Avalikud koolajad ma teen need mõningase vaheaja 20. sajandi ja peamiselt TSD ning eestlaste minevikku käsitlemises. Ning põikan nelja ajaloo tunni vältel anti, ehkki antiikaega perioodi, mis tundub meile olevat õige kaugeni ajalt kui ruumilt. Aga ometi saab tõmmata mõtlemapanevaid paralleele meie nüüdisajaga. Ja seda mitte ainult Vahemere maades ja Lähis-Idaruumis, vaid hoopis laiemalt. Täna tuleb juttu vana kree ka ühest kõige oma palgelisemast linnriigist ehk poolisest Spartast eelkõige Sparta ühiskondlikust riiklikust korraldusest. Kasva tuses perekonnast olmest. Püüan lähemalt avada mõisteid partalik, olme, elulaad, Sparta kasvatus. Mida need tol ajal endast kujutasid ja kuidas on mõjutanud mõnegi 20. sajandit totalitaarse riigi teoloogiat ja poleerimist just noortega. Aga nädala pärast võtaks kõne alla Makedoonia riigi kujunemise tugevnemise ja antiikaja kõige kuulsama väepealiku Aleksandri Aleksander suure karjääri algusse. Siis järgneb 29. märtsil tund, mille põhiteemaks on Aleksander suure sõjaretk maailma serva Indiasse ja dramaatiline ka see pöördumine sealt Mesopotaamias see tähendab kahe jõe vahelisele alale Kreeka keeles ja seal pabiloonias 30 kolmeaastase mehena suri ta ootamatult ilmselt malaariasse. Ja selle minisarja viimane tund on pühendatud antiikaja vast kõige suuremale laialdasemalt Touri keskusele Hellenismi perioodil. Aleksander Suure käsul Egiptuses Niiluse suudmealale rajatud ja loomulikult tema nime kandvale Aleksandria lennale aganüüd Sparta juurde ja tuleb hakata rääkima Peloponnesose poolsaarest. Balkani suur poolsaar lõpeb lõunas õige väikese Peloponnesose poolsaarega mille pindala on 21470 ruutkilomeetrit. Seega pisut vähem kui pool Eestit. Tõlgituna kreeka keeles tähendaks Peeellopsi saar. Bellops oli Ühe muinaskreeka müütilise tegelase nimi. Ja ekstra rohkem saar Rolegises. Kreeka mandriosaga ühendab sõda mägist ala. Õige ahtake Korintose maagitsus. Muide uusajal 1881 kuni 93 raiuti selle maa kitsuse kaljusse 6,3 kilomeetri pikkune mere kanal et võimaldada otsemat laevasõit. See on kitsas ja järskude seintega rajates, meenutab Norra fjordi. Peloponnesose ise on mägine poolsaar, keskmine kõrgus umbes üks kilomeeter. Kõrgeim tipp 2400 meetrit lääneosas tasasem, madalam ala. Aga siin sobivad sadamakohad, puuduvad idarannik järsemate kallastega ja leidub sadamakohti. Antiikajal asus Peloponnesose poolsaarel mitmed muinaskreeka maakonnad. Noh, võiks neid võrrelda meie kihelkondadega põhjaosa Sahhaia ja koonia kirdes Arg allis kagus lakoonika edelas messeenia loodes eelis. Eelise maakonnas peeti olümpiamänge. Siin oli olümp, peaseose austamise keskus, staadionid aga Sisemaal rannikutest ära lõigatuna hästi Mägina kaadija mida Eesti poeedidki on oma luulasse ülistanud. Lakoonika pealinnaks oli Sparta ja sellest sai õige pea kogu Peloponnesose poolsaare keskus. Vot nii palju sissejuhatuseks. Sparta linn, olil akoonika keskus. Ja asus euroopase jõe orus. Teatavasti Helleenid eelkäijad Toorlased tulid 11. sajandil ja veidi varemgi põhja poolt Kreeka aladele. Ja on teada, et nii aastast 1050 enne meie aega elas Peloponnesose kolm Toorlaste hõimkonda ehk Füüli. Seejuures elanikkond, Spartas jagunes kolme seisusesse või klassi. Kõigepealt spartakiaadid, täieõiguslikud, Lin, riigi kodanikud. Arvuliselt oli neid õige vähe, kogu linnriigi asurkonnast kõige rohkem 10 protsenti siis peri oigeid, poliitiliste õigusteta vabad inimesed, vabad asukad, kes tegelesid kaubanduse ja käsitööga. Ka põllumajandusega. Aga kandsid sõjaväekohustust abivääne ja lõpuks orjastatud põliselanikke. Ahhailaste järglased, Heloodid, põlluharijad, riigi orjad staatuselt nimelt Spartas eraorjust ei olnud. Riik andis igale Sparteaadile maatüki suurusega üle 10 hektari kuni 15 hektari paremat maad. Aga seda Harrisid Heloodid. Ses partiaatidel oli lükk kurgosse seadustega. Õige hallist minevikust keelatud tootva töö tegemine. Spartiaatide arvu kasvades oli vaja vallutada naaberalasid et lisandunud kodanikele jätkuks maatükke ja esimesena hõivati. Tõsi, raske võitlusega naabermaakond, messeenia. Spartas kujunes orjandusliku aristokraatia riik, mille aluseks sai militaarne struktuur. Alguses olid Sparta riigimaad jagatud 9000-ks maatükiks Kleer aseks. Iga Kleer santi ühe perekonna kasutusse. Aga see ei olnud selle perekonna omand ainult kasutuses. Pärandamis õigusega 30000 kehvemaks maatüki anti Pereoikidele. Need paiknesid peamiselt piirialadel. Peri oigeid pidid oma maid ise harima ja tasuma selle eest riigile. Maks. Põhiprobleem oli, kuidas hoida Helootide põlluharijate massi kuulekuses. Selle saavutamiseks kasutati hirmutamisterrarit kergemas vormis kehalist karistust, tamist õige julmalt ja raskemalt. Võimalike vastu kudejuhtide valikulist tapmist profellaktilise eesmärgil nimetati krüpteiadeks. Helootidele ei tohtinud olla mingeid relvi, küll võeti neid hiljem Falangse odameeste Hopliitide relvakandjateks. Nad saatsid sõjaretked rännakutel ja lahingutes oma peremehi. Ühe pliidi kohta tuli kolm neli abilist kes täitsid siis vooriosa. Nende meeste elu oli garanteeritud, kui nad oma ülesannet korralikult täitsid. Kui Sparta mehed olid kestvamal sõjakäigul, oli teda ülestõus oht täiesti reaalne. Ja seepärast vaata et ega naistele relvade käsitsemist, et vajaduse korral nad suudaksid kodu see kaitsta. Umbes nii, nagu tänapäeval tehakse mõnes Lähis-Ida riigis, kus mehi ei jätka. Lakonikas leiti ja toodeti rauda, kvaliteedilt tol ajal küllaltki head rauda ja selles tehtiga Spartiaatide relvad. Riigi eesotsas oli kaks kuningat, kaks Vazileost. See oli erandlik kreeka poolistele. Mujal oli ikka ainult üks. Üks neist oli valitud tooria tena Haya päritoluga dünastiast Rahu ajal. Baseleuzad olid preestri funktsioonides täitsid ka kohtuniku ülesandeid. Neile tohtinud olla mingeid kehalisi puudusi. Muide seda kontrolliti. Religioosne kontroll oli iga üheksa aasta järel, et oleks laitmatu kehaga tervisega mehed noored mehed, sest Basiloseks võidi valida alates 30.-st eluaastast. Miks noori Nad pidid sõjas olema esiridades eestvedaja ei juhtunud mitte kuskilt kaugelt künkalt, vaid vahetult löömingu keskel. Muide Hardediidusel komme mälumängus küsida, mis oli part, taas olümpiavõitja, kõrgeima autasu. Ja see oli, ta võis lahingus olla seista kuninga kõrval. Seal käis ka kõige ägem lööma riiki, tegelikult juhtis 28-st vanurrist koosnev nõukogu keeerruus ja kusjuures alammäär, et sind valitakse gerondiks oli 60 aastat. Arvestagantiigis oli see väga kõrge vanus eluaegne nähtavasti neil ka elutee oli juba lõpule jõudnud. Oli rahvakoosolek apella, nähtavasti siit ka ladinakeelne tüvi apell kokku kutse, mis koondas kõiki vanemaid kui 30 aastaseid Sparteaate sõjamehi. Siin hääletati Kerruus otsuseid kisaga. Kusjuures eelnevalt ei olnud lubatud mingit arutelu. Sulle anti otsus olid kas poolt või vastu ja kui ei saadud selgust, kisa oli võrdselt tugev. Seis hääletati jalgadega, see tähendab, kästi lahku minna koosoleku välja, eri servadesse ja siis loete üle, kummas servas seisab rohkem sõjamees. Aga tegelikult valitsus oli viie Sparta linnaosa esindajad ehk foorist For tähendab valvur koosnev organ. See valiti ainult üheks aastaks ja seal oli kõigis parteaatide ülekohtuvõim ka kuningate ja gerontide üle. Tegemist oli valitsusega ja Sparta ajaarvamise saastaid nimetati kõige auväärsema effoori nime järgi. Sparta lastel oli keelatud lahkumine oma riigi piiridest ja teistele pooliste kreeklastel, kes Spartasse sattusid seisis ees väljasaatmine, nii et teostati täielikku isolatsiooni. Tuleb ka nagu tuttav, et raha esines raud Liislakute näol. Keelatud oli hõbe ja kuldraha, aga hiljem see imbus siiski sisse. Spartalased lahingukorra aluseks oli Falanks mitmest tihedast veerust koosnev jalaväerivistus. Sinna kuulusid raskerelvastuses sõdalased, Hopliidid, Nis, Sparta kui ka teelafalanks koosnes kaheksast veerust. Veergude vaherännak kol oli kaks meetrit, rünnakul pealetungil üks meeter ja kaitsele asumisel pool meetrit. Nii et mees mehe selja taga ja kõrvalsõjaajaloolased ütlevad, et see oli esimene tõeline sõjamasin soomustatud välja sirutatud odadega nagu siil. Löögivõimeline lühikest aega kestvas lähivõitluses aga samal ajal tiibadelt ja tagalast kergesti ohustatav ning murdmaastikul mägisel maastikul ei saadud Falanksiga manööverdada. Esimene formant tsiviilkoosnes, kergemate viskeodadega varustatud mõõgavõitlejatest. Odad visati kokkupõrke alguses vaenlase pihta ja seejärel rünnati juba pikad mõõgad käes. Selja tagant toetasid neid pikkade odadega nii neljameetriliste odadega teise reamehed, kolmas, neljas, järgnevad read moodustasid reservi. Juhtus eesseisja, langema tuli talle viivitamatult, b et ei tekiks tühikut. Veel tagapool olid varurelvade kandjad, niiet haalanks rinde kaheksas sõjameeste reas. Läbimurdmine oli peaaegu lootusetu ettevõte. Aga nende ridade seisis kiivrites ja ilma metallist turvisteta kergejalavägi kui võit oli saavutatud vaenlane segi löödud. Falanks enda võitlejad olid niivõrd Võhmaal et kergejalavägi viis ürituse lõpule piss haavatud vaenlasi. Kogu sõjasaaki võttis sõjavange. Need loodid, relvakandjad täitsid sanitarid ülesandeid. Kui peremees oli viga saanud ja lamas maas, siis pidid nemad peremehe võitlusmöllust välja tirima. Kuidas võimalik, oli raske ette kujutada. Aga ilmselt oli, oli peremehe oda purunenud, anti talle uus kätekülgede Falangse külgede kaitseks kasutati Sa väge. Selle löögivõime ei olnud, kuigi suursest jalused puudusid. Pärslastele omast vibumeeste võitlust kaugemalt distantsilt pidasid kreeklased arguse märgiks. Sõjamehe peamine relv on oda. Valaksed paistsid silma väga hea välja õppe ja kooskõlastatud tegevusega. Sparta sõduril nõuti ta mingil juhul ei lahkuks, kord määratud, kas lahingurivis omavolilist taandumist peedee arguse märgiks ja kui seda ilmnes, heidate sõjamees laud konnast meeste laudkonnas välja, teda hakati boikoteerima ja see oli sedavõrd mõjus, et boikoti alla langenud spartakiaadid võisid lõpetada enesetapuga. Ei suutnud psüühilisele pingele vastu panna. Niiet Bronxis võitlemine nõudis väga head kehalist treenerit, autost vastupidavust, relva käsitsemise oskust ja tahet teistega alati võrdset sammu pidada. Sparta kasvatusest kõigepealt poistest. Plutarheos kirjutas, et Spartas ei otsustanud Iisa oma lapse ellujäämisele. Selline õigus oli muide Ateenas. Vastsündinu tuli viia vanematest meestest koosneva nõukogu ette, kes siis otsustas, kas jätta laps ellu või mitte. Ta oli vastsündinu tugev ja terve. Anti ta isale kodus toita ning teatati, et maad on eraldatud nõrgad ja värdjalikud lapsed vastsündinud hukat. See komme on saanud aluseks üldlevinud arvamusele, nagu oleks spartalased hukanud pikemalt mõtlemata kõik nõrgaadeemikud. Kuna vastsündinu puhul oli võrdlemisi keerukas ette öelda, kelleks ta kasvab, siis oletatakse hukkad ikkagi silmnähtavalt vigaseid Ps. Nii vähesed kui spartalased meditsiinialased teadmised tol ajal olidki, olid nad ometi kogenud, et ka näiliselt nõrgast imikust võib kasvada terve ja tugev inimene. Samuti on kahelda tav isa õigusetuse otsustada oma järglaste üle sest ta võis mitte tuua komisjoni ette varjata sellist last. Katsetamaks imiku vastupidavust pesid naised teda veinis. Seal olevat olnud väga vana komme. Vein sümboliseeris verd, et anda lapse kehale arenemiseks rohkem vabadust, ei mähitud liimikuid. Ja vastsündinute eest ema kõrval hoolitsesid ammed. Nad harjutasid lapsi vähe sööma, olema tagasihoidlikud oma nõuetes, mitte jonnima ega kartma pimedust. Kodune kasvatus kestis seitse esimest eluaastat. Seejärel võeti lapsed vanematelt ja jagati rühmadesse. Poisler rühma juhiks valiti D kahekümneaastaste noormeeste hulgast. Üks nutikam ja osavam tema korraldustele tuli vastu vaidlema, tallu ta vanemat. Spartalased vaatasid pealt poiste mänge ja sageli õhutasid neid omavahel tülitsema et tundma õppida. Poiss, teise loomakasvatus koosnes peamiselt sõjalisest treeningust relva käsitsemise, st aga poisid pidid õppima ka kõik lugema ja kirjutama. Seda päris põhjalikult loeti hoomeroseepaseid ja Sparta luuletajate värsse lauldes traditsioonilisi laule. Rütm ja muusika olid millitaarses kasvatuses tähtsal kohal. Suurtel pidustustel laulsid koorid mäehäälselt. Samuti viidi läbi poiste lauluvõistlusi. Teinekord võeti poisse kaasa ühissöömaaegadele, süzee teatele. See oli täismeeste kokkusaamine. Seal võis kuulda vestlusi sõdadest ja poliitikast ja poisid pidid õppima taluma nende pihta suunatud nalju. Kusjuures need ei olnud õelad. Poista sirurgudes muutus kasvatus karmimaks. Nooruk eas pidid poisid juuksed maha ajama ja kõndima ringi paljajalu. Ainsaks kehakatteks jäi simaati. On see, oli mantlitaoline riietuses poiss, ta nahk oli kare ja päevitunud. Neil ei olnud kombeks võtta vanne ega võida ennast õlidega. Kaks korda aastas tehti sõda magati koos rühmade kaupa kõrk ja teedes tasemetel. Söögi tegemiseks tuli noorukitel mõnikord toitu varastada. Arvatakse, et sellist kommet ei põhjustanud mitte spartalase toidupuudus vaid eesmärk õpetada poisse sõjakäigul. Söödavaid taimi, otsime. Varastamiseks, pidid Nadesseti kõrged olema ning päeval oskama ennast varjata. Vajalik oli ka oskus luurata ja hiilida. Kes varrastamisel vahele jäi, seda karistati karmilt kui halbu õpilasi, kelle ülesanne on halvasti täidetud. Kummaline Meile võib tunduda, et kui mujal Kreekas omaseks Leism oli ajutiselt levinud, siis Spartas oli see avalikult tunnustada täiesti austamisväärne suhtlemisvorm meeste ja noorukite vahel. See oli kindlate normidega reguleeritud kombetalitus. Homoseksuaalsed suhted algasid noorukitel 13.-st eluaastast. Kes nii, vanapoiss, tulid veeningutel jälgima mehed, et leida endale nõndanimetatud lemmikut. Nende austajad jagasid lemmikutega nii kiitust kui laitust ning nooruke halva käitumise korral sai ka tema austaja jutumärkides karistada. Nad tõid turult poistele söögipoolis, sest alla 13 aastastel poistel oli keelatud turule minek. Arvatakse, et homoseksuaalsuse põhjuseks Spartas oli meeste ja poiste pidev kooselu ning eraldatus naissoost. Selline olukord mõjutas noorukite kalduvusi sugulise küpsemise perioodil. Aga homoseksuaalsete suhete positiivne külg ilmnes lahinguväljal, kus armastaja paaridest koosnevad väesalgad võitlesid eriti innustatult. Üldiselt vabanesid 18 aastaseks saanud Helleenid pedagoogide hoole alt. Sparta noorte kasvat mõtlemine jätkus 30. eluaastani. 20.-st 30.-ni pidi ta teenima otseselt sõjaväes harjutama Falangse rivis oma kohta. Aga aga see ei olnud enam nii range. Noorukitel lubate kanda pikki juukseid ja kaunistatud relvi nähtavasti varem. See oli keelatud. Täiskasvanutel olid sõjakäigud raskeks katsumuseks Sis noorukid väidavad, et nad tundsid end sel ajal hästi. Vabadust oli rohkem kui kodus. Pealegi treeningute maht vähenes ja elukorraldus lihtsustus. Võimekamatele noorukitele anti eriülesandeid. Nad pidid salaja linnast väljuma, kaasas mõõtja veidi toitu. Magasid, päeval varitsesid öösel jää, mõtlesid välja valitud Heloote. Mõnikord jooksed nad ka päeval põldudele tapmaks kõige teravamaid ja tugevamaid Heloote. See oli neile inimeste tapmise praktikum. Sparta noormeeste hea füüsiline ettevalmistus ja vaprus meelitasid ka teisi Helleene hiljem oma poegi Spartasse saatma. Ma. Ja vastava tasu eest võeti neid ka seal vastu. Tüdrukutekasvatusest. Sellele on pööratud palju vähem antiikautorite poolt tähelepanu kui poiste omale. Aga ka tütarlapsed jaotati rühmadesse ja nad pidid tegema kehalisi harjutusi sageli alasti heitma ketast ja oda maadlema. Et kaitsta oma kodu, kui vaja, aga peaasi tulevikus sünnitada terveid lapsi. Neil oli keelatud kodus ema juures istuda ja end teenindada lasta. Eile olid ehitatud omaette treeningplatsid, sest ainult tugevatel ja tervetel vanematel tal sünnivad täisväärtuslikud spartakiaadid. Iga rühm muutus muusikaõpetuse tunnis ajal kooriks. Kooril oli oma juht, kelle ümber siis tüdrukut koondusid. Spartalannad, vabadused ja õigused olid suuremad kui teistel kreeka pooliste naistel. Plotärhos kirjutab tüdrukud, nagu poisidki, pidid pidulikel rongkäikudel protsessioonidel käima alasti ja selles ei olnud midagi siivutud, vaid nii pesed nad oma keha eest hoolitsema. Sellisandas väärikus, nik süvendas teadmist, et ka naised on austust väärt. Parta naised olid kreeka teiste poolista naistest kõige suuremate õigustega ja võtsid osa ka ühiskonna elust. Neil ei olnud ette nähtud sellise tööga tegelema. Seepärast pöörasid nad rohkem tähelepanu oma välimusele, nii et neid peeti kreeka naiste hulgast kõige kaunemateks keha kui ka näo poolest. Sparta perekonnast. Meie tänapäeva mõistes võime öelda, et perekond Spartas lausa puudus. Mingit isiklikku või pere kesketta olemist ei olnud, sest spartalased lugesid ennast kuuluvaks riigile. Mehed ei elanud koos oma naistega, vaid telk kondades ja kodus käisid peamiselt salaja, öösel. Isegi pulmaööd ei sobinud veeta noorel abielumehel. Kogu ööd abikaasaga sooritas külaskäigu ja läks vastu hommikut tagasi kaaslasse juurde. Ateena sotsite ammedekses Sparta naisi kuna nood olid terved ja tugevad ja kasvatasid lapsi küllaltki rangelt hoopis rangemalt, kui see Ateena ammedel kombeks oli. Spartalased abiellusid ilmselt järglaste saamise eesmärgil. Seda peetilin riigile väga tähtsaks, et sugu kanduks edasi. Kui vanema mehe ja noore naise abielust ei sündinud aastate jooksul vapsi pidi vanem mees valima noormeeste hulgast. Talle meeldivad terve ja nägusa viima selle oma kaasa juurde. Ning sellises ühenduses sündinud lapsed pidi ta tunnistama oma lasteks. Plutarheos väidab, koguneb abielurikkumises tavalises mõttes. Spartas ei esinenud salajasi suhteid, mille algatajaks oli naine. Ei olnud. Küll aga võis mees talle meeldima hakanud võõras naist külastada. Tingimusel aga, et selle abikaasa ei olnud. Vast oli vana komme pruut röövida ja anda seejärel kuni abi ellumiseni mõne sõbratari hoole alla. Röövi tika küpseid täisikka jõudnud, neiusid, liiga noori ei võetud. Abiellu, hinnati riiklikult ja vallalisust, kui seal polnud just noorusest tingitud põhja, mõisteti hukka. Vanapoisid pidid talvel teinekord alasti menemalps Marta Lenna väljakule ja laulma pilkelaule milles nad taunisid oma süüd, et neil ei ole naist. Sparta perekonda on iseloomustatud rohkem seaduste täitmise kui tunnetele rajanevad liita igaüks kes ei abiellunud meestest jäi saanud laps sattus põlu alla. Sparta perekondliku elu võib samastada ühiskondliku eluga, sest spartalased pidid oskama olla koos. Kui mehed ei viibinud sõjaretkel, osalesid nad rahvakoosolekul ja siis teatel tahtsid jahti või tegelesid oma järglastega. Sesseetial ei tehtud kunagi juttu rahast või kaubandusest kõnelete käitumisest, headest ja halbadest vormidest, mis on kohale õigele Sparta aadile, mis mitte. Keelatud oli pahatahtlik Belkamine või solvamine. Lükorgaselt küsiti, miks ei kehtestata Spartas demokraatlikku korda. Ta olevat vastanud, nüüd kehtestas sena demokraatia kõigepealt oma kodus. Meestes Esseetjatel toimuvate ühissöömist tuliga ühiselt finantseerida. Iga osavõtja pidi kord kuus tooma teatud koguse toiduaineid. Hiljem lisaks ka veel raha. Ühiskööki ja üks köök pidi teenindama kahte 150 meest. Pasi Leostele oli söömaaegadel ette nähtud topeltportsjon. Mitte sellepärast, et nad kaks korda rohkem sööksid vaid selleks, et neil oleks võimalus soovi kohaselt külalisi kaasa võtta, kutsuda ja neid ühislauas kostitada. Aga need külalised olid teiste pooliste saadikud või mujalt tulnud rännumehed, kellele Sparta süsteemi taheti näidata paremast küljest. Nii et 250 Spartiaati moodustasid kasutades tänapäeva mõistet meestega lobi. Nad sõid koos Kemblasid koos tegelesid koos kehaliste harjutustega täiustasid relvade käsitsemist. Neil olid omad ruumid musitseerimiseks, piibli anide lugemiseks, mängude harrastamiseks. Kombed ja toidud olid lihtsad, luksust vältivad, aga seejuures vähemalt nende kasutajate arvates. Mugavat äraolemist võimaldavad. Sest ega muidu püsinud Nende kommete elusolek rohkem kui pool 1000 aastat. Üle Kreeka oli kuulus õigemini öelda kurikuulus partalaste põhitoit must sopp. Seda pakuti sageli päevast päeva harva, kui mõni päev vahele jäi. Must värvus oli seaverest, mis oli supipõhiaine. Seda oli paksendatud odrajahuga. Supis leidus sealihatükk, jämedaid, kruupe ning aedvilja. Ohtrasti lisasid kokad maitseaineid. See aitas igapäevast põhitoitu varieerida. Öeldakse, see oli doi ütlev ja tervislik supp. Ja sellele pakuti lisaks leiba, kaku või pannkoogikujulist. Odraleiba juustu, kitsejuustu, oliive, viigimarju ja lahjendatud veini. Lahjendamata veini joomist peeti alkohoolsuse tunnuseks. On teada, et Heloot sunnite kord aastas endast puhtast veinist purju jooma. Ja see järele purjus Heloote näidati poistele kuhu võib viia alkoholi kuritarvitamine. Pealegi pandi purjus Heloodid laulma rõvedaid laule ning tantsima ebamoraalseid tantse. Sparta laste üks lemmikharrastus oli jahil käimine. Kogu jahisaak toodi ühiskööki. Neil päevadel oli must Basendatud uluki või linnulihaga. Peenema maitsega Helleemi põlgased Sparta kööki. Üks paarisnimelise Itaalia lõunaosas asunud Kreeka koloonia asukas. Neid kutsuti see Pariitideks. Nadolid tuntud hellitatud elunautijad olla öelnud pärast Spartarliku lõunat, mis talle pakuti. Et ta eelistaks pigem vabasurma, kui peaks sellise toiduga pikemat aega läbi ajama. Tänapäevalgi on laialt levinud arvamused spartakiaadid näljutasid sihilikult oma poisse ja sundisid näid toitu varastama. Levinud on lugu rebasest keda pois hoidis oma ülirai Varl ja kes poisi kõhu lõhki näris, ilma et poiss oleks piiksugi teinud, et mitte vargust reeta. Pärast sellist peena varises ta vaikides kokku ja seati teistele poistele eeskojaks. Koogi kõik ajaloo uurijad tänapäeval ei ole selliste väidetega täiesti nõus. Nad ütlevad, võib-olla erandina tõepoolest esines sihiliku ala toitlustamis näljutamist, aga see ei saanud olla süsteem. Sest kui kasvatuse eesmärk, mille üle meil ju tänapäeval Eestis nii palju vaieldakse, oli tervete tugevate vähenõudlike noorte sõdalassaamine siis alatoitlus kasvueas töötas sellele vastu. Noor organism vajas eriti korrapärast tugevat toitu. Praktika aga tõestas, et Spartiaatidest pleedid olid füüsiliselt vägagi tugevad mehed. Nii et sellise väite vastuolulisus ebaloogilisus on eelimine. Võib arvata, et materjal, mis pärineb Spartale vaenulikke pooliste kirjameeste ülestähendustest on kallutatud info, ütleks tänapäeval nii. Teiste sõnadega oma poolisse süsteemi ülistamine spartalase oma alavääristamine. Ja lõpuks teeks mõned järeldused eelöeldust. Sparta oli antiikaja Kreekas totalitaarne riik. Hiljem võitlesid sellest eeskuju eelkõige Natsi-Saksamaa. Mussolini. Itaalia suureks eeskujuks oli Rooma impeerium. Sparta oli väga stabiilne ühiskond konservatiivne, vanast kinni pidav aga üks ja sama ühiskondlik-poliitiline süsteem. Korraldus püsis elujõulisena seitsme sajandi vältel 700 aastat. Leia analoogiat tänapäeval. Paraku sellises stabiilsusega kaasnes stagnatsioon, seisak. Teised Kreeka linnriigid läksid Spartas mööda kultuurist kõnelemata, aga majanduslikult ja hiljem sõjalisel alas. Analoogid oleksid keskaegne Hiina jajaa, Pan ka suletud stagneeritud ühiskonnad kes leidsid, et nemad on ülejäänud maailmast arengu sees. Hiina nimetas vennast žongaa keskmine riik mille ümber maa ja taevas puutuvad kokku ja riik, millel ei ole teistelt midagi õppida ja kes ei taha oma saavutusi teistele tutvustada. Veel torkab silma Spartas militaarne kasvatus. Tõsi, 300 aasta jooksul oli Sparta laste Falanks võitmata. Siis aga kas sotsiaalse kihistumise mõjul küllaltki kulukad turve ja ründerelvastust hankida jõudvate meeste vähenemise tõttu ka sõjameeste arv vähenema? Tuli võtta neid teistest ühiskonnakihtidest ja Sparta Falanksi. Võitlusvõime käis all. Erakordselt karm kasvatus olme suhtes aga saavutas ka seatud eesmärgi. Torkab samuti silmas Sparta vaimse pärandikesisus. Eks oli neile oma poliitikuid oma kõnemehi kuigi harjunud, tati rääkima lakooniliselt. Lakoonika maakonna nimest on tulnudki vastata hästi. Lühidalt. Uurijad praegu arvavad paljud, kes parta lastele omistatud väljendid on tegelikult teistel kreeka pooliste asukatelt võetud. Kui pärslased, ähvardasid Spartalasi. Et meid on nii palju, meil on nii palju vibuköited, kui nad kõik nooled korraga lendu lasevad. Siis varjutavad need päike ja see olevat spartalase juht vastanud kahe sõnaga. Võitleme pimedas. Kas see just nii oli, ei tea, aga ilus vastus kõik. Võrreldes Ateena, aga kus oli hästi arenenud meresõit, Ateena laevastik ületas pea alates spartalase oma. Ateena kultuur elas kauem ja elab kauem kui militaarsust Sparta oma. Nii et lõpptulemusena vaim võidab pikemas perspektiivis ikkagi võimu. Vaat nii palju. Spartas nädala pärast läheme Makedoonia juurde. Omapärane riik või vähemalt riigi nimetus, millega Eestit viimasel ajal on väga tihedalt sidunud sportlikud sidemed pallimängude ajal. Aga antiikaja Makedoonia oli hoopis midagi muud kui tänapäevane kuulmiseni.