Jätkame fotogooliga ning tänaseks teemaks on fotolegendid, õigemini täpselt üks mees fotolegend 20. sajandi alguses on seal Adamsi ja stuudios on fotograaf, fotograafia õpetaja Kaupo Kikkas. Tere. Tervist täna alustame siis jah, väikest sellist sarja võiks lausa öelda meestest, kes on oma elutegevuse ja oma piltidega muutnud maailma laiemalt ja loomulikult muutnud tohutult maailma fotograafia aspektist, ehk siis kes on kõik jätnud maha väga-väga sügavale märgi. Nad kõik, kellest meil järgmistel nädalatel juttu tuleb, on sellised 20. sajandi nii-öelda alguse mehed, ehk siis nad on nii-öelda arenenud koos fotograafiaga, eks vaieldamatult. Sul on palju lihtsam teha midagi uut siis, kui see uus meedium alles sündinud, täna ükspuha kesta, mina teeks nii-öelda nende meeste tegusid kindlasti pälviks tähelepanu, loomulikult, aga aga kuna nad olid kõik esimesed oma suures nii-öelda aspektis, siis nad on tõesti väga tugevalt kirjutavad ennast fotograafiale. Ja esimene mees on selle Adams, nagu sa mainisid. Sündinud 1902, sajandi alguses, elanud väga pika ilusa elu. Suri ta 82 aastaselt ja peaaegu et fotoaparaat käes. Nii et see mees on tegelikult teatud ajalukku minu jaoks ennast mitmel moel tan ennast ajalukku jätnud fotograafia mõttes teoreetikuna. Ta on välja töötanud sellise asja nagu tsoonide teooria, mis oli siis teooria, kuidas mustvalges laboris pilte kopeerida ja suurendada niimoodi, et me saaksime äärm äärmuslikult suure ulatuse, see tähendab seda, et heledad pinnad on ilusad, tumedad pinnad on ilusad ja kõik need vahepealsed pinnad on ilusad. Ja selleks ta aastaid aastakümneid nägi mustvalges laboris aega ja vaeva, et saavutada need perfektsed, imelised mustvalged koopiad, mida tegelikult käsitsi tehes siiamaani paljud mehed järgi teha ei suuda. Nii et see oli nagu puht tehniliselt üks selline fotograaf ajalukku kirjutatud fakt samuti ta õpetas, ta andis, tol hetkel oli üks juhtivatest maailma suurima fotoaja kraapadžile väljaandjatest. Aga palju huvitavamad faktid, võib-olla inimeste jaoks on tegelikult tema sellised inimlikud veidrused läbi, mille ta jõudis oma tulemusteni ja, ja selle täiesti erilise staatuseni fotoajaloos. Kui me hakkame vaatama kõigepealt tema lapsepõlve, siis see ei olnud väga lihtne aegse sajandi algus ja sellele järgnes tegelikult kahekümnendatel kolmekümnendatel veel veel palju keerulisemad ajad ja siukene. Võib-olla põnev fakt, et ma ei tea, kas see vastab tõele, räägite tagantjärgi, aga kukkus kunagi lapsepõlves maavärina rajal oma nina nii kapitaalselt lõhki, et see jäi talle pähe päris kõveraks ja ütleme nii, et ons ahistatud sellest kukkumisest muutus, muutus tema iseloom päris palju. Igal juhul ta oli väga keeruline laps, oli hüperaktiivne, tõeline veidrik, samal hetkel tal ei olnud eriti sõpru. Oli väga armastav isa, aga tal olid tõsised probleemid ka oma muude nii-öelda sugulastega ja tal olid probleemid ka ühegi asjaga stabiilselt tegelemisega. Kui indie jõudis klaverimänguni see mulle eriliselt südamelähedane, kuna ma olen avastanud, et väga paljud head fotograafid ja kunstiinimesed on tegelikult leidnud sellise kuidas öelda selliseid pelgupaiga muusikas. Ja Adams oli täiesti fenomenaalne klaveri harjutaja, ta elas ainult klaveri taga. Ta lootis saada kontsertpianistiks ja isegi ühel hetkel klassikaliseks lauljaks. Ta harjutas testitunde ja tunde ja tegelikult alles kuskil 30 aastaselt said aru, et sellest ei tule käär ja loobus sellest. Ta tõesti väga pikalt üritas, nii-öelda üritas sellest endale tööd, tööd ja elu sellist mõtet kujundada. Aga kuskil suhteliselt noorelt, kui ta oli natuke teinud tutvust maalikunstiga aastast, aga fotograafia ja täpselt sama fenomenaalselt, kui ta asus kunagisel klaveril mängu kallale, läks ta ka fotograafia kallale. Ehk ta sai aru, et pealiskaudsusega ei tee siin mitte midagi ära. Ta katsetas läbi kõik võimalikult kaamerad, hakkas pihta nii-öelda kitsamatest filmidest läks aina laiemaks, aina laiemaks, kuni ta lõpuks arendas välja oma stiili, kus ta pildistas klaasnegatiivi televäga-väga laiadele klaasnegatiivi tele. Mis oli nii-öelda see valdkond, mida ta üldse pildistas, need olid maastikud. Ta avastas, et need maastikud vajavad edasi tundmist mingil muul uuel erilisel moel. Ta oli näinud pilte, tal ei läinud maale, aga ta hakkas juba lapsepõlvest peale. Yosemaidi rahvuspark on see, mille nii-öelda patrooniks taga hiljem valiti. Ja mis võiks olla üks veel enne surma. Suurim tunnustus, temanimeline mäetipp on seal. Nii et, et see on, see on, ma arvan, võib-olla ühe loodusfotograafi jaoks üldse suurim tunnustus, mis, mis maa endale saab anud temanimeline mägi, kus ta käis ja pildistas. Aga ta käis ja jalutas ja matkas väga palju mägedes. Ta veetis kõik oma suved seal mägedes ja kogu aeg mõtles, kuidas ma saan seda ilu edasi anda. Nagu me teame, oli sisimustvalge film. Me kõike teame seda, et mida üldse looduses minu arvates kõige raskem pildistada on. Mastaape, merd ja mägesid. Raske on pildi peal anda edasi seda tunnet, mis teil on avaras ookeanirannas, kui te vaatate selle ookeani peale ja te tunnetate, kui mõõtmatu ja suur ja võimas ta on. Teine äärmus, kui te olete kõrgel mägedes ja vaatate neid mägesid, seda tunnet on väga raske kirjeldada, kas pole mägedes käinud? Ta ei saa aru, mis on mägede armastuse, miks mingid inimesed mägedes ronivad, eks ja Adams käis, ronis ja mõtles ja katsetas, kuidas ta suudaks seda kõike jäädvustada. Nii, ta töötas välja nii aastate jooksul, matsioonide teooria jõudis laiade klaasplaat kaamerateni. Tema kaamera oli nii suur, et üks nega, ehk siis nii-öelda ükse pildi algmaterjal oli Ligile lähedased A4 paberi suurune. Ehk siis, kui me nüüd mõtleme oma filmilindikeste peale, mida me oleme kunagi pildistanud, eks ju siis see on nii-öelda 35 millimeetrine film, kus siis 24 korda 36 millimeetrit on üks kaader ja nüüd mõelge, kui palju kordi mahub see kaader ühte A4 paberisse, sellised olid tema nega David ja see pind ja see suurustest ja andis ta piltidele täiesti erilise ruumi täiesti erilise, erilise mõõtkava. Minu jaoks üks suurim lause, mis pärineb tema suurt suust, mis on ausalt öelda minu jaoks üks nii-öelda moto on päriselt natuke, võib-olla vale nii-öelda, aga siiski see mõte saadab mind tõenäoliselt kogu mu elu. On see, et Adams võrdles fotograafia halltoone klaveriklahvidega. Ta ütles, et vaadake, siin on 250 halltooni, selle klaveril on nüüd mingi teatud hulk klasse, eks noh, olenevalt kas seal meile tiibklaver või, või kabinetklaver on seal klahvide arv erinev. Ja ilu seisneb nende toonide kooskõlas. Mida rohkem me suudame ilusti panna kõlama neid toone. Ma mõtlen neid halltoone, seda rikkalikum, seda mahlasem, seda kaunimiseda. Kõnelevam on see pilt. Nüüd te võite täpselt need toonid asendada nii-öelda nootidega musikaalsed toonidega, seda mahlakam on see muusika. Selle asja mõte on see, et 250 ei ole üldse nii suur arv ja klaveril ei ole üldse nii palju klasse, aga millegipärast suudavad seda imelist muusikat teha ainult vähesed, ehk siis kuidas panna see kindel hulk asju kooskõlla niimoodi, et nad kõnetaksid sind ja pildi vaatajat ja see mõte on minu meelest väga ilus mõte ja väga tihti võetakse Fotograafiat kohutavalt pealiskaudselt, mõeldakse, et mis see siis on, et igaüks minna pilti teha, igaüks pinna fotoka osta ja vot see mõte ongi selles pealiskaudsuse vastand, millegipärast ei mõtle inimesed, et igaüks minna esitada Tšaikovski esimest klaveri kontserdit. Sellest saadakse aru, selle perfektselt esitamine nõuab aastaid-aastaid tööd kombineeritud nii-öelda jumaliku andega. Ja täpselt samamoodi on fotograafias lihtsalt fotograafiale oma koelisuse poolest nii nii peen et võiks öelda, et koerapolka saab klaveri peal selgeks, aga paljud ja samamoodi fotograafia saavad koerapolka tasemel selgeks enamus inimesed maailmas. Aga seda, et kui pikk maa on koerapalgast klaverikontserdi, nii, vot fotograafia puhul seda väga tihti inimesed ei taha mõista ja neid ei huvita see sandel homsel Adams tõesti väärtustas seda ja sai sellest väga hästi aru, mis testise mõtte saadab mind väga-väga nii-öelda tugevalt. Ja tema pilte näeme ka meie kodulehekülje peale vähemalt on sealt viide, kus te saate siis minna tema piltideni, et näha. Aga mis on see, mis teeb tema pildid eriliseks. See tehniline lahendus, kõigepealt see tohutult suure pinnaga klaasidega ja lisaks juurde temad perfektne labori töö, mida ta tegi oma vanemate maja pisikeses pimedas keldris enamuse oma ajast oma elust, muideks mis on huvitav, et ta saavutas tegelikult oma elu lõpuks suurima tunnustuse, mida üldse võimalik on, ta sai kõrgeima autasu presidendilt, teda sai omanimelise mäe tippu, nagu ma ütlesin, aga tegelikult ta elas kuni kõrge vanuseni praktiliselt peost suhu. Ta oli niivõrd fanaatiline, ta oli niivõrd sky isiksus, et tal oli kommertstöid, millega ta ennast elatas. Ta jõudis nii mõndagi ajakirja mõned pildid teha, aga ta süda ja ta hing jäidki mägedele ja tegelikult nende mägede pilt tittede müügist. Ta teenis sisuliselt enamus oma elust ainult nii-öelda heategevuslik raha, see tähendab seda, et sellised kunsti patroonid ostsid tema töid seetõttu, et toetada tema üritust, aga, aga praktiliselt kogunema elu, kõik, mis ta teenis, läks ema tema fotograafiasse. Et ta ei näinud kuni kõrge eani, kuni ta lõpuks müüs ühe müügiga oma pilte 25 miljoni dollari eest. Ja see ei olnud mitte tänane dollar, väga-väga tugev dollar. Ja sellel hetkel loomulikult oli selge, et inimesel ei ole mitte mingeid rahalisi probleeme, aga see oli alles nii-öelda tema väga kõrges eas 70.-test, kui ma ei eksi. Ja tema kõige kallim pilt on müüdud suverbi oksjonil 609000 dollariga ja see on üks originaal koopia 1000-st koopiast, mida ta tegi, see tähendas, et ta eksperimenteeris laboris ühe pildiga nii kaua, et ta tegi sellest 1000 originaalkoopiat. Ta proovis Helendada siit tumendada, sealt kasutas filtreid, kasutas omanid seda tsoonide teooriat. Et tal olid 1000 pisut erinevad koopiad sellest pildist, mille ta oma käekestega seal laboris oli valmis teinud. Ja seesama nii-öelda erilisus väljendub väga tihti selles, et seda pilti tuleb vaadata seistes seina ääres originaal nii-öelda koopiat. See pildihalltoonide nüanssi, rikkuse erilisus ei tule enamasti välja ei, internetis ei televisioonis, väga vähe tuleb ta välja, kuid siiski natuke tuleb raamatutes, mis on väga kvaliteetse trükiga suureformaadilised, Hansar Adamsi albumeid. Seal me hakkame aru saama, millest see nooti ja selle pildi muusika seisneb. Aga tõesti, kes on kord seisnud ühe Hansen Adamsi pildi ees ja vaadanud lausa ruutsentimeetri või nii-öelda ruuttollikaupa seda pilti ja siis tekib tõesti loodusest mingi täiesti uus ettekujutuse, täiesti uut, uue uuelaadne tunne, mida üks foto saab loodusest näidata. Aga kas praegu on ka järgijaid, kes prooviks samamoodi nagu tema teha sama võte samu võtteid kasutada ja ka istuda kuskil keldris ja klaaside peale? Nii-öelda neid järgijaid on kindlasti, tähendab neid on sadu, võib olla tuhandeid üle maailma, aga neid on siiski väga-väga-väga-väga vähe ja ausalt öelda ma isegi ei tea, et keegi oleks sarnaste tulemusteni jõudnud. Ka Eestis on näiteks paar meest, kes tegelevad klaasnegatiivid. Ega need on väga raske saada, kuna kuna praegusel hetkel tähendab kvaliteetset klaasnegatiivi toodeta siis nad hangivad, kui vähegi võimalik, saada üks või kaks klaasidega Kiievi kellelegi pööningult klaasnegatiivi peale pildi tegemine on nende jaoks selline suur sündmus, sest et see nagu ajas kaduv kunst, eks ju, et seda, seda Lähme ühel hetkel ei ole. Ühel hetkel ei ole järgi enam mitte ühtegi ilmutamata klaasnegatiivi, see tähendab, et see kunst on tegelikult nagu surnud, eks loomulikult neid klaasnegatiivi saab juurde toota, aga, aga see ei ole enam see, eks. Nii et tegelikult mõnes mõttes on see Adams justkui selline mälestusmärk omas ajas ja ma ei kujutaks ette, et keegi teda täna nagu päris kopeeriks või suudaks midagi sarnast korda saata. Selge siis järgmisele reedele räägime juba ühest teisest legendiks saanud mehest.