Aulikut kuulajad oli meil eelmises ajaloo tunnis juttu sellest et kõige tõhusam uus relvasüsteem esimeses maailmasõjas oli Alvela laevastik seda just Saksamaakasutuses. Täna ma jätkan seda teemat, vaatame allveelaevadega kasutamist sõja keskel ja lõpuperioodil. Ja ma kõigepealt refereeriksin inglise sõjaajaloo tollase Joan kiigani raamatust esimene maailmasõda, mida ta kirjutas Alvela laevade kasutamise kohta. Piiramad talvesõja tähendab, kus tulistati torpeedo tega ja rünnati kõiki laevu ilma neid ette hoiatamata. Ta soovitas kasutusele võtta Saksa mereväe staabiülem admiral fon Halds Darf. Ta väitis, et ainult sel juhul on Saksamaa suuteline brite põlvili suruma. Kui me üheskoos suudame uputada liitlaste laevu kogud on Mašiga 600000 tonni siis hakkab Inglismaal viie kuu pärast valitsema nälg. Ja Prantsusmaa niigi. Itaalia, kes seni kasutavad suures osas inglise kivised jäävad ilma neile nii olulisest toorainest. Maailmalaevastik kaubalaevade kogud on naaž oli 30 miljonit brutoregistertonni. Sellest kuulus brittidele kaks kolmandikku, umbes 20 miljonit. Ameeriklasi oli varem pidevalt ärritanud piiramatu talvesõda, eriti pärast lusitaania uputamist. Kui 1900 seitsmeteistkümnenda aasta märtsis sakslased uputasid kas siis kogemata või meelega kolm Ameerika kaubalaeva ilma hoiatamata siis oli see juba otsene väljakutse. Ja aprilli alguses kuulutasid Ameerika Ühendriigid sõja Saksamaale. Mõnib. Türgile ja Bulgaariale. Inglise nõndanimetatud suur laevastikuga ühinesid nüüd viis Ameerika dried nooti. Ja nüüd oli hiidsoomuslaevade osas suhe 35, Antaan teel 15 keskriikidel. Nii et Saksamaa peal veel vastikul ei olnud enam mingit reaalset lootus meresõjas võitjaks jääda. 1915-l aastal olid sakslased uputanud 227 barriti, laeva kaubalaevakogud on Nažiga 860000 tonni. 1916. aasta esimesel poolel olid aga uputanud mitte ainult briti lipu all sõitvate, sest vaid ka neutraalsete riikide ja Prantsusmaa laevadest 610000 tonni. Kui saksa keisri käsul. Et Saksamaa mainet parandada, piira Läti allveesõda, siis hakkasid need näitajad kiiresti langema. Aga vähe oli Saksamaa hoolega juurde ehitanud allveelaevu. Ja 1916. aasta lõpuks oli nende arv tõusnud 148-ni. Ja nüüd, kui kaotati teist korda ära piiratud halvesaja nõue siis veebruaris 1917 tähendab samal ajal kui Venemaal kukutati tsaarivõim kas uputatud laevade donaaš hirmuäratavalt tõusma. Nii et 1900 seitsmeteistkümnes aasta oligi Alves sõja tipp-veebruar ris uputati 520000 tonni märtsis 564000 ja aprillis juba 860000. Eesmärk oli kuus uputada 600000 tonni. Nii et eesmärk oli peaaegu et saavutatud seejuures inglastel, prantslastel läks korda hävitada õige vähesel määral saksa summareene. Ainus tõhus relv Olysseni süva veepomm. Ainult hüdro ofonid, mis võimaldasid teda ründava laeval. Supp Mariini asukohta kindlaks härrata olid õige väikese ulatusega vaid paarisaja meetri raadiuses andsid usaldatava signaali. Inglise laevastiku juhtkond kahtles, kas konvoid, eks koondamine on ikka otstarbekas peetia ohutumaks oma ET seilamist kaubalaevadel. Aga kui siis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel kriitilises olukorras mindi üle suurte ja hästi turvatud konvoid kasutamisele hakkasid kaotuse arvud kiiresti vähenema. Nii et augustis 1907 täis läks Saksa allveelaevadel korda uputada 510000 tonni. Ja detsembris langes arv 400-le 1000-le 1918. aasta alguskuudel olla juba 300000. Lisandusid veel õige pikale radia, tihedad miinitõkked Põhjameres. Õhust jälgis allveelaevade võimalikku liikumist ligikaudu 700 aeroplaani ja 100 Terežaablett. Ja selt tuulevaikse ilma puhul oli madalas sukeldusega allveelaeva võimalik õige kaugelt näha. Kiige on märgib, et 390-st Saksa Alvela taevas, mida oli rakendatud liitlaste vastu kaotas Saksamaasõja jooksul 178. Nendest 41 sõitsid miini otsa, 30 hävitati süvaveepommidega. Sakslaste eneste andmetel olid nad kogu sõja vältel pannud kiilu, tähendab asunud ehitama 800 ühte teist allveelaeva aga ligi pooled neist jäid lõpetamata sõda, jõudes enne lõppeda. Sakslased ütlevad, me kaotasime 199 laeva. Nendes 178 hävitas vaenlane. Õige paljude laevade saatus, tus jäi meile teadmata. Nad väljusid baasist ja enam mingit teadet informatsiooni nende kohta ei olnud. Tõenäoliselt hukkusid miini tõketes. Allveelaev nikele. Kes olid rivis, mõjus selline teadmata kadunuks jäämine nende psüühikale õige tugevalt. Aga sakslased võisid uhked olla sellele. Nende allveelaevastik oli hävitanud üle 5000 liitlaste laeva kogumahuga 18 miljonit brutoregistertonni lisandus veel kümneid tuhandeid uppunud meremehi. Seda Est kaubalaevastikus. Oleme seni rääkinud allveelaevade tegevusest Põhjamerel ja Atlandil nüüd mõni sõna saksa allveelaevadest Vahemere ääres. Nimelt Vahemerre koondus pluss tegevus just 1915. aastal, kui inglased ja prantslased püüdsid vallutada tardanelle edasi, tungida Bosparaseni, hõivata Konstantinoopol Polja, lüüa sel teel Türgi sõjast välja. Türklased omakorda palusid sakslasi aidata allveelaevadega et vähendada briti laevastiku mõju. Briti rasked lahingulaevad tegutsesid raske suurtükivääna tardanellide operatsioonides tehes türgi kindlustele õige palju kurje ja Saksa väejuhatus saateski vähe merre. 17 allveelaev. Esimene probleem oli, kuidas saada läbi küllaltki kitsas Gibraltari väinast, kus pealegi oli kaks vastandlikku merehoovust üks Pennal teine sügavamas läbi gibraltari lipsamile oli alati õnnemäng. Inglased olid väina tõkestanud võrkudega, miinidega ja patrulllaevadega. Mõned saksa kaptenid eelistasid alati läbida väin, ööbime tõuse sõites veepinnal, selle asemel, et riskida veealuste võrkude jaka naela tulevate allveepommidega. Pealegi helgiheitjad valgustasid seda veeriba pimeduses. Aga aafriklanna lähedusse hoidudes oli võimalik ometi varjus läbi hiilida. 1915. aasta kevadest, nagu oli juttu, püüdsid briti ja prantsuse relvajõud dessandi abil vallutada tardanell. Türgi luure oli oma agentuuri kaudu õigeaegselt märganud liitlaste laevastiku ja dessantvägede, maavägede ning suurtükiväe koondamist Aleksandrias. Ja see andis türklastele võimaluse kasutades saksa ohvitseride kindralite oskusi tardanellide kaitset varakult valmis seada. Nii et neil läks korda hoida mere kitsus enda käes. Kuigi õige suurte kaotuste hinnaga ja verine võitlus tardanellide pärast venis kokku 10 kuud kestnud kampaaniaks. Gibraltaril nõelasilma läbinud sõitsid Saksa allveelaevad Aadria merre mille põhjaosas paiknesid mõned Austria mereväebaasid neist kõige suurem Katarros. Sealt said saksa allveelaevad kütust, varustust, remonti, täiendati nende laskemoonavarusid torpeedosid, sest pidagem silmas erinevalt teisest maailmasõjast. Itaalia, kes see oli kõik olnud keskriikide ja taandi vahel, otsustas 1915. aastal astuda sõtta antaandi pooles. Austria laevastikus oli kasutusele õige väikesed rannasõiduallveelaevad. Markeeringuga UV-mida Saksa meremehed ju irooniliselt nimetasid õmblusmasinateks ja mis vaid harma ohustasid avamerele minnes vaenlase laevu. Küll aga tegi inglastele ja prantslastele peavalu ootamatult Vahemerre ilmunud Saksa allveelaevad. Ja need rünnata, siis lääne poolt tulles uputasid ujuvate patareide rolli täitnud Inglise soomus päeva. Aga võib-olla olulisem oli 23 sõjamoona ja dessantvägedega laaditud antaandi kaubalaeva põhja laskmine ja see andis juba tunda. Vahemerre vaadetud laevade hulgas oli ka saksa Alvela päevade äss prantsuse päritolu esivanemad, prantslased, aga kapten ise oli täiesti saksastunud lootar Arno della pärier kes olevat kokku uputanud üle 200 vaenlase laeva kogutonnaažiga umbes 500000 tonni. Ja ühelainsal retkel laskis tema allveelaev põhja 54 liitlaste laeva. Ilmselt on siia hulka arvestatud ka õige väikseid kala, Laevu ja pukseere. Vastasel juhul sellist tohutut hulka ka kokku ei saa. Aga Antaan, tee riigid pidid arvestama, Vahemeri ei olnud enam täielikult nende kontrolli all. Vastuseks saksa allveelaevade rünnakutele võtsid liitlased kasutusele pettelaevad q laevad, q. Noh, täht, mitte taevakeha. Ja sakslased ikka sagedamini langesid sellise näiliselt ohutu laevalõks. Pealtnäha tavaline keskmise suurusega purjekas, prahilaev tekil. Kaup, puit aga nende varju. Teras Kelby taha oli peidetud inglise kiirraskekahurid. Vastavalt kehtivale mereseadusele tuli kaubalaevu eelnevalt hoiatada enne nende uputust tamist ja sakslastele oli antud korraldus mitte kulutada selleks defitsiitseid torpeedosid. Hoida suurte Aurikute eelkõige sõjalaevadel tarvis. Nii et kohtumisel purjelaevaga või ka väiksema Aurikuga tõusis saks allveelaev pinnale andis oma käila suurtükist hoiatuslasu üle rünnatava laeva ja tõstis signaal mastilipud kapten tulgu logiraamatuga, tähendab, madrused sõuavata koos logiraamatuga allveelaevani. Kapten võeti selle Talle vangi. Ta oli Saksa luurele hiljem hea infoallikas. Rajal asus uputamisele määratud laeva meeskond kiiruga päästepaatidesse, haaras kaasa toitu ja joogivett ja eemaldus laevast, mis lasti paarid Tabava lasuga veejoonele põhja. Aga teine võimalus oli, et tabatud laevale saadeti Pariisi meeskond second rollis laadungi, et ja kui leidus allveelaevnike huvitavat toidupoolist, teinekord oli nende laevade lastiks lausa delikatessi, näiteks kanamunad banaanid, liha, siis laeti need Alvele päevapriisi paati. Mehed panid masinaruumi lõhkelaenu, mis viitsütiku järel mõne aja pärast laeva põhja viis. Ühte sellist juhtumit meenutab Saksa allveelaev nike koorekihti kuulunud aristokraat. Õige pika nimega. Adolf Karl Georg Kar. Parun peegel on olnud soom Bekkel HM. Nii et Nemi täielikul kujul koosnes 10-st elemendist. Ta rääkis Ameerika ajakirjanikule, et olevat sel korral Atlandi retkele läinud reedel, pealegi 13. kuupäeval. Meremeeste arvates igati õnnetul päeval. Tema allveelaeva markeering oli U 93. Esialgu see õnnetu reede nagu mõju ei avaldanud, uputas viis vaenlase kaubalaeva, võttis parda nende kaptenid ja 17 kahurimees, nimelt osa kaubalaevu olid kahuritega igaks juhuks varustatud. Kahurimehi loeti sõjavangideks, samal ajal kui lasti tavaline meeskond paatides minema. Ja nüüd Sers peegel fon on Sooperkel šaim. Meenutab järgimist. Ühel õhtul, kui istusin väikeses ohvitseri kabiinis õhtueinele ja meie viis vangi võetud kaptenid sõid mujal õhtus, sõitsime loomulikult Veebeeennal, kuuldus vahimadruse heie purjeka ahoi, tõttasin komandod orne ja uurisin pikksilmaga. Eemal paistis kolmemastiline Koonar. Järgnes hoiatuslask ja kuunar laskis oma toporjad alla. Nägime, kuidas meeskonda asus päästepaatidesse. Kõik näis olevat korras, kuid millegipärast ma olin siiski umbusklik. Tahtsin järele uurida ja veenduda, et laev on tõesti mahajäetud enne kui meil Läheme tema uputamiseks liiga lähedale. Päike oli vajumas silmapiiri taha ja õige pea saabus videvik. Ligines imeaeglaselt. Ja meie mürsud langesid mahajäetud laevatekile. Minu U 93 tegi tiiru ümber laeva ja kõik ohvitserid vaatasid seda oma tugevate mere pikksilmadega. Ja siis avasime tule. Olin veendunud, et keegi ei jää pardale ega võta vastu sellist mürsu rahet. Me olime ainult 80 jardi, tähendab midagi, et 75 meetrit siis laevast eemal paiknedes sellega paralleelselt. Kui ma andsin käsu, tulistage v neiline ja uputada laev. Kui meie esimene mürsk tabas laeva otse veeliinile, kõlas kuunarri pardalt tugev vele. Masti tõusis Suurbritannia sõjal liikuv kahuriplatvorm libises nähtavale, järgnes vali mürin ja inglise kahurid avasid meile tule lisaks ka kuulipildujad. Moodustasime Neile igati elusa märklauaga, asudes otse küljega vaenlase poole. Üks mürsk tegi meie käila kahuriteguvõimetuks ja haavas mitmeid mehi kahurimeeskonnas, teine tabas juba allveelaevaga rehv. Mõlemad masinad täiskäigul edasi, andsin korralduse. U 93 tormas edasi. Pöördus kiiresti ümber, nii et pära jäi vaenlase poole. Samal ajal, kui me seda manöövrit tegime, tabasid meid veel mõned vaenlase mürsud, mehed, pära, kahuri juurde andsin korralduse, sest meil oli jäänud veel üks kahur. Võisime võidelda kolm meest asusedki käsku täitma. Jooksin koos nendega parra ja neljakesi suunasime kahuri Koonarile. Üks mürsk lõhkes otse meie ees, allohvitser kukkus purustatud ja ka pardale ja ma tundsin, et midagi külma haarab mu jalga. Seisin kuni põlvini vees ja hetk hiljem ujusime juba Atlandis. Allveelaev oli vajumas põhja lausa meie jalgade all. Nägin ta musta varju kaduvat ookeanisügavusse. Hirmus ahastuse tunne läbis Wen mõeldes oma toredale uuele laevale. Aga meeskonnale ning neile viiele kaubalaeva kaptenile, kes küll milleski süüdi ei olnud reede 13-sse neetud mõtte läbis maju. Kuid ei olnud palju aega mõelda sellele. Mais olin uppumas, rasked meremehe riided kiskusid mind põhja. Ja siis korraga tundsin, kui veepinnale jälle tõusen, menud haarati kraest ja tõmmati inglaste päästepaat. Väike-Koonar oli inglise kuulaev arvuga 21, nimega Brais. Nõod, inglased olid tõesti julged poisid. Laev oli täis topitud metsa materjali, et ta püsiks veepinnal nii kaua kui võimalik. Iga teine laev oleks mitu korda uppunud nendes vigastustest. Ta Śaksa mürsud talle tegid. Aga see laev püsis veepinnal ja ühtlasi ma imetlesin nende briti meremeeste vahvust, kes oma peidupaikades võtsid vastu säärase pommitamise lükkasid siis oma kahuriplatvormi välja ja alustasid meiega võitlust. Tõsi, mõned nendest olid saanud võitluse keskel ka haavat. Nii et ei olnud sugugi ohutu rünnata näiliselt süütut kaubalaeva. See võis hoopiski olla laev, lõks markeeringuga kuu. 1918. aasta juunikuu algul kui Saksa väed Põhja-Prantsusmaal olid murdmas rinnet läbi ja Pariisi, hakkas jälle oht ähvardama suunas saksa admiraliteet seitse suurt allveelaeva, nõndanimetatud allveeristlejat üle Atlandi. Et need paneksid miine ja ründaksid laevu USA peamistel laevateedel suurte sadamate akvatooriumi ees. Selline saksa Alvela laevade ootamatu ilmumine Ameerika Ühendriikide rannikule kutsus seal esile suure ärevuse. Kuidas on see võimalik, et käimasolev sõda koputab lausa meie uksele? Friedrich Kärner? Allveelaeva uus 151 ohvitser jutustas järgmist. Me saime kevadel käsu koostada ekipaaž kõige julgematest ja vilunumatest meestest. Sellistes, kes paneksid vastu viis kuud kestvale mereretkele, mis ulatuks Ameerika rannikuni. Meie allveeristleja oli varem kaubalaevana siis nime all täitš land, korra käinud Ameerikas aga saanud siis Ameerika sadamates kütust ja varustust tagasiteeks. Nüüd olime Ameerikaga vaenujalal ja mingit toetust Ameerika rannikult meil loomulikult loota ei olnud. Olime nendest allveelaevadest, mis suunate üle Atlandi esimesed. Läksime teele aprillis 1918 ja meil oli antud korraldus mitte teha ennast enneaegselt. Näh tavaks teatavaks vaenlase laevu rünnates. Alles siis, kui olime kohal, võisime vaenutegevust alustada. Seepärast seadsime kursi nii, et see läheks mööda tavalistest laevateedest. Ometi ei saanud loobuda kiusatusest torpedeerima Meie ette jäänud kahte suurt kaubalaeva, paraku mõlemal korral läksid torpeedod mööda. Küll oli aga need ameeriklastele inglastele antud nagu hoiatus saksa allveelaevade ületavad atlandilt lähenevad Ameerikale. Kerrusime ennast Nende rumalate rünnakute pärast, aga mis teha? Jõudnud Ameerika ranniku lähedusse, kuulasime hoolega jänkide rannavalve morse teateid. Päevast päeva lõppesid need kokkuvõtva lausega, mingit allveelaevade ja sõja NATO ei ole. 33 päeva kestnud teekonna järel jõudsime sihile. Ameerika rannikuvetesse. Märkasime merevee värvus on muutunud hallikassiniseks. Tähendab, olime madalates vetes. Meil oli kaasas üle 100 suure miini, need tuli veeslada. Sõjamoona vedas olevate laevade peamistele marsruutidele sadamast väljumisel peal veerünnakutes tuli hoiduda aga niikaua, kuni miinid olid paigutatud. Öösel sõitsime merevennal päevaks laskusime põhja. Jänkid tundsid end ilmselt väljas igasugust ohtu olevat, lasid rannikul oma majakatel öösel Plinkida nagu rahuajalgi, aidates sel viisil ka meil täpsemalt navigeerida. Ja nii saime panna miine ettenähtud piirkonda. Selle allveelaev nikele küllaltki ebamugava ülesandega tulime kiiresse toime ja nüüdsest olime enam-vähem vabad torpeedorünnakuteks võiga Pealveerünnakuteks. Kui olukord osutus soodsaks. Alustasime ühest toredast purjelaevast, mille meie priisiga manda laskis õhku. Sealt saime ameti värsket toidukraami lisaks juba ammu ära. Tähendab konservidele. Pardale tuli meil võtta paarkümmend Ameerika meremeest, keda esialgu hoidsime. Allveelaev vastas, et nad ei tõstaks enneaegselt alarme meie kohalviibimisest. Loomulikult elasid vangid kitsukeses allveelaeva miljöö mõjus meile rusuvalt. Saatus tundus ebamäärasena, kuid mida parata, lootsime nad mõnele väiksemale purjekale ülev anda. Ajuti valitses Ameerika rannikul tihe udu. Nii et navi keerisime tulelaevade helisignaal maalide kellahelina järgi. Ja kui oli kahtlus, et mõni suurem aurik võib udus meile otsa ajada, andsime ka ise signa oli. Meile oli kaasa antud üks äss leiutatud riistapuu meresidekaablite läbilõikamiseks. Eesmärk oli katsetada telegraafiühendus New Yorgist Inglismaale. 28. mail jõudsime New Yorg'i Traversile ja nüüd algas kaabli õngitsemine. Pikk tross vedas meie mehhanisme mööda merepõhja. Aga kaablit leida ei olnudki nii kerge. Samal ööl nägime esimest taeva kumal praad veid päästsid seda suurt valguskuma, mis laius Aladdin New Yorgi kohal pärast pimeduse saabumist. Mõnel ohvitseril tekkis hull mõte, kui hiiliksime õige allveelaevaga sadamas läbi Ta Hatsoni jõge ja saada kaks kuskil varjulises kohas osa mehi maale. Et need heidaksid pilgu eilsele suurele valgele teele Brad veile. Aga uitmõtteks plaan loomulikult jäi. Kolmel ööl jätkasime kaableid õngitsemis ja lõikasime selle oma teada läbi õige mitmes kohas. Hiljem selgus. Me olime purustanud kaks kaableid, ühe, mis viis New Yorgist Euroopasse ja teise, mis vees lõugu. Kuna Ameerikas. Seejärel alustasime Ameerika rannikul liikuvate üksikute kaubalaevade küttimist, jälle hoiatuslask, kõle käila ja briisi meeskond pardale. Ühe uputatava laeva päästepaatidesse saatsime meie pardal seni olnud sõjavangid, kes kolme nädala jooksul oli jõudnud süüa suure augu meie nappides toidu varrudesse. 22 ameerika merre meest ja kolm kaptenit jätsid meiega südamlikult jumalaga. Selles südamlikkuses võib küll kahelda, aga neil meestel hea meel oli, et pääsesid eluga. Saksa halveristlejalt. Selles nüüd küll kahtlust ei ole. Palusin, et nad jutustaksid. Selle kohta, kuidas me olime, näid vangivõtmisel ja allveelaevas kohelnud mitte vajatakse igasuguseid hirmu ja õuduse lugusid, mille peale ajakirjanikud nii maiad on. Hiljem, pärast sõda, kui sain lugeda Ameerika ajalehti, selgus, et need mehed olidki põhiliselt tõtt rääkinud. Teisel joonel oli meile tõepoolest õnnelik päev. Sel päeval uputasime kolm Raurikut ja kolm purjekat. Kogud on Nažiga 14500 tonni. Aga ühtaegu alarmeerisema Ameerik ka rannavalve ja kuulsime raadiost erinevatest jaamadest, et on nähtud siin ja seal saksa allveelaeva. Kuna aga osa Ameerika laevu jooksis miinidele sadama suudmes, siis arvati, et Ameerika rannikul tegutseb juba terve saksa allveelaevade. Nende ookeaniliiklus, riis raadiosõnumite alusel olevat õigessegi paisatus. Edaspidi julged diaameerika sadamates sattunud sadamates sõita merele üksnes konvoidena. Lisaks tõsteti õhku sajad aeroplaanid, terri kaableid ja pandi meie läheduses patrollime Ameerika ka allveelaevade hävitajad süvaveepommidega. Aga selline ärevuse külvamine oli olnud üks meie eesmärkidest ja selle me saavutasime aga üle ootuste hästi, nii et võin kinnitada. Uus 151 minu alluvuses oli igav tubli Saksa allvee lähedal. Ja siis saabus 1918. aasta hiliskis ning saksa allveelaevade tegevusele lõpp. Sakslased nimetasid seda traagiliseks. Inglased hirmust vabastamaks lõpuks. Allveelaeva komandör Gustav siis meenutab seda aega järgmiselt. Ma olin sõitnud, paar taastati Vahemeres. Ja siis sai meile selgeks, et Saksamaa on sõjaliselt kokku varisemas Austria Liidust välja langemas. Siin oli revolutsioon juba puhkenud. Katarras, kus seni asus meie allveelaevade baas, algas mäss. Saksa uus laevade eskaader Vahemeres olid kaotanud oma senise kodu. Ei jäänud muud üle, kui alata teekonda tagasi Saksamaale. Eskaader asus teekonnale, mis osutus ka ta viimaseks operatsiooniks. Mina kui Kataro baasis olev vanim komandör pidin võtma selle grupi juhtimise enda peale. Mõned baasis asuvad allveelaevad olid nii pikad, teekonnaks kõlbmatud, nii et meil tuli nad ise põhja lasta. Ülejäänuid oli 14 ja nii asusime 14 allveelaevaga teele. Ja Saksamaale tagasi jõudis neist 13 ainult üks hukkus. Inglased teadsid väga hästi, et meie laevad Peavad Katarost lahkuma ja sõitma tagasi Saksamaale. Loomulikult läbime kitsa Gibraltari väina. Me tulime nagu rebaste parv, mis aeti kitsasse läbikäiku ning võisime olla kindlad, et kütti on valvel. Aga ometigi me tulime läbi. Ainult Inglise kuulaev privet laskis põhja meie U 34 allveelaeva olid märganud pat rulllaevad ja siis privet, mis näis olevat süütu kaubalaev. Meie allveelaev asus võitlusse näilikult nõrga vastasega ka kui järsku õige lühikesel vahemaal barriveti mask langes. Bottas 11 hästi sihitud mürsuga meie U 34. See oli ööl vastu üheksandat novembrit 1918 täpselt kaks päeva enne vaherahu algust. Aga sel samal ööl lasime põhja inglise lahingulaeva Britannia. Selle vägi, teosoorid tas kapten kukat oma UV 50-ga. Laevastikule oli antud käsk valmistuda viimaseks kuulsus igaks lahinguks inglastega. Nii et laevastiku juhtkond admiraliteet tahtis minna sõjaaja Leku effival lipuga. Selgete inglastele Pealvee lahingus alla jäädes. Allveelaevade mehed jäid admiraliteedi korraldusele usqvaks, kuid lahingulaevade meeskonnad tõstsid mässu. Ja siis anti korraldus allveelaevadel pöörata oma torpeedotorud lahingulaevade poole. Sadama laeva ja uus 135 sõitsid mässuliste lahingulaevade juurde. Ja ma paigutasin uus 135-ni, et võisime tulistada nii käila kui pära torpeedadega läheda maa pealt. Mässulised madrused olid barrikaade veerenud ennast lahingulaevade ninadesse. Õnnetuseks anti neile viis minutit aega järelemõtlemiseks ja allaandmiseks. Minu arust oleks tulnud neid kohe tulistada. Madrused karjusid, ärge laskevennad. Ja töö tegi kõhklema. Tõsi, mässo juhid arreteeriti, võeti mässulistel laevadelt maha ja laevad suunati keeli, mis nagu hiljem välja tuli, oli suur viga. Sest pealveelaevade meeskonnad olid ka veel rahulolematud ja alustasid keelis suurt mässa. Ja oligi see Saksa pealveelaevastiku madrused ei tahtnud sõja viimastel päevadel näilise kuulsuse nimel oma laevu ja elusid ohverdada. Sakslased panid üldse sõja algusest lõpuni kiilu 811-le allveelaevale aga suurem osa nendest ei olnud veel tere sõiduks valmis. Kui esimene maailmasõda lõppes. Saksa allveelaevnike kaotused olid tõepoolest masendavad aga need ka tõendasid. Allveelaev on tõsiseltvõetav relv tulevastes sõdades. Esimese maailmasõja ajal oli raadioside veel õige lapsekingades ja see takistas allveelaevadel tegutseda ookeaniavarustel gruppidena. Hundikarjadele jäi allveelaeva üksikjaht üksik hunt, kes püüdis tabada ka üksinda sõitvaid vaenlase sõja ja kaubalaevu. Peamine probleem oli mereavalustele üldse vaenlase laeva ülesleidmine. Möödus päevi ja isegi nädalaid, kui ei nähtud ühtegi laeva, seda just sõja teisel perioodil mil üle Atlandi suunduvad laevad olid koondatud suurteks konveideks, mis pealegi liikusid siksak kursil. Nii et allveelaev ei võinud rutata. Ta ei teadnud, kuhu konvoi võib pöörduda. Nii et lääne atlandil oli allveelaevu vähe, aga idapoolne osa tundus sakslastele laevades tühjaks jäänud. Teises maailmasõjas kasutasid sakslased ära esimese sõja kogemus sõja puhkedes. See oli siis Septembris 1939 oli saksa kriik Mareenel vaid 57 allveelaeva aga sõja lõpuni olid nad juurde saanud 1113. Nendest 863 olid võtnud vahetult osa sõjategevusest, ülejäänud olid kas väljaõpe või transpordis Mareenid. Teises maailmasõjas hukkus 630 saksa allveelaeva vaenutegevuses oma baasides õhurünnakute ja miinide tagajärjel läks põhja 91 laeva ja 42 õnnetusjuhtumite tagajärjel need kokku vaatasid sakslased 753 allveelaeva. 38-st 1000-st väljaõpetatud allveelaev. Lekust oli sõja lõpuks elus ja rivis veel 6000. Nii oli allveelaevastik kõige suuremaid inimkaotusi kannatanud tanud relva liik protsentuaalselt võttes arvesse targem ka ellu jäänud meeste tervis. Logises õige tugevalt. Allveelaevades valitses niiskus, eriti põhjapoolsetel vetel seilates olid nad külmad. Mehed vajasid tublisti puhkust retkede vahepeal. Sakslased uhkustasid sellega, et teises maailmasõjas Nende allveelaevad uputasid 148 vaenlase sõjalaeva nendest kuus lennukeid andjad, kaks suurt lahingulaeva, viis ristlejat ja 2759 kauba ja reisilaev. Aga ka liitlased olid välja töötanud vägagi tõhusa allveelaevade tõrje eelkõige tänu radarile ja sonaritele. Süvaveepommid tabasid nüüd juba täpselt ja vaatlusõhust oli sedavõrd intensiivne. Päeva ajal Saksa allveelaevadel ei tasunud veepinnale tõusta aga siingi leiti oma vastuabinõud. Vaat nii palju. Alve sõjast esimeses maailmasõjas ja mõne sõnaga selle järjest teises ajas kuulmiseni.