Ja tänaseks teemaks meil fotokoolis on see, et kuidas saada fotograafiks ja stuudios on eestifoto fotograaf, fotograafia, õpetaja Kaupo Kikkas. Mida on mul selleks vaja, et saada fotograafiks? Palju tahtmist, sisemist soovi, õppimisvõimet ja grammike õnne, ütleme raputan natuke õnne lõpuks peale ja saatke fotoga. Aga kust ma seda saaksin õppida? Fotograafiks saamise juures on väga keeruline see, et siin, nagu ma ka eelmisel nädalal mainisin, väga raske on panna seda piiri, et kes siis nüüd on fotograafe, kes ei ole, eks ole. Et aparaadi ostmisest on nagu vähe kasu, kui sul ei ole kellelegi neid pilte pakkuda. Nii et vot see fotograafiks saamise protsess on tavaliselt selline küllalt pikk ja mõnes mõttes problemaatiline, et loomulikult võib juhtuda. Ta naeratab õnn ja, ja võtab kohe noore ja andeka foto algaja fotograafina tööle mõni kas meediaväljaanne või mõni ettevõte, aga üldiselt on siiski selliseid päevatöökohtadena fotograafi töökohti väga-väga vähe, fotograafidel üldiselt nii-öelda siis iseseisvat, pigem veidi üksikud hundid ja, ja seetõttu ongi see just see algus väga-väga raske. Kõigepealt on võimalik siis nii-öelda valida, kas kas minna kuhugi kursusele või minna kooli, et neid võib teha mõlemas järjekorras, kas alustada koolist, alustada kursusest? Mõlemal juhul siis mis järgi tuleb, see täiendab seda esimest, eks ole. Nii et ma arvan, et esimene samm oleks suur huvi, teine samm oleks natukene materjalide otsimine internetist ja seejärel ma soovitaksin kindlasti minna teadmisi hankima, kas siis koolide kursustele, kuna nagu üks mu hea kolleeg ütleb, et kool on kõige lihtsam viis teadmise teadmiseni jõudmiseks, et kindlasti väga andekas mees metsast leiab, et teadmised ka ise ülesse, aga nende korjamine ja süstemaatiliseks nii-öelda muutmine võib osutuda väga vaevarikkaks, ilma et selle, et keegi sulle nii-öelda näpuotsaga kätte näiteks mis, kus asub. Aga kui palju on Eestis selliseid, kes ei olegi õppinud, aga on täiesti fotograafide, arvestatavad. Väga palju, tegelikult peab tunnistama, aga see tendents on siiski nii-öelda pigem langev, et, et neid inimesi, kes ennast vähemalt täiendamas käinud, need on ikkagi enamik. Aga neid inimesi, kes pole käinud nii-öelda päris fotokoolis, neid inimesi on endiselt üsna palju, kuna siin siin võiks, ütleme nagu noh, probleeme on tegelikult siin päris palju, et miks see nii on, et see on sellist tüüpi töö, eks ju, kui sa näidud, oma suurepärased pildid ette, siis ei küsi keegi su käest, et mis kooli sa lõpetasid, sest et sinu referents on sinu tööd ja sinu pigem sinu iseloom. Et ilus pabertunnistustega, kui sa ei oskanud näidata, et ühtegi oma pilti ja vot siit algavadki need mõned probleemid pihta, miks tegelikult seda nii-öelda kooliharidust siin võib-olla kohati veidi vähem hinnatakse, aga ma ei, jällegi ei ütleks seda, et, et see päris päris õige on, et et ikkagi need järi järjestatud teadmised on üks väga väärt asi ja mina ise tänan oma kooli, kus ma käisin just nimelt seetõttu, et ma sain oma teadmistesse süsteemi. Ma teadsin väga paljusid asju juba ennem, kuna ma käisin väga hilja koolis, aga just nimelt see süstemaatilisus tekkis. Aga kus koolides sina käisid, kus sa ennast täiendasid? Mina õppisin hoopis Soomes ja sellises koolis Tampere selle nimi on Visual veesnen instituuti, ehk siis instituut Visual Communications on see nimi inglise keeles ja sinna pandi kokku Eestist üks väike grupp, üheksa inimest, kui ma ei eksi, lõpetas kaks aastat me kaugõppes seal käisime ja see oli väga eriline võimalus, sest et see on kool, mis põhines ühe vanameistri kogemustelt, andis edasi oma tõelise guru kogemusi järgmistele nii-öelda generatsioonidele. Ja, ja ta pani kokku ühe grupi ja tegi selle praktiliselt tervenisti inglise keelseks tänu sellele. Ta lihtsalt tuli meile vastu. Et kuivõrd soome keel on ikkagi sellisel tehnilisel tasandil üsna keeruline, siis tihti ekstra meile inglisekeelne grupp ja ma olen tõesti väga tänulik ja julgen ja öelda, et kõik need üheksa, kes selle kooli lõpetasid, on täna väga heal fotograafilisel järjel fotograafid, et kui heal järjel nad noh, majanduslikult on, ma ei oma ülevaadet, aga nad on väga head fotograafid. Üheksast üheksa väga hea protsent. Aga kui keeruline on see, et sa saad lõpuks need teadmised kätte, aga siis sa pead üksiku hundina alustama ja kus kohas sa alustad, võib-olla ei saa, mõne lehe juurde ei saa mõne ajakirja juurde. See on väga raske, ma pean tunnistama, et praegu on väga palju noori andekaid fotograafe kes võib-olla 10 aastat tagasi oleks olnud täiesti erilises staatuses kuna siis oli väga vähe noor ja andekas fotograaf, aga täna nende vahel niivõrd tihe konkurents ja neil on tõesti väga raske alustada selle küsimuse juurde veel lisaks niipalju, et näiteks see kool, kus mina käisin, selle kooli eelduse nõue oli see, et sa pead olema eelnevad viis aastat olnud fotograaf, ehket see kool välistas selle nii-öelda algõpe, see oli tegelikult selline fotograafide nii-öelda nii-öelda edasijõudnud programm või kuidas ta oleks õige nimetada. Nii et selles suhtes see oli hea kool, kuna meil kõikidel olid olemas juba kliendid, me kõik saime teenida oma kooli õppemaksu oma fototöödega. Aga kui me oleksime tõesti olnud algajad ja sõitnud sinna Soome koolimajja, võtaks ette, kust oleks tulnud see raha seal koolis käia. Sest et tol hetkel ja, ja meil ei olekski olnud võimalik mingisuguseid stipendiumeid või, või mingites programmides osaleda, eks ju, noh tänapäeval on vähemalt see osa väga-väga palju mugavam ja lihtsam. Aga see alustamine on tõesti raske. Noh, mina näen ideaalse variandina seda, et ollakse siis kas praktikal või abiliseks mõne mõne enda nii öelda mentori või kuulsa või hea fotograafi juures ja sealt vaikselt arenetakse, ise seisvutakse, aga, aga see on keeruline, sest et ega neid häid häid fotograafe ei ole nii väga palju ja paljud on need üksikud hundid, nagu ma ütlesin, kes ei taha midagi kuulda ühestki prakti kandistega abilisest ajavad oma asja. Nii et üks võimalus on ennast nii-öelda hakata arendama ja reaalsesse ellu astuma läbi mingi fotograafi, eks ju. Esimene variant, nagu sa ütlesid, oli see, et õnnestub tööle saada täiskohaga kas mõnda siis foto näiteks meediaväljaandesse fotograafiks. Kolmas variant on see selline nii-öelda pehmed pehmed variandid, et näiteks kas kuhugi fotopoodi või fotostuudiosse administraatoriks sa oled selles maailmas ikkagi sees, kuigi sa ei ole paraku fotot pildistamisega, tegeled öötundidel ja pärast oma tööaega, aga näed iga päev ja sa, sa hoomad seda sa nii-öelda imet, kõike seda endasse, mis su ümber on, eks ju. Ja neljas variant on selline, kõige julgema hundivariant, et luuakse endale ise mingisugune nii-öelda äritegevusvorm, kas see on siis viie või osaühing ja hakatakse ennast ise välja pakkuma, et Interneti kodulehekülg, erinevad reklaamikanalid, võimalused ja ka niimoodi saab, aga kindlasti jällegi päris keeruline. Aga selline variant, et ma muudkui pildistan, pildistan ja saadan igale poole neid pilte üle maailma laiali, äkki vajab Äkvia. Sa tabasid täiesti naelapea pihta, tegelikult see on kõige moodsam karjääri alustamise meetod ehk et tehakse endale nii-öelda erinevat kontot võimalikesse fotoportaalidesse, suhtlusportaalidesse laetakse pidevalt oma pilte üles, ollakse hästi aktiivne lootuses Lähen sinna silma, et ma jään sinna silma, äkki isegi tahab pilti, äkki tuleb sealt väike tööpakkumine. Nii et tegelikult see on siis nüüd meil selle sajandi karjääri alustamise mudel ja täiesti täpselt nii see ongi, nagu sa ütlesid, et et lihtsalt lootuses lootuses silma jääda. Kui sul on head pildid, siis küll leidub keegi, kes nendest ka huvitavad on. Või juhtun sündmuse peale, mida keegi teine pole ennem näinud ja ma suudan selle jäädvustada. Olgu see siis mingi uudis. Reeglina seda, see ongi selline uudisfoto, eks ju, et peab tunnistama ausalt öelda, et, et mul on isegi enam-vähem kursis, et need paar sellist suuremat sorti õnnetust, mis siin aastakümnete jooksul on Eestis juhtunud tegelikult näiteks neid pilt. Ta pole tegelikult suudetud ka maailma müüa, sest uudisfoto vananeb minutitega. Kui sa ei suuda seda pilti maha müüa järgmisel minutil, kui sa selle tegid. Või kui see tõesti ei ole absoluutne maailma tähtsusega sündmus, mida kõik agentuurid vajavad siis tegelikult sellise ühe uudisklõpsuga karjääri alustamine on üsnagi ebatõenäoline, et, et pigem on see juhus ja võimalus oma pildis teenida mingisugune raha. Aga siiski see, et see oleks nüüd mingi karjääri algus või otse ehitaksidki oma karjääri niimoodi üles satud kogu aeg millegi peale. See on on lühike lühike teemadel. Ma mäletan ühte lugu, tõsi, ma ei teagi, selle rääkis, et kui kunagi punasele väljakule maandus kodanik Rust siis ühel kuulsal fotograafil, kes oma lapselapsega seal jalutas, ei olnud kaasas fotoaparaati ja ta kirus ennast. Ma arvan, et see on väga ma usun, et see on täitsa tõestisündinud lugu, oleks nagu poole kõrvaga seda kuulnud ja ütleme, see ei ole midagi nii erilist, et see on tegelikult nagu täitsa täitsa normaalne, et nii juhtub, et ja ma ise täpselt samamoodi esindan seda, seda tüüpi fotograaf, et kui ma ei lähe pildistama ja kui ma ei ole mõttega pildistamise juures, siis mul ei ole kogu aeg nii-öelda püssilaskevalmis, et kui juhtub, siis juhtub ja ma olen ka ära otsustada, et minu enda isiklikus kari päris ei hakka kunagi rolli mängima sellised paparatsopildid või uudispildid, et see ei ole minu iseloomutüüpi töö ja ma ei taha seda kunagi teha. Ei kiru ennast ka sellepärast, et mul see hetk jäädvustamata jääb, et noh, tuleb enda vastu aus olla, aga loomulikult kui ma olen metsas ja ma olen otsustanud, et ma jätan tänasele ühe objekti maha, kuna no ma ei taha tassida kümmet kilomeetrit seljas, siis täpselt seda objektiivi läheb alati seal metsas vaja, mis maha jäi. Nii et see Murphy seadus kehtib loomulikult alati ja ma arvan, et see vist on kõikides valdkondades suhteliselt ühtemoodi. Aga on siis inimesed, kes jagunevad nii paparatso tüüpi kui ka siis teised, et nad on ennem siis teinud endale selgeks, et mis neile meeldib ja mida nad tahaksid püüda. Ja siin on kahtepidi, et noh, esimene asi on needsamad iseloomuomadused üldse, et kes sobib selleks papa ratsakse, nii et et tegelikult see nii spetsiifiline töö, et ausalt öelda vastu oma soovi vastu oma iseloomu, seda ei ole võimalik teha. Su iseloomuomadused peavad olema vastavad, et sa tahad seda teha. Et ma kunagi ei saa aru nendest inimestest, kes ütlevad, et mu töö on selline. Et see on nagu mõnes mõttes juba nagu, nagu noh, kuidas öelda vabandus, et ma seda teen. Ja kui sa pead vabandama selle pärast, mida sa teed, siis, siis on midagi juba valesti, onju et nii, et selles suhtes tõesti nagu, nagu rääkisime fotograafia on hästi palju eri valdkondi, siia sobib hästi palju erineva iseloomutüübiga erinevate isikuomadustega inimesi. Aga muidugi kurb on see, et väga tihti lõpeb inimesele ennem see energia ja soov otsa seda leida, seda oma rada, kui ta selle leiab. Sest et tõesti näiteks võtame lihtsalt sellise näite, et seesama loodusfoto, mida ka väga-väga paljud inimesed tegelevad, sellega leiba teenida, see on väga keeruline, seda saavad küllalt vähesed endale lubada. Aga see tähendabki seda, et selle loodus fotoni jõudmiseks lähed oma aeg, sa saad aru, jess on see asi, mida ma teha tahan. Ja nüüd, et saavutada selline stabiilsus oma karjääris, et sa ka sellega leiuga teenid, see võtab veel palju kauem aega. Nii et see on hästi keeruline roll, selle oma raja leidmine ja, ja selle oma raja sisse tallamine ja töötamine, et see siin me räägime igal juhul aastatest. Aga andekaid meil on, kes võiks seda? Andekaid ja, ja tegelikult ongi praegu me elame niivõrd põneval ajal, kus fotograafia transformeerub, ta muutub osaliselt videograafiks, liikuv pilt saab kokku heliga, heliseb kokku, fotoga toimub hästi palju muudatusi korraga ja, ja andekaid inimesi on tõesti palju ja lausena uhke on vaadata, vahest lihtsalt kolad internetis ja vaatad noorte fotograafide eesti noorte fotograafide kodulehekülgi ja vaatad kui loomingulisi, et neil on ja lihtsalt nüüd natuke raputada sedasama õnne peale, et nad õigetele inimestele silma jääksid ja loomulikult. Ühest küljest enesekindlust, aga teisest küljest jälle enesekriitilisust, et millegipärast kipub olevat olema nagu see on nagu mingi telg ja pendeldab kogu aeg ühest otsast teise inimestel, kellel jääb enesekindlusest puudu ja teine ots, kes on ülienesekindlad ja kellel puudub enesekriitika, eks ju. Nii et justkui see on nagu kogu aeg pendeldab nagu miinimumi ja maksimumi vahepeal, et kui nüüd suudaks balansseerida selle seieri sinna kuhugile õigesse kohta ära, siis, siis ma usun küll, et, et küllap ka jäävad maailmas, et inimesed silma Eestis vähemalt igal juhul. Viimane küsimus, kas on ka mingi vanusepiir, millal enam ei maksaks oma hobi sedasi professionaalsuse poole arendada? Kindlasti seda vanusepiiri ei ole, ma olen täiesti ütlen niimoodi, et ei ole päris seda nüüd näinud seal 60 ja vanema 60 aastased ja vanemad oleksid muutunud täiesti oma karjääri ära. Aga just nimelt see, et inimene on teinud lõpetanud oma ühe eduka nii-öelda töökarjääri kuskil seal näiteks näiteks 40.-tesse tunneb, et ta on ennast ammendanud selles valdkonnas ja vaikselt lülitab fotosse ümber. Ja võib-olla kui see esimene töö karjäär on olnud väga edukas ja väga hästi sisse toonud, siis kindlasti ta ei saavuta sellist sama nii-öelda rahalist sissetulekut, aga ta saavutab selle rahu ja rahulolu sellest oma uuest valdkonnast. Et ma olen täiesti näinud kuuekümnendates inimesi, kes alles hakanud uuesti tegelema, lapsepõlves pildistanud, ise ilmutanud, eks ju. Smeenad ja sorkid ja Moskvad ja see niidid on kõikidel nii-öelda tuttavad sõnad ja nimed. Ja nüüd nad on tulnud selle juurde tagasi ja saavutavad sellise taseme löövad väga paljudel nii-öelda silme eest pildi ära. Suurepärane, aitäh, Kaupo Kikkas ja kohtume jälle järgmisel reedel.