikku suhtumine muutus tunnistati üldkehalise ettevalmistuse vajalikkust tulevasele rooma sõjamehele ja on teada, et Marsi väljakul Rooma linnas noormehed käisid jooksmas mängimas, jõumänge hüppamas ja haridustee pess kõrgharidusega. Kuigi antiigis ei olnud ülikoole kõrgharidust, omandati individuaalses korras mõne poliitiku, juristi või filosoofia juures selle tegevust jälgides. Ja nüüd veel üks omapärane toon rooma kultuurisilmne, sest meie ajavahetuse Bay ajaarvamise vahetuse paiku ilukirjanduslike teoste presentatsioon ettelugemise näol ei olnud trüki kunstega paberit. Autor, et tõmmata oma äsja valminud teosele tähelepanu, kutsus sõbrad ja tuttavad ja asjatundjad kokku ja luges neile jõukamatel poeetidel filosoofidel järgnes sellele kostitamine, pakuti veini ja paljud tundsid selle vastu hoopis enam huvi, kui teose endavast. Kehtisid kindlad reeglid ettekandeviisi kohta. Milline oli hääl, milline žestid, millal vaheaegu teha. Mahe hääl ja mõõdukad žestid olid eelistatud, aga teravmeelsusi soovitati esile tõsta intonatsiooni muutmisega. Kui aga poeedil oli hääldus, segane, Hääl vilets, soovitati kasutada deklamaatoreid vabaks lastud orjade hulgast. Ja siis poeet istus või seisis ta kõrval ja andis juhendeid. Pärast esimese osa ettelugemist tuli viisakuses teatada, et ei taheta enam kuulajate kallist aega ja tähelepanu kuritarvitada ja lõpetan, sellele järgnes samuti viisakusest üldine protest. Jätkake, jätkake, me oleme valmis kuulama kogu õhtu töö ja veel homse päeva. Vahekohtades pauside ajal tuli aplodeerida ja anti veel juhendeid, kuidas aplodeerida. Aga hiljem käidi sellistel repress representatsiooni idel õige vastumeelselt. Orjapidajad saatsid enda asemele mõne kliendi või vabakslastu. Ise tulid aga lugemiskoha lähedale kuskile kõrtsi või väljakule ja saatsid sealt orie aeg-ajalt kuulama luurama, kui kaugele autor oma teose lugemisega on, kas hakkab juba lõpetama. Ja kui oli näha, et lõpp tuleb, siis kiirustati kohale aplodeerib tuliselt õnnitleti autorid suurepärase teose puhul. Nii et silmakirjalikus vohas Tolleaegsete kommetega kaasas kõik teadsid, et see oli ja kõik jätkasid teesklemist. Vaesem rahvas hindas eriti tasuta pakutavat veini, niipalju siis roomakoolist. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun, antiigis oli väga levinud ennustamine, ikka taheti astuda kontakti müstiliste taevaste jõududega, kergitada loori tulevikus sündmuste eest. Ennustamise liike Kreekas oli üllatavalt palju. Ornita mantika ennustas lindude järgi linnuliikide järgi. Kotkas olid Zeusi lind, varres polla oma öökull, Ateena linn, kõik nad tähendasid head, kui ilmusid ennustaja vaatevälja. Aga pulmade ajal praegu ei söö kull tähendada ka halba. Oluline oli, mis suunast lendas lind kui kõrgel ja kuidas häälitses. Allektrei romantika ennustamine kanade järgi kanade käitumise järgi. Kui isukalt sõid, kuidas käitusid pärast teradega toitmist, istio romantika, kalade ka usside, sisalike, ämblike ja teiste putukate jälgi. Sierra skoopika ohvrilooma sisikonna riigieelkõige, vaadati, maksa selle kaudu ilmnevadki jumalate tahe, muide meie Vadim shell ninn, Vella vere mees ennustasime metsseapõrna järgi. Ja sageli läks Ta ennustus ilmade kohta täkkesse. Pür, romantika, tule järgi ennustamine. Leegi värvus, leegi kõrgus, suitsusuund. Kuidas puutükk põleb? Hüdroromantika vee järgi ennustamine, allikasse heideti juuksetutt. Ja selle liikumine võis anda tulevikust märku. Meteoromantika ennustamine piks uduvihma ilmastikunähtuste järgi. Kledontonomantika, inimese tahtmatute liigutuste järgi. Kuidas inimene googeleb, haigutab, aevastab, kuidas tal närvid tõmblevad. Hiromant ikka käejoonte järgi. Harrif romantika arvude järgi siin oli tugev, idama Kabalistlik ka mõju. Seitset peete õnnelikuks arvuks K3 ja üheksat aga teada ei ole, kuidas suhtuti arvu 13, mida meil sageli peetakse õnnetuks arvuks? Templite juures olid Oraaklid ja nende ennustusi usuti. Väga. Kuulsaim oli Delfi oraakel, püütja alguseks oli selleks noor neiu. Hiljem usaldati ennustuste tegemine elukogenud naisele kes oli vähemalt 50 aasta vanune auväärsest perekonnast. Aga ta rõivastas ennast nagu noor tütarlaps. Delfi oraakli-le tuli esitada küsimus, kas kirjalikult või suuliselt. Enne vastuse andmist pidi püüti ja mõnda aega paastuma sooritama allikas rituaalse pesemise istuma pühale kolmejalgse leiärile. Ja olles Delfi pollo püha puu soli loorberilehtede suitsust uimastatud, langes ta transsi ja tõi esile ebamääraseid sõnu ja häälitsusi. Preestrid panid need kirja ja koostasid nende alusel mõtet sisaldava heksameetri. Arusaadavalt võitsid preestrid vastuse koostamisel arvesse reaalset poliitilist olukorda, sõjalist seisu. Mõnikord oli neil tark koguni antavat vastust muuta et saada soovitud tulemust. Ebausk oli üldse laialt levinud, usute igasuguseid endeid ja tegevusi nende mõjutamiseks. Leiti, et halb märk on see, kui mingi väike loom rott või hiir või jänes jänes jookseb üle tee. Iga kuu. Neljandat ja 20 neljandat päeva peeti halbadeks päevadeks. Neil päevadel ei tasunud midagi uut alustada. Ja Roomas polnud ebausuga lugu sugugi parem kui Ateenas. Igale õnnetusele armate eelnevat, mingi kindel jumalate poolt antud märk. Vabariigi ajal nõuti, et alati enne valimisi või sõjakäike hangitakse teateid jumalate märkide Auspiitside kohta. Tänapäeval täidavad seda rolli gallupid roomlastelt mõni sõna lähemalt lindude järgi ennustamisest. Augurid preestrid ennustasid lindudel lennu- ja häälitsuste järgi. Itaalias harva esinevate suleliste ilmumine pidi ennustama õnnetust häda lennu järgi ennustamisel jälgite lennusuunda, kargust tiiva liigutuste rütmi halb koli, kui linn tegi lennates mustust või rebis sulgi. Kui vares oli väga jutukas või häälitses kuidagi suretud, sule surutud häälel pidi olema tegemist halva endaga. Sageli kõnelesid aga lindude poolt antavad märgid üksteisele vastu. Nüüd olenes ennustajast, milliseid märg, keda pidas dominantideks, milliseid mitte. Igatahes kotkaended on määravamad Varrese omadest esimene märg, tähtsam kui hilisem, aga teised Augurid väitsid, et olla Est-vastupidi. Veel võeti arvesse esemeid, mida linn nokas kandis, eriti kui neil võis olla mingi sümboolne tähendus, off reaal tarilt võetud lihatüki alla viskamine olist kreeklaste arvu arust olnud väga oluline enne kanapoegade isukusega rahade nokkimisel osati manipuleerida ei antud neile tükk aega süüa ja kui systeri puistati kanapoegade ette olid nad väga head sööjad, mis tähendas sõjakäik või üritus läheb korda. Aga tehti ka selliseid tükke. Kanadele anti veinis leotatud viljateri ja siis käitusid kanad küll õige kummaliselt niiet pettuses sulimine olid levinud. Auguride kolleegiumis oli algul kolm preestrit, hiljem kasvas nende arv üheksani. Ja sull ajal olevat tegutsenud juba 15 preestrit eluaegses ametis. Preestrid. Nad pidid tegema oma vaatlusi valges rüüs või purk portriibi triibuga kaunistatud rüüs hoides käes painutatud peaga. Ja vaatlusi, tuli teha selleks pühitsetud paigal, klapid tooliumi künkal. Sinna oli püstitatud aukooride teilt, mis avanes ukseavaga lõuna poole seisid täielikus vaikuses telgi ees ja ootasid lindude tulekut. Kui need tulid ida poolt olevat tähendanud head lendasid lääne poolt Alba. Muide kreeklastel oli just vastupidi. Läänest tulev lind tõi häid uudiseid idast tulev halbu ja usute neid. Kui ennustus oli negatiivne, lükati üritus sõjakäik või rahvakoosolek edasi. Nii said aukoorid mõjutada riigi poliitikat. Ma mõtlen, miks meil mitte kasutada Toompea künkal sama võtet? Kajakas, ennustaks kaubanduse elavnemist või hääbumist. Kui kalakull lendab, on selle oma tähendusvarestel ja hakkidel enda oma, muide hakkan Tartu linn ja Tartu võiks neid ju Tallinnale lugupidamise märgiks saada. Nii palju siis ennustamisest Kreekas ja Roomas, antiigiharidusest. Nüüd järgmisel ajalootunnil. Ma räägiks roomlaste ja kreeklaste ajaviitest leiba ja tsirkusemänge kõlas ju Antiik-Roomas populaarne hüüdlause. Leivast oleme rääkinud. Nüüd jõuab aeg tsirkusemängudega gladiaatorite võitluste kätte, seal on mõndagi põnevat ja meie kaasaja maitsele vastavalt verist aitäh kuulmiseni kuulmiseni.