Loorin maalsel on kui veelahe Euroopa ja Ameerika muusikaelu hiigelvoolus. Üks viimastest suurtest meistritest ja üks esimesi demokraatlikke dirigente. Ta oli esimesi miljoni dollari maestro Sid ja saab hetkel suurimaid mõeldavaid honorar. Tema ellu kuuluvad villa, Monaco maksuvabas paradiisis mustad limusiinid ja eraldi lennukid. Tema järel jooksevad lipitsejate jõugud, kes kardavad ka siis, kui kummardamiseks pole põhjust. Ja kuigi ma seal ongi üks maailma muusika kõigutamatuid valitsejaid ja liigub muusika businessis kui kala vees ei pruugi ta oma võimutäiust alati tõestada orkestrite ees. Ta ise kinnitab end olevat demokraatlik juht, muusikute kolleeg. Kes annab neile ette ainult piirid, milles nad võivad vabalt musitseerida. Nõnda kirjutab ajakirjas Classic Ralph Hermas. Ka nii, et braavo, saates portreteeritavatest kõneldakse enamasti ülivõrdeid kasutades. Kunstnik, olgu ta dirigent, laulja, näitleja, tipptegija, laiemaski mõttes sportlane või poliitik on siiski nagu elu ikka ja jälle tõestab vastuoluline komplitseeritud isiksus ja Lorin maa. Seal on üks nendest absoluutselt laitmatu kui professionaalne dirigent tehnilises manuaal ses mõttes see tähendab kõiges, mida dirigent võib teha kätega tändilikult bee manerlikki. Ilmselt ei valmista talle mingit raskust teha endale ja orkestrile selgeks ka kõige komplitseeritum partituur. Tuua esile detailideni täpne faktuur, kolleege ja rivaale küllap marru ajab või vähemasti kadestamisväärt oskus. Mõtlikuks muutuvad ehk need, kes mõneski tema interpretatsioonis hakkavad otsima sisulist sügavust. Suurte õnnestumiste kõrval on ta kogenud ka tagasilööke. Viinis oli ta kord kui kuningas, kuid ei suutnud ennast täiel määral ka maksma panna. Berliinis kihkaste trooni, mis jäi kätte saamata loetule kuuldule ja miks ka mitte, saate autori subjektiivsele nägemusele toetudes püüamegi tänasest braavo, saates luua temast visandliku portreed. Lorin maalsel sündis kuuendal märtsil 1930. aastal Pariisis kust tema Ameerika päritolu vanemad siirdusid peagi tagasi kodumaale. Lorini muusikaline areng oli hämmastavalt kiire. Ta oli imelaps, tõeline loodusanne viiuldaja jumala armust. Neljaselt alustas ta viiuli ja klaverimängu, kuueselt võttis juba ka dirigeerimist tunde Vladimir Bakaleinikovi juures. Tema kiiret arengut õhutasid vanemad mitte kasu vaid auahnusest, nagu ta ise hiljem meenutab. Tarne Arturo Toscaniini kutsus seitsmeaastase Maaseli juhatama NPC orkestrit ja peagi New Yorgi Filharmoonikute suvekontserte nooruki eas. Kui tema imelapse staatuse polnud enam kaubanduslikku väärtust tegi ta juba maineka muusikuna ootamatu pöörde. Masel astus Pittsburghi ülikooli õppima keeli, filosoofiat ja matemaatikat, jätkates ka muusiku karjääri viiuldaja Pittsburghi sümfooniaorkestris. Tema vastuolulise natuuri kapriiside ajuti lausa primadonaliku käitumise põhjusi. Arvataksegi peituvad lapsepõlves osaks saanud hellitatuses liigsest tähelepanus, mida ta küpses eas ikka nautida tahab. Noores eas armastas ta väga erinevat muusikat kuulata sageli kammermuusikat, mis teritab peenemat muusikataju, india klassikalist muusikat, mis olevat sfääride muusikale kõige lähemal. Ta innustus barokkmuusikast, mida õppis lähemalt tundma Itaalias. Euroopa muusikaelus viibimist pidas ta Ameerika noorte dirigentide jaoks väga oluliseks. Tõsisemat dirigendikarjääri alustaski Lorin maalsel euroga pas. 1960. aastal juhatas ta esimese Ameerika dirigendina Wagneri teatris Bayrotis loengrini. Kolm aastat hiljem debüteeris ta Salzburgi pidunädalatel Mozarti Figaro pulma, aga just siis mõistsin, et keskpärase muusikukarjäär tähendaks tüütut elu. Seepärast otsustasin pürgida tippu esimese Ameerika ja noorima dirigendina. Üldse juhatas ta Bayrutiska kogu Wagneri Detroloogiad, Nibelungide sõrmus. 1965. aastal nimetati ta Lääne-Berliini Deutsche Ooperi muusikaliseks juhiks ja kuus aastat hiljem ka Lääne-Berliini raadio orkestri peadirigendiks. Aastani 1975. Suurimaid Muutusi suutis ta läbi viia just teatris. Ta nõudis, et enne igat etendust oleks täisproov repertuaariteatrites mitte alati praktiseeritav nõue et igas etenduses oleks topeltsolistide koosseis, et iga ooper võtaks originaalkeeles. Seni oldi siin itaalia oopereid lauldud saksa keeles. Ta tahtis töötada ainult parimate lauljatega, mis tekitas vastuolusid teatri põhikoosseisu kuuluvate solistideks. Väga nõudlik oli tagalavastajate suhtes. Nende hulgas leidis ta olevat paljusid, kellel sellest ametist puudus vähimgi ettekujutus. Maa seal on ka ise lavastanud näiteks Roomas Jevgeni Oneginit ning arvad teadvat, mida see amet nõuab. Kõige enam ärritavat teda lavastajate ebamusikaalsus. Võimetus mõista muusikalist dramaturgiat, mis ooperi juures on ometi põhiline. Mida andetu on lavastaja, seda suuremat olevat tema luulud. Parimateks, kellega ta koos on töötanud, teab ta Joseph loosid kellega valmis filmiversioon Mozarti Don Jovannist ja Filippo San Justi, kes olevat geenius. Mina ütlen nii, väidab Maaselt, tähendab, et on peaaegu jumal. Loorin maalsel On juhatanud kõigis suuremates ooperimajades Metropolitan Is Pariisi ooperis komment kaadenislas skaalas. Suurimate lootuste ja ülisuurte nõudmistega astus ta 1982. aasta sügisel maailma ühe konservatiivsema teatrimaja Viini riigiooperidirektori ja muusikalise juhi kohale. Gustav Mahler ja hiljem Richard Strauss olid need ametikohad Sinuhendanud. Liin oli talle seni näidanud üksnes oma päikeselist palet. Juba enne ametisse astumist olid mänguplaanid paika pandud hooajani 1986 87. Maa seal oli lubanud majja tuua parimad lauljad ja dirigendid, kujundada ümber repertuaar, võtta mängukavast maha kulunud lavastused sõlminud lepingut parimate videofirmadega uuslavastuste jäädvustamiseks kavandanud etenduste transleerimiseks Stefani kiriku esisele platsile paigutatud hiigelekraanile. Projektid olid suurejoonelised. Ei kulunud aastatki, kui ilmnesid lahkhelid eelkõige toonase Austria kultuuriministriga. Inetult moel võimendusid need vastastikuste süüdistusteni Austria pressis. Maalsel oli üllatatud, et juba aastaid Viinis juhatanud hakati nüüd temast kõnelema kui ameeriklasest, kes astub üle oma võimupiiride ja kes lihtsalt ei viitsivad teha tööd. Ta eiravad igasuguseid kokkuleppeid ning jätab täitmata just teatri direktori ametiga seotud ülesanded ise kõikjal, kinnitades, et ta on maailma parim teatri direktor. Veel leiti, et ta oma eraelu liigse eksponeerimiseks ajakirjanduses kahjustavat liialt oma mainet. Kui seitse aastakümmet tagasi oli suure skandaaliga Viini riigiooperist lahkunud Gustav Mahler kompromissitu töönarkomaan siis maalsel nõudvat tööd kõigilt teistelt, aga mitte eneselt. Masel lahkus Viinist nagu kunagi ka Herbert von Karajan ei vii mitte iialgi tagasi Viini, tõotas ka rajal, kuid pöördus hiljem siiski tagasi ja juhatas kõrges eas Viini uusaastakontsert. Seda tegi ka Maasel. Tookord arvas maa seal, et solidaarsusest temaga ei tule Viini ooperis enam ükski staar. Laulja Viini riigiooper elab tänaseni ja selle lavalaudadel seisavad üha vanad ja uued tõusvad tähed. Maa. Selle järeltulijaks sai Claudio Abado. Kaks aastat koostööd Maasoliga tõid teatrisse siiski palju õnnestunud etendusi ja uut repertuaari, näiteks barokkoopereid ja esmakordselt Wagneri Nibelungide sõrmuse tervikuna. Te kuulete nüüd fragmenti Liu surmasseni tšakkuma. Putšiini ooperi Durandot õnnestunud esietenduselt aastast 1984. Solistideks olid tookord Eeva. Mort on nimiosalisena Gadja Richarell i liuna jahuseegaareiras Kalafina. Viini Filharmoonikute ka, kelle topeltkoosseisust moodustub ka riigiooperi, orkester on maas, oli koostöö siiski kunud. Suurima auditooriumi ees on nad esinenud 1994. ja 96. aastal ülipopulaarsetel uus aasta kontsertidel mille vaatajaskond on suurim kogu maailmas. Selle orkestriga on maalsel pakkunud ka oma parimat Mahleri sümfooniat. Esitused. Osa kriitikuid on väitnud, et Maaseli tõlgenduses kõlavad Mahleri sümfooniad nõnda täiuslikult nagu oleks helilooja ise orkestri ees seisnud. Väitega nõustumiseks puudub võrdlusvõimalus. Näib, et üldiselt hinnatakse kõrgeimalt siiski Bernard Haitinki, Claudio Pado, Rafael kubelikke interpretatsioon Bruno Valterist kõnelemata, kes noore dirigendina alustas helilooja enese õhutusel. Nõustuda võib, et maaler on üks maasellile südamelähedasemaid heliloojaid, kelle muusikat enese väitel noores eas veel ei mõistnud. Kuid aastatega on tahtnud süüvida üha enam selle olemusse. On väidetud, et heliplaatidel ei pääse Mahasel sel määral mõjule kui elavas ettekandes. Näiteks kirjutab Ralph Herman 100 kirjas klassik jälgisin suure vaimustusega tema show'd Bruckneri kaheksanda sümfoonia ettekandel väikesi žeste silma vaata Tõid teisalt suurejoonelisi taevasse sirutavaid käte poognaid. Orkestrandid näisid nautivat selle parima löögimeistri esitust. Helisalvestist kuulates tundub kõik kahvatuvad. Samamoodi on Viini uusaasta kontserti plaadistusega sellest säravast värvirikkast kontserdist on talletunud justkui mustvalge koopia. Tema dirigeerimise meisterlikkus lummab hetkel, mis ei kindlusta aga alati kauakestvat muusikalist elamust. Lorimaa seal on juhatanud ligikaudu sadat orkestrit. Väga tihe koostöö on teda sidunud Londoni, Pariisi ja mõistagi mitmete Ameerika orkestrit tega. Aastail 1972 82 oli ta Clivlandi ning aastail 1988 93 Pittsburghi sümfooniaorkestrite peadirigent. Maas oli repertuaar on erakordselt suur barokist kaasaegse muusikani et ta on pälvinud kümmekond Grand Priidu diski. Ta on salvestanud kõik Putšiini ooperit, Beethoveni, Mahleri, Rahmaninovi, Sibeliuse ja Tšaikovski sümfooniad. Lorin maa, seal on teinud aktiivset koostööd mitmete tele- ja filmikompaniidega. Ta on ise režissöörina visualiseering, Holsti planeedid ja Vivaldi aastaajad ning pälvinud nende eest Euroopa Pämbi, Itaalia fantastika ja prantsuse seitsme tunniauhinnad. Maserati dirigeerimisel on valminud Mozarti Don Giovanni äpi. See Carmeni videofilmid. Mitmete maade riiklike aunimetuste hulgas on ka soomlased au tasustanud teda Sibeliuse muusika propageerimise eest maailmas. Pikka aega püsis heliplaadiedetabelites kahe Mozarti viiulikontserdisalvestused maas enese soleerimisel. Üheks müüdavamaks plaadiks on olnud Andrew Lloyd Weberi reekviem, kus soleerisid Sarapraikman, Placido Domingo ja nooruke pool Michaels Kingston. Laulis Winchesteri katedraali koor ja mängis Londoni kammerorkester. Selle teose esitust on korduvalt näidatud ka telekanalites. Te kuuletegi Weberi reeglemist, Lakri muusa, osa. Lorin maas olid, hinnatakse väga kui meisterlikkus saatjat, kes näiteks ooperis suudab koheselt reageerida laulja väiksemale eksimusele kogu masinavärki, see tähendab lava ja orkestrit hetkega taas õigetesse rööbastesse, juhtides temaga koos musitseerinud solistide instrumentalistina. Ring on aukartust äratav alates sellistest klaveri korrusseedest nagu kiilas ja Richter. Kuni tänase tiptšellisti jojo maani välja. Kui solist on tõesti tasemel, paistab koos musitseerimise rõõmu nautivad eriti maa seal ise. Kuid kui midagi ei klapi, ei vaevu ta varjama ka pahameelt. See peegeldub tema põlglik sarkastilisest ilmes kõige selgemalt. Joy oma armastab musitseerida koos maas õliga ja nüüd kuulete tema soleerimisel fragmenti Edward la lood tšello kontserdist d-moll prantsuse rahvusooperit dirigeerib lu Rimmasel. Herbert von Karajan surma järel 1989. aastal kandideeris maa seal väga lootusrikkalt Berliini Filharmoonikute peadirigendi kohale. Et ta oli oma võidus nii kindel, et kutsus valimiste järgseks päevaks Berliini hulga nimekaid muusikakriitikuid. Claudio Pado võitja, teadmine, et ma selle poolt hääletas, vaid mõni üksik orkestrant olid talle nõnda suureks pettumuseks, et ütles lahti igasugusest koostööst selle orkestriga jäätis ära, kõik planeeritud kontserdid, mitte kunagi enam Berliini. Siiski veel korraks süttis lootusekiir, kui Apado 1998. aastal teatas, et lõpetab oma lepingu peadirigendina aastal 2002. Kohe pärast seda oli maa seal kümneaastase vaheaja järel taas Berliinis ja esines liidumaa presidendi jaoks korraldatud Penefis kontserdil ning juhatas Filharmoonikute ees veel kolme kontserti salvestades ka heliplaadi oma teostega. 2002. aastal lõpeb juhuslikult ka tema leping Baieri raadio sümfooniaorkestriga Münchenis kus ta tegutseb muusikadirektorina 1993.-st aastast. Ometi on nüüdseks juba teada, et Berliini Filharmoonikute on oma uue peadirigendina välja hõiganud Saimon rätli kes aastaid väga tulemusrikkalt juhtis hiljuti ka meil esinenud Birminghami sümfooniaorkestrit. Nüüd on maalsel lubanud rohkem pühenduda komponeerimisele. Ja see on veel üks tema mitmekülgse anded tahke mis vajab tema sõnul enam avamist. Kahjuks ei ole meil ühtki heliplaati maalseli heliloomingust. Maalsel kinnitab end heliloojana kõige lähemal seisvat Richard Straussi-ile mis ei tähendavat aga epikoonust. Ta on kõnelnud, et fikseerib noodipaberile juba sisekujutluses kindlat kontuurid omandanud kõla fantaasiad ilma et hiljem peaks midagi muutma. Need on enamasti visuaalselt joonistuvad looduspildid vihmametsade kõlamängud, näiteks tema viiulikontserdis. Ometi ei ole see nõndanimetatud tavapärane sõnadega seletatav programm, muusika. Teda huvitavad väga autentsed, loodushäälte salvestused. Vabadustunnet, mis tekib looduses, püüate valada ka helidesse. Ta imetleb loodusega kokkukuuluvustunnet Jean Sibeliuse muusikas mis teda aastatega üha enam köidab. Noores eas hindas Maasel Sibeliuse muusikat kui madalama klassi Tšaikovskit. Nüüd äratavad Sibeliuse kirglik metsik muusika temast samasugust kirge. Seda ikka ja jälle esitada. Maa. Seal on plaadistanud kõik Sibeliuse sümfooniad kahel korral esitanud neid Viinis ja paljudel kontserdireisidel. Maa seal on viimastel aastatel avaldanud murelikke mõtteid dirigentide orkestrite olukorrast nii Euroopas kui Ameerikas. Tema meelest on orkestrid muutumas üksteise koopiateks. Varem olnud orkestrid omanäolised. Neil oli oma stiil eriline, viis fraseerida, eriline keelpilli kõla. Nüüd on need erinevused kadumas, eriti kui ohjad on endaga Ta võtnud kloonid. Uus põlvkond muusikuid. Kõige kahetsusväärsem on tema arvates see, kui dirigendikeppi võtavad kätte instrumentalistina kes Virtoosidena on saavutanud küll maailmakuulsuse, mis sillutab teega parimate orkestrite. Kuid ilma dirigendile vajalike kogemuste ja kuulituseta ei suuda nad end tasemel realiseerida. Neil puuduvat võime tajuda aega, mida piiritlevad teose esimesed ja viimased taktid. Seega terviku tunnetus. Paarkümmend aastat tagasi väitis ta näiteks et maailmas on vaid kolm dirigenti, kellel see võime on olemas. Need kolm olid Herbert von Karajan, George Zolti Jaloorimaalsel ise. Veel nimetab ta suuri eelkäijaid Toscaniini Fritz Rainer Vitooriude sabata Stokovski, kust Savitski Need olid kõik kunstnikud suure algustähega. Nad olid indiviidid, kes julgesid tuua esile oma nägemused muusikast. Tänapäeval pidevalt kastroleerivat dirigendid on nagu liblikad kes õielt õiele lennates nopivad küll kuulsust ja raha, pakkumata sealjuures kestvaid tulemusi. Isikuäratuse üheks põhjuseks peab ta ka liiga ühekülgset koolitust, laiemat kultuuripinna puudumist ja vähest lugemist. Kirjandust peab ta muusiku vaimse rikkuse üheks allikaks. Oma vabu hetki täidab ta sageli lugemisega. Head meelt tunneb loorin maa seal aga sellest, et orkestrandid on taas leidmas avaramaid tegevusvõimalusi. Mängides kammerkoosseisudes esinedes solistidena veel aastakümneid tagasi, oli tavaline, et õpetati komponeeriti. Ometi möönab ta, et orkestri muusikuamet seab täna üha kõrgemaid nõudmisi. Nonii maa seal on mõnikord sarkastiliselt kriitiline. On kirjutatud, et teda imetletakse kõikjal, kuid ei armastata kõikjal. Maalseli säästaga kriitikuid, keda süüdistab sageli valearvamuste kujundamises. Küsimusele, et kas ja kui elujõuline on täna klassikaline muusika, vastab ta, et ei suuda mõista, kuidas võivad selliseid hüpoteese püstitanud kriitikud hommikul tõustes vaadata peeglisse. Just need inimesed kahjustavat muusikat ja küsib vastu. Kas võib üldse olla koledamat raha teenimise viisi, kui olla kriitik, kes hävitab nende elu, kes teevad muusikast muusika? Maestrot ennast ei ole muusikuteel miski kõigutanud kõige vähem kriitikud. Keegi ei suuda temaga konkureerida dirigendi tee pikkuses 60 aastat puldis, ikka parimate orkestrite ees ka väga kõrgesse ikka jõudnud massoludel on see harva õnnestunud. Braavo, saate ameerika dirigendist Lorin maalselist koostas Maia Lilje.