14 minutit on möödunud täistunnist. Seda tundi alustas muusikafilmist kill Bill mis räägib ühe pruudi kätte maksast klippi sellest filmist. Ühe kunstiteose kontekstis võib näha ka Tallinna kunstihoones avatud näitusel pealkirjaga kättemaks, millest üksikult ja üldiselt on meiega rääkima tulnud kunstnik ja antud näituse kuraator Kirke Kangro. Tere Kirke. Tere. Millest sündis, selline ei tee. Kust tuli mõte panna kokku näitus, mis hõlmab selliseid vihahimulist? No kättemaks on selline väga põnev nähtus selles mõttes, et ma arvan, et temast täiesti puutumata ei ole meist mitte keegi ja mingisuguses mingisugusel tasemel on, on igaüks seda vast ise ka tundnud, sellist kättemaksuiha. Näitus räägibki kättemaksust üsna erinevate rakursside, et ka isiklikus plaanis, aga ka ka sellest räägib, näitas, et kui, kui kättemaks läheb lähed. Või on jagatud suurema hulga inimeste kood või, või läheb sisse poliitilistesse otsustesse, siis on ta väga ohtlik asi. Ja minu meelest mul on tunne, et sellist sellisest tumedast halvast emotsioonist, distantsi võtmist oleks võib-olla ühiskonnas vaja taas teadvustada. Loomulikult ei, ei leia ma, et peale selle näituse avamist tuleks nüüd kätt, et kättemaks lõpeb ja see tuleks seaduslikult keelustada. Et kindlasti isegi praegusel hetkel toimub selliseid tagasi tegemisi nii isiklikus, ei kui ka ühiskondlikus plaanis. Aga ma arvan, et et läbi seitsmeteistkümne kunstniku on, saab see teema inimestele natukene selgemaks ja osatakse sellest nii eemalduda kui, kui ka seda mõnes mõttes mõista. Et mina panin tähele, et selline huumor ja mingis mõttes iroonia, mida võis paljude teostelt nagu näha, et need aitavad nagu jah, probleeme distantsimalt vaadata. Aga noh, see kõik kutsub kuidagi üles sellisele kainemale mõtlemisele, eriti, mis puudutab ühiskondlikke teemasid, isiklikke seisukohti nende osas, et aga nagu võime näituse avasõnades lugeda, on jah, kättemaks olnud mingis mõttes ühiskonna ja olemiseks vaatamata osa. Ja et, et oleks teistsugune ajalugu. Seega, et kas selle näituse missioon, On üks võib siis olla, lahata seda võimalust emotsiooni kätte, maksa emotsiooni, elada välja kuidagi teisiti. Ja, ja noh, kui selle emotsiooni väljaelamisel on loomulikult ette nähtud puhastav toime, midagi, mis oli ka välja toodud, siis muidugi kaotaks me ju nii mõndagi selle tunde allasurumisel. Et kas see on üldse võimalik, võib tunduda, et see meile instintidega kaasa antud ja kas teineteise tee otsimine on vajalik. On jah, see kättemaksubioloogia on tõesti väga huvitav ja kui sa küsid, et mis näituse missiooniks on, siis võib-olla tõesti võiks, võiks seda lühidalt kokku võtta. Et püüda mõista seda emotsionaalsele isiklikul tasandil ja, ja seeläbi üritada seda vältida just ühiskondlikul tasandil ja suurtes poliitilistes otsustes ja liikumistes. Aga loomulikult on see väga inimlik asi ja tõepoolest loomariigist ju kättemaksu Venemaa nii eriti vist ei tunta. Et selles mõttes, kui kui kätte maksta täiesti kaoks, siis kaotaksime me, ma arvan, et pooled väga põnevad filmid ja suure osa heast kirjandusest midagi selles on, et keegi, kes on kannatanud, ei taha seda enam rohkem teha ja, ja astub astub vägivallale või ebaõiglusele vastu. Aga kui ta kuidas, kuidas sellega selle kannatuste likvideerimise või lõpetamisega edasi minna, et seda selle ülese näituse üritabki aru pidada ja, ja pakub välja erinevaid võimalusi? Näitusel osaleb ka kuus kunstniku välismaalt. Ja väga selline selles mõttes on, on kunstnike valik olnud ülimalt demokraatlik, et ei rahvusetti, kui ka ütleks, et eri generatsiooni tegijaid, nende lahendusi sellele antud teemale saab siis näitusel näha. Kui minna nüüd täpsemalt nende näitusel eksponeeritud tööde juurde, nagu sa ütlesid just palju ka väliskunstnike, siis võib-olla võtaks need mõneti üksikult läbist näiteks videomontaaž, mis oli siis haid, run? Nolfenn, austria kunstnik, kes praegu-hetkele elab New Yorgis ja ja tema video näitab siis suurele hulgale hetki, kus, kus allasurutud pool võtab üle kontrolli enda kätte, kus kus toimub senine juured, on ta on siis üsna sellise mõnusalt rebima käega, pannud ritta rea rea filmilõike, kus, kus siis naiskangelane Kas võtab olukorra üle kontrolli enda kätte ja mõnes mõttes nagu maksab siis kätte sellele, kes, kes siiani on teda ohvri positsiooni surunud ja niimoodi mõnus Aectioniga väga omamoodi jällegi selline irooniline video aga, aga väga värskelt mõjub, kuigi, kuigi teema on väga vana Aga kas võiksin rääkida teatud levinud stereotüüpidest filmides ja mingis mõttes nende vastuolulisusest? Ja sellest kindlasti võibki rääkida, et tegelikult lõpuks lõpuks on, see on sellegagi klišee aru saama jätkamine ja ja teisest küljest jälle ikkagi ikkagi näitab seda, et et pööre on alati võimalik ja ja et Selline võib-olla niukene feministliku alatooniga videol. Ja oluline väheoluline pole minu meelest hing fakt, et enamus režissööridestonni meessoost ja noh, ikka kujundatud naiskangelased ka ikkagi meeskangelaste näo järgi täiesti. Täiesti ja kõik see kõik need lõigud ongi tõepoolest just mees režissööride filmidest, kultusfilmides. Misel fänn Gibbons smoking vaadates tekkis tunne, et no pole võimalik midagi tobedam, salliv mõelda, aga see kaadervärk samas toimis nii elus kui selles osas, et mõte jõudis kohale. Et äkki sa räägid sellest idast lähemalt. Präänik. Kui töö on siis üks jalgratas täiesti tavaline jalgratas pealtnäha, aga kui, kui sellega sõita, siis tuleb, tekitab ratas sellist saastavat suitsu või vähemalt pealtnäha saastavat suitsu, mis seal ongi selline põnev kunstnik, kes üritab ökoprobleemidele läheneda hoopis teisest küljest leiab, et paljud tooted on nii-öelda rohelised ja üritatakse neid reklaamida kui keskkonnasõbralik väike tema, aga tegelikult võib-olla ei ole seda ja inimesed isegi ei saa kuskilt seda päris kindlalt teada, mis, mis siis nagu on eco ja mis ei ole. Tema teeb selliseid töid, kus, kus tundub, et tegemist on hirmsasti saastuva asjaga, kuigi tegelikult seda ei ole. Ja vahetab need rollid ära. Loomulikult pahandab see kohutavalt kõiki, kui, kui nähakse, et ka jalgratas ajab suitsu välja ja tossav liikluses. Et samas auto puhul nagu oodata oodataksegi seda ja, ja see nagu üldse ei pahanda, et selles mõttes ta üldiselt loob sellise olukorra, kus inimene peab järgi mõtlema ja noh, ta ei saa ka muud teha kui naerda selle üle, aga samas on üsna mõtlemapanev, et ka jalgrattal on õigus. Näitusesaalis ei saa sellist, justkui laste mänguväljaku objekti siis läti kunstniku arman seltsi, María, Sway ehk marjade ja võib-olla kirjeldades kuulajale seda Oköödi hästi siis jah, tõesti nagu meenutas lasteväljaku atraktsiooni torm, millest saab hea hooga alla liugu lasta. Aga kui see tee vaid nii järsku ära ei lõppeks, et kuidas see töö kättemaksutemaatikaga haakub, CD. Ühes saalis Marko Mäetammetöödega ja, ja minu meelest need teemad üsna haakuvad tarman seltsi töö siis on jah tõepoolest selline plekist liumägi aga ta on väga-väga vägivaldne, äärmiselt järsk ja ta lõpeb, lõpeb nagu seinaga, nii et kes sealt alla läheb, seega matsu saanud? Ma arvan, et seda võib ette kujutada ja Marko Mäe toimetööd, mis samas saalis siis on. Samuti kasutavad selliseid sellist turvalise laste maailma või sellise nunnu kultuuri elemente ja näitavad seda, kui õhuke on, on see piir tegeliku pinge ja vägivalla vahel, mis, mis selle alt tahab kogu aeg ennast välja ajada ja et see selline standard, õnnelik perekond, õnnelik lapsepõlv tegelikult katab kinni paljusid probleeme või üritatakse, üritatakse kuidagi ääri-veeri sinna mahtuda, aga, aga selline kole asi tahab sealt ikka ennast ka välja ajada pidevalt. Selles mõttes räägite ka mingil määral kättemaksust, et see, mida üritatakse süstida ja öelda, et maailm peab nii käima selli selliste vormidega, ta on turvaline, see on õige, õnnelik elu. See on sageli mask, mis katab, võtab ka midagi üsna kõhedad, selles on ka lõpuks ise midagi üsna kõhedad ja ja hirmutav. Tahad minu meelest külastajad, Muvistasid naerda, naerda veel samas saalis ajate üsna õõvastavad retseptide epsilon. Gurmaanigurmaani unenäod kes kirjeldavad siis seda, kuidas mõnest pereliikmest või nii emast-isast tütrest, kui pojast, siis teha selline mõnus pursoa õhtusöök või, või magustoit? Kõlab muidugi väga koledalt, aga, aga samas mingil tasandil võib leida selliseid mõtteid, ei ole üldse kaugel. Tavapereelu, ela igapäevast, neid ei osata võib-olla tähele panna, võib-olla kui, kui need välja öelda ja, ja kuskilt mõttes nende üle naerda, siis on siis on see iga päev palju kergem ja ja tegelikult maksad sa oma lähedastele vähem kätte. Kui liikuda nüüd tagasi saali tööde juurde, millest enne rääkisime, siis seal oli maa, meelandeeri, stanzonee sponsoreerimine mis kujutas siis seeriat fotosid, mis või noh, Ma ei tea, kas kasvõi nendega teatavad just öelda, nad on täiesti. Ja, ja mingis mõttes seal oli täielik Voogia, et palju fotosid, mis väheste muudatustega üksteisele sarnanesid. Ja, ja noh, natukene uurisin seda asja. Ja kunstnik ütles, et seda võib hästi tihti näha inglise ameerika pankade kodulehekülgedel need pintsaklipslased hoidmas käes üle elusuuruses pangatšeki. Eetiline olek, et samas või nende järel nüüd ennast ise saajate ridadesse paigutanud, et keda selline kõletama. No meil on veel, tegutseb jah, oma oma fotokunstnikega tegutseb sellise piraadina, et tema tööriistaks on siis Google'i otsing ja sealt otsib välja erinevaid fotosid või problemaatilisi fotosid enda jaoks ja, ja kuidagi natukene joppab neid ja annab meile kursi. Tõepoolest nagu sa kirjeldasid, on tegemist siis selliste esindusfotodega, mida rikkad ja, ja prestiižsed firmad panevad oma veebilehekülgedele tegelikult just nimelt selleks, et et meedia saaks neid sealt võtta ja siis firmat näidata, kui sellise Ain annetaja ja heana ja, ja, ja kui õigena, et mõeldakse sümboolse moraalse kapitali suurendamiseks. Aga siis ta maa võttis, laadis need pildid sealt alla ja sopas tõesti enda enda näo sinna, selle koha, selle inimese koha peale, kes, kes neid suuri pangatšekke Mitme nulliliste summadega siis vastu võtab ja tema kättemaks ongi nagu sellele, et meedia tahaks kasutada või? Selline ärimaailm tahaks kasutada kas, kas kunstnike või siis keda iganes, keda oleks kohe toetada. Kedagi, kelle jaoks seda heategevust tehakse. Tahaks kasutada enda Parema imidži saavutamiseks. Toomas kasutas ära neid neid fotosid selleks, et need tema on kangesti sihuke rikas tegija. Selline iroonia on nende tööde juures. Mul oli üks töö selline interaktiivne video mis võttis nii tummaks selle, kes vaatab, kui seda, keda vaadatakse. Ja äkki räägid sellest. Mul on tunne, et sa räägid Mehhiko kunstniku Gustavo artiigase interaktiivsest Eeveedeest jahmisson kirjeldamisel kõlab ikkagi äärmiselt julmana töö pealkiri on onlakid, suurist õnnetu turist. Ja menüüst saab siis vaataja valida vastavale riigilipule klikkides siis mis maa turistiga on tegu. Turist käib mehhiko vaatamisväärsusi mööda ja, ja mingil hetkel. Formaat on justkui selline käsikaameraga tehtud koduvideo. Aga turisti tabab lihtsalt mingil hetkel välk, et eksootikat eksootilist kogemust otsima läinud turist saab loodusõnnetuses kannatada, et seal on siis võib-olla. Võib-olla räägib see. Kättemaks võiks olla siis selle selle, selles, selle nurga alt, et turism kui tegelikult üsna komplitseeritud ühiskonna osa üsna mitte mitte sugugi nii roosiline ja, ja tegelikult on, on see selline turg, kus üritatakse inimestele maha müüa, eksootikat pole ühiskonnale. Vajaks nagu mitmekordselt järelemõtlemist, et mis see on ja kas on vaja vedada inimesi lennukite kaupa kuskile kaugele? Võib-olla on seda vaja samas kunstnike ku või ei, ei pakugi muud lahendust, kui ütleb, et et näed, võib juhtuda ka päriselt mingisugune kole asi. Ma ei tea. Ja sealsamas lähedal ühes näitusesaalis võib näha Soome kunstnik Kanssi Kasi tonni teos teoseid nende seas lühifilmi Masa ja kõigil teosed kutsest mingis mõttes võttes esile kaastunde, mõnus, vähemalt see olla erinev muidugi. Et räägi neist töödest ehk lähemalt. Anssi video Masa räägib karvasest elukast justkui nagu koduloomast üsna kole Sagrine kes siis elab oma puuris ja, ja kelle unistuseks arvatavasti tema tegutsemise järgi me saame varsti aru, et on, on sealt välja saada ja näha maailma siis ta igat igatpidi seal treenib ennast, üritab neid puuri varbaid läbi lõigata. Aga alati saab ikka perenaine kuidagi jaole ja siis ühel hetkel vaadates, vaadates pele rahva telekast taevas lendavat kotkast saab, saab see elukas justkui infarkti ja hajub lihtsalt pikali. Kurb sain Eesti, kui vaadata. Ma saan aru, et sa elasid kaasa ka minul oli väga kurb tunne näha, kuidas koles Agrine lemmikloom jääb igaveseks. Ainus koht, mis ta näeb, on see tema raevu puur. Aga siis läheb perenaine maha matma ja ja siis justkui nagu pakutakse välja veel teine lõppfilmile meestelt hauast hoolendika ennast ajab välja. Kirjeldada on see raske, sest detantsi Anssi tööde võlu ongi see tema käekiri, selline põhjamaised, otsekohene ja ta, tal on ka väga andekas kodune viis igasuguseid objekte ja. Ja skulptuure teha, tema teised kaks tööd on siis. Lainepapist tehtud skulptuurid, üks neist kannab pealkirja Damien hüsti kolp, mis on siis paroodia Damien hüsti kuulsele pea luule, mis on tehtud teemantidest, briljant idest? AIDS-i variant on siis selline kuldseks võõbatud papist pealuu mis, mis ka hiilgab omal kombel ja, ja võib-olla läheb umbes sama efektne välja. Tema teine töö on, kannab pealkirja lemmikloom. Seal on näha veoauto, suur, särav punane punases, punastes bikiinides kaunitar. Siis Pakovski mõtlemisainet, et kes siis lemmikloom on ja line ka mõnes mõttes. Plavid, feministlik kättemaks? Aga kuulaks vahepeal muusikat, ering soovisid midagi, Timo Steinerit ning kõlab invemooria. Meil on stuudios Kirke Kangro, kes räägib näitusest kättemaks, mille kuraator ta on ja mida saab näha Tallinna kunstihoones. Aga kõigest pole muidugi mõttekas siin ju ette ära rääkida, et siis pole enam huvitav, aga, aga ülevaatlikult ikka. Et näiteks võib näitusesaalist leida näpunäiteid selle kohta, kuidas siis seda vabadusmonument ikkagi põle põlema. Et üks eesti kunstnikest siis selle idee autor ja aga millised eesti kunstnikud on, on esindatud ja milliseid teemasid selles kättemaksutsoonis lahatakse? Eesti kunstnikest osad siis need tegid näituse jaoks täiesti uued tööd, aga samas on on ka neid, mis, mis olid mulle silma hakanud siin aasta-paari ulatuses. Ja pean ütlema, et ma, ma olen nii, nii nii välis- kui eesti kunstnike töödest vaimustun vaimustuses. Selles mõttes väga soovitaks kõikidele huvilistele sinna näitusele kohale tulla ja ise vaadata, aga paari sõnaga võiks kirjeldada. Mainisite ühte videot Vabadussambast, mis kannab, kannab koodi nimetust ja kood tähendab materjali, millest arvatavasti see selles hamba üks osa vähemalt on tehtud. Renee Reinu mäe video siis näitab, näitab väikest Vabaduse samba maketti, mis, mis on tehtud sellisest plastikust ja Renee leidis, et tegelikult see oleks väga lihtne oleksid Vabaduse sammast põlema panna. Tal ei ole küll päris siin ametlikke kinnitusi, aga see on tema versioon siis sellest, et tegelikult see klaasist klaasist rist, mis meile nii palju on tekitanud peavalu ja ja poleemikat ja erinevaid, väga vastakaid arvamusi Eesti ühiskonnas. Et ei kardab, et ta on ka natukene ohutuse. Selline külg on, on jäänud läbi mõtlemata ja seal näemegi sellist üsna pikka videot sellest, kuidas kuidas vabaduse sammas lihtsalt vaikselt ära põleb. Ta näeb väga ilus välja. Siis on, eks ta selle näituse tarbeks teinud natuke sarnase alatooniga töö, Andrus Lauringson. Tema video siis näitab rõõmsalt laulupeo rongkäiku, aga mingisuguse sellise väikse tehnilise osavusega on ta kõik pidulised teinud tumedanahaliseks siis näitabki seda, et tegelikult pole, pole võib-olla selline rahvuslik asi ka nagu alati hea iseenesest, et on muidugi tore ja suur, rõõmus sündmus, aga aga võib-olla võiks olla ka anda inimestele mõtlemisainet, et igasugune formaat on, on seda rõõmsam, mida, mida vabam tall? Nendest töödest edasi rääkides. Rahvusküsimustega tegeleb ka Marco Laimre mis kujutab endast Ise rokibassi saatelgi eelnevat diskopalli peegelpalli mida, mida näeb vaataja läbi läbi sellise tema ümber pandud kasti ja sinna kasti on siis sisse lõigatud sümboleid, mis peegeldavad selle diskokera pealt vastu. Ka minu meelest äärmiselt teravmeelne töö. Mulle tundus, et ma olen alati mõelnud, et seal natukene ebakohane või, või noh, et Vabaduse monument ja, ja see klapp Privee seal kõrval, et äkki see oli see mingisugune kohatu sümbioos, mis oli nagu või noh, see võib-olla see oli lihtsalt pealgi Keegi. Saab Estland aa nii selles noh nojah, paralleele õigustades siis üsna põneva tööga. Esineb Jaanus Samma, kes siis on vaatajatele välja pannud sellise kabeeneid materjale nagu kuld- ja pärl kasutanud ehte. Aga selle ilusa ehte sees peidab ennast sisse kaks grammi arseeni. Selles mõttes on tegemist ohtliku objektiga ja ta on ka. Ta on ka kunstipubliku eest isoleeritud, häälile kindla klaasi klaasi taha. Aga, aga ta on ta kõik materjalid on, on päris nii et selles mõttes üsna jõuline ja, ja ka hirmutav hirmutav töö näha, kui, kui lähedal võib-olla selline ohtlik element. Rääkisime sinuga enne siin ka Kunstnike duo Johnson ja Johnsoni tööst mis, mis ka ja kõnekad pealkirja. Laevaremonditööliste kohtumisel manis, manifesti ei suudetud kokku panna, aga aga otsus võeti siiski vastu. See pealkiri kõlab, kõlab nagu kõnekalt ka ilma objektita, aga ta käib siis ka omapärase ja väga meisterlikult tehtud objekti juurde, mis kujutab endast ka lainepapist tehtud autot siledat ja väga sellist kuival akoonilist. Ja sinna auto pinnale andis kraabitud üksikjõuetu. Aga samasse hauda minna siiski ära riku ropp sõna mis võib-olla räägibki sellest, kuidas ühiskonna natukene ühiskonnale jalgu jäänud osa ei suuda oma häält kuuldavaks teha ja ja tema tema ainus viis märku anda on siis teine koleroc sõna kuskil. Kuskil. Edu eduka kultuuriobjekti pinnal. Ja kas sellega vist kaetud sellega ei ole kaetud põnev põnev teoliinasiivil siis, mis, mis räägib neljast kuriteopaigast Eesti erinevates kohtades. Pereisa pereisa maksis ühiskonnale kätte sel viisil etapis kõigepealt ära oma perekonna ja lõpuks ka iseenda selles mõttes selline väga kurb, mis räägib sellest kättemaksu väga halvasti osast sellest osast üritades kannatusi kellelegi tagasi teha, sa ikkagi neid paljundad ja lihtsalt jätkad seda kurba rida. Samuti on sinel Mainavate Taavi Wiedemanni töö, mis siis on ka põnev ja Taavi natukene isegi muretses selle pärast, siis ta siis ta käis oma pihku kodukandis helistamas autode esikla seda, seda vaadet, mis avaneb siis auto esiklaasi tagant ja ja seal on näha siis. Arvatavasti vene keelt rääkiva elanikkonna hilist püüdu ennast näidata autopeeglite külge on riputatud siis kas vene lipud või või mingid muud sellised elemendid, mis siis üritavad seda identiteeti kuidagi kuidagi kuskil kehtestena. Ning veel mainiksin ära maremikofi töö, siis kes räägib meile sellest, kuidas kuidas selline tarbimiskultuuri jaoks üles löödud arhitekt suur võib, võib esteetika meelele kätte maksta, tema töönimi on kaetud kolemajad ja seal me näeme. Iste suurte. Karpide makette mis on siis kaetud linaga kartmajad, mis, mis ei oma muud muud otstarvet kui, kui kui olla paigaks mingisugusele ärile või et kolemajad, nagu ta neid nimetab Ja äkki täpsustad ka kuulajale üle mis mille, mis ajani näitus on avatud? Näitus on lahti kuni 28. novembrini. Nii et veel kuu aega ja loodan, et kõik, kelles, kelles huvi tärkas, jõuavad sinna ka seda näitust vaatama. Tahaksin veel mainida ka seda, et 23. novembril on meil plaanis läbi viia senine väike vestlusring kus, kus kättemaksu teemal võtavad sõna ka mitte kunstnikud, vaid teised. Atlanet nõuavad Hasso Krull ja Martin Kala ja, ja võib-olla ka Aleksei Turovski ja, ja veel mõned sellised üsna erinevate valdkondade esindajad, kes võiksid seda teemat helgi avada. Aga nii see on välja anda näituse kataloog. Jõuame ka seda seal esitleda. Ja kusjuures ma otsisin küll ringi, aga ei leidnud midagi veel. See kataloog alles, kuna kuna paljud tööd jõudsid valmis just nimelt neid saamiseks, siis ei saanud neist enne isegi pilte kataloogi tarvis, et selle kataloogi esitlus ongi plaanis novembri lõpus. Hea teada aga kuulame vahepeal läti helilooja Bronjuskutavitsjase esimest osa sonaadist klaveri Kalarnetile ja kahele klaverile. Kunstnikuna oled ise kasutanud materjali materjale, mis on, on selles mõttes harilikud oma olemuses, nii et seda ei pane võibolla tähele näiteks muld. Et siit võiks tõmmata paralleeli. Et teatud käitumismustrid on samuti nii harilikud, et neid ei pane tähele. Ja aeg-ajalt on hea, kui keegi aitab neist mustritest teadlikumaks saada. Ja, ja ma arvan, et edasi juhtubki see, mis juhtuma peab. Aga millised mõtted ideedega valitsevad edasises osas nüüd, kui näitus on hakanud just nagu oma elu elama, et kas seal midagi tallele pandud, mis ootab edasiarendamist? No loomulikult oli sellise näituse üksinda kokkupanemine väga põnev kogemus, et ei saa öelda, et see oleks olnud nagu ainult lihtne kogu aeg ja ja oli, on. Pean ütlema, et ma hetkel olen nagu üsna tühi. Et kõik, kõik, mis oli, on, on praegu läinud sinna näidudesse, aga aga senise kureerimise kaifi ma olen tõesti teiega kätte saanud ja siis nüüd veel natukene vaja siin tegeleda selle näitusega ja samas samal ajal ma tunnen, et et on kogunenud energiat just sellisel isiklikul pinnal ja tahaks nüüd nüüd ise ise hoopis oma töödega veidi edasi minna. Aga ma loodan, et see näitus ei ei paljenda sellist list halba emotsiooni ja inimesed, kes tulevad vaatama neid töid, mis ma pean mainima tegelikult üsna üsna julged ja üsna radikaalsed. Ma loodan, et need tööd suudavad just nimelt tekitada seda distantsi võtmise ja võib-olla läbi koomilise prisma. Igasuguste. Tumedate ja ohtliku kaliibriga emotsioonide nägemist. Aga egas midagi, aitäh stuudiosse tulemast ja meiega mõtteid jagamast ning inspiratsiooni tegemistesse jõudma. Jaksa suur aitäh teile ootel Eiki näitusele. Neelda.