Aulikud kuulajad täna Tartu ülikooli 375. aastapäeva tähistamise lõpupäeval läheb eetrisse 705. ajaloo tund mis on vaaria temaatikaga mitmesuguseid kilde Tartu Ülikooli ajaloo senisest käigust peamiselt humoristliku. Siis aga ma alustaksin neljanda kvartaliajalootundide temaatika tutvustamisega, et teaks, et millest tuleb juttu. Kaks järgmist ajaloo tund ja 13. ja 20. oktoobril on pühendatud allveelaevade ja allveesõjaajaloole esimese maailmasõja aastatel. Edasi jääme esimese maailmasõjaperioodi, aga vaatluse alla tuleb kolmes tunnis. See on siis 27. oktoobril, kolmandal ja 10. novembril, maailm 90 aastat tagasi. Esimene tund on pühendatud maailmale tervikuna 1900 seitsmeteistkümnenda aasta hilissügisel. No põhiline oli sõjategevus läänerindel, aga ka mujalgi. Kolmas Petraakraad samal perioodil 1900 seitsmeteistkümnenda aasta hilissügisel. Võimuhaaramine bolševike poolt mida on serveeritud kui suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni lähtudes siis tol ajal veel kehtinud vanast kalendrist. Ja 10. novembril, mis samal perioodil toimus Eestis Eesti 1900 seitsmeteistkümnenda aasta hilissügisel. Meie riikluse kujunemise seisukohast oli eriti oluline 15. november mil maapäev Toompeal kuulub tas ennast kõrgemaks võimuorgan ehk siis Eesti alal. Aga et samas bolševike poolt laiali. Edasi läheme korraks Ameerika Ühendriikides. Novembrikuu kaks viimast ajalootundi on pühendatud Ühendriikide laienemisele Mississippis läände 19. sajandi esimesel poolel põhiliselt. Ja järgmine tund, tuginedes Mark Twaini publitsist ikale tema ajakirjanikutööle elust, mis veel samal perioodil, see on siis Tom Sawyeri ja Huckleberry finni ajaloolisest foonist tuginen marks tõeni. Äsja eesti keeles avaldatud teosele, mis kannabki pealkirja elus Missisipil. Ja siis Napoleoni sõjakäik lähisid Ta aladele, mis praegugi on maailma tähelepanu keskpunktis väga vastuolulise rahvastikuga ja ajalooga ajad. Napolion sooritas sinna ootamatu retke Egiptusesse ja Süüriasse aastatel 1798 99 sellest, kes räägin siis edasi mis sai Egiptusest pärast Napoleoni vägede väljaviimist ja inglaste tulekut sinna. Ja lõpetan Suessi kanali ehitamisega ja selle hiidrajatise mõjuga Egiptuse edasisele arengule. Äsja lugesin ajalehest, et Egiptus on eestlaste hulgas reisisihina turismimaana üks eelistatum aastas käibe, seal see umbes 25000 eestlast. Niiet ajalooliseks fooniks peaks päris kasulik olema. 22. detsembril veel kord olukorrast Eestis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpul, aga sedapuhku nähtuna peamiselt baltisakslaste, nende poliitikud ja ühiskonnategelaste ja ajaloolaste silmade läbi. Ja 29. detsembril selline varia tund 2008. aasta ajalootundide põhitemaatikast. Nüüd siis Tartu ülikoolist. Seoses tema ümmarguse aastapäevaga on see ajalootundide sarjas üldse 15. saade, käesoleval aastal. Hollandi publitsist Laursus Mander Boston kirjutanud. Mõnikord võivad minevik, olevik ja tulevik nihkuda niivõrd üksteise lähedale et nad muutuvad ühe tõeliselt taasleitud minevik on ellu, ärkab tulevik ning olevik on vaid sill nende vahel. Ja mulle tundub selliselt sillal viibib Tartu ülikool ja kõik meie alma materiga seotud isikut praegusel hetkel tema aastapäeva tähistamise viimasel päeval. Me oleme ajal, mis muutub peagi lähiminevikuks, aga juba võin siit-sealt, sealhulgas ka kõrgete ametikandjate suust kuulda, mis jäid 2032. aastal tulevikule Ülikooli 400.-le, siis juba tõeliselt suurele juubelile. Mõne sõnaga tuletan meelde, käesoleva juubeli põhilisi sündmusi. Algasid need ju õige varakult. Koondusid kolmele päevale. Neljapäev Ma olen neljandale oktoobril viiendale ja tänasele laupäevale kuuendale oktoobril. Neljapäeva tippsündmus oli kell 20 alanud ja 21 pannud ajalooline etendus Tartu Ülikooli asutamisest, kuninga viimne lahing ja ülikooli algus mida näidati kutsutud külalistele Rootsi kuningannale. Ja mis kanti üle ka televisioonis. See toimus Tartu Jaani kirikus. Etendusele järgnes tõrvikrongkäik alma materi auks Tartu Jaani kiriku juures Toomemäe hääle ja seal ministeerium toomkiriku varemetes. Reedel, viiendal oktoobril pidustuste tipp, päeval kell 10 jumalateenistus Tartu Jaani kirikus pühendatud ülikooliaastapäevale. Tund hiljem avati ülikooli rajaja Juhanghrite monument riigikohtu hoones toomel. Ja kell 12 algas aktus ülikooli aulas. Kell 18 kandusid pidustused üle Vanemuise kontserdimajja. Seal oli pidulik kontsert kuningas Gustav Eigala, mille samuti televisioon üle kandis. Järgnes sellele kingituste üleandmine ja ülikooli rektori ning Tartu linnapea vastuvõtt alma materi auks samades ruumides. Tänasel päeval kell 11 mälestushetked Raadi kalmistul. Kell 12 30 takse akadeemik Juri Lotmani mälestusmärk Ülikooli raamatukogu ees. No tegelikult natuke raamatukogu kõrval, Vanemuise tänava äärde jääb see monument. Ja siis tutvustatakse külalistele Tartu linna. Vaatamisväärsus. Ilmus Juhani püttsepa ja Lea Leppiku aga nende rohkete abiliste koostatud-toimetatud ja fotografeeritud esindusalbum. Tõeline luksusväljaanne universitas Tartuensis. Tekst eesti ja inglise keeles. Aga algab see album järgmiste sõnadega. Aastal 1986 leidsid arheoloogid Ülikooli keemiahoone tagant Gustav teise Adolfi kujutisega õige vana ahju. Kahvli kahhel tuli maa seest välja Tartu ülikooli esimese asupaiga läheduses Toomemäeveerul. Seal oli olnud jesuiitide kolleegiumi hoone, kus 1630. aastal avati gümnaasium. Kui praegu küsida, kust algas kõrgem haridus Emajõe Ateenas, siis vastab ajaloolane. Jesuiidid süütasid tule, mille Gustav teine Adolf lõkkele puhus. Ülikooli eelmise juubeli puhul tuli mul lindistada õige paljude vanade õppejõudude ja üliõpilaste meenutusi. See jätkus ka hiljem, kujunes omamoodi hobiks. Nii et mul praegu on neid üles kirjutada tõsi, umbes 240-lt Alma mater Tartuensis ega seotud isikult. Peale ametlikku nii jutumärkides lindistuse rääkisid nad enne ja ka hiljem mitmesuguseid võib öelda nii vabas stiilis lorajutt. Ma läksin koju ja mälu järgi märkisin enamik nendest üles. Nüüd mõningaid fragmente sellisest poolametlikult materjalist loen ma teile ette. Kõigepealt meedikutest. Oli professor Eliise Käär, Kingissepp väga temperamentne daam, kes keeldus aga tulemast ülikooli helistuudiosse. Küll kutsus mind oma koju Taara puiesteele ja 1985. aasta 28. septembri keskpäeval pajatas järgmist. Pakkus kohvi. Ja selle kohvijoomise juures käis meil jutuajamine. Velise Käär. Kingissepp ütles järgmist. Ma olen näinud doktori promotsiooni Edinburghi ülikoolis. Rektor oli selle akadeemilise piduliku talituse puhul uhkes punases skeebis üks professoreid, mängis orelit, pidulik tunne missugune. Aga üleval aula rõdul olid elurõõmsad inglise tudengid, kes pildusid alla saali paberist kokku volditud totuuvikesi nooli umbes taolise, nagu teevad meil koolilapsed. Ja kui see paberis tuvike lendas vastu mõne õpetatud mehe pead, kõlas rõdult orelimängu sekka tõugev okkariini triller ja naerupahvatus. Õpetatud mehed aga tegid näo, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ja Käär, Kingissepp, lisa sa armas taevas, kui meil oleks midagi taolist toimunud, kes oleks jõudnud siis kõike seda tudengite noomemist ja ümberkasvatamist ära kuulata. Aga miks ei saa me enam kontakti Kohti oma noortega? Mikser elavad meie üliõpilased otsekui pantseri sees. See oli siis räägitud 1985. aastal. Hiljem ta jätkas veel. Kui me hakkasime 1944. aasta sügisel korrastama füsioloogia instituuti, siis tegi meile õige palju meelehärmi peentelliskivitolm, mis lahingute aegu oli mürskude lõhkemisel tekkinud ja kõikidesse meie ruumidesse tunginud. Küll andis riistu sellest tolmust puhastada. Aga me ei visanud ühtegi aparaati ühtegi riista ära. Kõik tehti korda. Hiljem imestasid meid külastanud Saksamaa teadlased sellise vanade instrumentide ja aparaatide täiusliku ja korras oleva kogu üle. Neile olla analoogilised riistad ja käigus ja õhurünnakute tõttu täiesti hävinenud. Mul tuli siis loenguid pidada õige romantilises miljöös. Viisin praktikumi läbi gaasivalgusel jutumärkides aga valgust andis bonseni põleti, elektrit linnas ei olnud, gaasi aga õnneks oli ja nii me siis töötasime gaasi valguses. Ja veel on meelde jäänud. 1944. 45. õppeaasta üliõpilased olid nii töötahet täis, lausa imesta. Neil oli selline armastus õppetöö vastu, et teinekord tuli mul lihtsalt tahtmine minna ja kallistada neid selle eest. Nad õppisid lausa meeleheitlik otsas, rasked sõja-aastad olid neid paljukski õpetanud. Dotsent Selma laanes. Ta meenutab professor Albert Valdes selle süsteemi 1986. aastal 14. oktoobril tehtud üleskirjutis. Valdes oli ainus professor arstiteaduskonnas, kes õpetas tulevastele meedikutele oma loengutes ranget teaduslikku süsteemi. Üliõpilasena ma ei sallinud teda. Aga nüüd õppejõuna hindan kõrgelt ja püüan mõneski Valdest jäljendada. Ta kontrollis Kollockwiomete ajal meie Kons. Et need oleks ikka õigesti vormistatud, nõudis, et osal pealkirjadel oleks üks joon all tähtsamatel kaks joont. Seejuures ta nõudis, et me oskaksime PS Stadleri firma värvipliiatseid ja kinnitaks oma konspektilehed tomaad sulguriga kaante vahele. Nii et oleks kerge uusi lehti lisada. Muide, teised meedikud meenutasid, et kui nende B-grupp läks esimest korda patoloogilise anatoomia praktikumi uude anatoomikumi, siis alustas professor Valdes sellest, et võttis nad kõik riburadapidi enda, saab viis kabinetti ja õpperuumide uste juurde ja näitas ise, et kuidas tuleb seal olevatel jalamattidel välisjalatseid tulevasel meedikul puhastada. Ja seejärel lase igal üliõpilasel sama korrata. Ise rõhutas, et hügieenile kuulub arstiteaduses väga tähtis koht ning iga tohter, ka tulevane tohter, peab selles osas kõigile eeskujuks olema. Ma lisaks veel nii palju. Albert Valdes oli esimene eesti teadlane, kes kirjutas ja kaitses start tuss oma doktoriväitekirja eesti keeles. Ta oli huvitatud keeleteadusest terminoloogialoomest ja avaldas 1924. aastal koos Johann Voldemar Veskiga kogumikku eestikeelseid arstiteaduslikke oskussõnu. Ja see saigi eestipärase meditsiini termanioloogias selgrooks. Hiljem koostasid mõlemad mehed veel ladina, Eesti vene meditsiinisõnaraamatu Valdeselt on tulnud meie keelde sõnad song, roiskumine, kärbomine, kus verevalum, kehvveresus ja teised. Ta oli ka Eesti meditsiinilise Perioodika rajajaid. Toimetas aastatel 1929 kuni 44 ajakirja Eesti arst. Eluaastaid oli talle antud 87. Sündis 1884, suri 1971 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetas 1916. Valdes oli seotud uue anatoomikumiga. Aga vana anatoomikumiga oli professor Eduard Aunap. Meenutas romanss Orankov arstiteaduskonna tudeng esimestel sõjajärgsetel aastatel. Ta kirjutas nii. Eduard Aunap kiskus hirmsasti suitsu ja põdes seetõttu kroonilist bronhiit. Tuli meile anatoomikumi loengut pidama köhis ja kõneles vaheldumisi, nii et esialgu ei saanud ma professori jutus suurt midagi aru. Aga pikapeale harjusin ja asi paranes. 1947. aastal oli meie grupile määratud histoloogia kohustuslik konsultatsioon just jõuluõhtule. Grupp oli kenasti kohal. Tuleb Aunap meie juurde ja ütleb. Mina ei ole niisugusel õhtul kunagi tööd teinud ja tal oli kaasa võetud pann. Ingverivorstid pani vorstid pannile, lükkas panni äsja köetud ahju ja peagi sõime kõik koos neid verivorsti ja ajasime Aunapiga mõnusat juttu. Nii et see toimus 24. detsembri õhtul vanas anatoomikumis histoloogia kateedri ruumides. Aunap mõned ütlevad, et ta õige nimi oli Õunap aga vene kirjaviisis muudetise aks. Aunap nõudis, et kui vastasid, kui vaatasid praktikumis mikroskoobi all preparaate, siis pidid ka nähtu ilusti üles joonistama. Sorenkovi joonistused tulid välja, õige viletsad. Aunap astus talle selja taga, vaatas korra mikroskoopi, siis joonistusi ja küsis, mäts jonnitailsin all. Ja hõikas kreisi nimelisele laborandi. Läkk väis. Pange sellele ja sellele suur allkirja. Aga kui sul neid Nalle oli kogunenud kolm või enam siis ei võtnud, tasin, täname arvestusele eksamist kõnelemata. Sama perioodi pillane, dotsent, ela lepp hiljem meenutab järgmist. Anatoomikum. Alguses peletas, hiljem sai meile aga väga koduseks kohaks. Mõnikord küsitakse, kas siin ka kummitab, miljöö peaks külla lausa meelitama kummitusi siin tegutsema, aga keegi meist ei ole näinud ühtegi kummitust või ei ole ka kuulnud. Tõsi, mõnikord tühjas ruumis kob mingi ese põrandale ja veereb kõrrinal Vallikraavi tänava poole. Sellel on täiesti ratsionaalne seletus, kus meie vana maja on lihtsalt sinnapoole kaldu. Küll oleme hädas olnud joomavendadega, kes tulevad anatoomikumi oma tulevast surnukeha hea raha eest ülikoolile müüma. Tavaliselt saadame nad ilma pikemata minema, mingit laipa vaata, ostmist ülikoolil ei toimu. Kuigi rahva hulgas selline kuuldus on levinud tuleb meelde selline episood. Linna pealt ilmub anatoomikumi tuntud lilla näoga Tenaturka jooja ja tahab oma keha ära müüa. Meestel on aega ja otsustavat pisut nalja teha, kutsuvad joodiku üles praktikumi saali. Enne tuleb ikka kaup üle vaadata, kas ülikoolile, kui riigiasutusele niisama osta ei saa, võtta aga ülakeha lahti ja heida siia laua peale pikali. Aga see laud on roostevabast terasest keskel veel pikkupidi madal Õhnars käega katsudes on metall külm, mis siis, kui veel palja ülakehaga sellele heita. Näeme kõik, et mehel on väga ebamugav lõõdised, aga viinahimu on nii suur, et ronib metalllauale ja heidab selili. Siis võtab prožektor vooliku, millega neid lahkamislaudu muidu peseme ja laseb mehele paraja sortsu külma vett kõhu peale. Nüüd pea, napsivend annab vastu, karjatab ja kargab püsti. No näed, sa ei kõlba ju meile praktilises, ütleb prožektor selle peale. Anatoomikum veel peavad olema igati korras. Surnukehad sõnul on aga närvid läbi. Aga ometi on tõestisündinud lugu. Nii palju meedikutest meditsiinis nüüd filoloogidest filoloog kest. Johann Voldemar Veski tütar Asta Veski meenutas eksamite tegemisest järgmist. Ma astusin Tartu Ülikooli 1933. aastal ja valisin keskastmeaineteks ajaloo ja eesti keele. Nimelt ained olid kolmel tasandil alamaste, kes kaste ja ülemaste ajaloost aga loobusin pärast seda, kui olin kuulanud ühe semestri seminaritöö kirjutamiseks. Peeter Tarveli loenguid. Taliban ka nõudlik õppejõud, tõsine, asjalik, aga kinni pisiasjades. Eksamile armastas üliõpilastelt küsida, et mis värvitaskurätt oli sell või teisel kuningal või millist ülikonda armastas tegelane kanda. Laadi küsimusi esitas ka Gustav suits. Kord kestis minu ülemastme eesti kirjanduse eksam tema juures viis ja pool tundi. Ta kutsus eksamile korraga seitse tudengit. Eksamineeris meid peahoones esimesel korrusel. Seal, kus hiljem oli telefoni keskjaam, tol ajal Agallektooriam. Istusime kõik ümber suure laua ja professor juhtis meie vestlust. Eriti tegelikult tahtis ta teada saada Kreutzwaldi kohta. Minul küsis näiteks, mis puud istutati toomemäele. Kui sinna tehti ülikoolipark. Kolm tundi kestis selle küsitlemise esimene voor, siis kuulutas suits välja lõunavaheaja. Ka kahele meist ütles teie, ärge pärast lõunat enam tulge, teil on tarvis veel õppida. Viiekesi jätkasime siis oma kaks, kaks ja pool tundi, enne kui saime professorilt õpinguraamatusse positiivse hinde. Ülemastme väliskirjanduse eksam Gustav Suitsu juures kestis veelgi kauem, teinekord kaks-kolm päeva. Nii et kokku omaga 12 tundi. Selleks eksamiks valmistuti mitu kuud, teinekord kogu semester. Ja mõnigi üliõpilane sattus selle meeletu õppimise peale psühhiaatriahaiglasse Tallinna tänavale. Loengutelt korjasid vaid osakesemat realist, ülejäänud tuli hankida kirjandust lugedes. Ma toonitan, need olid ülemastmeksamid. Alamaste suits neid vastu ei võtnud, seda tegid tema assistendid ja need olid tunduvalt lühemad. Kirjalik eksam tol ajal oli peaaegu tundmatu Paul Ariste mõned fragmendid tema mälestust. Ta meenutab nii, 1937. aastal ma viibisin Brüsselis kus suhtled prantsuse keelt kõnelevate balloonide ja hollandikeelsete flaamide vahel, olid õiged raamad. Kui juhtusid pöörduma mõne inimese poole vales, jutumärkides keeles. Võis juhtuda, et sa ei saanud üldse vastus, sind ei võetud jutule. Kord tahtsin minna kiidetud brüsseli botaanikaaeda, sõitsin trammiga eeslinna, aga edasi minna enam ei osanud. Vaatan vastu, tuleb noorevõitu, hästi dise preester. Ja pöördun tema poole sõnadega halve, paater, Ubjest, Hortus botaanikus. Riiatertseeaa manud, ekstra kõlas vastus. Ja siis sai mulle selgeks, kui kasulik on osata ladina keelt. Erna Ariste Paul ja abikaasa meenutab järgmist. Mu mees oli väga suhtlemisaldis, sõitis bussiga Tallinna või Tallinnast, ikka püüdis ajada naabriga juttu. Mõnikord, kui jutule saanud, luges vastutulevaid busse ja autosid. Neid liikus tol ajal õige harva. Ta ei saanud lihtsalt olla tegevuseta. Tuli siis koju ja teatas, täna sõitis vastu nii mitu autot ja nii mitu bussi. Kuni haigestumiseni käis ta peaaegu iga päev vähemalt ühe korra ülikooli kohvikus, mõni päev ka kaks korda hommikupoole ja pärast lõunat. Ta otsis seal tuttavaid, et nendega suhelda, juttu ajada. Kodus oli toidu suhtes hästi vähenõudlik, vanemas eas ta enam liha ei söönud. Selles osas tuli meil isegi ütlemis. No mida ma siis lõunaks teen, kui sa liha ei söö? Kala ikkagi proovis. Ariste tavaline toit oli kartul võiga piimaga tehtud puder ja piimasupid. Allan liim meenutab sellist episoodi juba pensionile läinud Aristest. Tol ajal ei olnud kõikjal ravimeid apteekidest saada. Ja kui neid oli, siis tuli võtma tagavaraks. Kord Arista ostis raekoja apteegist õige hulga ravimeid, marlit ja vati. Kogunes selline hulk, et see ei mahtunud tema portfelli ära. Palus siis, et ostetum pandaks ühte suuremasse pappkarpi ja kart tõmmatakse paberpaelaga kinni. Ja nii tehtigi. Ja nüüd Ariste, kõnni peahoone poole, see karp kaenlas, peatus kord siin, kord seal tuttavatega mõni sõna juttu puhuda. Aga vestluskaaslased heitnud pilgu pappkarbile tegid õige imestunud näo sest karbile oli kleebitud suurte tedega venekeelne markeering. Preservatiivi režinovaja tõsiiatsastuk tähendab kummist preservatiivi id. 1000 tükki. Ja lõpuks tahaks ma rääkida ülikooli töömeestest kellest ülikooli ajaloos on küll ebaõiglaselt mööda mindud. Nende osa, õigemini maalselt mainitud Ülikooli teadlased-teoreetikud mõtlesid välja ju väga huvitavaid seadmeid ja aparaate. Aga see oli vaja viia materjali metalli, puitu, plastikusse, hiljem siduda elektroonikaga. Ja selle töö nende ideede kohaselt tegid praktiliselt ära ülikooli meistrimehed. 19.-st sajandist on teada selline aparaatide meisterkise Ritski nimeline. Aga 20.-st sajandist ma meenutaksin hea sõnaga, Jaan Muugat. Ülikooli õppetöökoja juhataja ja meister Voldemar Kiis. Meenud tahab jaan Muugast järgmist. Kui ma 1930.-te aastate keskel noore mehena esimest korda Ülikooli teenistusse tulin, siis sattusin Muuga käe all. Selle mehe usutunnistuseks oli töö tegemise kultus. Ta ütles meile nii, poisid, tööd tuleb teha nii. Kui pärast suppi sööd, siis lusikas käes väriseks. Muuga peakorter ja eluase olid esialgu Vallikraavi tänavakäänus ülikooli pumbamajas. Ta oli olmesuhtele suhtes vähenõudlik, elas pumbamaja ühes kambris. Sissekäik kuradisilla poolsest otsas, istutas oma trepi ette veel lilled. Pumbajaamavaheruumis oli elektri alajaam. Edasi tuli suur pumbaruum, mis andis survet ülikooli veepaakides mis paiknesid toomkiriku varemete otsas. Kata Muugale lahtiste käte ja otsiva vaimuga mehaanik. Eestiaegsel ülikoolil oli teadagi raha vähe kallite instrumentide muretsemiseks. Odavamalt hakkama saada ehitas Muuga 1900 kolmekümnendatel aastatel veel toomekliinikutele röntgeniaparaate. Ainult röntgenitorud tulid välismaalt osta, nende valmistamisega ei tulnud toime, aga kõik muu tegi koos abilistega ise tartus. Mind pani ta kerima röntgeniaparaatide trafost. 1930.-te aastate teine pool oligi Muugale kõige hoogsamat tegutsemise aeg. Ta üldse ehitas 16 com plekti röntgeniseadmeid Tartu, Tallinna, Võru, Petseri ja Paide haiglatele. Ja eriti keeruline olnud veterinaaria kliiniku. Selle tarvis tehtud röntgeniseade, sest hobused ja lehmad nõuavad ju vägagi laia ekraani. Siis katsetas Muuga korrad trollibussiga, ehitas 1936. aastal väikese bussiliini pikki Vallikraavi tänavat Ülikooli pumbamajast või kuradisilla juurest uue annatoomikownini. Nii 300 400 meetrit pani õhujuhtmed üles ja vanale Fordi veoautole Monteeris peale elektrimootori. Ning paari nädala vältel sõitis Tartu uulitsapoiss ta suureks rõõmuks trollibuss. Kuradi selg. Uus anatoomikum. Pärast sõda muide, sõja ajal Muuga sattus Tšehhoslovakkias evakueerimisel allu seal Muugana toolimiitile. Taali füüsika. Endale armu ei andnud. Kui pea hoone keldris oli vaja toru raiuda, viia läbi kahe meetri paksuse müüri, siis muuga raius ise selle augu. Mõni teine mees oleks otsinud mingi kõrvaltee. Muuga seda põhimõtte pärast ei teinud. Kui meeste või naiste WC äravoolus olid tekkinud. Ummik võttis Muuga redeli ja ronis ise alla kaevu lahti torkima. Settekaevud olid peahoone siseõues, nii et tagantpoolt tööle tuleva rektor Klementi ette võis järsku maa alt ker, keda Jaan Muuga pea koos teretusega. Tere hommikust, seltsimees rektor. Mis teie seal all teete? Kõlas Tal ei kohkunud vastuküsimus. Muuga eluloo kohta mõningad andmed, lisaks nüüd Voldemar kiisile. Sündinud 1891. aastal surnud 1968. isa ja ema olid põlluv töölised Rasina mõisa kandimehe kohal õppis Räpina ministeeriumikoolis. Ja kui 1912. aastal ta võeti Netrotiks kroonu teenistusse siis saadeti ta elektrotehnilistele kursustele Novgorodis. Elekter oli tol ajal Uudis asi omandanud elektriku sõjaväeelektriku eriala, töötas ta mitmes elektrijaamas kodusõjaaegsel Venemaal. 1921. aastal opteerus tagasi Eestisse ja 1924.-st aastast oli Tartu ülikooliteenistuses elektrik ja röntgeniseadmete mehhaanik. Ülikool, komandeeris professoreid, õppejõude välismaale tutvumas sealse röntgenidiagnostikaga ja need võitsid alati muuga kui tehnilise nõuandja kaasa. Nii et Muuga ameti aktis toimikus on kirjas 1927. aastal. Ta käis Viinis 28. aastal Poznanis 37. aastal Saksamaal ja Prahas 37. aastal Pariisis, 39. aastal litsi siis ja Varssavis ja 1941. aasta kevadel Leningradis ja Moskvas. Komandeeringuid kestsid ikka kaks kuni kolm kood ja toimusid suvisel õppetöö vaheajal. Muuga-le võib Tartu linn olla tänulik sellepärast, et tema mõtles välja ka külmal, 39. 40. aasta talvel elektrilise meetodi kinni külmunud puhta veetorude lahti sulatamiseks. 1941. aasta juulis kui punaväe suurtükitulest ülikooli ümbrus põles funktsioneeris ülikooli veevärk ja seda tänu Muugale kes pani pumbamajas mootorit käima. Naftamootorid olid need ja pumbad tööle ülikooli veevärgis oli vett ja oli survet. Mäletan ise pärast sõda, kui me korrastasime väljakut praegust Pirogovi platsi, lõhkusime seal varemeid, siis Muuga konstrueeris taastajate töö kergendamiseks, eks elektritransportööri, mis liikus vaieritel, vedas neid. Kanderaame, mis olid giveedist ja prahti täis, oli 1947. aastal paar aastat hiljem Tammehhaniseeris Emajõe laoplatsidele saabunud pargastelt ülikooli jaoks toodud puude peale ja maha laadimisnii, et erakordne mees ja mitte ainukene tema järglase on ülikoolis õige palju.