Ja sellest nädalast teeme nüüd algust reedeti uue rubriigiga, milleks on siis fotokool kõigile photography huvilistele, olgu siis tegemist Amotööridega või nendega, kes veel ei ole fotoaparaadiga võib-olla isegi mitte tutvust teinud, aga huvi asja vastu on. Ning stuudios Eesti foto fotograaf photography, õpetaja Kaupo Kikkas, tere. Tervist. Ma arvan, et kena on alustada fotograafia ajaloost, mida paljud ei tea, et ma tean, et sinul on selle kohta päris põnevaid fakte välja otsitud, et mis see fotograafia on ja, ja mida selle all mõista ning kui kaugele see ajalugu ulatub? Ma arvan, et ükspuha mida hakates nii-öelda uurima või millegagi tutvuma, on hea teada, kust, kus, kuhu lähevad need juured ja kust see asi on pärit. Nii kui fotograafias ma usun, et vahest kardetakse, et ajalugu on selline kuiv ja igav, siis fotograafia ajalugu on tegelikult täis väga põnevaid ja vahvaid värvikaid fakte. Ja kui me võtame otsast kinni, siis tegelikult võiks lugeda fotograafia ajalugu juba 2000 aasta taha, ehk siis Aristotelese aegadesse, kes tõdes, et kui puurida seina auk või torgata seina augu pimedasse ruumi siis sealt seinaaugust tulev valgus joonistab sinna maja seinale kujutise või sinna toa seinale. Kujutasin küll tagurpidi ja peegelpildis, aga sellegipoolest kujutis tekkis, nii et fotograafia ajalugu me saame rääkida mitmest 1000-st aastast ja loomulikult sinna mahub väga palju huvitavaid fakte. Aga termin ise fotograafia? Just hakkamegi sellest pihta ma vaatasin enne siia tulekut just huvi pärast järgi, et kuidas Vikipeedia ehk siis nii-öelda entsüklopeedia annab meile fotograafi kirjelduse ja loen selle siinkohal korraks. Fotograafia on kogum protsesse, mille abil jäädvustatakse valgustundliku materjali või valgustundlik elektroonilise seadme abil reaalsetest objektidest tõepäraseid detailseid kujutisi. Nii väga uhke keeruliselt kõlav lausekonstruktsioon. Võiks arvata, et selle konstruktsiooni alusel, et fotograafia on mingisugune masin või mingisugune ise toimiv protsess, mis kuskil karbis juhtub siis tegelikult võtame vastupidise hoiaku. Võtame selle foto. Fotograafia on pidigi inimese poolt loodud tegevus, inimese poolt tehtav tegevus ja selle sõna algne olemus, ehk siis kreeka keelest tulenev fotoya grafos tähendab valgusega kirjutamine valgusega joonistamine. Nii et kuidagimoodi ei saa kirjutada või joonistada valgusega üks karp, ikkagi on inimene see, kes selle pildi teeb. Nii et fotograafia harrastamiseks või sellega tegelemiseks on meil tõesti vaja seda piht ehk kaamerat ehk fotokat, fotoaparaati. Aga see, kuidas me selle valgusega selle pildi sinna kirjutame või selle informatsiooni sinna jäädvustame, see meie nägemus ja meie reaalsus, ehk siis fotograafia ei pea mitte kunagi olema ega taotlema mingisugust täpselt reaalsuse jäljendamist. Siin võiks sellest palju rääkida, kuna neid põhjuseid on õige mitmeid. Kui ma toon paar põhilist ära, siis esiteks inimesel on kaks silma, kuidas saab fotokas oma ühe silmaga jäädvustada täpselt sama reaalselt seda meie ümbritsevat maailma, mida me kahe silmaga näeme. See võimatu fotoaparaat teeb ühe silmaga ruumitu, kujutised annab meile pildi, mis ei ole ruumiline, aga meie oma kahe silmaga tunnetame maailmas kõikide asjade vahelisi suhteid, suurusi, kaugusi, fotograafi ainult nii-öelda simuleerib seda. Nii et liigne soov teha täpselt selliseid pilte, nagu meile maailm tundub olevat, on põhjendamatu. Fotograafia on siiski fotograafi reaalsus, fotograafi poolt näidatav maailm tema poolt vahel ka pisut manipuleeritud maailm. Ja see kõik teebki sellest 2000 aasta vanusest protsessist ääretult nauditava tegevuse. Aga ometi, niipea ei jõudnud inimesed selleni, et too aparaat sinna vahele küll uuriti, uurida. Ja tõepoolest, ega Aristoteles piirdus kõigest märkmetega, et jah, valgus tuleb sealt august sisse, jah, kujutis tekib selle pimekambri ehk kaamera aps, Kuura sellele pandi juba siis selline nimetus. Seinale esimene mees, kes hakkas seda tõsiselt, et edasi arendama, sündis hulk aastaid hiljem, ehk siis 15. sajand ja kuulus Leonardo da Vinci. Ilmselt ei lähe vist mitte ühtegi tehnilist leiutist mööda, kus me tema nime ei kuuleks. Nii et tõepoolest tema teda paelusse. Miks see ikkagi nii on, ta uuris neid füüsikalisi, sest see edasi ja tema hakkas seda kasutama reaalses elus väga põhjalikult ära, ehk siis sündisid maastikumaalid, kus kasutati pimekambrit, maalikunstnikel oli täiesti oma pimekamber, eksis klopsitud laudadest või, või, või, või papist või jumal teab millest selline putka, millega nad läksid maastiku, suunasid selle augukese täpselt sinna suunas, mida nad tahtsid maalida. Nüüd tekkis sinna kambrikese seina peale küll peegelpildis tagurpidise pilt ja nad hakkasid seda üle maalima ja tulemuseks on väga-väga realistlikud maastikumaalid, mis täiesti andsid uue uue laine maastikumaalides, nii et täiesti siiamaani kasutatakse terminit nagu fotoreaalsuse fotorealism fotorealistlikud maalid. Nii et, et see Leonardo suutis selle asja ära täiesti juba reaalsesse kasutusse panna ja ta on teinud ka märkmeid, mõtiskle, maks sellele, kuidas kuidas seda kujutist teadvustada, siis nii-öelda ilma maalimata, aga paraku 15. sajand oli ilmselt selleks on natuke vara ja olen Hardoga kõiki asju välja ei mõelnud. Nii et selleks ajaks veel paarsada aastat aega hakata leiutama välja või nii-öelda tegelikult see on jällegi väga põnev lugu, kuidas, kuidas pigem sellised esoteerilised leiutajad, kes tahtsid teha nii-öelda kivist kulda ja kalliskive jõudsid selliste uute keemiliste elementidena, mis võimaldasid hakata järjest seda kujutist ka päriselt jäädvustama, ehk siis see kujutis jäädvustus mingile materjalile. Ja 1826 on selline aastaarv, mis on raiutud fotograafia ajalukku, võib-olla et üldse kõige suuremate numbritega. Ja see on siis esimene jäädvustanud foto, mis on siiamaani täiesti alles, nii et 1826, kus meil on esimene täiesti siiani säilinud foto ja nii kummaline, kui see ka ei ole, see foto on jäädvustatud asfaldile. Seda asfaldit töödeldi mitmete erinevate keemiliste elementide ja õlidega ja tõepoolest siiamaani on pilt alles selle klõpsu pikkuseks ehk siis nii-öelda särituseks, kui ametlikumat öelda olid tühised neli-viis tundi, milles härra oma aknast pildistas ja, ja nii see nii see pall veerema hakkas. Sellest hetkest peale muutusid need aastad juba jäljed, vahe nüüd nii-öelda ajavahemikud juba väga lühikeseks, kui, kui see hakkas arenema, tekkis film, tekkis paberile jäädvustus, foto kuulus ta Kerrotüüp, muideks Starr ja see on siis ta Gerry nimelise mehe järgi, kes leiutas siis seda protsessi, arendas seda edasi ja tegelikult ka seesama ta Kerr on kirjutatud ajalugu kui ka nii-öelda ametliku fotograafia leiutada. Kuigi täna me teame, et prantslane nips nips, kes, kes siis selle esimese viie tunnise pildi meele säritus saavutas juba selle tulemuse eelnevalt, aga ta r oli see, kes prantsuse Teaduste akadeemias siis selle asja ära fikseeris, ametlikult leiutajana kirja pandi. Ja tõepoolest järgmised 50 aastat kasutati selle fotograafia terminiks ehk nimetuseks kasutatigita kereotüüpia. Ehk siis mindi ta kerre tegema, mitte mitte fotosid tegema. Nii et, et siis olid tõeline torm ja möll. Fotograafia lummas kõrgseltskonda. Fotograafia lummas väga näiteks me teame prantsuse impressionistliku maalikunstnike fotograafia lummas kõiki, kellel visuaalne, selline jäädvustamise maailm huvi pakkus. Jaa. Sealt edasi juba areng hakkas minema üle kogu maailma tekkisid Eestisse esimesed pildi, pildi, nii-öelda ateljeed, kus sai kus sai ennast pildistada, hakkasid levima fotoaparaadid, mida võisid kõik esialgu küll ainult nii-öelda jõukamad kodanikud endale osta ja millega pildistades pildistamisega said kõik hakkama, see oli täiesti ainulaadne. Väga hea Kaupo Kikkas ja siinkohal jääb meie jutt pooleli, et seda jätkata juba järgmisel nädalal ja teemaks siis veel fotograafia ajalugu ning jõuame tänasele päevale aina lähemale.