Tere, klassikaraadio kuulajad. O tempora on mures ja stuudios on Ilme Rätsep. Ma alustaksin täna. Ühest hetkest kutsuks teid korraks antiikmaailma inimese keskkonda. Keskkond, see, kus inimene viibib, jätame igasugused muud meeled kõrvale, vaatame seda, mida nägemismeele kaudu on võimalik hoomata. Antiiksed kinnad, Aleksandria on projekteeritud kavakindlalt. Kui vaadata Rooma perioodi, siis soomlased on ju superehitajad. Nende eriotstarbelised ehitised, kõik kogu arhitektuur on kindlasti ka kaunistatud. Tan kaetud eksklusiivsete materjalidega ja kaunistatud kindlasti skulptuuride reljeefide, Mosaic-ide erinevate marmorpindadega. Kui antiikaja inimene, oletame, et ta on roomlane, astub oma elamisse, kui ta on keskmisest jõukam, siis see on eraldi maja aatriummaja. Kui ta on päris heal järjel, siis on tal kindlasti ühendatud aatriummaja peristil majaga, ehk tal on ka siseõu. Aatriummajas on keskseks ruumiks suur ruum, mille katuses on auk mille all on bassein, kuhu voolab vihmavesi. Sellises ruumis on kindlasti marmorkivi või mosaiikpõrandad bassein. See peaks olema kindlasti hästi viimistletud. Ja kindlasti võiks seal seista mõni antiikne jumal või mütoloogiline tegelane. Esivanemate toas on ju esivanemate püstid. Ja magamisruumides võivad olla seinamaalingud loomulikult intiimsetel rootilistel teemadel. Miks ma seda räägin? Inimene elas keskkonnas, mis oli küllastunud. Ma julgen öelda, et kunstiga need esemed, kõik need kaunistused, kaasa arvatud tarbeesemed kuni Sõebannini, mis soojendas ruume olid üksikeksemplarid. Kui seinal ei olnud maalingut, et võib-olla väga suurt figuraalset maalingut siis oli seal ornament. Ja see ornament oli selles majas järgmises majas. Ornamendimeister maalis juba järgmist ornamendi. Me ei kujuta seda päris hästi ilmselt tänapäeval ette. Sest meie visuaalne keskkond kui me läheme koju, siis kõigepealt on meil vähemalt kaks kuni kolm värvilist pilti, edastavad kasti. Siis kohtumine igapäevases elus pidevate reklaamidega, mis on võimalikult värvilised suurte plagudega keset linna. Kui me mõtleme kunst, siis see on midagi paljudel juhtudel väga kauged, väga eksklusiivset. Ja mulle tundub, et inimene kui me ei räägi just kunstnikust käib muuseumis võib-olla tihem, aga kunstinäitusel kindlasti väga harva. Esimene asi on see ühel inimesel, kes ei ole kunstnik, on tunne, et ta ei tea kunstist mitte midagi. See on tale sisse kodeeritud juba kunagi ammu lapsepõlves. Ja kui ta mingil põhjusel kunstinäitusele saata dub, siis tegelikult ongi probleem. Ta ei tea, kuidas ta peaks vaatama seda, mida seal eksponeeritakse. Sest hea kunst, või ütleme siis, kõrgetasemeline kunst tänapäeva mõistes kindlasti ei peaks olema ilus või esteetiline. Ja kui kodudes veel ringi vaadata, siis kindlasti on mõnel seinal mõni graafiline pilt, mõni kingitud lillemaal või mõni Muhumaal. Aga selle üldise infomüra taustal ei paista need teosed enam ammu välja. Nad ei ole kõige olulisemad, aga antiikaja inimene ainult sellises keskkonnas elaski. Me olime juba mõnusalt antiikses Roomas. Alates esimesest sajandist peale Kristust hakkab levima uus maailmavaade, uus religioon, kristlik religioon. Meie eelmisel korral jäime Egiptusesse ja mina lubasin, et Me oleme Egiptuses veel hetke ka Egiptus kuulub antiikmaailma, ta New Rooma mõjutsoonis. Helphajumis Egiptuses on välja kaevatud 500 muumia ringis. Need on kristlased, kes on sinna maetud. Need on unifitseeritud kristlased. Vana traditsioon tuleb kaasa, ainult kombed peaksid olema nüüd uuemad. Kui rääkida kunstist, siis probleem algabki sellest, et see maailm, mida antiikinimene nautis igapäevaselt, millega ta oli harjunud on väga võõras sellele uuele maailmavaatele, kristlikule religioonile. Kujutage ette, olete vastu võtnud ristiusu, olete lasknud ennast ristida ja nüüd astute Maatria majja, kõigepealt võtab teid vastu alasti antiikne jumal, siis lähete magamistuppa, kohtute seal skulptuuriga, kellel on eriliselt rõhutatud mehelikkust ja lisaks sellele veel optilised seinamaalingud. Moltreerin natuke selge on see, et inimene, kontic, inimene ei saa muutuda, nii et täna elab ta suurepärase apollo skulptuuriga ühes majas või fauniga ja homme ka seda enam ei talu. Need muutused toimuvad järk-järgult. Aga probleem on selles, et kunstikeskkond, kus inimene on harjunud elama, peab nüüd muutuma teemad kujutamisviis. Kõik see peab muutuma, sest tegelikult ilmasele keskkonnata inimene oma elu ette ei kujuta. Elfuajuman üks selles mõttes häid näiteid Egiptuses unifitseerimine jääb. Kui Tutanhamoni oli suurepärane mask siis skulptuur on alguses varakristlikus kunstis küllaltki paganlik ja suhteliselt kahtlane. Aga kui maalida maal, see on tasapind, son tunduvalt abstraktsem. Nii ongi muuniatel Sarkofaagid ja sarkofaagi peapoolses osas või otsas on muumia portreemaaling. Surnumaskist või sellisest seljeessest on saanud tasapind. Nüüd üks probleem on veel, kui läbi antiigi tegeletakse iluga, harmoonia, proportsionaalsuse, antiiksed jumalused on ju alasti sellepärast, et näidata nende kauneid proportsioone. Selles võro kristlikus maailmas ei ole välisel ilul mitte mingisugust tähtsust. Ja nüüd tekibki küsimus, kuidas ma annan edasi seda sisemist ilu, seda jumalaga, ühtekuulumist, silmad on hinge peegel, arvatakse läbi pikkade sajandite. Nii ongi muumia surnu portreedel maalitud silmad suureks ja sellega saavutataksegi teatud niisugune eemal viibiv kauge imeliselt abstraktne lähenemine portreile. Surnu portredest võib-olla et rohkem ei räägi, aga ma tuletan neid teile veel ühel hetkel meelde. Nüüd alustame minu lubatud reisi, teeme väikese ringi, läheme läbi happenniinide. See on vana-rooma valima ajaks neljanda sajandi alguse. Me oleme Rooma keisririigis, kus kristlik religioon on juba levimas, kus kristlasi kiusatakse juba tagasest. Kui keisrile on tarvis riigikassat rahaga täita, siis ja ta leiab mõned rikkad kristlased siis on kõige lihtsam konfiskeerida kristlaste vara, esatanud kusagile kaugemale, ära silmalt. 313. aastal kuulutab keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Kõik see, mis on olnud Roomas põranda all katakombides salajane ja varjatud tuleb nüüd põranda alt välja. Ja kui Kattagombi seinal võib leida maalingu kalast, mis kreeka keeles tähendab yht öös. Ja mida, kui võtta nüüd kõik tähed üksikult ja panna sõnade algusesse, mida võiks tõlkida ka kui Jeesus Kristus, jumala poeg, lunastaja On sellel kala sümbolil veel teinegi mõte. Kala ei ela ilma veeta ja kristlane kindlasti ei ela lunastuseta, mille ta saab ristimisvee kaudu. See niisugune varjatud kujundikeel, mis on varakristlikus kunstis hästi oluline seda hakatakse nüüd tooma uuesti nagu teistmoodi välja kasutatakse väga palju vana testamendi stseene ja püütakse lahendada siis seda probleemi, et antiikne inimene, kes on harjunud rikkas visuaalses keskkonnas elama, saaks seda keskkonda jätkuvalt nautida nüüd siis uute teemadega nagu näiteks Aadama ja Eeva pattulangemine või paradiisiaiast väljaajamine või kasvõi Noa laevateemad. Sellel samal keiser konstantiinosel tekib veel üks väga huvitav suures plaanis suure ajaloo seisukohalt eriliselt huvitav mõte. Ta nimelt ühel hetkel otsustab pealinna Roomast kolida hoopis järgmisesse kohta. Ta valib välja vanakreeka linna Petsansseni bosporuse ääres. Miks ta seda teeb? Ei ole väga täpselt teada, aga pealinn kolitakse pizzansseni ja 330. aastal nimetab keiser Constantinus pealinna ümber. Konstantinoopol yks võiks öelda. Ta roomal rooma keisririigil on nüüd kaks pealinna. Järgmised keisrid püüavad ristiusku uuesti põranda alla suruda, püüavad impeeriumit jälle ühtseks tervikuks muuta. Kõike tehakse. Ja keiser Diodosias esimene, kes suure osa oma elust võitles selle ühtse Rooma nimel lamab 395. aastal surivoodis. Ja on ikkagi selle dilemma ees, et tal on kaks poega. Ja tegelikult on ju olemas ka Rooma keisririigile kaks pealinna viida jagabki riigi oma poegade vahel ja viib tegelikult lõpuni selle, millega Constantinus tegi algust. Edaspidi saab rääkida Lääne-Rooma riigist ja Ida-Rooma riigist. Lääne-Rooma riigi eksistents on üsna lühiajaline. 476 on see aasta harva, kui Lääne-Rooma riik lõpetab oma tegevuse. Aga edasi tuleks rääkida tuhandeaastasest spetsansist Ida-Rooma riigist. Meie oleme Apenniinidel ja Apenniinidel oleme veel edasi, ainult vahetame sajandit. Kui Ida-Rooma riigi ehk Bütsantsi. Seda sünniaastat võib vaielda. Kas see on see hetk, kui sünnib Konstantinoopol või sealset Diodos esimesest jagamise hetk või on veel hilisem hetk? Selle üle vaieldakse aga kuuendaks sajandiks. On saabunud aeg kusse Bütsants selles maailmajaos ida ja lääne vahel on üks ainukesi Kindla riigikorraga riike. Kuuendaks sajandiks on osa Itaalia territooriumit. Bütsantsi riigi koosseisus ja Itaalia rannikul asuv Ravenna on suurepärane residents. Konstantinoopoli keisrit tele. Enne kui lõplikult kuuenda sajandi Bütsantsi sukelduda tahaksime rääkida isikliku mulje. See oli see aeg, kui reis pidi olema odav nägemise seisukohalt võimalikult pikk ja ebamugavused kaasnesid sellega igal juhul. See reis viis Itaaliasse ja bussitäis inimesi olid kõik kunstihuvilised, kes oli lõpetanud, kes oli lõpetamas oma kõrgharidust kunstivaldkonnas ja siis olid mõned sellised, kes olid tunduvalt varem juba lõpetanud minu kõrval istuv reisikaaslane, kes oli minuga koos õppinud, kes oli kunstiajalugu sama palju saanud või isegi põhjalikumalt, kui mina kommenteeris, kui me olime teel ravinnasse. Ah see varakristlike Bütsants? See on üks jama kõik. Ma pean ausalt tunnistama, et tol hetkel temaga nõustusin sest ükskõik millist pilti ükskõik millisest raamatust Bütsants, tema kunst, tema mosaiigid, sõli, hägune, kahvatu, ebahuvitav ja nii tekibki mulje. Itaaliasse ei saanud mindud ameti mitte mingisuguse Ravenna pärast, vaid sai mindud ikkagi, nii nagu enamus inimesi Itaalias käivad. See on antiik, see on renessanss barokk. Bütsants tuli ära vaadata sellepärast, et see on kuues sajand. Mõelge korraks, te lähete Euroopasse, kus Euroopas te leiate mõne kuuendal sajandil ehitatud kiriku. Ja kes seal liftis on neljandal sajandil kloostri kirik, aga musa äike seal säilinud ei ole. Aachenis on Karl Suure lossikabel mis on keskaja all ümber ehitanud, avatud on säilinud alumine osa, aga Karl Suur lasi ennast kroonida keisriks. Aasta oli siis 800, tunduvalt hilisem. Me ühesõnaga ei oodanud pizzansist midagi. Gravinnast ei oodanud midagi, aga kuuenda sajandi kirikud on kindlasti iseenesest vaatamisväärsus. Buss peatus seal ilmselt juhus. Son apalli noore Nova ees. See on ülimalt lihtne basiilika, see tähendab seda, et kirik on pikki hoonena ehitatud. Tema pea lööv, keskmine lööv on kõrgem, üleval keskmise löövi nii-öelda katuse all on aknad, mis annavad valgust ja kaks külglöövi madalamad. Hämaralt valgustatud kirik oli inimtühi ja kesklöövi mõlemis seinas. Ülemistest akendest kuni alumise sammas reani on mosaiigid. Erinevad stseenid, erinevad teemad. Peamine, kõige suurena, kõige tähtsam. Ühel pool seinas pühade neitside protsessioon ja teisel pool märtrite protsessioon. Rida ise on esmapilgul monotoonne, ülimalt staatiline, aga liikumine seal ometi toimub. Liikumine toimub märtrite puhul kristuse drooni suunas. Liikumine on pigem vaimne kui füüsiline. Isegi mosaiigimeister ei ole pannud neid märtreid astuma, sest märtrid on ju juba siit ilmast lahkunud ja nende liikumine ainult saabki olla vaimsetes sfäärides. Neitside protsessioon. Täpselt samuti ülimalt rahulik, ülimalt vähese füüsilise liikumisega ja suundumas täpselt samuti ida poole Altai poole, kus ootab neid Neitsi Maarja koos Jeesuslapsega. Enne kui neitside protsessioon jõuab. Neitsi Maarja ja Jeesus lapseni on veel üks seltskond. Need on kolme hüplevad tormavad ülimalt uudishimuliku meest, see on kolmekuningastseen. Aga need kolm kuningat, kui neitsid sellises ülimas rahus kuuldamatu rivina, liiguvad veelkord, ütlen pigem vaimselt kui füüsiliselt. Siis need kolm meest seal trooni juures on ajanud oma ninad pikaks ette, nad on uudishimust vaevatud ja nad hüplevad jooksevad, on võib-olla vähe öeldud, neil on kõigil käes erilised kingitused, mis on juba sirutatud drooni suunas. See kontrast või vastuolu on isegi natukene koomiline. Kui mõelda protsessioonide peale võiks eesti keeles öelda ka pidulik rongkäik. Siis tekibki minul alati mõte, et kui palju inimesi liigub ühtses suunas füüsiliselt siis see on tõesti pidulik rongkäik. Kui nüüd vaimselt ka ühtses suunas liikuda, milline jõud see võiks olla? Ravenna on selles mõttes huvitav Itaalia väikelinna et seal on Bütsantsi kuuenda sajandi ja viienda sajandi arhitektuurimälestisi kohe palju samasugune basiilika, Sanna Polli Noren klasse võib-olla natukene tagasihoidlikumate mosaiik, idega, paar paktisteeriumi, paktisteerimann, ristimiskirik, tavaliselt on see viidud ümarvormi peale ta võib-olla väljastpoolt tahuline, näiteks kaheksatahuline hoone, mille keskel on bassein. Siis on mõned muuseumid ja loomulikult palee Djodoris jama ja muuseumid. Mis siis seda, mis on jäänud arhitektuurimälestistest välja, suudavad veel eksponeerida. Äärmiselt rikas paik. Ma olen käinud vennas kahel korral. Jaa, maksimaalne turism, mida ma seal olen näinud, on üksiküritajad seljakottidega. Ja kõige rohkem olen ma näinud seal kohaliku itaallast ennast, kes ülejäänud objektidel üldse silma ei paista. Aga baptisteeriumisse oleme sattunud täpselt koos lasteekskursiooniga, kui terve klassitäis koolijüts paberite ja pliiatsitega kilkasid ristimiskirikus. Aga neil oli ilmselt ka ülesanne midagi joonistada või midagi kirja panna, millega nad siis ka püüdsid vahepeal hakkama saada. Miks või kuidas tekivad kuulsad objektid nagu pomm Bei või sealsamas Ravenna kõrval olev San Marino, kus on kõik Itaaliat külastanud, eestlased käinud. Ja kuidas jäävad mõned väga fantastilised kohad tähelepanuta. Aga ma arvan, et need inimesed, kes olid meiega eelmisel sajandil bussis ei ajanud mitte kunagi enam segamini põra kristliku ja Bütsantsi kultuuri. Ravenna objektide juures jäi üks ilmselt kõige olulisem nimetamata. Kõik ehitised kuuendal sajandil on seotud Bütsantsi esimese suure õitsenguga selle õitsengumeister läbi viia on keiser Justin Jaanus esimene koos oma suurepärase keisrinna Theodora kal. Ma arvan, et kes natukenegi pizzansist midagi teab, sellele keiser justin, Jaanuse nimi võõralt ei kõla. San Vito-le on see kirik Ravennas, kus võib siis vaadelda ka keisripaari ennast. Sanitaartsentraal diskaheksatahuline keskel interjööris kaheksale tugevale piilarile toetuv kupliosa, mis on samuti kaheksatahuline ja pikalt välja ehitatud absiid idaosas ehk altari osas. Ja absiidi külgseintel on vastamisi kaks. Ma arvan, et kõige kuulsamat mosaiiki Ravennas võib-olla isegi kogu bütsantsi ajaloos. Keiser Justin Jaanus saatjaskonnaga ja keisrinna Theodora saatjaskonnaga. Need on kuulsad mosaiigid, aga mingis mõttes on nad ka dokumentaalset. Ja nende kaudu võiks vaadata ka, mida tolleaegsed inimesed kandsid. Kuidas nad välja nägid. Siin on üks probleem. Kui võtta need riietusesemed, mis on inimesel seljas, siis neid on kolm, maksimaalselt neli. Ja kui võta nüüd erinevad allikad ja andmed, siis nimetusi nendele neljale esemele on vähemalt üheksa. Ja vahel on ka nii, et see, mis on ühes kohas nimetatud tuunikaks, on järgmises kohas nimetatud Talmaatikaks. Ma mõtlesin, et kuna Petsantslased peavad ennast eurooplasteks tõsi, kuuendal sajandil võetakse kasutusele riigikeelena kreeka keel, sest Kreeka elanikkond on kõige suuremaarvulisem. Aga oma vaimult annad roomlased ikka edasi. Jaga kostüüm. Kõik see, mis on seljas, on rooma traditsioonist lähtuv. See on kohati päris roomapärane. Ja mina mõtlesin, et ma ei hakka siis nimetustega elu väga keeruliseks ajama et katsuks lihtsalt hakkama saada. Kõige all on meile tuntud tuunika Rooma aegadest. Siin võiks arvata tuunikaid, võib-olla isegi kaks, aga kindel on see. Keyseri Stin Jaanus kannab lühikest põlvi katvad tuunikat. See tuunika serv tema mantli alt paistab son kaunistustega. Tuunika all on kindlasti püksid ja pükste ja tuunikaga koos keisrile loomulikult miks peab olema seljas mantel? Mantel on ka väga tuntud vormiga, see vorm on leiutatud juba kreeka ajal, mäletate seda sõdurimantlit? Roomas liikus ta edasi ja nüüd on ta Petsansis pikk maani ühelt õlalt kinnitatud, jättes parema käe vabaks liigutusteks. Ja kui üldiselt võiks öelda, et lihtsalt Petsantslased väga palju peakatteid ei kanna siis keisrile on kindlasti uhke kroon. Keisri saatjaskonna hulka kuuluvad nii tema ihukaitsjad kui kõrgemad kirikutegelased. Kuuendaks sajandiks ei ole liturgiline rõivastus veel välja kujunenud, nii et k piiskop ja kõrgemad vaimulikud kannavad ikka rooma pärast riietust, aga nendel on nüüd kindlasti kaks tuunikat ülestiku või pealne pealmist siis Montliks kutsuma alumine tuunika kitsa pika varrukaga, kui pikk see alumine tuunika on ilmselt põlvi kattev nagu keisrile. Alumisel tuunikal paistab ainult varruka ots, pealmine rõivas, mis võiks ka kanda siiski tuunika nime, on täpselt samasugune nagu rooma tuunika. Tal on isegi eraldustriibud, nagu olid roomlaste tuunikatel Klavus, kui te mäletate, ainult üks erinevus, see tuunika on pikk, tan maani ja tal on laiad varrukad. Nendesamade laiade varrukate alt paistabki sisse alumine rõivas. Maximilian alusel, see on siis tolle hetke piiskop on seljas lisaks tuunikale kamantel, see tundub, et on kuldne. Ülejäänud vaimulikud ongi ainult nendes laiade varrukatega tuunikates. Sõdalased, nemad peavad ju olema liikuvad ja nende jalad, niipalju kui need paistavad, räägivad meile sellest, et nende tuunika tal lühikesed. Kogu selle pildi mahu, kus on sõdalased, võtab endale üks suur kilp mis on eriti uhke, kaunistatud ja värviline. Ja siis on näha, et sõdalaste rõivad on ka suhteliselt värvilised. Lihtsad inimesed kannavad lühemaid riideid ja võiks öelda, et seal on siis püksid tuunika ja mantel või vähemalt selline rõivatikk, millega saab ennast katta. Armastatakse saapaid, kuigi sallapolly, noorenova märtrite protsessioonil meestel jalas sandaalid. Nii et mõlemad Kõige suurem erinevus võrreldes roomaga tuleb kangastest. Eriti paistab see silma muidugi naistemoes, sest kui te mäletate, siis roomlannad armastasid ju läbipaistvaid õhulisi ja siid oli kullaga võrdses hinnas. Petsansis on siid ka väga hinnatud materjal. Kuuendal sajandil tulevad pärsia mungad ja toovad bambuskepi sees hiinast siidiussimunad ja mooruspuu seemned, sest siidiussid kale, mooruspuu, mitte midagi muud ei, see. Sellest algab Petsansis siidi tootmine. See tähendab seda. Siid, mis on tulnud Hiinast ja on olnud kullaga võrdses kaalus on nüüd tunduvalt kättesaadavam. Peale selle ei ole ta enam Kuldsete draakonite ka hiina siid vaid ta võib-olla 100 erineva piiblistseeniga pizzancisiid. Lisaks sellele see siin ei ole kindlasti õhuke. Kristlase keha. On ju patune, seda tuleb varjata. Inimese juures ei ole olulised enam füüsilised võimed, sportlik välimus, atleetlikus. Tähtis on see, et hing kuulub jumalale. Riietus peab maksimaalselt varjama keha kangas võiks olla piisavalt paks, raske tihe. Et tekitada sellise hea kookoni mulje inimese ümber. Lisaks siidile, mida siis, kas algselt tuuakse hiinast edasi kootakse juba bütsansis kasutatakse nii villast linast kui ka puuvillast puuvillane nüüd rikkamate kodanike hulgas kindlasti sobib ainult alus rõivaks. Selliste materjalidena võiks esile tuua taht samet Damast ja Bütsantsi ülikute rikaste kodanike juures kindlasti kõige kuumem materjal. Siid brokat. Mis on läbi kootud kuld ja hõbeniidiga, see siid on nii täidlane, et ta võiks peaaegu ise püsti seista. Ja kui ta inimese ümber pannakse, siis ta moodustabki, võtlari või kookoni, et figuur sellest läbi ei kumaks. Just sellisena näevad välja Bütsantsi kõige kaunimad daamid ja näeb välja ka keisrinna Theodora. Ikka sellessamas San Vitale kirikus. Keiser justin Jaanuse vastasseinas keisrinna Theodora saatjaskonnaga. Tema saatjaskonnaks on õuedaamid. Keisrinna, kelle minevik on olnud kirju püüab oma valitsemisperioodil aidata just nimelt kehvades oludes olevaid naisi. Ja ka tema saatjaskonna kohta on väidetud. Nad on kõik kaunid. On kahtluse all, kus nad on töötanud varem aga vaatame case rinnat ja seda, mis on kaunitel daamidel seljas. Kõige all on kindlasti tuunika. Sellel tuunikal võiksid olla ka kitsad varrukad. Selle peal on nüüd paksust soovitavalt blokaadist, aga kindlasti veel lisatikandite ja kaunistustega pealmine tuunika. Dogmaatika öeldakse selle kohta vahel. Stola keisrinna mantel, kurdab Justin Jaanuse ehk siis keisrimantlivormi tan täpselt samuti kinnitatud ühelt õlalt ja jätab parema käe liigutuseks vabaks. Õuedaamidel on kergemad ülevisked, kohati arvatakse, et need on sallid, mida trapeeritaks erinevalt. Aga need võivad olla ka niisugused keskelt auguga mantlid, mis on eest lühemad ja külgedelt pikemad. Et siin võib vaielda, aga ka need mantlid peavad olema kaunistatud ja kindlasti värvilised. Kiis rinnal on imeliselt uhke Suurkrae kuld, pärlid kalliskivid. See on Bütsantsi ehtekunst. See on küllaltki selline suur, mitte midagi väga filigraanselt, see peab olema jõuline, kuid kangas on paks siis ka yhe selle kõrvale ei saa olla kerge. Bütsantsi kõige suurem kõige kuumem hitt ehtekunstis on emaili, mis tehnika see on siis see, kui kulla sisse erinevat värvi emailidega saavutatakse ülimalt dekoratiivne ornamentika musterkujundus. Meistrid sellel alal on kreeklased ja siit Petsansist liigub mainimistehnika peatselt ka sellesse noorde arenevast Euroopasse. Mõne sajandi pärast. Theodora paistab silma veel selle poolest, et tal on fantastiline pea pikkadel ripatsit, ega see ei ole päris kroon, see on midagi krooni peaste ja peavõru vahepealset. Aga kahelt poolt ripuvad siis alla tohutud pärliripatsid. Petsantslased peavad lugu puhtusest. 53 erosaun on Konstantinoopolis. Kaheksa nendest on avalikuks kasutamiseks. Saunas võivad käia kõik ja kohati peavad lausa käima, sest näiteks kui inimene on haige, siis võib arst kirjutada talle välja kaks sauna külastust nädalas. Kui ta on lausa haiglasse pandud ja tulevad suured pühad, näiteks ülestõusmispühad siis kingitakse haigele tükseepi. See on eriline kingitus. Pitsantslased muidugi kosmeetikaga, mis puudutab dekoratiivkosmeetikat, detsansid, daamid sellega ei tegele, sest väline ilu kuigi ei saa öelda ilust räägitakse ju ka Petsansis, mitmed keisrid läbi ajaloo on otsinud seda keisririigi kõige kaunimat naist endale keis rinnaks. Aga dekoratiivkosmeetika puhul alati väidetakse, et seda ei kasutata, ei ole selliseid meike ja nahka, helendavaid või jumestavaid värve nagu siin Egiptuses või Roomas kas või. Aga on üks kosmeetikaharu, kus spetsantslased on väga kirglikud. See on parfümeeria pärsiast tulevad ju kaupmehed kaasas, imelised lõhnad. Ja neid võib alati edasi segada, nii et mõnelgi rinnal on oma lõhnameister, kes talle erinevaid lõhnu segab. Parfüümide valmistaja Nad olid sama kõrgel sotsiaalsel positsioonil kui siidivalmistajad, naha, parkalid, seebimeistrid või küünlameistrid. Et see oli siis see niisugune parem positsioon. Ma olen unustanud keemia tänaseks Rovennasse, midagi ei ole teha. Pizzansist minu meelest ei saa enne ära minna, kui on ära käidud ka pealinnas Konstantinoopolis. Aga see jääb järgmiseks korraks. Seniks kõike head teile, aitäh kuulamast. Stuudios oli.