Jätkame raadio fotokooliga ning stuudios on Eesti foto fotograaf, fotograafia õpetaja Kaupo Kikkas. Tere. Tervist. Tänaseks teemaks oleme valinud fotograafi kui sellised, mis mees see on, kes ta on ja aga huvitaks, et mis eristab fotograafia lihtsalt fotoaparaadi omaniku? Kõigepealt fotograaf ei pea enam üldse nii mees olema, fotograaf võib-olla täpselt sama hästi naine, et täitsa huvitav fakt, et maailmas on tegelikult 60 protsenti umbes naised, fotograafid, kui me mõtleme Eesti Eesti najal nagu näidet mõned aastad tagasi, siis ta oli mõni üksik naisfotograaf. Nagu me kõigis muudes asjades jõuame maailmale järgi fotograafidega maailmale järgi. Nii et täna on juba väga tore tõdeda, et meil on väga palju naisfotograaf just sellistes mõnusatest pehmetes valdkondades nagu, nagu laste pildistamine ja pulma- ja perepildistamine, nii et et fotomees võib olla samahästi fotonaine. Aga nüüd päriselt asjast tõepoolest täna siis natukene räägime, kes fotograaf on, järgmisel nädalal räägime sellest, kuidas fotograafiks saadakse. Siis ütleme, see on igal juhul selline veidi filosoofiasse kalduv nii-öelda arutelu, sest et tegelikult, kui me mõtleme puhtalt definitsiooni, siis me võtame välja taskust telefoni, kus sees on objektiiv, võtame selle välja, ütleme, malev, fotograaf ja ega me ei valeta, eks ju. Aga fotograafiks päriselt olemise juures ongi hästi palju selliseid sisemisi, kuidas öelda omadusi, mis, mida ei tule lihtsalt selle fotoka ostmisega ja neid erinevaid kvaliteete omandatakse tegelikult aega. Nagu üks mu hea sõber ütles kunagi tema küll on orkestri dirigent ja ta ütles seda dirigeerimise kohta, aga ma ütleks täpselt sedasama fotograafia kohta, et kolm aastat käid koolis siis viis aastat täiendad ennast ja nüüd 20 aastat kujundada oma maitset ja siis sa oledki valmis dirigent või fotograaf. Et tegelikult nagu igal alal on siin väga palju õppimisvõimalusi, väga palju enda kujundamise võimalusi ja oma maitse käekirja kujundamise võimalusi. Nii et tegelikult fotograaf on tõepoolest inimene, kellel on aparaat ja kellel on ka suur sisemine tahtmine ja teadmised. Aga millal tuleb see, et teda võib nimetada professionaaliks? Väga hea, et seda küsisid just nagu täitsa huvi pärast eile just sõpradega arutasime teemal professionaal ja professionaalsus, et tegelikkuses on ju see üks väga hämar sõna, kuna professionaal on see, kes teenib enamuse oma elatisest või sissetulekust selle valdkonnaga ehk et professionaalsus justkui oleks üldse seotud oskustega. Nii et tegelikult on see üks väga libedale teel viil teele viiv sõna, et kui keegi sellega raha teenib, siis tegelikult ei tähenda see sugugi veel oskusi. Oleks aga mina olen sisemiselt veendunud, ikkagi sõna professionaal peaks kätkeb endas nii seda raha teenimist, ehk siis seda töö tegemist kui eelkõige oskusi ja, ja soovi olla väga hea, et ausalt öelda, siin kohapeal võibki nagu fotograafidele natuke tuhka pähe raputada, et et tihtipeale on just see teine pool sellest professionaalsusest nagu lonkab sellele esimesele poolele järgi, et tahaks nagu tööd teha ja raha teenida, aga aga ei taheta. Ta olla olla parim, et tegelikult see soov olla parim ei ole mingi hälbega taunitav asi, see on, see on asi, mis nii-öelda tiivustab sind kogu aeg ennast arendama, endale aina kõrgemaid nõudmisi esitama. Nii et ma arvan, et see võiks olla üks selline entsüklopeedia. Seal sisaldub nagu väljend ei või seletus sõnale professionaal. Aga kui rääkida fotograafide erinevatest tüüpidest, on need, kes pildistavad, ainult reklaami moefotosid, teevad, kes teevad portreesid pulma või siis fotoreportaaže loodusfotosid, kes lihtsalt käivad ja klõpsivad, et, et kuidas see jaotus toimub või mismoodi nagu inimesed valivad siis selle suuna ja kuhu sealt annab minna. Eks seal ongi nüüd pärast seda, kui ollakse sellised, põhilised teadmised ja arusaamad omandatud. Fotograafia on võrratu seetõttu, et ta on niivõrd erinev, nagu sa tegelikult nimetasid ära juba väga head, lausa sellised peaaegu et võiks öelda, vastandlikud valdkonnad. Näiteks see foto, kus sa oled pidevalt suhtluses nii disainerite, modellide jumestajatega, see kõik on üks selline hiiglaslik keedupada, mis üheskoos valmistab ja moetööstusele neid kauneid visuaale ja tegelikult juhib inimeste mõtlemist ja arusaamu. Ja siia vastandiks üks mõnus loodusfotograaf, kes matkab nädalaid kuskil looduses. Võib-olla ei vaheta kellelegiga sõnagi, puhub mõne looma või linnu peibutusvilet ja see on ainuke hääl, mida ta päevade jooksul peale linnule oma häält ta kuuleb. Nii et tegelikult fotograafiasse sobivad väga erinevad, väga vastandlikud iseloomutüübid. Aga tegelikult, kui me läheksime korraks algusesse tagasi, siis tõesti, kõige lihtsam jaotus võib olla jaotada võib väga paljusid erinevaid, nii-öelda mooduseid pidi. Kõige lihtsam jaotus võiks olla tõesti, et on valdkond reklaami ja moefotograafid siia alla, siis kuuluvad kõik inimesed, kes teevad nii-öelda klantspilte glamuuri, pilte, kes, kes, kes teevad meile neid pilte ja mida me näeme ajakirjadest ajalehtedest, kus üks ilus toode vaatab meile vastu. Klassikaline näide sellest, hamburger ristis pildi peal näeb imeline välja ja kui see pakitsele paberi lahti, siis seal on niukse narts sees. Nii et see on üks selline väga suur valdkond. Teine valdkond, mida jaotatakse, nimetatakse portree ja pulmafotograafid, tegelikult seal on ka palju laiem, kui see nimi võiks öelda, seal on pere ja lapse pildistajat, seal on selliste koduste sündmuste pildistajad ja eelkõige võiks öelda, et nende need fotograafid, kes suhtlevad siis nii-öelda kliendiga ehk selle lõppkliendi või tavainimesega, kas need on need kunagised päevapiltnik just seal täitsa hästi tabasid selle ära, et see on üks tore sõna, mis on viimastel aastatel nagu ära kadunud, noh, võib-olla seal on mõni mõnes mõttes natukene kuidagi selline, noh, ma ei tea, aegunud nood sees päevapiltnik, aga täpselt need ongi need päevapiltnik, kes just kõike seda teevad. Kindlasti on fotograafia arenenud ja nad teevad seda hoopis nii-öelda uuel ja keerukamaid põnevamal tasandil, kui kunagi oli see, et pandi inimesed ritta olge nüüd hästi paigal ja lind lendab välja ja käis ükskord mürts ja filtri tehtud, mindi laiali, eks siis täiesti eraldi valdkond on selline fotoajakirjandus, fotoreporterid, need on siis need inimesed, kes toidavad sisuga kõiki meie ajalehti, ajakirju, portaale ja ka seal on palju rohkem. Tegelikult neid väljundeid, kui esialgu võib paista, näiteks noh, ütleme maailma kõige suurem unistuste töö väga paljudele fotograafidele on siin ajakirja National Geographic, nemad on samamoodi fotoreporterid. Nad koostavad mingil teemal väga põhjalikku fotoesseed lausa võiks selle kohta öelda, sest et see ei ole enam lihtne jutustus, see on, see on nii sügav, nii põnev, et see pakub ilma tekstita täiesti omaette lähenemise mingile teemale. Tähele väga huvitav valdkond. Ja tõesti viimane suurim suurim valdkond, mida siin võiks välja tuua, ongi seesama loodusfotograaf mis on jällegi ju piiritu. Sa võid minna pildistada, põhjas, jääkarusid, sa võid pildistada, eks ole, kõrbest liiva, kõik see mahub loodus alla, mis siin meie planeedil planeedil on. Nii et väga jälle väga huvitav valdkond ja nüüd üks võimalus on neid siduda omavahel, liikuda ühest teise, nii et see, see on asi, mis, mis tõesti fotograafias pakub tohutut naudingut, et see rutiin ei ole kindlasti see sõna, mida klassikalises mõttes Saksa töö juures kasutada. Aga mis on need tipud või unistused, ütleme näiteks reklaami ja moevallas Mina ise pean tunnistama, et ütleme, mina kuulan kõige rohkem ka sellesse kategooriasse, et ma eelkõige pildistan, selliseid reklaami ja kommertstöid, aga kindlasti ka portree on minu suur, suur suur lemmik. Ja loomulikult mida rohkem sind nii-öelda tunnustatakse, seda huvitavamaid töid sulle tuleb, et tegelikult mina ise elan nii-öelda töös töösse, selle sõna kõige paremas mõttes mind jälle mind üllatatakse mõne huvitava uue pakkumisega, nii et see, see tegelikult ongi see igapäevane motivatsioon, need väiksed eesmärgid, aga suured eesmärgid. Loomulikult maailmas on väga suur ja väga põnevaid potentsiaalseid kliente, et väga põnevaid persoone, suuri poliitikuid, näitlejaid, muusikuid, keda kõike oleks au ja lust portreteerida. Et eks need seal need eesmärgid ongi spetsiifilisemalt ma jätan oma teada, eks näis, kas need täituvad. Aga keda peetakse maailmas sellisteks kõige paremateks fotograafidega, kas need on siis need sõjareporterid, kellest ilmuvad pressifotoalbumid õõvastavat piltidega, kus ka iga pilt räägib oma looja õudsa loo selle taga või siis on National Geographic? Aga lihtsalt, et see on täpselt seesama küsimus, et kui hakata võrdlema nagu näiteks mingisugust suurt auhinda saanud popbändi, eksju hakata võrreldes ta Domingo ei või, või ma ei tea Pava rotiga, ehk siis on täiesti kohatu võrdluseks ju keegi, kes keegi, kes lihtsalt nii-öelda piibli ja saab selle eest väga kuulsaks ja tal on väga-väga palju austajaid ja keegi, kes laulab nii-öelda puhast ilusat ooperimuusikat kuskil suurel laval, nii et selles mõttes ma arvan, et siin on täiesti erinevad eesmärgid, täiesti erinevad staarid, täiesti erinevad nii-öelda sellised liinid, mida mööda liikuda. Aga kes on hetkel maailma fotostaarid, fotograafidest, staarid, staarfotograafid? No vot siin see on jälle täpselt hästi nii-öelda isik isikukeskne, et no ma võin näiteks nimetada paar nime lihtsalt, et kui, kui raadiokuulaja toksib internetti, siis saab teada, et näiteks minu jaoks selline väga suur lemmik on plaat on täpselt samasugune nimi nagu kunagisel kuulsal, eks ju filosoofia alusepanijale plaat on, kes siis pildistab eelkõige portreesid ja tema viimane väga suur projekt oli Portšeid of power ehk võimuportreed, kus ta läks ÜRO konverentsile, tegi tohutu kooskõlastuste ringi kõikvõimalike asjadega, ma isegi ei kujuta ette, kui palju see võis aega võtta. Ta, ja tal õnnestus ära pildistada circa 50 maailma riikide presidenti, mitte jooksu pealt portreteerida nad ära ja internetist natukene otsida, siis tegelikult leiab ka väga põneva lehe selle tellijaks, väljundiks oli ajakiri, kui ma nüüd ei eksi, tse New Yorker ja nende kodulehel on see kõik üleval ja ka tema kommentaarid, et ta annab ka enamuste nende presidentide kohta väikse nii-öelda mõnelauselise kommentaari, et kuidas tal läks ja, ja need on küll väga pehmed, ta kellelegi loomulikult midagi isiklikku ei ütle. Aga need on väga põnevad pildid, sinna võib täiesti uppuda nendesse piltidesse. On veel mõni teada, kes on olnud kõige kuulsam loodusfotograaf näiteks. Loodusfotograafia kuulsaid meil on täiesti oma omale Eestiski, et meil on olemas väga häid loodusfotograafe, kes on veel kõrgetel võistlustel tunnustamata, aga meil on olemas ka näiteks Urmas Tartes, kes on võid öelda, et saanud loodusfotograafide olümpiakulla ehk et kõige respekteeritum ja kõige raskemini ligipääsetav fotovõistlus, mille nimi oli vanasti oli ta BBC loodusfoto endale uus nimisponsori järgi. Ja tõepoolest saada seal esikoht, et meil on, meil on, vahest räägitakse, et oi, meie tase pole ikka see ja ikka välismaal on kõige parem ja muru rohelisem ja ja see ei ole absoluutselt nii, meil on, meil on olemas absoluutselt tippstaarid, lihtsalt eestlase tagasihoidlikkus hoiab teda enamasti oma liistude juures, ei käi vastu rinda globimas ja, ja ennast kogu aeg näitamise välja pakkumas. Aga ma julgeks öelda, et igas valdkonnas fotograafias on Eestis mõned maailmaklassi tegijad täitsa kindlasti kohe. Ma võtaks veel selline asi, et kui palju siin tippu saamisel mängib rolli juhus, õnn ja kui palju siis selline noh, lihtsalt puht puhas tehnika ja lõpuks siis ka see eeltöö ja järeltöö, et, et jõuda tippu ja valmiks üks selline Kõigepealt tippu jõudmise juures mulle meeldib alati, seda küsitakse päris tihti, eks ja, ja mulle meeldib alati öelda seda, et tippu jõudmise esimene eeldus on oskused, oskused koosnevad andest ja tööst, see on eeldus. Aga väga palju suurepäraste oskustega inimesi ei jõua tippu ehk neljapuuduse loteriivõit, see õnn. Nii et Eestis tegelikult nii-öelda tippu jõudmiseks ei peagi seal nii palju õnn õnne olema, sest et see on piisavalt väike ühiskond ja andekad inimesed tulevad välja. Kui sa oled ka hea koostööpartner oma klientidele oma partneritele, küll siis sind üles leitakse, aga maailmas tõesti nii-öelda areenile tõusmiseks peatse mõnele gurule kuskil silmajääva, kes, kes sind nii-öelda natuke siis toetab, promob välja pakub. Nii et kindlasti see õnnefaktor on ikkagi maailmas läbi löönud, oleks väga oluline, et, et eks see on ka mis asjaolu, miks nagu ma ennem ütlesin, eesti fotograafid nagu maailmas ei ole väga läbi löönud, et nad, nad võtavad seda asja natukene rahulikumalt, kui ütleme. Et olles näinud ka Ameerika fotograafe, siis enesemüük, enese väljapakkumine ja seesama nii-öelda vastu rinda tagumine nende igapäevaelu täiesti lahutamatu osa nad teevad seda, kas vesteldes iga paari minuti tagant jutu sees ja see tundub nii loomulik ja nii naturaalne, et neile täiesti sisse kasvanud, eks, et seda ma isegi ei oska öelda, kas me peaksime seda omaks võtame või pigem olema just nimelt eestlased edasi ja vaatame, mis saab. Aitäh, Kaupo Kikkas ja järgmisel reedel räägime juba sellest, kuidas saada fotograafiks.