Eks liibris? Meie ees on täna Heiti Talviku luulekogu kohtupäev ja stuudios on n. Tema jah, praegu seda mikrofoni põrnitses, tunnen ma ennast natukene võib-olla ebaõdus, sest et ma ei ole filoloog, seda ma pole küll eriti palju kahetsenud, aga täna võib-olla eeldatakse ehk rohkem kanist täpset analüüsi, milleks mina kui mitte teoreetik? Rohkem praktid pole päris võimeline, aga teistpidi ma lohutan ennast sellega, et Tuglas marginaali siis päris kenasti öelnud, et tõsine, õige kirjandusteadlane läheb seisperi juubeli poodiumile võtab see sõna umbes nii, et et täna lugupeetud auditoorium, tahan mõelda midagi iseenese kohta oma mõtetest seoses seikspiriga. Nii et nemad käituvad nii ja mina olen seda nagu sunnitud tegema. Ja kui ma siin räägin subjektiivselt nagu paratamatult, siis ma arvan, et ma tahaksin kangesti rääkida mitte nii nagu ise kirjutanud ehk vaid nagu ühe põlvkonna ühe generatsiooni esindaja. Minu põlvkond on see, kes oma hariduse sai algkoolist alates tõeliselt astusin saksa ajal algkooli, Westholmi gümnaasiumi, sain sellele, et nõukogude ajal ja ja mida mina sellest Eesti Vabariigist mäletan, seda oli kaunis. Ma olin nelja aastane, vist kui see oli siis jakk aurukatlaid ja samuti mäletan ma päris hästi, ma ei tea, kas tuli politseinik või konstaabel selle mundri värvi ja siis ma mäletan koore, venisid mõningaid kompvekke niisugust värki, aga see on kõik üsna üksjagu meelest ära läinud. Seda ei olnud eriti meeles olemaski. Aga eks ta sellel kooli ajal pütida sealt ka välja, loputa, nii palju, kui ta seal oligi. No ja mis meile siis õpetajate, mina koolis teadsin muidugi gigandid Puškini ja Lermontovi, et on olemas ka ikkagi Tammsaare ja Vilde ja Koidula ja ütleme, venelasest Majakovski veel ja noh, Smuul ja, ja ka luuletaja Feliks Kotta näiteks, ütleksin niimoodi, aga näiteks arbujatest, mis mina koolis ikkagi teadsin, isa raamaturiiulis midagi olime, ma mäletan, kui ma sellest midagi küsisin, siis meie arukas eesti keele õpetaja natuke kohmetu ja ütles, et see pole meie tunni teema praegu ja siis ütles mulle niimoodi, ten, kui sa tahad, et jää pärast räägime sellel teemal ja tal oli ilmselt kohe halb olla. Ja see jäigi vist sinnapaika ka tol korral. Niikaua kui kui ma esimest korda nende raamatute juurde, mis tõeliselt mõisakapis küll olemas olid, enamasti tõeliselt jõudsin ma kiineidžerina, ma ei tea, kas ma olin üks, 14 võib-olla ja tänu sellele küllalt õnnelikul asjale biograafias või siin tähendab, et minu kõrval talus sündinud Uku Masing suveti tollal veel seal üsna tihti oli ja mina olin seal talu vahet, jooksin kogu edasi-tagasi kahe toru vahetus 300 meetrit kõige rohkem vahet. Ja ükskord siis ma Raamatukogu kah seal vahtisin ja tahtsin midagi lugeda, tema küsis, et kas luule võib ka olla, siis mäletan selgesti andis mulle neli raamatut pihku ja need olid siis Heiti Talvik, kohtupäev. Üks oli Betti Alver. Siis üks oli Bernhard Kangro Soletid ja üks oli tema enda neemed vihmade lahte ja nendega ma siis niimoodi kodu pole. Lippasin ja siis neid uurima jäingi. Esimene oli niisugune sisuline vapustus, sest et ma arvasin, et luulest võib rääkida armuvaludest ja lõhestatud südamest tee Mondlikest kannatustest ja noh, muidugi paljudest ilusatest asjadest, aga et niimoodi oma alasti mõttega välja tulla või kõiges aus olla. See oli mulle lihtsalt täitsa ootamatu selle rõika punalipp, peatornitippe, niuksed, asjad käisid ja ja mina siis loen vaat niisuguseid risu näiteks. Et jälle vaarum koju, pisarais ja purjus. Ah kui naeruväärselt elu õnn, mul nurjus. Jälle kortsu, heldus, äratus muus looma. Ime veel, et rentslis koju Mairub. Udust Ali hommik virgub sula rõske. Äkki tabas laksu lumepall mu põske, nooria kilju kari, rõõmsaid piima kässe rühkis koolimajja veerima Ooesse. Ja siis järsku samal momendil fikseeruv teadvuses, luule on ikka väga-väga-väga tähtis ja suur ja tõsine asi ja siis ma leidsin veel Kangro sonett. Need vapustasid mind sellega, et niuksed lihtsatest asjadest luured nagu mingi majatagune kõrvits ja vana Padoja kila-kola ja kuidagi õudselt eredate kõik värvilised Silmetavat noorel inimesel veel värvilisemad kui minul praegu. No ja siis märku, arvasin, et mina pean kohakesi luuletama. Kuidagi sealt vist see esimene üldse tõuge tuligi. Võtame millegi pidada ja proovida. Noh, see oli, ütleme, niuke sisuline aspekt. No järgmises hakkasin ma natukene märkama seda ilusat vormi, selle lühidus, terafineeritsuste ja elegantsust ja puhtaid riime ja põnevad riimid näiteks nutuga naer pooleks, emba mind, et ma kooleks või veel hullem, veel põnevam, et igast pättis ja pükste pressias ärgata äkki võib messias ja praegugi märksa kõrgemas eas imetlen ma, võib-olla kõik need kaagid ja võllad ja sookaljud ja eriti ütleme palavikule omane maneer, kui mind täna me kõik amortiseerunud, ma enam nii nii hästi kaasa ei lähe, siit mõne asjaga kogust küll kaasa, üks nendest on näiteks üks sügise laul, miski veel tähtsam. Võib-olla oli see, et kuskil selle taga hakkas uuesti minus nagu kumama või resoneerima üks niisugune kadunud maailm, üks pisikene Euroopa riik. Ja siis ma uurisin Eesti entsüklopeediast, jaa, noh, seda ma teadsin, suits kutsus nagu eurooplasteks saama, siis ma vaatasin Talvik, Alver, et et need on ikka täis eurooplased ja ja entsüklopeedias, pealegi leidsin Talviku isa. Siis Ferdinand oli tema vist ja oli kohtumeditsiini ja mett ajalookorraline professor kahekümnendatel aastatel. Nii et see ei olnud mitte esimese põlvkonna intelligent. Aga üldse üllatas mind ka see, et näiteks on niisugune asi olemas. See oli vist küll, palaviku puhul, oli see, et on olemas mingisugune olnud mingi müstiline kammisse vaata kirjastus Tartus ja et ei olegi trühvliga ainult punane täht ja ühiselu ja no vot see niisugune ärkamine oli kuidagi väga olulisem. Rohkem kui see vorm ja kõik see sisu, sest et siis ma hakkasin isaks. Pean uurima ja sealt ma leidsin Semperi tõlkes Verhaarani ja siis siis sattusin Macro Paul viidingule muuseas, ja siis ma juba prantsuskeelne sõnastik peos, lugesin. Flandumalli püüdsin lugeda ja, ja hakkasin midagi taipama, intressionisti hakkasin tundma huvi, mis asi see Pallas õieti on ja ja kõik niisugused asjad kuidagimoodi tulid selle kaudu, nii et et mina olin ära ära rikutud juba. Ja luuletasin hoopis teistmoodi pidanud, võib-olla, kuna mulle korraks jälle tuleb meelde see luuletus, mida ma siin kohmakalt lugesin, see koju vaarumine. Muide, sellest on tema isiku, kus on umbes sama meeleolu kah nisugune rentsel ja pohmelli ja mingisugune ärkamine, aga seal on sellise kergelt optimistliku, et minu värsse lähevad noored inimesed lugema, seda seal ei ole, seal on, et tema hakkab lahinal nutma niikaua kui politsei tema kuskile ära viis või midagi taolist. Ja kuidagi märksa hiljem, kui mina, Paul Eerikuga tegime ühe koondkogu kunagi ammu siis ma kui mäletanudki otseselt, et ma oleks teinud sellele teemale puhta variatsioonidega. Imelikul kombel ma seda seda tegin, seal oli täpselt samuti niisugune hommikupilt ja sammun minna kuskil lumesajus valutava peaga, küll on ikka raske amet värsse kokku seada. Vahest tuleb niimoodi, et mõni nooreks tugev elamus Elapsus nii edasi, et sa nagu ei teagi, et sa ise seda sama asja varieerid. Kui nüüd ma oleks kirjandusteadlane, siis ma räägiksin põhjalikumalt nendest puhastest ruumidest, mis arveid iseloomustab ja võiks rääkida üsnagi pikalt, ütleme Talviku värvigammas kus niuksed Rusked ja pruunid ja udu hallitoonid vahest kanist kiiska, punast ja kibuvitsavärvilist siis tema orkestratsioon, ma ei mõtle nii värsi, vaid on rohkem meeleolulist. Organisatsioonis on esinduskogu, see on rohkem niisugune vaskpillide üsna võikad kris, Sandod jooksevad aga näiteks sügisel augus on tunda niisugune suure suure keelpillirühma niisugune tarkvaene aeg ja pikka poognaga tõmmatud niisugune antenn, mitte mingisugune väga näete, tema on kahe luureraamatuga, mis pole üldse paksud, on jäänud ikkagi eesti niukseks klassikuks, kes kuskil ja kunagi ei kao, nendega tegi ta täiesti töö ära ja pööras ka ühe noore inimese, minu ja kindlasti paljud teisigi hoopis teistviisi mõtlema. Igatahes nii kogu eesti keel eesti luule üldse elab edasi Euroopa liidus kuidas tahes. Lõppes ikkagi nii kaua, see mees on unustamatu.