Ja me jäime eelmisel nädalal väga põneva koha peal pooleli. Me jõudsime photography ajalooga 20.-sse sajandisse. Kaupo Kikkas, mis siis toimus? 20. sajand nagu igal pooltehnoloogias on tõeline selline murrangut aeg, noh, ütleme siis nii, et tõusti lendu, hakati veerema. Mida kõike veel seal 20. sajandi eelõhtul toimus, aga fotograafias juba 19. sajandi lõpp oli tõepoolest revolutsiooniline, kuna George iismann, keda tegelikult tänaseni seostatakse nimega kodak, ehk siis kodak istmel kompanii ehk ameeriklased leiutasid aparaadi, millel nimeks sai Braun ja mille hüüdlause oli Youpress Watson viidudervest ehk tõlkides sina vajuta ainult nuppu, puu, meie teeme kõik muu ära. Ja tõepoolest see viis fotograafia lõplikult massidesse, seda aparaati said lubada endale juba lausa töölised. Kõik lihtsad inimesed ja see kaamera muutus nii populaarseks, et kui ma siin eelmisel nädalal rääkisin, et fotograafia jaoks oli sõnata kerre, tehti terve siis nüüd tehti kodakit. Inglise, inglise keeles olid täiesti lause, mida, mis läks massidesse, mida kõik kasutasid, lets, hädad, kodak, teeme foto. Nii põnev kui see ka ei ole photography oma ajaloo jooksul kandnud väga erinevaid nimesid. Ja nii saabuski 20. sajand, kus juba tõesti nii mõnelgi huvilisel võis vis foto fotoaparaat olemas olla, kes vähegi selle vastu tõsisemalt huvi tundis. Üks, järgmine murrang toimus Saksamaal, kus Laitsi tehases valmistati esimene 35 millimeetrist kinofilmi kasutab fotokas seal revolutsioon seetõttu et seda filmi kasutasime ju nii-öelda kuni eilse päevani välja ehk täna on meil täiesti kõigil juba digikaamerat, kus siis filmi asemel on kolinud sensor. Aga see film pidas vastu väga pikalt ja selle 35 millise filmi revolutsioon seisnes selles, et kaamera sai minna tehniliselt oluliselt täiuslikumaks, samas mõõtmetelt väiksemaks, ehk siis tõesti jällegi kui eelnevalt oli pildi tegemine ikkagi selline nii-öelda protses öeldi küll, et tee ainult klõpsi, asi on valmis, siis tegelikult oli see kaamera lahti võtta, Ta hoolikalt teravustamisega vaeva näha ja tihtipeale isegi paigutada see kuhugile stabiilsele pinnale, et see pilt kätte saada. Kuna need ekspositsioonid ehk siis klõpsu pikkused olid endiselt väga pikad, siis nüüd muutus fotot Rafe tõesti selliseks, nagu ta on, täna mindi mõne objekti juurde, natuke teravustati, klõps pilt ära, tehti portreesid, seda kõike teha käest, väga kiiresti sai pildistada oluliselt hämarates oludes ja fotograafia revolutsiooni jätkus. Väga huvitav fakt on ka see, et tegelikult värvi Fotograafiat harrastati juba samuti 19. sajandi lõpul. Nii uskumatu, kui see ka ei ole. Ja tegu oli siis kolmekordse särituse, ehk pildistati ühte sama objekti kolm korda läbi erinevate värvifiltrite ja tulemuseks oli siis tõepoolest informatsioon, mille alusel näiteks täna siiamaani veel vanades klaasnegatiividest tehakse värvipilte, nii uskumatu, kui see ei ole, alles hiljuti leiti üles tsaariaegset klaasnegatiivid, milliste internetis lugeda üks väga vahva, selline internetileheküljel nagu Boston punkt com, kus on väga pikad fotoreportaažid ja fotojutustused. Ja seal küllalt värskelt ilmusid tsaariaegsed fotod ja see on täiesti uskumatu vaadata lapsi, inimesi, sõdureid, tsaariajast, värviliselt, kirgastest, kauniste värvidega, looduses, nii et, et nii uskumatu, kui see ei ole, aga tõesti juba siis mõeldi selle peale, et kuidas ikkagi need värvid sinna pilti sisse saada. Nüüd olid siin sõjad esimene ja teine maailmasõda palju muresid, palju probleeme, aga loomulikult sõdadega koos, alati toimub jällegi tehnika progressi areng, kuna eks ikka sõjatööstus on see, mis kõikvõimalikku tööstust endaga kaasa veab. Ja nii ka muutusid fotokad taas kord paremaks ja nüüd eelkõige optika ehk objektiivide arvelt tekkisid pikatele objektiivid, millega sai kaugelt pildistada. Tekkisid väga laia nurgaga objektiivid tekkisid. Nonii, kaamerad tekkis terve suur põlvkond uut tehnoloogiat, aga siit teeksime nüüd hüppe edasi ja räägiksime natukene digifotograafiast, sest fotograafia protsess tegelikult tõesti ei ole juba sadakond aastat mitte just väga palju muutunud. Aga digifotograafia tegi taas ühe sellise suure arenguhüppe, kus, kus juhtus väga palju korraga. Ja nii uskumatu jälle, kui see ei ole juba 1969, on see aasta, millal leiutati sissidee element, ehk sensor. Olemuselt on endiselt sama, mis paikneb meie tänastes digikaamerates, aga loomulikult oli ta siis noh, hoopis teise kvaliteediga hoopis teisel põhimõttel. Aga, aga leiutis pärineb õige ammusest ajast, nii et päris uskumatu, kui meie olime rõõmsad, kui me saime kuskilt ühe rulli Urbo slaidi, siis olid Ameerikas laboratooriumid, kus mehed kasutasid digitaalseid fotokaid. 90.-test aastatest läks digifotograafia tõeliselt nii-öelda proffide massidesse, see tähendab seda, et tekkisid esimesed väga-väga kallid kaamerad. Nii uskumatu kui see jällegi ei ole üks megapiksel klapiks seal täna meie telefonid teevad kaks, kolm, neli, viis megapikslit, sellise kvaliteediga pilt ehk fotokas, mis tuli turule, oli üks megapikk seal, noh, see, seda ma ei oskagi öelda seda, millega seda tänapäeval võrrelda, eks pastaka otsast tuleb parem pilt ja see kaamera maksis 30 või 40000 dollarit kaalus 22 kilogrammi. Aga sellegipoolest revolutsioon oli jällegi toimunud, sest me ei pidanud toppima enam filmi kaamerasse. Me saime juhtme abil oma fotokast kätte pildi, saata see kiiresti ajalehte saatesse, kiiresti kuhu iganes teise maailma otsa ja see võimaldas just meedial ja pressil alustada täiesti uut ajastut, ehk siis jäi ära laboris filmides olgutamine. Nii et see 1990 on ka fotograaf ajalukku raiutud küllalt suurte tumedate numbritega kus digikaamerad läksid pressi ja teise ümmarguse numbri ehk aasta 2000 võime me taaskord suurelt kirjutada, kus juba maailmas müüdi väga arvestatav kogus digikaameraid jällegi tavakasutajatele ehk igale perenaisele igale peremehele kasvõi lapsele, kellele fotograafia huvi pakub ja see pall on veerenud edasi. Täna me teame, kas me võime minna astuda poodi sisse, leida endale täpselt selliste parameetritega täpselt sellise suurusega digitaalse fotoka, mis meile vähegi nii-öelda tundub endale sobilik astuda poest välja jällegi, et juubuste Patton viidude rest, eks sina vajuta nuppu ja kaamera võib sinu eest kõik ülejäänud ära teha. Ometi on neid kaameraid maru keeruline ju valida. Aga sellest meie jutt juba järgmisel nädalal.