Esimene alaline inglise koloonia Põhja-Ameerika mandril rajagi 1607, see oli Johnston Tšetšeenias. 25 aastat hiljem oli neid juba 13 ülega kuma briti asumaad Põhja-Ameerikas arenesid kiiresti ja muutusid üha rikkamaks, kuid ema valitsus ei tahtnud, et siin tööstus ja kaubandus talla saaksid. Keelava ja käskival Londoni meelest pidi see tohutu meretagune koloonia impeeriumi jaoks tooraine allikaks jääma. Ent nüüd juba ameeriklastest pidevad uusasukate järglased, leidsid aga, et ka neil on õigus areneda ja juba omaette riigina vabaks saada. Protesti märgiks otsustati briti kaupadele boikott kuulutada. Asi läks päris tõsiseks. 1007. 73. aasta detsembris siis toimunud Boston chibadži ei tähendanud mitte kella viie teed inglise moodi, vaid seda, et bostoni sadamast tühjendati merre kogu Inglise Ida-India Kompanii tee laadung. Seepeale sulges Briti valitsus sadama ja 1775. aastal algas Ameerika iseseisvussõda. 1776 võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon ja 1783 sõlmiti Pariisis rahuleping, millega Inglismaa oma Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust tunnustas. Praegu vaid mõne lausega ümber jutustatud suurte sündmuste ajalugu pajatab sedagi, et ka prantslastel olnud selles sündmuste ahelas oma roll mängida. Just neil samadel akordionilembestel prantslastel. Mõned ajaloolased nimelt arvavad, et ilma nendeta poleks Ameerika iseseisvaks saanudki sest prantslased andsid ameeriklastele relvi, laevu ja raha ning ka Ameerika koloniaal armees teenis prantslasi markii de Lafayette, tulevase presidendi George Washingtoni hea sõber olnud isegi Ameerika armee kõrge ohvitser. Kahe riigi vahel tekkinud austuse ja sõpruse liitu tähistab sõna otseses mõttes tõeliselt suur sümbol. Ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on. Sadakond aastat pärast äsja kirjeldatud sündmusi Ameerikas elas keiser Napoleon kolmandaaegne Prantsusmaa läbi oma tormilise ajaloojärjekordset kriisi. Uus keiser oli prantslastele nii südamelähedase vabaduse võrdsuse vendluse idee oma rõhuva režiimiga maha surunud. Riigis oli küllalt neid, kellele see sugugi ei meeldinud. Ühel 1865. aasta ilusal õhtul kogunes rühm noori intellektuaal edumeelse juristi ja õpetlase Eduard Renee le Frebrioritel Abu löö juurde õhtusöögile. Laval öö oli ka liberaalse poliitilise grupi juht ja see grupp pidas Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni oma unelmate prantsuse vabariigi põhiseaduse eeskuju. Nimetatud õhtusöögil imetleti kõike, mida Ameerika lühikese ajaga saavutanud oli demokraatlikku valitsust, kodusõja lõpetamist ja orjuse ametlikku kaotamist. Kõneldi ameeriklaste ja prantslaste ajaloosidemetest ja mõlema rahva jaoks tähtsast vabaduse ideest. Labolülex vaimustuses isegi nii kaugele, et teatas Prantsusmaa ja Ameerika olevat kui kaks õde ja et kas poleks tore, kui prantslased kingiksid ameeriklastele nende riigi iseseisvuse 100. aastapäeva puhuks suuremmo monumendi, mis jääks läbi aegade meenutama iseseisvuse, must ja seda, et ka prantslased inimliku vabaduse ideed kalliks peavad. Koosviibimisel oli ka 31 aastane edukas skulptor Federico Köstpartholdee kellele võõrustaja enam-vähem retooriline küsimus sügavale hinge läks ja sinna ka jäi. Federico Köst part Haldi sündis 1834 kolmaris jõukas keskklassi peres. Tema isa suri paari aasta pärast ja poiss jäi ema šarlotti kasvatada. Šarlatwarthalvee olnud karm ja enesekindel naine ning päris paljad, arvanud hiljem, et tema oligi Vabadussamba modell. Skulptori tõeline inspiratsiooniallikas on saladuseks jäänud ja seda usutavam. Mart hoidi alustas maalikunstnikuna, kuid skulptuur avas tema ande ja töid. Kuulsuse. Esimese märkimisväärse tellimustöö sai noor skulptor juba 18 aastasena. See oli kolmari linna aukodaniku kindral Shan rapi monument ja kohe selgus epart oldi armastab suuri asju rohkem kui nelja meetri kõrgune kindrali monument ulatus stuudio lakke. Seintes ühtlase epartholdiist on kujunemas silmapaistev skulptor, mistõttu temalt veelgi suuri patriootilisi kujusid telliti. Suurustlemise ajastu näis olevat kätte jõudnud ning seda inspireeris Kreeka ja Rooma klassikaline kunst. Hulka 19. Viljandil loodud mälestuskujusid ja monumente jäljendas antiikajastu poose, rõivaid ja sümboolikat. Uusklassitsism oli jõudnud nii skulptuuri kui arhitektuuri. Umbes sajandi keskel võttis Frederiku vart Holdee ette reisi Egiptusse. Just see reis väidab kunstiajalugu muutis noore kujuri kunsti nägemused suurtest kallassaalseteks. Teda vapustasid, vaimustasid püramiidide ja sfinkside hiigelmõõtmed ning müstiline Maieszteetlikus. Samas Egiptuses kohtas Barthaldee teist prantslast, kelle unistused ja nägemused olid sama kolossaalsed kui ta enese omad. Sellest kohtumisest arenes eluaegne sõprusvürst Ferdinand Mariidelassaanzil oli tõepoolest suur unistus ehitada kõrbet sõnal, mis viiks punasest merest Vahemereni. Noil aegadel ajas selline mõte siinseid elanikke alguses lihtsalt naerma kübart Holyyali Lassaanseedee grandioosse, sest võlutud ja vaimustuses tema kujutlustes kerkis kanali suhu Jubagigantne tule Ma arvan, mis oleks kaks korda suurem kui sfinks ja sarnaneks Rooma vabaduse Jamalannaga. 1867, kui Suessi kanal valmis hakkas saama, olid valmis kabatholdiidule torniga vandid. Torniks oleks nema monumenti natuke vale nimetada. Tegemist oli mõjuvalt suure lahedes egiptuse rüüs naise kujuga ja valgust kiirgas nii selle pea ehtest kui dramaatiliselt taeva poole tõstetud tõrvikust. Vartholdii nimetas oma tööd progress ehk Egiptus Toobaasiale valgust. Ta esitas oma plaanid Egiptuse valitsejale Ismail paša-le 1867. aastal ja koos parandustega 1869. aastal kuid see projekt ei saanud eales tegelikkuseks. On teada, et aastaid hiljem eitas partoldee kategooriliselt sidet oma progressi ja vabadusesamba kuju vahel. 1870 algas prantsuse preisi sõda. Martholdiis sai prantsuse armee major oma kodulinnas kolmaaris. Kui sakslased kogualsassi piirkonna vallutasid ning sealsete linnade ka kolmaari elanikud saksa kodanikeks kuulutasid, omandas sõnavabadus Varthaldi jaoks uue tähenduse. Sõja varemeis tõusva prantsuse kolmanda vabariigi ülesehitustöös üritati mõndagi Ameerika Ühendriikide demokraate vaatlikust valitsemisstiilist üle võtta. Jala polüveenis Mart Holdiit Ameerikasse sõitma. Varthaldi meenutuste kohaselt olevat ta öelnud. Mine ja vaata seda maad, räägi seal meie sõpradele monumendist. Ühes kohas jäädud sümbolist, mis jääks meenutama Prantsusmaa ja Ameerika sõprust. Ja part Holdi. Ma püüan seal ülistada vabariiki ja vabadust lootuses, et ühel päeval oleme ka meie selle tagasilaev. Paray asus haamrist üle ookeani New Yorgi poole teele. Kaheksandal juunil 1871 värsoldiil olite Kaasas Labolü kirjad mõnedele mõjukatele isikutele Ühendriikides ja ta leidis oma monumendi koha veel enne, kui laev New Yorgi sadamas randunud oli. Frank Sinatra New Yorgi laul kõlaks nii, et tagantjärele üpris sümboolselt gabart Holdii jaoks, kes selle hiigellinna sadamasse jõudmist päris värvikalt kirjeldanud on. New Yorki saabuja pilgule avanev pilt on imeline kui kauni hommiku pärale Trises kiirguses paljastavad Brooklyni ja Manhattani tohutud mõõtmed ning jõed, mis paistavad nii kaugele kui silm vaatama, ulatub täis laevamaste ja lippe. See on tõepoolest uus maailm, mis ilmub su ette kogu omama Essteetlikus avarusest ja pulseeriva elus. Edasi kirjutas Mart Holdiied Justinile. New Yorgi sadam on kõige õigem koht monumendi jaoks sest siin heidavad inimesed uuele maailmale esimese pilgu. Ta leidis ka täpse paiga. See oli keset lahte seisev Vellous aelanud Merloussaar mis oli omamoodi eikellegimaa või siis kõigile osariikidele kuuluval ja see siis sama hästi kui Ameerika väravas. Intelligentne olemikas ja veenev Vartholdi kohtus Ameerikas paljude mõjukate meestega, nende seas ka president. Grantiga, kuhu ta ka ei läinud, olid tal kaasas tema vabaduse sammas, plaanid ning ka väike mudel ja ikka tutvustas ta usinasti oma ideed näidet ameeriklastel pole midagi maailma valgustava vabaduse vastu New Yorgist vähemas. Nii kõlas tollal monumendi ametlik nimi, kuid keegi polnud nii vaimustatud, et selle püstitamiseks oma rahakoti avada. Bartholdiid see vist siis veel kuigivõrd Emmasendanud. Ta oli liiga vaimustatud sellest suurest maast tohututes preerijatest, kõrgetest Sakkelistest kaljumägedest metsadest, Vaikse ookeani rannikul teel koju Prantsusmaale, kirjutas ta. Ameerikas on kõik suur, isegi herned. 1874 kolmandast vabariigist Prantsusmaal tõsiasi ning laval ööja Barthaldee leidsid, et aeg nende vabadusele jaoks on keps monumendi tegemine. Nii oli keerukas ja väga kallis protsess, mistõttu otsustati kulud jagada. Prantsusmaa maksab monumendi eneseAmeerika selle aluse ja ülespaneku eest. Mõlema riigi esindajatest loodi prantsuse-ameerika liiduks kutsutud komitee, kes pidi hakkama projekti jaoks raha koguma. Septembris 1875 ilmus Prantsusmaa ajalehtedes üleskutse teha annetusi monumendi rajamiseks. Pandi ja komitee eesmärk oli anda vabaduse sammas Ameerika Ühendriikidele üle neljandal juulil 1876 iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise 100. aastapäeval. Kuid hoolimata vankettidest pallidest Kaala kontsertidest, mis rikastele annetajatele raha kogumiseks korraldati, laekus raha ikkagi liiga vähe. Töid sai alustada, aga oli päris selge, et neljandaks juuliks 1876 monument valmis ei saa. Aga töid sai alustada ja seda Bartholdiga tegi. Ta hülgas materjalidena kivi- ja pronksi, sest need olid rasked ja kallid ning otsis meistrid. Algasid roppust, see tehnikat, see tähendab tallilehtede Haanerdamist, valuvormides, nii ütleb seletus ja palun asjatundjatelt vabandust, kui ma midagi valesti olen mõistnud. Igatahes ütleb seletus, sai seda tehnikat kasutades ehitada kergema monumendi, mida oli lihtsam üle ookeani toimetada. Vabadussamba raudses skeleti karkassi kavandas kümmekond aastat hiljem oma torniga maailma kuulsaks saanud Alexandre Gustav Eiffeli ise. Värskordee otsustused terved kui Ameerika Ühendriikide 100.-ks aastapäevaks valmis ei jõuta teha siis viiakse rahvusvahelisele sajandi näitusele Philadelphias vähemalt monumendi tõrvikut hoidev käsi. Kuid seegi jõudis kohale alles veidi aega enne näituse sulgemist. Vabaduse leedi ligi 13 meetri pikkune tõrvikuga käsi saabus siis Philadelphiasse augustist 1876 50 sendi eest võis iga soovija mööda sisse paigutatud terasredelit tõrvikut ümbritsevale ümarale akendega galeriile ronida ja sealt tuttavatele lehvitada. Midagi sellist polnud ühegi monumendi puhul iial varem nähtud. Niisiis, väärt Soldi oli jällegi Ameerikas. Neljandal juulil sõitis ta Verlusaelandele New Yorgi sadama lähistel seisvale saarele, mille ta oma monumendi jaoks välja oli valinud. Seal viibides mõtles ta, et saarel võiks õieti teine nimi olla vabaduse saar libelt teha elanud 80 aastat hiljem 1956 sai Gizar ametlikult selle nime. Lisaks Vabaduse monumendi tõrvikuga käele oli Philadelphia näitusel väljas kaks suurt part Holdi skulptuuri. Niiet skulptori nimi oli Ameerikas juba tuntud ja tema seekordne reis sai veel muul põhjusel tähtsaks. Sõidul mon reaali kohta Spart Holdi uuesti noort daami, keda ta varem vaid üks kord näinud oli. Detsembris 1876 Frederick August ja Shan Emily abiellusid. Prantsusmaale tagasi jõudnud, võttis Vartholdee endale uue eesmärgi teha oma vabaduse kuju pea valmis 1878. aasta maikuuks Pariisi maailma näituseks. Kuid tundused Liberty saatuseks on alati hilineda, tema vastne sädelev pea sai valmis alles juunis. Maailmanäitusele oli ta muidugi sensatsioon, aga mitte nii suur, et laheneks pidevalt õhus rippuv probleem. Kust saada raha selleks, et kogu Vabaduse kuju ekskor lõpuni valmis ehitada, siis tuli kellelgi prantsuse-ameerika liidust hea mõte. Teeme loterii. Sellest pidi kujunema tõeliselt varakate kodanikele loterii, sest viimased olid seni monumendi ehitamist väga kasinalt toetanud. Auhindadeks oli kalleid kunstiesemeid, ehteid ja maale ja raha püüti aga juba lausa tänapäevasel. Reklaami ajastu moel valmistati hulka Vabaduse samba väikesi savimudeleid, mis kandsid prantsuse Ameerika liidu pitsatit. Neid mudeleid müüdi nii Prantsusmaal kui ühendriikidest, kusjuures igale mudelile graveeriti selle ostja nimi 1879. Selle aasta lõpuks oli Prantsusmaal momendi ehitamiseks kogutud 250000 franki, mis oli muidugi päris hea. 24. oktoobril 1881 pani Ameerika suur seal saadik Prantsusmaal leeveeemmaartan paika Vabaduse samba esimeseneedi. Detsembris kirjutas Warhol Tiia mõttekaaslastele Ameerikas. Sammas on juba Heade kõrgune, kevadeks on ta tõusnud üle kogu linna. Juunist 1884 oli vabaduse leedi lõpuks valmis. Seda tähistati uhkelt. Seal olid Prantsusmaa peaminister share'i ja suursaadik Maarton. Kui jaga Barthoidi kutsus külalisi koos endaga mööda kuju sees olevaid trepiastmeid üles ronima, ühinesid temaga üpris vähesed. Järgmise aasta kevadeni jäi monument Pariisi ja tuhanded prantslased käisid seda vaatamas ning julgesid isegi üles ronida tipust avanevat vaadet imetlema. Vartholdiilootised teispool ookeani on monumendi alus sama hästi kui valmis. Ta lootis liiga palju. Ameerika press aine kritiseeris kogu projekti, eriti selle hinda siin ei saadud kuidagi, miks pidi monumendi pjedestaal maksma enam-vähem sama palju, kui, kui õise väljaspool New Yorki elavad ameeriklased teatasid, et see on New Yorgi sammas ja last New York, siis maksab uusrikkad, miljonärid olid Vaitega annetanud sentigi. Prantsuse Ameerika liidu Ameerika korraldas tavapäraseid raha kogumise üritusi, kuid üldine apaatia tundus olevat sama suur kui monument ise. 1884.-ks aastaks oli kokku saadud 182 ja pool 1000 dollarit ning kõik peaaegu ka ära kulutatud. Oli vaja meedia jõudu, et midagi muuta. Üks mees mõistis seda, see mees oli kodusõjas võidelnud Ungari immigrant Joseph põletser, kes oli saanud edukaks ajakirjanikuks ning abiellunud rikka naisega. Kuulnud, et Vabaduse samba idee rahapuuduse tõttu kokku varisemas leidis politsei, et käes on tema võimalus lüüa kolm kärbest ühe hoobiga. Koguda sissetulekuid kuju püstitamiseks, suurendada oma ajalehe tiraaži ning nuhelda ahneid, jäi sekaid, uusrikkaid. Oma ajalehes World teatas politseile, et tema eesmärgiks on koguda Vabadussamba heaks 100000 dollarit. Ta pilkas rikkaid tõusikuid, mistõttu lihtsam rahvas tema lehte suurema innuga ostma hakkas ja kordas kindlalt, et vabaduse sammas pole mitte ainult New Yorgi, vaid kogu Ameerika auks ja uhkuseks. Kuid politsei kavalaimaks liigutuseksai ilmselt lubadus trükkida oma ajalehes World ära ka inimese nimi, kes samba püstitamiseks raha annetanud, olgu summa nii väike kui tahes. Ta kirjutas samba valmistamise kulud, tasus Prantsusmaarahvas, vastake samaga. Ärgem jäägem ootama miljonäride annetusi, Vabaduse sammas pole Prantsusmaa miljonäride kingitus Ameerika miljonäridele prantsuse rahva kingitus Ameerika rahvale. Ajalehe vööl tiraaž kasvas 50000 võrra ja see oli tollal väga palju. Mustade ameeriklaste ajalehed ühinesid Pulitzeri üleskutsetega. Need kutsusid oma lugejaid aitama Ma püstitada monumenti, mis jääks meenutama orjuse lõppu. Ja raha tuli dollarite ja Bennide kaupa ajalehe World 11. augustinumbri esiküljel. Aastal 1885 oli hiigeltähtedega kirjas 100000 dollarit. Eesmärk oli täidetud tänu 120000-le annetajale. Vabaduse samba aluse projekteeriaks oli valitud New Yorki jõukate klassi uhkete elamute looja Richard Morris Hand. Ta valmistas hulga projekte ning jooniseid ja üks neist valiti 1884. aastal välja. See oli 46 meetri kõrgune pjedestaal betoon alusel, mis tundus välja kasvavat saarel asuva Fort uudikindluse 11 harulise tähe kujulistest alusseintest. Ainuüksi vabaduse kuju aluse valmistamiseks läks vaja 24000 tonni betooni. Juuni ja pjedestaal ise kujutab enesest oma akende ja sammastega peaaegu kõrghoonet mis pole kuigivõrd madalam kui temale toetuv vabaduse kuju ise. Alus oli lõpuks valmis kuju vastu võtma ja leedi oligi selleks ajaks juba Ameerikasse jõudnud. Ta saabus pärast pikka merereisi New Yorgi sadamasse 1885. aasta juunis prantsuse fregatt päeva ise ree pardal 350-ks osaks lahtivõetuna ja hoolikalt 214-sse puukasti pakituna. 1000-ga 886. aasta mais hakati Vabaduse sammast tema jaoks valmistatud alusele kokku panema. Paigas, millest pidi saama tema kodu. Seda tööd tehti kuus kuud. Vahepeal Prantsusmaal viibinud vaat Haldi tema naine ja samba ehitamise prantsuse Toolse komitee esimees graferdina Mariidellessaans jõudsid Ameerikasse oktoobrikuu 25. päeval 1886. Neid tervitasid Ameerika-poolne komitee. Joseph politser Vello saarel ütles reporteritest sisse piiratud part Holdee. Minu eluunistus on täitunud. 28. oktoober 1886 Vabaduse samba avamise päev päev oli Ameerikas üleüldine püha, see oli vihmane ja udune päev. Ometi olid prantsuse trikoloori tee Ameerika lippudega ehitud, New Yorgi tänavad rõõmsat rahvast täis. Kõik olid tulnud uhket paraadi vaatama. Rahamaailm Volstreid oli ainus paik linnas, kus selgi päeval tööd tehti. New York Times kirjutas, et kui vägev rongkäik sellelt tänavalt läbi läks, visati osadest kontoriakendest alla paberiribade rull, mis olid pärit tol ajal börsikursse ja muid saatuslike sõnumeid edasi andvatest tiksujateks kutsutud masinatest. Paberiribad hargnesid õhus pikkadeks keerlevateks serpentiini teks. Vaid mõne hetkega oli õhk neist üleni valge. Hulk väga tähtsaid isikuid oli kohal. Ühendriikide president Grover Cleveland ministrid, New Yorgi kuberner, Prantsusmaa suurse Vaarik ja prominentide paikadele oli otsustavalt trüginud õige mitmeid Ameerika miljonäri perekondade liikmeid. Neidsamu, kes polnud Vabaduse samba aluse rajamiseks mitte üht senti annetanud. Pulitzeri World kirjutas New York oli üksainus suur juubeldamine. Udu tõusis, taandus vee kohal otsekui matkides sadamasse rulluvad laineid. Sadam oli igat masti ja igas suuruses laevu tihedalt täis. Marchaldi seisis üksi oma tohutu samba ees. Tema oli see, kes pidi nöörist tõmmates kuju pead varjama prantsuse trikoloori eemal. Tema kokku lepitud märguandeks pidi tseremooniapaiga lähedal seisev nooruk taskurätti lehvitama. Siis senaator William Edwards oma piduliku kõne lõpetab senaator Holi oma pikkade kõnede poolest tuntud värtsakas rääkima ning tegi hetkeks hingamispausi. Nooruk taskurätiga mõtles, et kõne ongi läbi ja andis Vardoldile märku. Värsaldee tõmbas nöörist ning vabaduse leedis Nendele Vaskne nägu oligi paljas. Ümberringi vilistati, plaksutati, juubeldati lasti püsse ja puhuti pasunaid. Senaator Evers istus maha, kui tuli president Levlendi kord rääkida, ütles ta. Vabadus rajas siia oma kodu. Hoidkem tema valitud altar puhtana. Seal ta siis seisis tohutu antiik, trapeeringuisse mähitud kleebi vabadus peas kroon, millest väljuvad kiired parem käsi tõrvikut kõrgel hoidmas. Vasakus mälestustahvel. Tollal siis 1886 oli see monument kõrgeim ehitus New Yorgis 46 ja poole meetri kõrgune kuju peaaegu sama kõrgel pjedestaalil, nii et kokku 93 meetrit. Daami keskmine sõrm. 2,44 meetrit pikk nina 1,48 meetrit pikk, ülestõstetud parem käsi 12,8 meetrit. Vöökoha ümbermõõt 10,67 meetrit. 1903. aastal paigutati samba pjedestaalile pronkstahvel, millel kirjas M Laseruse vabaduse poeem vaestele kodututele tõrjututele ja alla surututele. Saada nad minu juurde, siin saavad nad vabalt hingata. Sellest sai tuhandete Ameerikasse saabuvate immigrantide kreedo. 1916 alustas Pulitzeri ajaleht tald uuesti annetuste kogumise kampa paaniat, et vabaduse leedile väärikas öövalgustust kinkida, valmistati ka uus klaasist tõrvik. Esimese maailmasõja ajal sai vabaduse sammas kõige populaarne väärsemaks ameerika sümboliks. Ning 1924. aasta oktoobris kuulutas president Calvin kuulitz kuju rahvuslikuks monumendiks. Kui sa ronid Vabaduse samba sisemuses kulgevat trepist 192 astet ülespoole oled jõudnud alles pjedestaali tippu. Kuju peale põleva kroonini on 354 astet. Kroonis on 25 akent, mis sümboliseerivad kahtkümmet viit maal leitud vääriskivi. Nonii seitse kiirt maailma seitset merd ja mandrit tahvlil, mida hiigelleebi vasakus käes hoiab, on rooma numbrites kirjas neljas juuli 1776. Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise aeg. Neljandal juulil 1986 pidas Ameerika oma vabaduse leedi sajandat sünnipäeva, mis rahva seas niipea ei unune. Kuldse päikeseloojangu taustal öeldi palju patriootilisi sõnu ja hiljem juba hämaruses vajutas president Ronald Reagan nupule ning laseb Kiir liikus üle vee aeglaselt, dramaatiliselt ja ma Essteetlikult valgusse ujudes üle tohutu vabadusesamba laeva vallutas uhkeim ilutulestik, mida Ameerikas seni nähtud. Peab vaid lootma, et sealt kusagilt kõrgelt jälgisid seda vägevat piduga, suure haarde ja fantaasialennuga, prantslased wartzolvi jala volüümi ning tundsid oma loomingust rõõmu.