Tere, kaunist laupäeva keskhommikut kõikidele vahetele, kuigi kaunist ei ole siin midagi, on sompus ja pilves nagu üks tavaline Eestimaa sügisilm olema peab. Aga ilmast me rohkem täna ei räägi. Rahvateenrite stuudios, siin Tallinnas Heidit Kaio ja Aarne Rannamäe ja seal kusagil 250 kilomeetri kaugusel on nüüd oma mudu liin ja seal peaks istuma meie stuudiolaua taga. Tere sulega sa kurat. Tere hommikust ja tere hommikust ja tere heidetele siin Tallinna stuudios. Tere. Tere. Ma kardan, et sellist sisepoliitika juttu tuleb meil täna palju või mis ma ikka kardan, tore on ju sellest rääkida oma kodustest asjadest, aga, aga igal juhul on kõik märgid näitavad, et et valimised tulevad ja nüüd ei pääse nende eest enam kusagile ja. Ma pakun välja nii, et alustame kõige värskemast, eks sündmusest, mida veel ei ole. Või siis just on alanud ehk siis rahvaliidu kongressist, mis on täpselt meie raadiosilla vahepeal kogunenud ehk Tartu linnas. No äsja me siis kuulsime raadiouudistest ka seda sõnumit, mida Juhan Aare välja ütles, et rahvaliit on, on suhteliselt pääsmatult lõhki. Ja mis meil üle jääb, muud nentida, et küllata, nii ongi. No see tähendab nähtud seda pääsmatult lõhki, on seda seda märgata juba ütleme mõned kuud tagasi, et selleks ei ole vaja anda intervjuud või sõna võtta, et, et see, et see toimunud on, on selge, aga küsimus on selles, et miks see niimoodi on, et ja kuidas see, kuidas see juhtunud on, et, et kuidagi nagu tundub, et, et rahvaliit on sattunud sellisesse tuulte pöörisesse, kus teda suunavad võib-olla välised jõud, et ta ise rahvaliit ise enam ei kontrolli ammu vaid et ta on olukorras, kus kus käib nii-öelda võitlus rahvaliidu valijaskonna kaaperdamise peale või siis või siis selle peale, et rahvaliit ikkagi mingilgi moel jätkaks või siis laguneks. Et siin ei ole küsimus selles, et kes võidab rahvaliidus, kes see isik on, vaid minu meelest on küsimus selles, kas rahvaliit hukkub täiesti või ta siis suudab siiski mingisuguse marginaalse erakonnana edasi minna. Nojah, kui nagu täpne olla, siis rahvaliidust järgi jäänud osa on päästmatult lõhki sest niigi on ta juba kaotanud väga palju osasid ja neid lõhkiminekuid ju on juba juba varasemaid ja, ja äraminekuid päris palju ja ja tundub küll, et väga raske on uskuda, et, et järgi jääb osa suudab isegi nii-öelda parima konsolideerumise juures mingit erilist edu saada, kasutada, aga lõhki minnes noh, ilmselt ilmselt seda veelgi vähem, et et noh, kõigi sündmuste loogika järgi võib arvata haarasele esimehe koha, praegu kaotab võib-olla et see ülejäänud osa siis, kui, kui nagu läheb, kui öeldakse, et see härra plokk, kellest me küll ütleme niiviisi Üle-Eestilises suures poliitikas just liiga palju siiamaani ei tea. Et võib-olla ta kogub täitsa noh, suhteliselt üksmeelse toetuse. Iseküsimus, et et mis siis selle loodusega ütleme, et võim võetakse erakonna sees küll üle, aga et mis selle selle siis selle suure võiduga nagu pärast nagu peale hakata, kui kui tegelikult avalikkuse jaoks paneb õlgu kehitama, et mis, mis siis nüüd saab? Mul tuli härra ploki peale, meeldes olevat ma mõnikord ajakirjanikuna kasutan ka sõna härra või proua siis kui mul eesnimi meelde ei tule. Local umbes samas kaalukategoorias, et et eesnimi parasjagu ei tule meelde, kuigi ma, ma tean, et tema nimi on Andrus ja ta Ta siis rahvaliidu ja seda järelejäänud, nagu ütleksid uudised Lääne-Virumaa rakukest juhib, enne oli ta piirkonna juht, nüüd juhibki rakukest. Ja Juhan Aarega on teadupärast üks vana asi klaarida veel. Ehk siis, kui jaanuar purjus peaga autoroolist tabati, siis oli, oli härra plokk see, kes, kes tema lahkumist erakonnast tungivalt nõudis. Tol korral see oli, kui mu mälu ei peta, vist viie aasta eest, siis lahkus Juhan Aare ise vabatahtlikult, nii et nii palju. Nii palju härra härra plokist, aga rohkem kas tõesti ei ole, ei ole midagi teada laial avalikkusel. Minu meelest oleks tore arutleda selle üle, et kellel on kasulik see, kui rahvaliit laguneks, kellel oleks kasulik see, et rahvaliit siiski jätkaks suhteliselt noh, enam-vähem võimeka erakonnana praegu seda, seda lagunemisse lagunemine selgelt oleks kasulik minu meelest keskerakonnale, kes, kes ka neid maaelanikkonna hääli on noolimas noolimas käinud ka ja ka näidanud välja seda huvi hiljutise maarahva kongressiga ja, ja, ja seal on nagu ka veider, et täiesti juhuslikult on, on näiteks rahvaliidus ka ühe tuntud keskerakondlase Wen suhteliselt juhtival positsioonil. Lauri Vitsut on rahvaliidu peasekretär ja keskerakonnas on tema vend. On, on, on nagu kõrgel positsioonil Keskerakond on Tallinna linnavolikogu esimees. Keskerakonnale selgelt oleks nagu huvipakkuv see, et, et rahvaliit laguneks ja, ja ma arvan, et kõigile teistele erakondadele, kes ise ei ole võimelised nende maarahva häälte peale konkureerima, nendel oleks selle kasulik. See, et rahvaliit ka mingil mingilgi moel suudaks jätkata. Ühine perekonnanimi muidugi ei, ei tähenda ilmtingimata. Seda, et ta on ühine maailmavaade. Nad ühte vankrit veavad või nad ühte ühte erakonda püüavad koos ära uputada. Mul on, on selge, et seal käib võitlus häälte pärast ehk siis mis sellest kunagisest tugevast kehandist nagu järele jääb ja ja olen ma kuulnud ka seda, et ka Reformierakond on siis hakanud nii-öelda rahvaliidu hääli noolima ja selleks on niisugune väikene Haaspors loodud reformierakonnas, kes siis tunneb lähemalt rahva Liidu hingeelu ja teab, kuhu puhub põue oleks kõige kõige targem pugeda sinna kuuluvad siis seda on praegu vara öelda, seepärast et info on suhteliselt soe ja konfidentsiaalne, aga, aga kuuldavasti kuuldavasti nii see on muidugi rahvaliidu kohta on väga raske praegu hetkel ju midagi öelda. Kui sa ütled, et rahvaliit, siis noh, mulle ei, ei kangast enam seal erakonnaga nagu enam mitte midagi, tähendab rahvaliit on nüüd paar-kolm kuud olnud ju ikkagi sellises seisus, kus ta nagu avalik uudiskünnist ei ületa. Lihtsalt kogu see sekkisklemine seal sees ja lahtilaskmine ja eemaldumine ja sõimamine on, on noh, niivõrd jabur, et meedia ei ole seda isegi enam üles korjanud, onlain meedia natuke rohkem, kui ütleme siin paber või, või eeter, aga, aga, aga põhimõtteliselt see, see asi on nii jabur, et seda seda jälgida on, on suhteliselt võimatu ette, kes on all ja kes on peal ja kes on kelle kelle teenistuses ja kes, kes tahab keda ära uputada, noh, kui kui ikka loed ikka uudist, et kommunikatsioonijuht rahvaliidus tahab anda rahvaliidu juhi mingisuguse laimamise või ma ei tea, mis asja eest nagu kohtu alla siis noh, nagu ütlesid, vanad eestlased tahtsid liikuda, eks ole, et et rohkem ei ole, enam ei ole võimalik neid asju segasemaks ajada. Samas, tänane tänane kongress võib muidugi see tänane kongress võib muidugi lõppeda sellise selles osas nagu organisatsioonilise selgusega, et üks tiib saab selge nagu võidu ja ja ütleme, et kisklemise osa tõenäoliselt lõpeb ja ja noh, ei taha küll sündmustest ette rutata, aga selline tunne on nad lihtsalt mingid inimesed ja võimalik, et ka senine esimees selle tulemusena lihtsalt, et noh, ütleme lahkuvad sealt sealt seltskonnast ja teine, teine pool siis nii-öelda kui ta selle võidu saab, jääbki selgelt domineerima ja siis enam nagu sa kisklemine iseenesest ei jätku, et võib-olla selles osas tänane kongress teeb millelegi lõpu. Aga iseasi jah, et mis selle võiduga nagu osatakse peale hakata ja ja mind on pigem teinud. Noh, nagu ma ei ütle, et murelikuks, aga siiski ka murelikuks see et rahvaliit on nagu kaotanud selle identiteedi, et ta ikkagi on olemuselt ju ajal loodud nagu maarahva esindamiseks. Ja, ja ausalt öeldes ei Juhana ega tema oponendid ei ole viimastel kuudel arusaadavalt kumbki kandnud üldse seda identiteeti, et nad üldse selles suunas nagu töötaksid. On räägitud mingist hoopis mingitest muudest asjadest, mingisugune et rahvaliidule peaks tegema teise nime ja mingi hoopis teise suuna võtma ja tegema midagi muud, noh, mida on täiesti võimalik teha. Et ütleme, rahvaliidu asemel nii-öelda vahetame nime ja, ja hakkame tegema mingisugust erakonda. Iseküsimus, et keda sa siis nagu esindajad või mis ühiskondlikke huve õieti ja ja selles osas muidugi väike selline ja maarahva otsese esindatuse väike vaakum on nagu, nagu õhus, aga noh, eks teisest küljest ma arvan, et maainimesed oma oma sellise kaine talupoja mõistusega on juba ammu aru saanud, et et tulebki rahulikult selle koha pealt ringi vaadata ja ja otsida endale ilmselt mingit teovõimet, kamat esindatust, iseasi, et kas nüüd kevadiste valimiste kontekstis nüüd juba juba nagu see esile kerkinud Jah, me armastame rääkida kevadistest valimistest, aga tegelikult valimistele ainult kolm kuud ja ja mõned mõned päevad peale, kui siin tuleb nüüd mingisugune mingist uuest uuest erakonnast uue nime all kellel olevat mingisuguseid endise rahvaliidu tunnuseid, siis noh, see ei ole vist enam väga-väga veenev. Absoluutselt ja küsimus on ju ikkagi valijaskonnas ja küsimus rahvas, et tõesti väga tore, uus erakond ja uus uus missioon, aga, aga, aga kes on selle valijaskonda, kelle, kelle, kelle huve ta esindab, et, et see on selle kisklema. Rahvaliidu häda on olnud kogu aeg see, et nendel puudub sõnum, nendel puudub sõnum valijatele, et nad OK, kisklevad omavahel, tehku seda, aga, aga, aga seda, et räägiks valijatega, räägiks, selgitaksin neile näiteks enda missiooni, seda, seda seda selgelt ei ole juba peaaegu pool aastat. Tal on, nojah, kui rahvaliit oleks daam, siis tema tantsukaart oleks praegu täiesti tühi ja teda ei, ei palutakse tantsima võita, praegu kistakse tantsima. Et siis on huvitav jälgida, et kunagisest 10000 liikmega parteist, et, et kuhu siis nüüd inimesed suunduvad, on üldse suunduvad kindlasti paljud ei suundu üldse kuhugi, vaid lähevad Nemad tegelikult tagasi oma normaalsele professionaalsele tööle ja, ja teenivad oma igapäevast leiba edasi teise, teise tööga, ilma neil võib-olla kunagi enam poliitikaga mingisugust pistmist olla, aga, aga kindlasti on, on tootehääled saadaval ja eks Segisklemine siis ka kahe suure vahel läheb, ma arvan, iga päevaga üha ägedamaks. Aga, aga vot on on teistelt pääsmatult eest ära läinud. Värske BNS-i tellitud Emori uuring näitas taas, et, et Reformierakond on saavutanud enneolematu toetuse ja seda 43 protsenti, mis neil nüüd praegu nagu selle järgi valijate toetust on, võib nimetada isegi teatud tingimustel selliseks hirmuäratavaks toetuseks. Ma usun, et, et Reformierakond peab ise hakkama ka varsti kartma oma oma toetajate horde, kes kes, kes kõik n neid valivad ja teised on siis kes nende järel tulevad, Keskerakond, IRL, sotsid on kõik väikse protsendike kaotanud, nii et et vahe on, vahe, on tegelikult praegu väga suur. Samas jälle annan sulle, meil ka kehakeel ei toimi. Jah ole hea sõnad, et minu meelest nüüd sa küll natuke eksid selles osas, et Reformierakond seda ülisuurt toetust kuidagi kartma hakkaks, et selliseid märke minu meelest küll ei ole, vastupidi, nad juba juba aega tegutsevad nii nagu neil olekski juba noh, juba praegu selline rahva ainumandaat, et tegelikult tõesti riigis nii-öelda kõiki asju teha, otsustada üksinda. Et selles mõttes ma arvan, et seda ütleme siis Andrus Ansipi kehakeelt selline situatsioon, kui näiteks õnnestuks riigikogus kas või 51 kohta saada, ei muudaks oluliselt võrreldes tänasega. Ma ei tõttaks nagu seda seda protsenti üle tähtsustama selle võrra, et mõned nädalad tagasi tuli nii-öelda konkureeriv uuring välja Saarbollilt, et see, mida meie praegu siin tsiteerime, et see on TNS Emori oma ja sees Saar Polli uuring samas Reformierakonna nii suurt toetust ei kinnitanud. Ja samas ka mõlemad uuringud näitasid seda, et on väga-väga suur hulk inimesi, kes ei ole veel otsustanud, kelle poolt hääl anda, et ja nemad ilmselt ka nendel valimistel otsustavaks saavad. Nojah, praeguse seisuga 35 protsenti, aga, aga tõenäoliselt ka väga paljud ei lähe valima, nii et et see tegelikult meil tundus veel alles kuu või paar tagasi, et et need tulevad igavad valimised tähendab igavad selles mõttes, et nagu helilist konkurentsi pole ja igavad selles mõttes, et erilisi teemasid ei ole. Et, et teemasid oleks küll, aga, aga see, kuidas neid nagu käsitletakse, see on nagu lahjavõitu ja ja, ja kuna, kuna, kuna see olukord tundus selge olevat siis nagu ka need, kes on taga, ei, ei viitsi nagu enam jahmerdada, et noh, rivisid seatakse ümber juba juba valimiste järgseks perioodiks. Aga, aga nüüd tundub, et ei olegi nii, ei olegi nii hull, et tulevad päris päris ägedad valimised ja ja juba juba sees ongi niisugune situatsioon, kus, kus üks on nii pikalt, vähemalt siis ühe uuringu järgi pikalt teiste eest eest ära läinud on on, on väga selline apetiitne asi. Et siis täpselt nagu selle valimiste ootuse veel veel suuremaks ja ärevamaks. Samas on see ka selles mõttes huvitav olukord, et me võiksime seda hetkega on noh, miks mitte nautida või uurida, et kuidas see siis on, kuidas, kui elanikkond on väga rahul praegu olemasolevate valitsejatega, et et nii Eesti esimese Eesti vabariigiaegseid, selliseid demokraatlikke võitlusi iseloomustas, see, et jõud olid killustatud, valitsustes oli palju, palju eri erakondi ja, ja me oleme nüüd praegu praeguse teise vabariigi aegsete aeg on põhiliselt olnud selline, kus kus sellist ülekaalukat toetust ühel erakonnal ei ole, et, et see võib olla ka ju tegelikult huvitav vaadata, kuidas see, kuidas see siis edasi kulgeb. No ma arvan, et üks põhjus, miks see toetus on nii suur, on ka võib-olla see, et kas isegi seda saab nimetada tohutuks rahuloluks, kuivõrd, et Reformierakond annab siiski teatud turvatunde nägu või ütleme, Eesti praegune valitsus on suutnud luua selle tunde, et nad et nad vähemalt ei aja seda riiki nii kraavi nagu nagu paljudes teistes Euroopa riikides kipub see olukord olema ja ütleme, et mida, mida halvem on nagu see välisolukord alates alates Lätist üle Kreeka Iirimaale, seda, seda parem, nagu paistab Eesti toimetulek seal taustal ja selline võib-olla Eesti rahva ettevaatlik mõte on, et et ärme igaks juhuks vaheta neid juhte kuni kuni ei ole selge, et see kriis on möödas ja kuni ei ole nagu selge, et teised on kindlasti paremad. No samas jälle mind, mind, see selline toetust. Ma tunnistan, et hämmastav, sest et, et need pingutused, mida Eesti on teinud viimase viimastena aastate jooksul, on selgelt mõningaid ühiskonnagruppe väga tugevasti puudutanud selles selles suhtes, et nende toimetulek on oluliselt kehvemaks muutunud ja, ja tööpuudus on ikkagi jätkuvalt ju vägagi vägagi kõrge. Ajakirjanikuna käinud näiteks Koplis, toidupakk jagamistel ja mind väga hämmastas see seltskond, keda ma seal nägin, et need olid siiski üksikemad lastega, kes kui, kui ema kaotab töö, siis terve see on käpuli või siis kui seal olid ka noored pered, ema, isa, lapsed, et noored, säravate silmadega inimesed, kui, kui nad juhtuvad töö kaotama, on tegelikult terve, terve, terve toimekas ja veel hiljuti hästi hakkama saanud. Pere on, on, on käpuli. Et, et seda see, et, et tõesti on päris lai ühiskonnakiht, keda see majanduslangus on väga tugevalt puudutanud ja kelle kelle aitamiseks meie riik tegelikult ei ole väga palju teinud, et mind hämmastab see, et nende nende rahulolematus nii vähe välja küünib. Nojaa, aga ilmselt see ilmselt neile, nad ei näe alternatiivi, eks ole, et selles mõttes ei, ei ole ikkagi suurim opositsioonijõud suutnud kehastuda selliseks, kelle puhul sedasama probleemides rahvahulk tegelikult usuks, et nad oskavad, et neid viia nagu paremate lahendusteni ja ilmselt see nahka siis Tallinna linna valitsemisega seotud asjad ei ole tingimata inimestele süstinud seda kindlustunnet, et et ütleme, et selle, selle, selle jõu juhtimisel läheks kindlasti nii-öelda Eesti riigis asjad palju paremini. Et võib-olla võib-olla kui kerkib üles mingisugune uus põlvkond, kas siis ütleme keskerakonnas mingil määral nad suudavad oma kuvandit muuta või siis, või saab selleks ütleme, kasvõi sotside juht Sven Mikser. Et, et siis võib-olla tekib see alternatiivi usk nagu tugevamalt, aga hetkel hetkel tundub nii, et et reformi erakonna tugev toetus ei ole mitte niivõrd tohutu vaimustus Reformierakonnast, kuivõrd tunne, et paremat pole. Et kes siis veel, kui võtta Keskerakonna eelmise korra valimisloosungile? Ka ainult väikese Remorgina või vahelepõikena siia ma eile nägin onlain meedias ühte ühte pealkirja, mille ma liigitaks siin üle pika aja geniaalseks ja see kõlas sõna-sõnalt niimoodi, Savisaar, koolon, linn, Kütus keskerakonnale ruume andes mõistlikult. Jutt on siis sellest Ekspressi artiklist, millest Ekspress on mitu-mitu järjejuttu teinud. Aga ma tõlgiksin selle lause nagu, nagu lihtsamas keelde veel. Savisaar koolon, mina käitusin ise endale ruumi andes mõistlikult. Vot see on, see on siis nüüd nüüd tänapäeva tänapäeva Eesti tase, kus valimisteni on jäänud kolm kuud. Populaarsus, reiting läheneb, peamine konkurent läheb pääsmatult eest ära ja siis selline selline demagoogia, noh ütleme mitte enam kõrge pilotaaž, vaid see on lausa niuke apotioos. On, on siis nüüd nagu käiku lastud, aga noh, sellel ruumide teemal ei ole mõtet lähemalt ilmselt peatuda. Aga. Nad on tegelikult väga sarnased, et ütleme, see Keskerakond sel nädalal ju tohutult protestis, eks ole, läbi riigikogu ööistungi Reformierakonna meetodite vastu riiki juhtida niiviisi teerulli meetodil. Ja põhimõtteliselt ma ütleks, et õigesti protestis selles mõttes, et see ongi halb meetod juhtida. Aga kui nüüd võtta, et kust, kui Reformierakond kontsele tegelikult on üle võtnud, on võtnud Keskerakonna pikaajalisest praktikast, kuidas Tallinna linna on juhitud täpselt samasuguse teerulliga omades volikogus kas või väikest ülekaalu, on tegelikult tehtud nii-öelda otsuseid, ilma nagu opositsiooniga praktiliselt arvestamata. Nüüd teeb, ütleme, praegune valitsusliit riigikogus, eks ole, hääletab nii-öelda tuimaks järjekindlusega maha kõik vastaspoole ettepanekud ükskõik arutlemata, et võib-olla mõni neist tegelikult ikkagi nii rumal ei ole, et, et ei võiks arutada. Jah, eks see ei ole nüüd nagu sellele Juhtjuhtoina suhtes kaks, kaks kohaliku arengu arenguteed ja reeglina inimesed ju armastavad ennast samastada ja annavad oma hääle tugevale. Tugev on see, kes juhib, tugev on see, kes on neid igasugusest paksust ja vedelast läbi toonud, ajad on olnud rasked. Me läheme edasi, laste tugev juhib meid edasi järgmised neli aastat ja, ja ongi, ongi tore, et see on võib-olla vabalt ütleme, osa selle 35 protsendi, kes ei ole oma nagu, nagu häält otsustanud veel, kuhu, kuhu kallutada. Ja teine on loomulikult teine osa on see, kes ütleb, et aga tugeval tuleb alati vastu astuda. Ja sinna lähevad kindlasti osad hääled, et, et ma ei ole otsustanud. Nii et kelle poolt ma hääletan, aga vot see, see Reformierakond mulle küll ei meeldi. Ja, ja see hääl läheb paratamatult ja see on nüüd siis oluline koht, et, et kus, kus on siis need need šaakalid, kes neid hääline siis nagu noolima hakkavad. Et, et kindlasti on, on siin, teistel erakondadel absoluutselt kõigil neil veel velgi selge šanss olemas oma oma nii-öelda toetust kasvatada just ainult selle arvelt, et reform on nii nii kaugele ette ära läinud. Teistelt erakondadelt ootaks väga värskeid ideid juba, et juba võiks alustada ka sellise sisuliste sisuliste debattidega ja sisuliste aruteludega, kuidas Eesti võiks edasi minna, et mulle kuidagi tundub, et ka teised erakonnad, välja arvatud Keskerakond on võtnud selle hoiaku, et justkui Reformierakonna selline meie juhte juht, juhtiv erakond ja arutletakse Reformierakonna poolt välja käidud teemade üle, et teised erakonnad justkui ka ise ei kipu juga juhtima või see toimub aeg-ajalt mingisuguste väikeste mullistuste, Nate tuleb mingi teema üles, siis natuke arutatakse selle ümber. Aga seda ei suudetud, noh, neid teemasid ei suudeta nagu pikemat aega üleval hoida. No mina jälle polemiseeriks, kui saates natuke nii-öelda poleemikat ajad omavahel, et mu meelest ei ole tingimata vaja hirmus palju värskeid ideid välja pritsida selleks valimiskampaaniaks, ma arvan, et Eesti vabariik, noh, olles nüüd oma 20 aastat juba, eks ole sellel taastatud kujul tegutsenud. Et ega siin nüüd midagi ilmtingimata aastal 2011 ei ole vaja pea peale pööranud. Sinu jutt räägibki seda, et usaldame seda, mis on olnud ja lähme seda, seda vana teed edasi. Ei, aga ma mõtlen, et ega tegelikult, kui vaadata erinevad valitsused erinevate parteiliste koosseisudega, on läbi viimase 15 aasta ajanud ikkagi paljuski sarnast poliitikat ka sel ajal, kui näiteks Keskerakond on valitsuses olnud ka sel ajal, kui valitsuses on olnud, eks ole ühed ja teised jõud siis kui vahepeal võib-olla Reformierakonda, see oli küll väga ammu, kui nemad valitsuses ei olnud. Aga, aga et iseenesest see, ütleme, see see Eesti riigi teatud valitsemise poliitiline joon ei ole nii-öelda viimase valitsuse välja mõeldud. No seal on ikkagi Reformierakond on olnud aastaid-aastaid rasedaid valitsuses, nende nende moto on olnud ju kogu aeg, et nende põhimõte on, on see, et võimule kindlasti võimule ükskõik mis, mis tingimustel nad on osa osalenud osalenud peaaegu kõikides valitsustes viimase viimase 10 aasta jooksul. Kolmanda Eesti poliitiline joon oleks, oleks väga teistmoodi, kui näiteks ütleme, et see, see valitsus praegu on, oleks, koosneks hoopis Keskerakonnast ja Rahvaliidust, et nendel oli päris päris korralik toetajaskond tookord ja, ja ma arvan, et et sellise majandusliku tõusu ajal oleks, oleks nad teinud oluliselt teistsuguseid otsuseid ja mõlemad erakonnad on Andrese tõusu ajal rääkinud seda, mismoodi peaks rohkem laenu võtma, peaks, peaks riigireservi laialile laiaks lööma ja et seal on ikkagi väga-väga teistsuguseid jutte räägitud. Ja ma ei oleks väga euroopalikku poliitikut näinud ilmselt viimase ütleme me oleksime võib-olla väga euroopalikus situatsioonis, mis sarnaneks Iirimaa ja Kreeka olukorraga. See, see on väga tõenäoline, aga minu meelest põhiline nagu põhiline, värske idee, mida mina ausalt öeldes ootaks Eesti mõnestki Eesti erakonnalt ja ma tõesti ei tea, kellelt seda nüüd oskaks oodata, sest selles mõttes kahjuks kipuvad need suured olema kõik ühte nägu, et et mina ootaks ideed sellisest poliitilise kultuuri muutusest ikkagi arutamisega kaasamise nagu opositsiooniga arvestamise, ütleme kokkuleppimise suunas. Sa oled sotsiaaldemokraatlikke loosungeid viimased nende juubeldama. See ei ole kuidagi olemuslikult, ma arvan, sotsiaaldemokraatlik ma arvan, et see on mõistlik, et see on see, et ütleme, see on pigem selline kodanikuühiskonna, aga põhimõte, et et ma arvan, et noh, kodanikena nagu ootaks sellist sellist arutlevat õhkkonda, et kuhu me selle Eesti riigiga nagu tahame edasi minna, et mismoodi seda parim võimalikul viisil teha ja ja ausalt, võrreldes keskmise kodaniku jaoks ei ole ju selles mõttes olulist vahet, et millisel parteil on Riigikogus, kui mitu nuppu, kuhu, kuhu ta saab vajutada. Mina kodanikuna täiesti toetan, need on kasutamata võimaluse sulle oponeerida, ma ütleksin veel nagu karmimalt selles mõttes, et ma ootaksin Eestis partokraatia lõppu tagatubade võimu lõppu ja, ja inimeste esiletõusu, kes võivad olla mul ükskõik, kas nad on üksikkandidaadid või erakonnast või jumala puha, mis, mis erakonnast nad on. Et nad, et neil oleks oma arvamus, et nad julgeksid seda välja öelda ja et nad selle väljaütlemise järel peajagu lühemaks ei tehtaks. Nii nagu nagu praegu on ka kõige demokraatlikum mates erakondadesse. Populistlikes nõele ootaksin arutelus ja ja ideid selles selles valdkonnas, millest ma juba enne rääkisime, mis on siis sotsiaalpoliitika ehk siis needsamad pered, kes, kes nüüd tähendab, majandusraskuste tõttu on, on kitsikusse muutunud, et me võiksime olla olla kindlad, et need lapsed, kes nendes peredes kasvavad, saavad igatpidi hästi haritud ja see, see vaesus, millesse nad on sattunud, ei mõjutaks kuidagi nende, nende tulevik tulevast elu. Et me siin ei selle selle nagu taandus eufooriasse hõiskamise taustal, ei unustaks ära. Praegu meil on erakordselt suur töötus ja on suur hulk lapsi, kes, kes kasvavad vaesemates oludes kui, kui kunagi varem on olnud, et, et me, et me ei teeks siin, et meil ei märkamatult ei kasvaks selline päranduv vaesus. Jätkaksin oma juttu nii-öelda seeriast kaks et mulle on igati sümpaatne see, mida, mida näiteks teevad, seal on palju vastuargumente, ma tean. Aga, aga see, mida teevad praegu kasvõi rohelised, me rääkisime oma eelmises saates korraldada Randy fenomenist ja juhtumist, et siis ta on nagu noh, võtnud ja ei olegi hea küll ametlikult talle kinnitanud, aga aega on nii-öelda vedu sellest roheliste üleskutsest, et, et kutsuda nii-öelda suuri isemõtlejaid sarjast inimesi ja, ja oma ridadesse keerima ja neile jäetakse ka pärast vabadus, kas meil on see vabadus ka pärast jäetakse iseseisvalt mõelda ja öelda, see, see alles selgub, aga, aga ideena väga sümpaatne. Ja mul on isegi väga sümpaatne see, et, et üksikkandidaadid ja tuntud nimed tõepoolest ja mõtete poolest selged ise mõtlevad, inimesed hakkavad, hakkavad nii-öelda kandideerima parlamenti, üksikkandidaadina ja, ja ükspuha milliste loosungitega. Isegi see ei ole nii tähtis, kas nende ideedega nõustume või ei nõustu ja, ja millised nende lausungid on siin aegade jooksul olnud iseenesest idee, et, et parlamendist hakkab, võiks hakata kostma hääli, mis on teistsugune kui mingisugune erakonna hääl, mis, mis ei ole tagatoas kokku lepitud, mis on selge ja, ja mõte on, on kristalne ja see, mida välja öeldakse, öeldakse julgelt see mulle mulle kohutavalt sümpaatne. Kardan küll. Ei, ma olen täiesti nõus, Aarne ka ja ma isegi arendaks sedapidi edasi, et minu meelest väga sümpaatne nad kandideerivad isegi kui nad Riigikokku ei pääse, see muudab selle valimiskampaanias stiili juba tulumaks, see kindlasti suruka neid partokraatseid seltskondi natukese avatumale dialoogile ja vähemasti sellist konkurentsi tunnetama, seda, seda võimalustki, et monopol natukese ohus. Ja, ja ma arvan, et see, see kindlasti aitab aitab sellisele õhustikule õhustiku paranemisele natukese kaasa, et, et iseenesest ma noh, me kõik saame aru, et nii-öelda politoloogiliselt üksikkandidaadina kandideerimine on selline vastuvoolu ujumine, mille puhul tõenäosus valituks osutuda on üliväike ja siis isegi kui valituks osutus, siis tõenäosus, eks ole, üksinda seal väga suurt mõju omada on ka ikkagi väga väike. Jah, aga pärivoolu ujumine viib sageli teadagi kuhu. Kui kõik koos ühes suunas ühe kiirusega ujuma. Sest kui me, kui me, aga samas ma ütlen, mulle tuleb eriti meelde sellest eelmisest ühiskonnaga pärast, kust me tuleme, mida me nagu natuke isegi keskealiste inimestena juba mäletame, eks ole, et et siis oli ju ka tegelikult paljudele inimestele dilemma, et tahad midagi ära teha, astu parteisse. Et kas ei tule natuke tuttav ette selles mõttes, et kui täna jälle, eks ole kui nagu tõsimeeli räägitakse, et mis te, jamate inimesed mingites üksikkandidaatidest siin räägite, et et selleks, et Eesti poliitikas midagi ära teha, tuleb astuda ühte suurde parteisse. No hea küll, nüüd ei. Oleme praegu paralleeli tuua sellega, et omal ajal öeldi, et läksin parteisse seestpoolt õõnestama. Astun Reformierakonda või keskerakonda selleks, et seda seestpoolt õõnestada. Sedasama õõnes jutt nagu nagu 50 aastat tagasi. Mina jälle ei usu seda, et üksikkandidaadid nendel valimistel erilist erilist ütleme ilma teevad, et, et see, see lootust nendel enne või pärast ei enne ega pärast, et need, ma arvan, et ajakirjanikud, ajakirjandus pöörab neile kindlasti võimendatult rohkem tähelepanu just selles, samas lootuses, et kuulda kuulda teistsuguseid seisukohti, et tuua elevust valimiskampaaniasse aga, aga tegelikkuses ei mõjuta nad ei mõjutanud kuigivõrd ei, ei midagi. Et see on selge, et nende inimesed on peamiselt tulnud välja lootuses, et nad saavad kätte needsamad protestihääled, kes andsid Europarlament Europarlamendi valimistel oma hääle Indrek Tarandile. Arvan, et seda uuesti uuesti ei juhtu, seda teist teist korda seda imet ei juhtu, seda enam, et tookord ju võis, võis sellisel moel käituda, sest et kõik teadsid, et, et tegelikult ei ole vahet, kas sinna läheb Keskerakonna esindaja või, või sinna läheb üksikkandidaat, aga, aga nendel riigikogu valimistel ma arvan, et see on täiesti tühi loos. Nojah, kui me räägime üksikkandidaatidest, siis võiks ju ka nimed ära nimetada, kes on nagu teatanud, et nad lähevad üksikkandidaat erusõjaväelane Leo Kunnas ja siis isa-poega helmed, kes siis kaasavad endaga nende enda sõnul veel 10 inimest, kes kõik siis jaotavad laiale laiali 12-le valimisringkonnale igasühes üks on siis nende nii-öelda koordini häiritud tegevusega käivituv niisugune valimismasin, ülejäänud nimed on esialgu hoitud saladuses, ootame huviga, et kes sinna, kes sinna veel kuuluvad. Ma. Ma kardan, et, et et peale Mardi ja Martini seal rohkem väga-väga kuulsaid nimesid ja tuntud nimesid, selles mõttes tuntud, et kes oleks oma oma maailmavaatest juba ka varem teada andnud, väga, väga ei ole, aga võib-olla on väga, võib-olla ma eksin ja see oleks väga tore, kui ma eksin. See on huvitav ühetete pere poliitperekond Tarandite kõrvale on tekkinud siis teine poliitperekond, helmed, mis on, mis on huvitav, aga, aga sinna sinna see ka jääb, et see lihtsalt on huvitav. Sa oled ikka ülevorm. Nende kandideerimise vorm on muidugi huvitav siiski aru saada või näha, mis seal siis välja kujuneb, et kas nad tõepoolest on igas ringkonnas üksiku kandidaadina või nad üritavad ikkagi kokku moodustada mingi nimekirja, mis ühiselt kandideerib. Et, et seal nagu. Eraldi mingit nime kirjanikega, nad on öelnud, et nad oma tegevuse koordineerivad, aga kõik on puhtalt üksikkandidaatidena. Sest noh, see roheliste teemal ikkagi edasi jätkata seal muidugi natukese et me võime öelda, et need ei ole ikkagi üksikkandidaadid, kes roheliste nimekirja lähevad, see on, see on mingisugune vahevorm sest on selge ka see, et nad peavad ikkagi seal nimekirjas. No nii või teisiti natukese ikkagi mingites põhiküsimustes ka kokku leppima, et tõenäoliselt tuumajaama pooldajad ei lähe roheliste nimekirja ikkagi. Või siis mingid tõesti sellised, et sellised väga selgelt rohelise poliitikaga vastuolus olevad olevad inimesed noh, kuigi jah, et neil võib olla mingites ütleme, rohelise ilmavaatega, mitte seonduvates küsimustes väga erinevaid seisukohti, aga aga, aga see põhi põhilipukiri ikkagi ilmselt ilmselt hakkab seal natukese mõjub natuke kummaliselt. Kuid kui see tuumajaama näide ongi vist ainukene, mis nagu eraldab terad sõkaldest ehk siis roheliselt ülejäänud värvidest, et noh, neid, neid inimesi pole ju raske leida. Kes, kes siis tõesti noh, vähemalt vähemalt koomal hoiavad ja eaka propageeriva tuumajaama Eestisse. Aga me oleme muidugi Ma olen Heiditi ka selles osas nõus, et, et mulle tundub, et neist praegustest üksikkandidaatidest on veel vähe. Et teed veel, ütleme ka ka kui jääb ainult Leo Kunnas taas ja, ja helmed siis siis see on veel ütlema on kõvasti rohkem kui eelmistel kordadel, aga see ei ta ilma. Aga ma tegelikult siiralt loodan, et need nii-öelda kodanikuühiskonna raames on veel inimesi, kes tegelikult oleks valmis just sellise teatud demonstratsioonina teadlikult minema oma nii-öelda ausad kaotama üksikkandidaadina täiesti kainelt, andes endale aru, et, et võit ei ole mitte selles, et, et seal tõepoolest reaalselt sinna riigikokku pääseda, vaid võit on selles, et et anda ühiskonnas teatud märke ja ma arvan, et sellega võiks mõnigi inimene noh kes saab endale, ütleme, oma staatuse poolest seda lubada seda võiks, võiks proovida teha ja oleks võib-olla võib-olla selline heategu Eesti ühiskondliku kliima suhtes, ehkki võib-olla inimene ise võtab enda ennast küll nagu löögi alla, aga aga noh, ka samamoodi kui me oleksime kuskil 80.-te lõpus, olen mõelnud, et et igaüks meist ei tea, millega ma riskin. Kui ma kuskil üksinda välja astun millegi eest, et siis noh, siis ei oleks midagi juhtunudki. Personaalia on alati huvitav, vahetame natukene teemat, aga räägime ikka endiselt edasi persoonidest. Üks kohtunik pandi sel nädalal täpsemalt lausa eile. Järjekordne kohtunik altkäemaksu võtmises katse eest trellide taha, aga see selleks on, on tähtsamaid jutte. Ehk siis see kurikuulus maanteehankevaidlus ja kaks nime. Priske ja Tsäkko olid, olid sellel ajal väga-väga tihedalt üleval. Üks siis maanteeameti juht, see lõunaeesti nimega mees ja teine siis majandusministeeriumi kantsler, ma ütleksin isegi juba legendaarne kantsler. See on nüüd küll minu meelest veider lugu, kuidas, kuidas selline uurimistöö on sattunud poliitilisse poliitilisse epitsentrisse. Ma saan aru, et järgmistel valimistel saab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ja see, kes sinna ministriks läheb üks üheks selliseks võtmeküsimuseks vähemalt poliitringkondade sees, et, et nii-öelda Insaid teemana mitte siis mitte siis nagu valimisdebatina laiemalt, et kuna kuna just seesama tuumajaama küsimus ja suured suured energeetikaküsimused lähevad, tulevad lauale, tulevad arutlusele. Et veider, et jah, tõesti Priske, kes, kes peab, kellel umbes kuu aja pärast peaks tööleping lõppema, et et ta siis sellisesse sellisesse tülisse või sellisesse probleemi on sattunud. Nojah, me ju ei tea üksikasju ja, ja, ja ongi ainuõige, et ei tea, selles mõttes ei tohigi teada. Juhan Parts ütles siis teine, et või üleeile teda hirmsasti kibeleb üksikasju rääkima, aga ta ei tohi. Aga aga iseenesest minu meelest noh, ainuke ainuke hea külg selle selle selle loo juures või noh, on nagu see, et tõepoolest sai kinnitust veel kord tõsiasi et õiguskaitseorganid Eestis tegutsevad sõltumatult ja, ja kuina, et nii-öelda leiavad rikkumisi, siis põhimõtteliselt keegi ei ole nende eest nii-öelda apriori kaitstud mingi positsiooniga. See on nagu minu meelest üks nagu, nagu hea külg aga, aga teiselt poolt kõik see, mida võib nagu aru saada, milles, milles on asi noh, on kokkuvõttes üks, üks väga, tundub olevat üsna kahetsusväärne pool asjast ja, ja minu meelest on siin on siin nagu nagu mingi palju laiem probleem, kui mõne üksiku kõrge riigiametnik rikku teemad. Et muidugi ei saa, kui kehtiv seadus on selline ja seda kehtivat seadust on rikutud, siis seda ei saa kuidagi õigustada. Aga võiks ka täiesti tõsiselt ikkagi üles tõsta küsimuse, kas see seadus põhimõtteliselt, kas kogu see riigihangete loogika ka on üldse Eesti riigi huvides ja kust see kõik on tulnud, et et meil valitseb üks, üks niisugune loogika, mille puhul tegelikult me oleme ju näinud ikkagi viimasel ajal aina rohkem ja rohkem neid. Neid süüdistusi nende rikkumistes, kusjuures väga paljudel juhtudel võib aru saada, et seda rikkumist, noh, kuidas öelda, et, et inimesed on nagu seaduse poolt nagu kahvlisse pandud tahtes tegelikult riigile soodsaid otsuseid esile kutsuda. Noh, saan nagu rikud seadust osutud nagu seaduserikkumiseks. Et siin peab nagu selgelt, et kui viimasel ajal on nagu palju KAPO poolt tulnud igasuguseid korruptsioonilaadi süüdistusi siis minu meelest peab väga selgelt ikkagi neid mitte nagu ühte patta panema, vaid vaid nagu eristama situatsioone, kus tõesti keegi on tabatud tud ütleme, altkäemaksu võtmises või selle kaht katselt. Et see on nagu noh, seal ei ole midagi rääkida ega õigustada. Aga kui me räägime, et vaata, riigihangete protsessis on mingisugused protseduurireeglid mis ei ole lasknud tegelikult seda hanget normaalselt läbi viia. Ja siis toimub tegelikult justkui keegi räägib kellelegiga. Ma ma ütlen, ma ei tea ju üksikasju ka, eks ole, mis seal täpselt on räägitud, aga noh, et ütleme nii-öelda parimas tahtes soovis mingit asja lahendada ja siis ta öeldakse, et ta on selle tõttu kurjategija siis minema. Peaks kodanikuna see mõjub. Noh, on nagu küsimus, et kas seaduse loogika on nagu on nagu õiged ja ausalt öeldes olles ka jälginud viimase paarikümne aasta jooksul enda meelest üsna tähelepanelikult Eesti hägusest avalikuks debatti, minul on küll, mina olen küll nagu kuidagi maha maganud selle hetke, kus Eesti avalikkuses oleks nagu kuidagi debateeritud ja siis kokkulepitud selle tulemusena, et just niisugune riigihangete süsteem tuleb Eestis kehtestada. Mina, mina ei, ei mäleta sellist sellist sellist hetke, kus kust see kuidagi nagu tuli mulle mulle tundub, et see on nagu üks mõtlemise koht, et võib-olla see võib-olla see süsteem ikkagi olemuselt nagu, nagu ei tööta väga hästi, et et ma olen nõus, et hange peab, et põhimõtteliselt tuleb võtta erinevaid pakkumisi, et tõesti ei oleks nii et mingi hanke saab sinu sõber selle pakkumisega, mis tema esitab, eks ole. Kui nii hästi lihtsustatult öeldes et peab olema erinevaid pakkumisi, aga nende pakkumiste hindamine ja kogu see, kogu see protsess on praegu tehtud nagu selliseks mingiks ülibürokraatlikuks ja ta on nagu vastuolus selle loogikaga, et me oleme mingeid inimesi usaldanud Eesti riigis kõrgetele kohtadele, tegema mingeid olulisi otsuseid. Ja siis järsku ja nad liigutavad miljoneid, nad teevad ülitähtsaid kaadriotsuseid ja siis järsku mingis riigihankeprotsessis ei tohi nad teha mitte midagi, nad ei tohi rääkida inimestega, kellega nad tavaliselt normaalsed suhtlevad oma tööalaselt ja ja justkui me nagu ühel hetkel usaldame neid inimesi ja siis teisel hetkel selles selles protsessis, mida räägitakse, mida nimetatakse riigi hankeks, saabub niisugune totaalne mitteusaldamine. Ja minu jaoks on siin mingile See on, see on kahtlemata tohutu probleem, teine probleem on, on puhtast sellises juriidikas. Et Eestis on viimasel ajal väga-väga palju hakatud kasutama, esitati kahtlustus. Kõigepealt uuritakse erinevaid jõustruktuurid uurivad ja siis esitatakse kahtlustus ja, ja kohtustamasime kaugele süüdimõistmisest, aga, aga juba on su elu läbi. Teine on läbi, ütleme tippametniku jaoks on ikka maine ikka nii mudas kui, kui mudas võib-olla. Ja, ja noh, kõigepealt ametikoha kaotus nüüd mõlemad, eks ole, noh, pannakse nii-öelda riiulisse ootama nii-öelda kohtud kohut ja lõplikku lahendust, aga, aga veel süüdistus või eelsüüdimõistmine on minu jaoks nagu see kahtlustus, see on juba täna toimunud ja see on, see on ikka nagu äärmiselt vale. Kuidas minu meelest on siin huvitav see, et, et võib juhtuda niimoodi et Marika Priske, kes on siis majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler, on kahtlustatud tegevuses, mis, mis, mille sisu ja mõte oli tegelikult riigile head teha. Aga see, see võib-olla ei olnud kõige korrektsem, aga selle selle tegevuse eesmärk oli see, et, et teha nii-öelda riigile riigile head, et nii palju kui ma olen tausta uurinud, siis, siis see olukord võib selliseks kujuneda. Ja Marika Priske ise on ju ka öelnud seda, et, et mind ei kahtlustata kuidagi vale otsuse tegemisest, samuti korruptsioonis ega, ega oma kasus, nii et see kahvel, mis seal tekkinud, on väga-väga veider või see olukord, mis on tekkinud, on väga veider ja ma lisan selle pika jutu täpsustuseks ka seda, et jutt käib siis siis teedehankest ja põhiline tüliga käib selle üle, et kas, kas nüüd Tallinna-Tartu maanteel valminud lõigul oleks võinud olla ka kahe sõidutee vahelisel lõigul mingi eraldusriba suurem või väiksem, et, et kogu see, see tüli käib siis nagu sellise selle selle jutu ümber? Nojah, see, mis ma ütlen veelkord ka nagu teisedki, et ega üksikasju ei tea, aga, aga see, mis avalikkusesse jõudis, see, see oli veider, eks ole, esitati riigihange, esitati nõudmine, eraldusriba peab olema üks laiusega siis hanke võitis firma, kes tegelikult yks miinust siis tehti uus Change öelda teistele, tehke teiega x miinus, ühesõnaga noh ka ütleme, selle sellise riigihanke, nagu, nagu käikija kommunikeerimine avalikkuses on, on muidugi äärmiselt oluline. Ja seal on ju probleem selles, et need kaks firmat, kes kellestki rääkisid siin just need läksid, nende, need jätkavad nagu kohtulahingut või need on kohtusse kohtusse teel, et see, see tegelikult käib, siin ka paralleelne protsess. Ja samas on siin kogu aeg olnud olnud laua peal ju raha Euroopa Liidust, mida, mis, mis peab mingisuguseks hetkeks olema ära kasutatud või siis või siis ka nagu suunatud õigesse, õigesse kasutusse, et siin on tegelikult kogu aeg ametnikel neid otsuseid tehes tiksunud kuklas pommi ja teadmine, et, et otsused peavad püsima mingisuguses ajagraafikus, mis, mis, mis võib ka, mis on ka neid ametnikke survestanud mingeid protsesse kiirendama ja mingeid mingisuguseid läbirääkimisi pidama. Ma olen isegi seda kuulnud, et kui see riigihange nüüd kulutatakse nagu kriminaalseks ja Priske ja Tsäkko saavad mingisuguse karistuse, siis me peame ütlema nägemist Euroopa Liidu rahadele. Mis on, on ikka tõsine majanduslik põnts. Sellel asjal on jah mitu mitu sellist väga olulist tahku. Nojah, aga muidugi, samas peab teistpidi jälle ütlema, et kui hetkel kehtivad seadused on sellised, siis muidugi on kõik riigiametnikud kohustatud neid täitma. Et ega siin ei saa, selle üle ei saa jälle teistpidi vaielda, me võime öelda, et võib-olla võiks ühte ja teist seadust muuta ja see seadus ei tundu kõige mõistlikum, aga hetkel ta kehtib. Kuulge, midagi sellist püüdis väita ka maagilise sõnaühendi, ERSO endine direktor härra Siitan. Kes ütleb. Et mul tekkis siin üks huvitav paralleel lihtsalt selle eelmise teema lõpuks ja üleminekuks, et mis te arvate, kuidas kukuks välja, kui ERSO kunstilise juhi kohale teha riigihange? Tulemus, mis tulemus siis sellest saaks, mille alusel siis vähem põhiline, eks ole, hindamiskriteerium on kahtlemata, et kes teeb seda kõige odavamalt. Et kes, kas jah, et noh, muidugi mingid kvalifitseerumise nõuded on, et ikkagi on ennem ka dirigendi Jah, ma just tahtsin öelda, et mina ma ei tea muusikast midagi ja kui küsin kõige vähem raha, aga. Aga põhimõtteliselt on õige jah, aga, aga see ERSO värk, see on muidugi ületanud nüüd kultuurilises mõttes iga igasugused piirid ja need solvangud neid. Sest nüüd nagu aitaks, kusjuures seekord ei ole nagu ainusolvajad. Õigus ei ole mitte poliitikutel, kes on harjunud tegema seda elegantselt ja solvavalt, vaid, vaid ka maestro ise ja maestro kõigepealt ja, ja siis ka härra, siit on nii, et need tavalises mõttes me oleme saanud nüüd siis mingisuguse riigi riigireetmise. Me oleme saanud teada, et kultuuriminister ja peaminister ei tea üldse kultuurist mitte midagi. Ja teiselt poolt oleme saanud teada seda, et, et järvi maestro kui ta ka ei ole, olgu üldse vait, sellepärast et esialgu pole tal mitte mingisugust lepingut ja tal ei ole õigust üldse midagi midagi rääkida, arvata Kersa koht. Aga see on, see on nii-öelda asja ajada tuuriline pool sisu on sisuliselt muidugi väga selge. Raha ei ole, on, on lühidalt öeldes kolme kolmesõnaline valemi vastus ja, ja, ja kui Need numbrid, mida nüüd siin maestro kohta avaldati, mida ta teenib siin ERSO kunstilise juhtimise eest ja kui me sinna kõrvale paneme lihtsate pillimeeste ehk siis Elsa kollektiivi umbes sajaliikmelise kollektiivi materiaalse heaolu, siis seal ei ole vahel mitte midagi käärid, vaid seal on vahel kuristik. Ja, ja noh, mõnes mõttes oli lustlik vaadata siin ETV saatele Ringvaade reportaaži nendest harjutamistingimustest, mis, mis ERSO praegu on. Aga see, see ei ole, see ei ole mitte lihtsalt kurb, vaid, vaid see on, see on traagiline. Ja see esitama endale õige mitmeid väga valusaid küsimusi. Nojaa, aga siis me peame minema asja algusesse ja küsima, et kas siis kui kultuuriminister Jänes ise oli ju väga selgelt täiesti isiklikult nende otsustaja mõtete juures ja ja ütleme ka võib öelda, et oli ise väga uhke ja avalikkuses esines sellega, et umbes, et meie toome maestro järvi tagasi siia Eestisse siis juba sel hetkel pidi ju olema ikkagi selge, mida see, et suurusjärgus midagi maksab ja et ei ole nii, et kui me tahame Neeme Järvi tuua Eestisse tagasi ja me tahame, et ta hakkaks lisaks sellele moodustada uus, eks ole, suurejooneline kooriprojekt ja hakata suuri projekte tegema, et siis ei maksagi midagi, et siis et ühesõnaga, et, et Eela, aga see ei ole selleks nagu midagi vaja eraldada, aga lihtsalt, et umbes, et et me kuskil justkui, et toome tagasi ja kõik, et noh, enam-vähem ikkagi Neeme Järvi suurusjärgu tegi ja ilmselt noh, on lihtsalt selline selline radarisüsteem, ma ei tea muidugi tõesti nende tipp-dirigentidega nii-öelda honoraride suurust ja ilmselt on seal ka omad niisugused konfidentsiaalsed. Aga noh, minu meelest on kultuuriministrist üsna inetu nagu praegu justkui seda justkui avastada või tuua seda välja nagu argumendina. Et see, see nagu ei ole, ei ole nagu küll väga õige, ma ei ütle, et sellepärast, sest et noh, ma, ma saan aru tema inimlikust solvumisest Neeme Järvi käitumise peale, mis on kaugel sellisest viisakusest ja nendest isiklikest rünnakutest Ma arvan, et proua, kultuuriminister des Olev lähtuda ikkagi sellest, et on, on poliitik ja poliitikul ei ole õigust solvumiseks, see on nüüd nagu, nagu esimene aktsioon. Teine asi on see, et poliitikuna loomulikult tõmbab ta endale kõik dividendid, mis on võimalik, kui ta kuidas suudab selle saavutada. Et Neeme Järvi tuuakse Eestisse tagasi, kuigi praegu noh, ma saan aru, et küsimus ei ole ju mitte mingisugust tagasitoomises, vaid vaid üksikute projektide tegemises, jutt on mingist kuuel nädalal tööst, mille Eestis maestro-le peab meie mõistes välja maksma hiigelsumma ja, ja ütleme, maailma mõistes on see niisugune tühi, tühi taskurahapuru. Ma sain aru, et aga me võime Et see põhiküsimus ei ole ju tegelikult nimeri palgas, ütles, et konflikt ei ole ju tegelikult sellest tekkinud, et kuidagi nüüd praegu on sattunud Neeme Järvi selle konflikti keskmesse, aga see, see tuli on ju päris pikka aega hõõrunud tuha all ja, ja mulle on jäänud mulje, et siin on tegemist mitte nii väga kultuurist puutuva küsimuse kui, kuivõrd sellise klassikalise juhtimiskriisiga, kus, kus siis üks alluv ei, ei, ei mida, neid või ei ole sobiv siis nii-öelda juhile siis ministrile, et, et siin on, jah, ma näeksin siin rohkem sellist juhtimiskriisi. Ja teisest küljest ka, muidugi kui võtame nagu maestro seisukohad, siis ta arvas, et ta tuleb ja loob Eesti ühiskonna uueks, et need kõik peerud kahel otsal löövad kohe lõkendama, kui tema tuleb ja ütleb, et et vaata, kuidas Putin tegi, tõstis omade pillimeeste palka seal 10 korda. Noh, eks maestro vastu olen natukene jalad maast lahti, kui, kui ta nagu, nagu hindab oma oma isikut ja mõju sellele, mis ta, mida ta siin ühiskonnas võiks ära teha. Ilmselt ta ei teadnud, et ta tuleb või aimas, aga ta arvas, et ta saab seda muuta. Et ta tuleb siin sellisesse vaestemajja, kus, kus riigi parimad pillimehed virelevad kas siis palgata puhkusel või, või, või miinimumpalga peal ja peavad kuskil mujal selleks, et näpud soojad, seisaksid kuskil mujal mingit haltuurat viskama selle asemel et nii-öelda täiskohaga teha suurt ja kõrget kunsti. Ja eks ta muidugi seda ka varem näinud, aga magma kardan küll, et tal olid selles mõttes, et nad natukene katus oli nihkes, et arvas, et tema ütleb ja kõik jooksevad. Et ta olla eeldanud ka seda, et igale tema Eestisse saabumisele vähemalt lennujaama tuleb, kui mitte, kui mitte peaminister ja president, siis vähemalt kultuuriminister isiklikult vastu ja muud sellised sellised pisiasjad, mis on nüüd selle konflikti nagu valguses välja välja kur, selgus, et et Eestis ei ole ebajumalaid ja ei, ei kummardada kedagi ja ja, ja isegi siis, kui, kui tema ütleb ka ka raha ei leidu. Ja ongi kõik, kogu kogu probleem, ma arvan, ikkagi taandub sellele, et, et seda vaba raha ei ole. Nojaa, aga mina ikkagi ei tahaks küll ette heita Neeme Järvile sellist loomingulist Maximalismi, et ta tahab teha suuri asju ja ta noh, ta tahabki näha, et kui Eesti riigis inimesed ka ütlevad, et jaajaa, neid suuri asju tuleb teha, et siis see asi ei jää nagu ütleme, mingisuguse noh, tema poolt väljastpoolt vaadates ikkagi marginaalse raha taha, sest olgem ausad, see kolm miljonit krooni, mida Andres Siitan neile ette heidetakse ERSO tänavuseks üle kuluks, see, see on, see on piisavalt suur raha, kui, kui see tähendab tõepoolest on ülekulu võrreldes kokku lepitud eelarvega, et et selle nii-öelda teha sellest järeldused on kehvasti juhitud ja on nagu ministril põhjust hakata tegema mingeid Persona mingeid otsuseid. Aga teisest küljest noh, see ei ole see summa, mille puhul nagu noh, kuidas öelda, et kui, kui tõesti Eesti riigil on nii-öelda suurprojekt, et Neeme Järvi toomine ja siin suurte asjade tegemine siis kolm miljonit krooni, ütleme Eesti riigieelarves, aga ka Eesti kultuuriministeeriumi eelarves. Noh, me teame ju, eks ole, sedasama täna sellel nädalal ju räägitakse neist eelarvenumbritest. Noh, on selline summa, mis ei ole mingisugune, isegi mitte päevakäive. Ja see on tase, raha? Isegi vähem. Jah, see on õige. Jah, et selles mõttes see on otsustamise küsimus, et kas kolm miljonit või ka kuus miljonit või ka 10 miljonit leitakse kui otsustatakse, et see on piisavalt suur asi, et Eesti riigis tuleb see asi teha. Aga veel kord kordan veelkord, Sulev, me peame kohe ära lõpetama, sest et meie aeg on ümber, aga, aga veel kord ma tahan seda öelda, et see summa leitakse maestro-le, aga, aga seda selle summa leidmise peale ja, ja üldse selle raha suurendamise peale lihtsatele Moosekantidele, vabandust selle väljenduse pärast, aga aga põhimõtteliselt on nad ju pillimehed, kes teevad oma oma oma tööd igapäevase leiva teenimiseks ja pere ülalpidamiseks. Raha ei oleks ju mingil juhul leitud. Et selles on minu jaoks nagu see probleem. Küll me mingi kandi pealt seda juttu jätkame televisioonis kolme päeva pärast saates vabariigi kodanikud ja seal on, on meil kultuuriinimesed koos ja siis siis arutame neid asju edasi, aga täna me oleme sunnitud lõpetama Heidit Kaio, Sulev Valner ja Aarne Rannamäe olid rahvateenrite stuudios ja kaunist nädalavahetust.