Ja jätkame tänadasel jutupiltidest, mis on muutnud omamoodi maailma või maailmanägemist stuudios fotograaf, fotograafia, õpetaja Kaupo Kikkas. Ja tänaseks teemaks siis sellised pildid, mis on iseenesest väärtusega ja mis võib olla ei ole nii päevakajalised või ei peegelda ühte sündmust, mis on maailma muutnud oma teostuse poolest midagi maailmale andnud ja tekitanud suurt vastukaja. Lihtsalt öeldes võiks nende kohta öelda fotokunst selle sõna kõige paremas mõttes, kuigi täna diskuteeritakse väga palju ja see on nagu muna ja kana, nii-öelda diskussioon, et mis on kunst, mis seal fotokunst, kus see algab, kus see lõpeb, siis ma olen veendunud, et üks hea portree, millel on fotograafia, fotograafipoolne nägemus on alati fotokunst, et see ei oma tähtsust, millal see on tehtud, kus ja kuidas see on tehtud. Kuid ma olen, olen, olen sellisel veendumusel. Aga millised on need fotod, mis on maailma muutnud ja mis on tekitanud tõelise vastukaja, kes on olnud need pioneerid? Kui me praegu räägime alustuseks portreedest, siis portree on alati kolm mõõdet. Portree esimene mõõde on portrateeritud, portree, teine mõõde, fotograaf ja portree, kolmas mõõde, pildi vaataja. Need on kõik kolm väga olulist sammast, millel üks hea portree seisab, kui me lahutame siit, ükspuha mille nendest kolmest ei jää tegelikult heas portrees midagi jällegi järgi. Sest taaskord pildi vaataja peab suutma seda pilti lugeda ja mõistma. Fotograaf peab suutma sinna panna oma nägemust, aga mitte samas modelli maha trumpides, teda hävitades, tehes temast oma nii-öelda käepikendust või mingisugust pintslitõmmet. Ja seal peab olema persooni, kes kõigeks selleks annab võimaluse, ehk siis seda porteteeritavat. Ja täna me käsitleme mõnda minu täiesti subjektiivse isikliku lemmikfotot fotograafia ajaloost ja ma olen kindel, et need on saanud taaskord ikoonilise staatuse, aga ma arvan, et nad ei ole mitte lihtsalt seetõttu seda saanud, nagu me eelmisel nädalal rääkisime, kui mingi sündmus on olnud oluline või keegi on tabanud mingi hetke vaid need on pildid, mis kõnetavad meid kõiki, kes me nendest persoonidest midagi teame palju sügavamal tasandil, panevad meid oluliselt rohkem mõtlema ja proovima neid persoone mõista. No mis võiks olla esimene nimi? Ma võtaksin kõigepealt oma ühe suure lemmiku, Arnold Neumanni ja Arnold Neumanni. Tegelikult looming on äärmiselt põnev, tan bordatist, elas pika ja väga õnneliku elu, jõudis portreteerida tohutult paljusid inimesi, poliitikuid, muusikuid, lihtsaid inimesi, tänavalt ja kõike, kõike kõike muud. Arnold Neumanni suurimaks teeniks nimetatakse inveromental polkleti žanri nii-öelda leiutamine oleks halb sõna, aga siis sellist propageerimist ja kasutusele võtmist tema piltide järgi üldse nimi välja mõeldi, see tähendab keskkonnaga portreed, kus meil ei ole lihtsalt ainult üks inimese nägu vaid meil on inimene ja keskkond, mis viitaks tema siis tegevusele või tema isiksusele. Ja siin ma kasutaksin siis näidispildina Arnold Neumanni fotot Igor Stravinski-st ja see on imekaunis kogu oma rütmis ja, ja sellises lihtsuse ja kontrastide mängus. Siin on siis pisike Igor Stravinski ühes pildi nurgas ja suur klaveri kaas oma vormi külluses ja täitluses keset seda pilti. Noh, raske on seda loomulikult, et seletada, kes pilti pole vaadanud, aga hea võimalus on minna kodulehelt see link lahti võtta ja kohe pilk peale heita. Ja minu jaoks kirjeldab see pilt tõesti võrratult seda heliloojat, tema loomingut. Vot, siin tuleb jälle mängu see asi, et mida rohkem sa tead, seda rohkem sa suudad nii-öelda selle pildiga kaasa minna ja kaasa mõelda. Ma justkui ma ei teaks, et Stravinski, ma vaataks lihtsalt, et üks väikemees suure klaveri kõrval Hea vaieldamatult, isegi kui me ei teaks absoluutselt mitte midagi sellest pildist, ma arvan, et see on siiski väga lummav pilt, kuna siin on kasutatud ka niivõrd lihtsaid elemente ja seda kontrasti, mängurütmi, rütmi ja kõike seda siin pildise suudab välja lugeda, ma usun igaüks, kes ei jaga mitte midagi selle pildil olevast inimesest ega, ega muusikastega stravinskist. Aga kes sellest juba teab? Tema kindlasti näiteks minu jaoks tuleb siit selline klaveri kaastuleksid välja veel selline b-moll ehk siis seene muusikaline sümbol. Siit need jooned, mis risti jooksevad, samamoodi see käsi, see valgus ja vari tema näos seal lihtsalt võrratu. Ma ütle, ütlen väheste piltide kohta maailmas nii, aga selle pildi kohta ma ütlen nii, et et paremini ei ole võimalik sem perfektsust. See on midagi, midagi ülimat. Ja see ongi niumanine täiesti ainuomane. Ta oli niivõrd karismaatiline inimene, et ta suutis teha tehniliselt perfektseid pilte niimoodi, et inimesed jäid seal peal iseendaks. See on klassikaline fotograafia vastuolu, see tähendab seda, et kui sa oled väga tehniline fotograaf, siis su pildistamise protsess võtab aega, see on keeruline, sa sätid, valgusi otsid õigeid nurkasid ja nii edasi, paned üles oma suure lõõtskaamera, nagu tegi Arnold Newman ja lihtsalt see karismaatilisus, millega ta oma modellidega vestles. Järelikult ta leidis üht ühtseid teemasid, võimaldas nendel modellidel jääda iseendaks ja mitte kapselduda, mitte minna krampi ja sulguda seal piltidel. Nii et vot see on üks. Mulle meeldib öelda nii, et portreefotograaf ja 40 protsenti pildistamist ja 60 protsenti psühholoogiat. Ja ma arvan, et see on, see on puhas tõde ja, ja, ja hea portreefotograaf, see ongi see, kui, kui saavad kokku need kaks, kaks isikuomadust. Need Arnold Newman on, on üks mees, kellest, kelle pildid on vaieldamatult tohutult maailma muutnud ja ausalt öelda, ta on üks väheseid nii-öelda pääsukesi või väheseid mehi, kelle juures sellised fotohuvilised ja fotokunstiajaloolased ja fotokunstnikud nende teed nii-öelda huvid ristuvad heas mõttes, ehk siis nad mõlemad tunnustavad teda. Tihti kipub olema fotokunstnikud ja fotokunstiinimesed ütlevad, et portrees on igav seal tehtud, seal nähtud, seal on liiga vähel autoripoolset lähenemist, siin on liiga vähe uudsust, liiga vähe ausust. Ja kui nad tulevad välja oma uute ja ausate ja ja väga novaatorliku projektidega, siis ütlevad kõik fotograafid ja fotograafiahuvilised selle peale, Addis Black endiselt need on, eks ju. Et see on see klassikaline käär, et üks ütleb, et üks ei ole siiras ja uuendusmeelne ja teine ütleb, et mida sa, Blakerdad, okei, sa võib-olla teed seda esimesena, aga samas kas see on nagu nii-öelda austusväärne asi ja, ja esiletõstmisväärne kui lihtsalt keegi teeb midagi ainult esimesena ja see ongi kogu asjaolu, eks. Nii et see portree jääb kindlasti saatma mind mälus nii-öelda kogu elu alati kumaga piltideni. Üks huvitav portree on veel ka meil siin kodulehekülje peal väljas putilist. Absoluutselt see on fotograaf, kes kannab väga filosoofilist nime, ta nimi on, plaat on ja ta nimi on täiesti päriselt, plaat on ehk siis täpselt samamoodi nagu kunagine filosoofia alusepanija. Portree Putinist on ausalt öelda täiesti müstiline pilt, see nüüd pilt, kus ei ole mitte midagi peale ühe mehe näo, silmade näojoonte ja kindlasti on siin fotograafipoolset nägemust, ei saa kunagi vaadata pildile peale ja öelda, et noh, mis see siis on, eks ole. Pilt tahab, tahab rohkem süvenemist saada ja kui me seda pilti uurime, siis vaieldamatult see vaatenurk objektiivi valik, valgus, see kõik toetab selle pildi, seda tohutult tugevat emotsiooni. Ja see pilt on ka küllalt värskelt loomulikult tehtud. See on kahe kahe ligi kolme aasta vanune pilt. Ja kaks aastat tagasi valiti see maailma parimaks pressifoto portree, eks see oli Tim mägeseni kaane peal. Saime ajakiri Times, eks siis on tõenäoliselt iga portratisti unistus sinna kaanele kunagi jõuda, kui ta on nii-öelda igapäevaselt tegev poetatistina. Ja ausalt öelda siin pildil ma ütleks, et kõneleb iga boor iga suunurk, iga vari, nina, joon silmaiiris. Nii-öelda ta ise nimetab seda seeriat, kus ta pildistab riigijuhte portfellita of Power või jõu võimuportreed. See on isegi selline sõnapaar, mida minu meelest ongi päris raske tõlkida eesti keelde, sest power tähendab nii jõudu kui ka võimu, eks ju. Ja kohati mulle tundub, et need pildid ongi justkui pigem jõust kui võimust ja jõud ei tähenda alati ei sugugi mitte seda, et see jõud on suunatud, võib olla täpselt nii, kuidas me tahaksime, me näeksime, me lihtsalt hoomame seda tohutut jõudu, mis siin pildi sees on ja mis siin, mis siin teha, tegu on väga suure isiksusega vaieldamatult. Nii et see on väga lihtsaid vahendeid kasutades tehtud portree kus on olemas modell, kus on olemas fotograafi lähenemine ja loodetavasti on seal olemas ka pildi vaataja ja nad moodustavad ilmselt koos kolmekesi väga tugeva terviku sest et see modell ja Sestoria jäta enamusi maailmas külmaks. See on hämmastav, kuidas õnnestub saada mingi emotsioon pildi peale. Sellest ei saa kunagi aru. Ma arvan, et see on osa fotograafia maagiast, et tihtipeale tahetakse seda ka veidi üle müstifitseerida, et minu jaoks on üks parim selline müstifitseeri, mis termin on see fotogeenilisus? See on asi, millest on mõnikord naised valmis rääkima tund, see tähendab seda, et tavaliselt näeb see välja nii, issand, ma ei ole üldse fotogeeniline. Et see on ikkagi üldiselt üks väga suur ülemüstifitseeritud müüt. Et fotogeenilisus on tõesti olemas, on inimesed, kes oskavad pildi peal olla, kelle näojooned on sellised, mis jäävad pildi peal väga hästi. Aga 90 protsenti sellest sõltub ikkagi sellest koostöövalmidusest fotograafiga, valgusest ennem hästi magatud ööst võib-olla ilusasti jumestust, võib-olla juuksuriskäigust, võib-olla headest emotsioonidest, võib-olla sellest nii-öelda fotograafi usaldamisest. Üks parim lause, mida ma ja alati ka endaga kaasas kannan, on see, kui Henry Kissinserist mindi ametiportreed tegema. Ja viimane lause, mis ta fotograafile ütles, oli pliispiik Haindumi. Seda on jällegi päris raske tõlkida, aga see, et olge siis minu vastu kena, oleks midagi taolist, võib-olla mitte see, et issand, ma vihkan fotografeerimist. Oi, ma ei taha pildistada. Yks issand, miks te jälle pildistad. Ta oli nii suur riigimees, nii suur poliitik, et ta sai aru, et on hetked, kus ka tema peab usaldama ennast kellegi teise kätesse. Ja kui sa alustad sellest, et sa kõigepealt kirud sõimad ja vingud siis on selge ju see, et sa hävitad seda sidet, aga tema mõistis seda. Ja see juhtus olema ka väga suur fotograaf, kes teda portreteeris. Tulemuseks oli oivaline pilt, taas kord. Tore me kahjuks täna rohkem pilte vaadata ei jõua, aga juba järgmisel reedel vaatame pilte edasi. Aitäh. Kaupo Kikkas.