Kas kena päikeseline talveilm külmanni miinus 10 kraadi ringis. Nii et mõnus on tulla siia Tartu raadio stuudiosse. Mind oota sees kiri, mis oli saadetud raadio kahele Tallinnas ja nüüd faksitud ümber Tartusse. Kirja autor on ajaloo tunni kuulaja Raul Üprus, kirjutatud juba eelmise aasta lõpul. Ja ma tahaksin alustada tänast ajalootundi kirjale vastamisega. Laul Üprus paistab olevat selgelt kultuurilooliste eelistustega ajaloo tunni kuulaja ja teda intrigeerinud. Ühes saates esinenud käsitlus. Me käsitlesime levinumaid eksiarvamuse ajaloos. Mütoloogias ja juttu oli ka sellest, et vili, mida Aadam Eevale paradiisiaias pakkus ei olnudki õud. Härra Üprus kirjutab, otsisin Jüri Henno poolt 1996. aastal välja antud Piibli kond kordansist üles märksõna õun. Sõna õun esineb piiblis üldse kahel korral ja mõlemal puhul vana testamendi ülemlaulus. Peale selle veel on ta sidesõnadega liitsõnadena kuldõun, õunapuu, granaatõun ja nii edasi. Rohkem sõna õun piiblis puhtal kujul ei esile. Kerkib küsimus, millise puuvilja Aadam eemale siis andis, Esimesest Moosese raamatust selgub et jumal oli lasknud paradiisiaia keskele kasvada kahel pool hea ja kurja tundmise puul. See oli üks ja teine oli elupuu. Edasi ütleb jumal Moosese raamatu sõnadega. Kõigist puudest võid sa küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema. Puuliik ei ole mainitud nii hea ja kurvatundmise puud kui elupuud tuleb võtta sümbolitena. Hea ja kurja tundmise puu on surma elupuu, igavese elu sümbol. Aga miks on siis levinud arvamus, et Eeva andis Aadamale nimelt õuna? Asi on selles, et ladinakeelne sõnamaal omma tähendab nii õuna kui ka patu. Ja siit on ilmselt tulnud ladinakeelne Maalumi tähendus. Nii õunas seostamisele, patuga. Pauli pluss soovib meeldivat aastavahetust. Suur tänu. Aga ma ütlen, kui tahate, et kiri kiiremini kätte jõuab, siis kirjutage mulle Eesti raadio tark stuudio aadressil seal endiselt Riia tänav aga mitte 12, kus praegu on Balti kaitsekolledž vaid mõnevõrra raudtee poole, Riia tänav 24. Alitzis tänase ajaloo tunni teema juurde. Antiikühiskonnas oli vaba aeg, vaba inimese aeg, tema privileeg. Orjal ei tohtinud põhimõttel selliselt olla vaba aega. Orjapidajatelt nõuti, et nad hoiaksid oma orje kogu aeg tegevuses sest logelemine, jõudeaeg viivat orje halbadele mõtetele moodustavad koguni nende vastuhakk. Roomas kehtis põhimõte. Ori, kas tehku TÖÖD võim magagu? Seepärast pandi orjatööle isegi usupühadel, aga neid oli päris arvukalt, üle 60. Vabadel inimestel oli töös siis välistatud orjad aga korrastasid teid, puhastasid kraave, raiusid võsa, peaasi, et nad ei oleks tegevuseta. Olukord muidugi oli erinev kodu orjadel. Nendel vaba aega oli. Aga nad ei saanud neid seda kasutada oma äranägemist mööda, näiteks peremeest peolt või koosolekult. Oota vory. Talle oli see sõltuv aeg, umbes nii, nagu meil praegu klienti ootaval, taksojuhil. Vabadel, see tähendab orjapidajatel ei sobinud, anti aegse arvamuse kohaselt üldse tegeleda füüsilise manuaalse tööga. See pidi olema orjade pärisosa. Vabamehele vääriline oli mingi vaimne tegevus. Ja selles osas kerkis ka vabadele vaba aja probleem, mida oli külluses. Mida sellega peale hakata? Oli juttu sellest, et Ateenas käidi iga päev kord läbi turuplatsilt Agorrart, õhtuti osaleti joomapidudel sümpoosioni del, kus aga joomine oli teisejärguline. Põhiline oli ikka vaimukas vestlus. Ja võiks ütelda, et siis läks veel Ateenlane teatrisse, kui tal vaba aega oli. Ega ei läinud küll. Tõsi, Ateena on teatris sünnikoht, sünnilinn, aga teatrietendusi korraldati seal vaid paar korda aastas. Viljakus jumalale hiljem peamiselt veini jumalale teonüüssosele mõeldud pidustustel. Neid nimetati teoneesialt ja neist kõige suurem toimus märtsikuus. Seejuures teatrit tehtimite õhtusel ajal kuskil ruumis vaid just päeval, päikesevalguses mitu päeva kestvate festivali idena. Dramaturgide võistlus, sõna nii, et autor lavastas neli, tal oli neid näidendeid, mida ta pidi võistlusele pakkuma kolm tragöödiat. Lõpuks, eks komöödia. Autor hankis sponsoreid, kes rahastasid. Ja nii oli teatri päevad, teinekord kolm-neli päeva järjest mindi pärast päikesetõusu. Söök, jook võeti kaasa ja viibiti siis, kuni hämaraks läks. Neli näidendit oli nähtud. Ainult kolm näitlejat oli kreeka teatris algusest peale selle veel koor. Peamine, mida kreeka teatris sündinud on andnud, on tänapäeval meieni ja üldse Euroopa rahvasteni ulatada tuv diaatriori terminoloogia. Teatron, milles teater on tulnud, vähendas vanakreeka keeles vaatemängu kohta. Publik istus tõusvatel mäenõlvadel amfiteatris. Hästi oli näha ümmargune tantsuplats, mille keskel oli ohverdamisaltar teonüümsusele. Seda väljakut hästi sileda pinnasega nimetati. Orkestri orkestri taga oli telk. Rõivistu rekvisiitide hoidmiseks kreeka keeles gene eksiitule, meie stseen, jazzgenees proskeenium, platvorm kitsas, aga küllalt pikk. See oli siis lava kolme näitleja tarvis võides genees hiljem kui oli loobutud telgist ja selline uhkeldav rajatis. Sammastega oli kolmust keskmine uks paraaduks oli määratud jumalatele valitsejatele. Kui need näidendisse ilmusid aga äärmised uksed teiste funktsioonide tarvis. Rooma teater erines Kreeka omast väliselt juba tunduvalt. Kõigepealt ta paiknes tasasel maal, mitte mäekülgedel. Teatriehitused interjöör olid kaugelt uhkemad kui kreeklastel. Uudiseks oli lava eesriideolemasolu, mis etenduse lõppedes tõsteti üles. Riidest kate kaitses vaatajaid Vahemeremaade kõrvetava päikese ja harvade vihmade eest. Keisri ja tema perekonnaliikmete tarvis püstitati estraadi kõrvale kõrgendikule loos. Orkestra oli kadunud, ringi kujul oli poolring, seal ei esinenud rooma sõnam, koorivaid olid pandud mugavad istmed, toolid patriitsedele ja seda hakati nimetama partneriks. Oma kodanikul oli keelata Teatris esineda näitlejana. Juhul kui näitlejale maksti honorari üldse palgatööd loeti roomlastele kuidagi alandavaks. Seepärast oli Draamateatris näitlejad põhiliseks vabaks lastud. Mõnigi teenis hästi ja mõnigi andeka sorry oskas ennast teatri abil vabaks osta. Tähendab, andis enamuse saadud honorar ist tasuks peremehele, aga vot selle raha vastuvõtmist ei loetud alandavaks. Hiljem aga keisririigiaegu suhtumine muutus ja ka rooma kodanikud võisid laval esineda. Ajapikku kutselised näitlejad koondusid gruppideks ja esinesid ühtse juhtimise all. Neil tuli pidevalt treenida oma häält ja keha. Pidada dieeti. D. Ja enne etendusi nõuti kogunis seksuaalvahekorrast loobumist. Kuna rooma teater ei kasutanud maske, tuli harjutada ka miimikat ja žeste. Neid käidi pimas Rooma kõnekunstiõpetajate reeturite juures. Miimid esinesid päevakajalist repliikide, kas stseenidega ja müüme. Seetõttu tsenseeriti hoiatati, ei tohi ülemuse kujul kulul rumalat nalja teha. Publiku hulka Roomas olid paigutatud kla nöörid palgalised plaksutajad. Need avaldasid poolehoidu, aplausi ja hüüetega. Kanist võis tellida ka vastupidist mahakarjumist. Nad soomisesid takistasid näidendi kuulamist ja see võis viia kuni kähmlus. Steni keisrid suhtusid teatrisse näitlejatesse küllaltki erinevalt. Keiser neer, rooli, avalike etenduste suur pooldaja pidas ennast heaks näitlejaks, tikkus igal võimalusel ka ise esinema. Tomitsjaanus seevastu ei armastanud avalikke teatrietendusi ja keelas need koguni ära. Hiljem hakati parimaid näitlejaid premeerima ja need preemiad olid õige kopsakad. Pääs rooma teatrisse oli meestele ja naistele vaba. Ka orjad ja orjad, tarid pääsesid teinekord sinna. Publik pidas end üleval lärmakalt. Oli tegu, et etenduse alguseks saabus elementaarne vaikus. Vaat nii palju Kreeka ja Rooma teatrist. Ei no ma. See oli autentne kreeka muusikaajaloo tundi, jätkab Hillar Palamets. Kreeklased armastasid orjapidajad muidugi vabal ajal tegeleda kehaliste harjutustega ja läksid selleks maadluskoolidesse, ballestratesse ja gümnaasiumidesse. Peaaegu igas Kreeka linnas leidus gümnaasium, suuremates koguni mitu. Suurim gümnaasium asus Olümpias, kus peeti olümpiamänge. Gümnaasium oli polüfunktsionaalne asutus, mitte ainult õppeasutus, aga määratud ka kehalisteks harjutusteks puhkuseks, tegelemiseks teadusega. Seepärast oli neis arvukalt ruume. Nyyd mitmeid rajatisi. Nii olid gümnaasiumides saalid, kus sai keha enne harjutusi sisse määrida õliga ja veel puistati liivaga üle. Omamoodi hügieenivahend, mis asendas ka massaaž, oli ruumikus, rippusid laest liivakotid Nende vastu, harjutati lööke, tuletab meelde meie poksitreeningut. Kõige avaram ruum. FE Bean oli rattud noorte meeste võimlemisharjutusteks, mida teatavasti tehti alasti. Olid veel puhkeruumid pinkidega, seal sai lõõgastada ja kuulata Ta filosoofidesofistide reeturite omavahelisi vaidlusi. Olid spordiplatsid lageda taeva all, kus mängiti palli ja joosti selliseid platse nimetada. Tati droomid, meil hipodroom, kus hobused jooksevad ja aerodroom, kus jooksevad lennukit enne õhkutõusmist või maandumisel. Gümnaasiumite ja palestrate juures asusid väikesed saunad. Saunades sai pesta nii külma kui kuuma veega ja higistada aurus. Aga seal veedeti vähe aega. Saunas nähti tarbeasutust mitte mingit ajaveetmiskohta nagu rooma tärmides millest meil edaspidi tuleb jutt. Orjapidajad kreeklased saatsid gümnaasiumisse orjad, kes kandsid kõike vajaliku nõusid, oliiviõliga kaaperaudu, millega see õli siis kehalt maha tõmmati. Rätikuid, millega keha kuivatati kuumas vees suplemist pidasid kreeklased kahjulikuks, kuna see vähendab inimese treeni tõst. Vastupidamisvõimet teeb kuidagi loiuks. Sparta lastel oli ju nõue, pesta tuleb külma veega ja kui mõnikord ka oli vaja sooja vett kasutada, et mustusest lahti saada. Paremini loputati tingimata külma veega üle. On teada, et jõukamates Ateena kodudes oli vain. Vaesed, käisid kaunis armetutes avalikes saunades. Midagi ühist Rooma riigi uhkete termidega kreeka saunadel küll ei olnud, pealegi ei tuntud kaua aega seep, pehm. Antiikaja lõpus alles ilmus seep, nii et pesemiseks kasutati savi ja uhab pudrusegu. See asendas Sis seepi. Kreeklased armastasid teha kehalisi harjutusi, pallimängu näol harjutusi aga mittevõistlusi. Sellised võistlused, pallimänguvõistlused, nagu meie aeg tunneb, olid kreeklastele tundmatud. Võistlusalad olid ikka ainult need, mida harrastati olümpiamängudel. Pall oli raske täidetud villa või sulgedega ja ümbritsetud nahaga. Aga teada on ka sellised õige rasked liivaga täidetud kerad jõu arendamiseks. Igatahes pallimängu kirjeldus esineb juba Foomerosel odüsseia s. Ma otsisin selle üles viidete järgi ja seal on tõesti öeldud, kui aga söönud isu täis olid Valdjatar ning tema piigad hakkasid mängima palli Pealtärarätikuid heites paaril korral jah. Odüsseia märgi märgi pallimängumäng seisnes selles, et visati 11 palliga või tuli kinni püüda kõrgele heidetud nahkne pall. Oli ka meeskonnamänge, mis läksid kakluseks, meenutades vast kõige rohkem tänapäevast ragbit. Aga ka hokikeppide taolisi vahendeid palli edasitoimetamiseks neid võib barreljeefidel näha. On kujutatud ka pallidega žongleerimist, igal juhul pallimäng oli üldkehaline ettevalmistus käies Spartas pandi pallimängule rõhku. Seal nimetati üldse üldkehalise ettevalmistusega tegelevaid noori Spartiaates, Fairistideks, pallimängijateks. Kreekas mängiti vabal ajal veel mitmesuguseid lauamänge ja seltskonnamänge. Nii oli kõrgele alusele pandud lameliud ebakindlas asendis sinna liu Ale tuli valada veini peekrist veinipära. Nii osavalt, et liud läheks ümber ja variseks alla. Väga populaarsed olid täringud. Kuigi vast Kreekas mitte nii populaarsed kui hiljem Roomas mängisid mehed, naised ja lapsed. Üks täringute liik on meilegi tav kuuekandiline täring ja eriliseks hasardiks kujunesid kukevõistlused. Võistlus Kuki nuumata. D. Ja kasvatati spetsiaalselt, kuid enne võistlust turgutati küüslauguga jalgade külge pandi pronkskannused. Noormehed olla ajute sattunud kukevõistlustes nii suurde hasarti et mängisid maha kogu oma vara, niipalju siis mõnedest kreeklaste vaba aja veetmise moodustest. Raadio kaks ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets. Erinevalt kreeklastest pöörasid roomlased palju tähelepanu sooja veega saunadele, mida nimetati termideks ja mis õige pea kujunesid populaarseks ajaveetmise ja kohtumispaikadeks. Rumaluste majades olid vannitoad peamiselt mõeldud käte jalgade pesemiseks. Kord kaheksa päeva jooksul oli komme pestaga kogu keha. Aga kolmandast sajandist enne Kristust hakati ilmselt Kreeka eeskujul rajama väikseid avalikke saunu. Seal käisid just kehvikud, kel kodudes pesemispesemisvõimalused puudusid. Ja esimesel sajandil enne meie aega ehitati Roomasse esimesed uhked termid. Seal sai pesta tegeleda kehaliste harjutustega. Mõni aeg hiljem lisandusid einelauad ja isegi Piibli ionidest kirjarullidest raamatukogud. Peamine oli aga mõnus kokkusaamine. Eriti talvel, kui oli jahe soojastermis. Teiste roomlaste orjapidajatega. Terme on täpselt kirjeldatud, sissekäigu juures oli garderoobi mees nimed, tati kapsaarius. Tema kätt anti hoiule raha, sõrmused, muide sõrmuseid kanti massiliselt ja muud väärtesemed. Edasi mindi lahti rõivastumis ruumi ja sealt edasi Teppidaariumi väikesesse hästi küüma kuumaks köetud ruumi, mis pidi organismi ettevalmistama. Kuumade vannide tarvis oli piklik jahedate vannide room. See oli hästi valgustatud, tähendab aknad olid, selles nimetati friigidaariumiks kaarlaega. Hiljem lisandusid omapärased dushiruumid. Enne seda täitis dushi aset kaasa võetud ori, kes kallas peremehe kehasooja veega üle. Olid erilised leiliruumid, kõrge kuppellaega. Ma loen, jää, imestan. Kuumus läheb sinna ülesse kupli all. Targem olnuks teha leiliruum hästi madala laega, aga mine sa nüüd, hakka vanu roomlasi termide spets õpetama. Nende leiliruumide juures olid väikesed boksid, kus keha määriti sisse oliiviõliga. Samas toad istevannidega. Olid kohad, kus hoiti Raitikuid kaaperaudu või olid orjad need kaasa võtnud. Nimelt vaesemate roomlaste teenindamiseks olid ametis spetsiaalsed saunaorjad. Tähtis uuendus oli, kui sauna hakkas vesi tulema, hakkame duktidest torude kaudu. Puhas vesi oli siis kindlustatud. Rooma termide välja esitamisel mainitakse alati Markus Vipzanius aakrit panime tohutult rikas mees, kes 33. aastal enne Kristust valiti Roomas Ediiliks ehk linnapeaks. Ta rajas esimesed uhked termid ja lubas oma ametiaja vältel neid tasuta pruukida, tegid linlastele välja. Muide Agrippa algatus oli ka kõikide jumalate templi tolleaegse maailma kõige uhkema kuppelhoone panteoni ehitamine. Ka keisrid olid agarad termide püstitajad, et sel teel lisada Rooma kodanike silmis endale veelgi populaarsust. Termide külastamine oli alguses tasuta, hiljem aga tavaliselt väikese tasu eest on öeldud ka hind. Veerand assi, aga mis ütleb, kui ma ei tea, mida Asiest osta sai? Naistel millegipärast oli natuke kallim, lastel aga ilma rahata. Mõnikord enne pidustusi lasid keisrid rahval Perme tasuta kasutada, dada. Eks meiegi valimiseelsetest võtetest mäletas seda, kui kandidaadid tegid saunas käimise kehvikutele Tallinnas ja Tartus ilma rahata. Hommikupoole olid termid avatud naistele ja pärast lõunat kella ühest pealemeestele. On teada, et ajuti oli lubatud naisi ja mehi samaaegselt termidesse just keisrite tomitsjaanusse ja trajanuse ajal. Aga see olevat esile kutsunud nurjena. Ja naised pandi käima eraldi saunades. Nimelt rooma daamid olla avalikes termides käitunud liigagi vabalt ja seest viiskandaalideni. Ka provintsi linnad Rooma riigis püüdsid uhkete termidega silma paista ja üks testile lüüa. Luksushimuline lõbuelu. Tun tungis siiagi. Seenetaja. Teised filosoofid nägid termide kultuses roomlaste allakäiku ja taunisid seda ka. Kasu oli vähe. Termis käimine kuulus igal juhul hea tooni hulka. Vot nii palju rooma termidest ja nüüd pärast muusikalist vaheaega edasi gladiaatorite joosta. Raadio kahes jätkub ajaloo tund ning mikrofoni juures on Hillar Palamets. Gladiaator tuleb sõnast Klaadios, mis tähendab mõõk, gladioolid. Lollus oli väike mõõgarke ja lilled, mida me gladioolid nime all tunneme. Vaadake, meil on ju mõõgataolised, mõõgakujulised lehed. Need gladiaator oli mõõgavõitleja esialgses tähenduses. Hiljem aga laienes üldse elu ja surma peale võitlevatele orjadele kes ei pruukinud ainult mõõka kasvatada. Nad kujunesid välja need gladiaatorite võitlused kreeklaste Beipidudest. Siis tapeti orje, et need oleksid surnud peremehe orjapidaja saatjad. Kui see läheb Haades riit. Roomas korraldati esimesed nii organiseeritud gladiaatorite mängud miinus 264. aastal ja sellest ajast peale hakati neid kaunis regulaarselt korraldama. Tähtsamad roomlaste matusel surnu mälestuseks. Publikule see meeldis. Ja on teada esimest korda naisterahva auks surnud naisterahva auks korraldas gladiaatorite mängud ei keegi muu kui tseesar. Tegemist oli tema tütre Juulia matustega. Märgitakse, et kui ülestõusu juht Spartacus maitsma disoma võitluskaaslast Crixust olevat lasknud 300-l Rooma leegionärid sõjavangil omavahel võidelda viimse hingetõmbeni ja seda mitte kättemaksuks, vaid lähtudes vanast usulisest kombest. Hiljem hakati lülitama gladiaatorite võitlusi juba suurte pidustuste kavva. Vabariigi lõpuperioodil toimusid need eraisikute kulul. Keisririigi ajal aga kaitsesid kulud ja korraldasid keisrid, imperaatori teese roomlased lauset unesid. Nende gladiaatorite võitluste järel. On teada juhus, kus rahvahulk takistas matuserongil tee kuna matuste korraldaja ei olnud ette näinud gladiaatorite mängude korraldamist. Teinekord tehti surma-aastapäevalgi gladiaatorite mänge ja vabariigi käel just enne valimisi. Nii oli võimalik võita pööbli poolehoidu. Gladiaatorid olid enamikus sõjavangid orjad. Aga kas surma mõistetud kurjategijad oli ka üksikuid vabu roomlasi, kes lootsid oma käte jõule ja heale teenistusele? Areenil võitlejate arv üha suurenes, alguses oli ainult kolm paari aga õige pea juba mitukümmend paari. On teada kuni 40 paari matustel ja sadu paari riiklike pidustuste aegu. Nii et võeti vastu määrus, millega ühtedel gladiaatorite mängudel ei tohtinud võidelda üle 60 paari. Aga on andmed, et keisrid olevat sadu ja tuhandeid gladiaatoreid saatnud võitlema. Esialgu gladiaatori relvastus koosnes kiivrist pikast, neli nurksest kilbist, jalakaitsjatest, nahast jaa, Pistodast. Siis muutus relvastus vaheldusrikkamaks, metallist jalakaitse aga ainult vasakul jalal. Paremat käsivart kaitses pikk metallist või nahast kinnas, mis ulatus õlani. Ilmusid kolmhargi ja võrguga varustatud võitlejad ilmus silmusega gladiaator, kes püüdis silmust heita vastasele kaela ja nii võidumeheks jääda. Publikule olevat pakkunud erilist huvi pimedas kiivris, see tähendab ilma silma avadeta kiivris võitlev gladiaator, kel tuli jagada surmavaid hoope umbropsu nii et ta mängis elu ja surma peale. Pimesik. Aga olid ka kahe mõõgaga võitlevad gladiaatorid, tähendab tal kilpe ei olnud, olid gladiaatorid, kallija, laste tüüpilises relvastuses metsloomade vastu, saadete gladiaatoreid, kas pika odaga või vibu küttidena. Võidu saavutanud gladiaatorile anti elevandiluust tahvlikke millele oli märgitud nii tema kui gladiaatorite kooli nimi, kus ta oli saanud. Ta valmistus mitme tahvlikese omanik, arvati veteranide hulka. Ja tal oli õigus võitlusest areenil loobuda. Öeldakse veel. Kui kaks aastat oli gladiaatorina esinenud areenil ja ikka veel elas siis tal tuli veel aasta-paar teenida treenerina, õpetada teisi gladiaatoreid välja, et need efektselt võitleksid ja see järele saidavabaduse orjast vabaks lastaks. Mõned gladiaatoreid olid roomlaste hulgas populaarsed. Nii nagu tänapäeval on meil tippsportlased või estraaditähed muide roomama droonid hindasid neid seksuaalselt kõrgelt. Erutas teadmine täna sinuga öö veeta. Füüsiliselt tugev noormees võib homme olla verine laip. Nõuti, et Rooma saadaksid provintside asehaldurid eksootilisi metsloomi. See ei kuulunud küll otseselt nende ametiülesannete hulka, mis oli määrustes fikseeritud, aga karjääri huvides ei öelnud nad ka ära. Nägid vaeva, et hankida lõvisid ja pantroidia karusid. Ja seda kümnete ja sadade kaupa, sest atraktiivsuse ja populaarsuse võitmise huvides keisrid ei koonerda. Naud. Publik juba teadis, kes täna esinevad. Esines piletite eelnevat kokkuostmist ja nendega hangeldamist, aga süsteem oli üldiselt selline. Amfiteatril areenil areeni liivas võitlesid gladiaatorid. Kaks esimest rida oli prominentidele keisrile või korraldajale eri loos, kus ta siis näitas pöidlaga, kas võidetud gladiaator tappa või kinkida talle elu. Siis tuli paarkümmend rida tasulist ja kõige kõrgemad kohad olid tasuta vabad. Sealt ei olnud ka suurt detaile näha. Kui meile toob televiisor praegu verevalamise Koju lausa detailides suures plaanis, siis mis sa näed? Paarisaja meetri kauguselt areenil toimuvat. Oli ka üksikuid Roo soomlasi, kes taunisid hiljem gladiaatorite mänge. Üks nendest oli kuulus oraator ja kirjamees Tseed sära. Ta pidas nende mängude korraldamist raiskamiseks ja pida Sebassensaks jälgida näiteks viis päeva järjest kuidas mehed 11 tapavad või kiskjad areenil inimesi murravad. Gladiaatorite mängud panid roomlasi roomajuhte ehitama amfiteatreid. Esimesed olid tehtud puidust, aga peagi järgnesid soliidsed kivist rajatised. Nii umbes 70. aastal meie aja järgi valmis hiiglaslik Colosseumi 45-le 1000-le vaata Ta ei ole väga hea planeeringuga, mis võimaldas Colosseumi kiiresti vaatajatega täita. Jaka tühjendada on teada vähemalt 99 amfiteatrit Rooma riigist. Arheoloogid olla neist läbi uurinud 27 atleetide võist Plusi jälgite, Rooma suviga, eriti füüsilise jõu näitamist, aga gladiaatorite mängude populaarsus. Seni see siiski ei tõusnud. Nii palju siis gladiaatoritest. Coop Hillar Palamets kõige rohkem publikut tõmbasid aga võidu kihutada tamised hipo droomidel, mida nimetati tsirkust, eks nimelt tsirkus ladina keeles tähendab neil ringi kui ellipsit. Aga hipodroom kujutas endast ellipsi taolist pikaks venitatud U-tähetaolist rajatest. Suured tsirkuse mõõtmed olid 644 meetrit pikkuses 123 meetrit lai ja see mahutas veerand miljonit huvilist. Areeni keskel oli vahemüür ja selle ümber tuli nelik hobuse rakendil kihutada seitse ringi aga mõnikord ka 14 ringi. Sel juhul oli distantsi pikkus 8,4 kilomeetrit ajoristeks Chokid olid välja õpetatud orjad. Nad riskisid oma eluga umbes nii, nagu meil. Võidusõiduautode piloodid, eriti pööretel, kus vankrid jooksid kokku. Rakmed läksid segi. Oriedel oli tööl väga terav nuga, millega ta lõikas ohjad läbi et ta ei kukuks lohiseks hobustele järele. Muide, eriliselt pidi olema välja õpetatud kõige vasakpoolne hobune. Tema läks esimesena pöördesse ja tema sõiduoskusest jooks oskusest olenes kogu kaariku saatus aga auhinnati jõukaid roomlasi. Hobuste hobusetallide omanik. Keisririigi ajal rajati Rooma mitu tsirkust hipodroomi, nii Roomas, aga neid oli ka mujal Itaalias. Kallijas tähendab Prantsusmaal ja Hispaanias. Võidukihutamisel eelnes pidulik rongkäik. Kanti kaasas jumalate kujusid kõige ees oli tiivulise võidujumalanna Victoria kreeklaste niike vastand kuju kui võistluste ajal keegi ajoritest rikkus reegleid olevat pealtvaatajat kohtadelt püsti tõusnud, harjunud jooma, toogased lehvitanud. Selle peale kohtunikud katkestasid kihutamise. On teada ka, et kui publiku lemmik, ent kippus maha jääma, kasutati sama karjumise lehvitamise võtet. Lootusest sõitu korratakse ausse loomulikult ei olnud. Aga juba tol ajal esines pettusi. Igal Aivaril oli oma talli värv, seda värvi riietuses ta oli. Roomas oli neli värvi, valged, punased, rohelised ja helesinised. Tuleb meelde, eks meilgi tänapäeval võidusõiduauto värvuse järgi võid öelda, mis tallist või garaažis ta on. Keiser tomitsianus olevat lisanud veel oma tallivärvina kuldse värvi. Veeti kihla ja kaunis suurtele summadele. Kihlveod kütsid kired üles ja nii, et need olid eriti meeldejäävad pidustused, vaba aja veetmise komme, mis elas veel kaua aega edasi, Bütsants. Nii palju siis sellest lühisarjast, antiikaja olmest. Tuleval esmaspäeval ma räägin Tartu rahu sõlmimisest. Seitsmendal veebruaril lõpetame ära Eesti vabadussõjasarja kokkuvõtte Eesti vabadussõjast 14. meenutame, et 300 aastat tagasi algas Põhjasõda, mis kestis 21 aasta. Ja 21. veebruaril. Tuletame meelde, et 275 aastat tagasi suri üks põhjasõda sõja peamisi tegelasi Vene tsaar Peeter, esimene. Ning kuulmiseni kuulmiseni.