Tere tulemast taas kuulama Vikerkääru saadet, ütlevad Valter jaa, jaa. Meil on muide hea meel selle tõttu, et me saame nüüd mõni nädal puhkust ka pidada, sellepärast et Sydney olümpiamängud on ju algamas ja meie kordussaate ajal tegelikult juba alanud. Aga veel suurem heameel on meil selle üle, et saame tänases saates oma külaliseks paluda Toomas Uba telereporteri kes on. Noh, ilmselt kõigile Eesti spordihuvilistele väga tuntud mees, tere tulemast, aitäh, läheme nüüd siis ikka kõigepealt nende eelseisvate Sydney mängude juurde. ETV-l siin ajakirjanduses onju pikka aega juba laineid löödud, et see eelarve on ikka problemaatiline ja kuidas teil lõpuks üldse õnnestus need ülekande õigused saada ja need kinni maksta? No saladuskatte all peab ütlema, et Sydney olümpiamängude teleülekanded pole mitte ühelgi hetkel olnud löögi alla. Need on algusest peale olnud planeeritud eelarve Edousse osade kaupa makstud Sidney enda ülekandetehnilised asjad, kõik kavandatud, ka need kalkulatsioonid tehtud ja eelarve vastab sellele ja oma võimaluste piires. Seda Sydney olümpiat ka eesti rahvale vahendame. Aga noh, niisuguse väga toore võrdluse võib see alguseks ka kohe tuua. Minu arvates me teene olümpiamängud ära väga odavalt. Nii et kogu meie eelarve vastab näiteks üles radio ehk Soome televisiooni ühe olümpiapäeva eelarvele, aga vaatlejad on noh, nagu üks Me võime mõlemalt kanalilt vaadata. Kuigi me sellel aastal ka oleme planeerinud, et me Eesti sportlaste medalivõitjate intervjuud toome samal päeval eesti vaatajani. Muide, ühe võrdluse võib ju veel tuua, mida ma lugesin hiljuti päevalehest, kus oli mainitud, et tegelikult palju see kokku oli 180 tundi üle kanda. Et kui arvestada see kõik minutite peale, et siis üks minut maksab isegi vähem kui ühe Eesti TV-s nii-öelda oma saatetoodangu minut. Jah, tähendab ma ei oska nii palju arvutada. Aga mulle keegi oli seal välja. Järelikult ei ole. Kallis lõbu siis, aga kas on ka niimoodi, et eri riikidele on mingid eritariifid või kuidas on, et ütleme rikaste riikide käest küsitakse rohkem ja ütleme, väiksemate käest vähem peabki rohkem küsima. Muidugi peas on. Aga mul on üks niisugune ma selle. Selle olukorra ära, see on eve uus on niinimetatud kiil ehk võti, mis on iga riigini koefitsient ja vastavalt koefitsiendid korrutatakse sisse algkoefitsient, nagu läbi näiteks Eesti televisiooni koefitsient on seitse, aga Saksamaa koefitsient on kui ma ei eksi, 54. No aga, eks see on umbes riikide vahe ka, kui nii võtta. Mul on niisugune küsimus, et päris selge on see ja praegu juba muretsetakse selle üle, et et noh, et võib-olla meie oma sport, laste, neid kõige magusamaid tipphetke ei näe, kuna see sõltub ikkagi seal nende nendest, kes parajasti seal kaamera taga on. Ja kas on näiteks niisugust asja ka mõeldud, et väga tore, et näiteks nendega intervjuud tehakse kohapeal. Aga et, et mingi kaamerast siin. Neid filmib sel juhul, kui on teada, et see magus moment võiks kaduma minna, vaat siin on nagu kaks Poolt üks pool on see, et kui meessportlane esineb hästi tõesti hästi siis võib garanteerida, et on selles rahvusvahelises pildis, justkui ta esineb, nii et noh, võib-olla või mitte olla siis see sõltub režissööri maitsest. Meil on õnnestunud teinekord mõni tuttav režissöör ära rääkida ja öelda, et näitleja ikka seda meie meest ka Jaanlaidatumuses. Aga, aga kui meil on nüüd seal üksnes oma väike liikuv kaamera, siis loomulikult nende intervjuude juures või ükskõik mis materjalide juures, kui on häid niisuguseid sportlikke momente, me mängime need ka koos nende intervjuudega oma raamatut. No aga seda väikest liikuvat kaamerat ei saa panna konkreetse võistluse ajal sinna platsi peale, selles mõttes, et see on ju Vot see teebki sellesama vahe, millest ma kohe alguses rääkisin meie ja soomlaste olümpiaprojekti üldmaksumus, vahe see tähendab oma noh, ülekandekaamerat oma ühendust Sydneys, sellelt olümpiaareenilt rahvusvahelisse tele-raadiokeskusesse ja sealt oma taevakanalit ütleme siis nii Helsingi või siis talli. Meie kasutame neda viite rahvusvahelist multikanalit, milline pilt läheb kõikidele riikidele ja sellest viiest pildist, valime siis, mis me paneme eetrisse? No siis ma arvangi, et on väga tore selline ühistöö võib-olla Eesti televisiooni ja Eesti raadio vahel selles mõttes, et meie mehed on ju ka seal kohapeal ja kui näiteks televisioon parajasti pilt ei anna, et siis võib ju ka raadiost kuulata, samal ajal võib ju hoida lahti mõlemaid kanaleid. Et mis just hetkel toimub, minu meelest ongi raadiumate jah. Kui sa ei lähe, siis vähemalt kuuled. Ja, ja küsimus on ju ka selles, et kuna tõesti Sydney mängud toimuvad ju seal lõuna poolkeral ja põhialad või põhivõistlused toimuvad kuskil siis öösel või vastu hommikut või, või juba hommikul. Et ma ei tea, kuivõrd suured on televõimalused, aga ma tean, et meie mehed, kes sinna lähevad, Erik Lillo, Rene Rinaldo ja Tarmo Tiisler on öelnud, et nemad on kogu öö otse-eetris ja ikka kui kas või eelvõistlusel midagi juhtub huvitavat, et kogu see info tuleb otsekohe raadiosse. No nii, palju ma siis natuke reklaaminud vikerraadiot. Ka aga nüüd ennast. Klaamiksime siis meil on praktiliselt sama suund, aga väikeste nii-öelda ülakomadega. Atlantas Me paiskasime kõik otse-eetrisse nii palju, kui vähegi andis. Seal kohapeal oli meil üheksa inimest ja kogu programmi tahtsime toota, seal. Tallinnas töötanud tiim oli natuke vähem kogenud. Resultaat ei tulnud hea. Sel aastal me oleme natukene teisiti teinud. Me oleme teinud niiviisi, et meil on Sydney's viis reporterit. Tallinnas on neli sporditoimetajad pluss kolm saatepäeva juhti, kes siis Sydneys saadud materjali nagu komplekteerivad siin eriolümpia programmideks. Mis ei välista muidugi seda, et nendele öistel aegadel, kui eesti sportlane võistleb ja on suur suur huvi, me paneme loomulikult kõik selle ka öösiti otse-eetrisse. Aga teatud alad. Me teeme videosse hommikuks ja saate kätte kõik hommikul nii-öelda pakettidele. Kusjuures parim vaatamise aeg on hommikupoole üheksa ja päeval kella kahe-kolme vahel. No see ei olegi ju väga hull tegelikult. Tööl käia leninkäijale muidugi, aga võib-olla isegi töölkäijale kui peremehele tööandjale. Teada on, et see on ikka tohutu huvi, mis valitseb. Teeks vehklemise finaal, õigemini eeldas poolfinaal algab hommikul kell kaheksa 30 Eesti aja järgi. Nüüd seal peab järele on jäänud selleks hetkeks neli meest. Nüüd on küsimus selles, kas Kaaberma või keegi teine Eesti vehkleja on selle neliku sees. Või täpselt samamoodi algab epeemeeskonnavõistlus või Tiidemani. Otsustav jooks algab Eesti aja järgi seitse 20 hommikul. No aga ma kardan, et kõige rängemaid on ikka need kaks kümnevõistluse päeva, sellepärast et siis tuleb vist küll öö otsa üleval olla ja või kuidas teil kümnevõistlusega on plaanitud salutselt pidev telepilt, kogu aeg. Jah, seal on, noh, hakkab peale, väga lihtsalt algab peale kuidas võtad null null või 24, null null algab 100 meetri jooks 27. septembril ja kestab hommiku 12-ni välja esimene päev. Ja teine päev täpselt samamoodi, 28. algab jälle null null 110 tõkkega. Ja otsustav 1500 meetri jooks on 28. septembril Eesti aja järgi kell 12 20. Mul on praegu seda juttu kuulates niisugune küsimus Toomas Uba, kas sul on pea või pea asemel kompuuter, kas sa oled selle pähe õppinud või jääb sulle see kõik meelde? See on ju? Kujuteldamatu, kuidas need numbrid ja kellaajad tulevad. Seda programmi nagu ise koostanud, seda 100 korda läbi arutanud ja, ja kuidagi noh, niiviisi sisuliselt asjasse suhtuda. Kuidas teiega seda asja, seda tööd ei saagi muidugi muidu teha, kui sa kõike täpselt ei tea, mis seal on, sest kui sa iga asja paberi pealt järele vaatama, siis on. Otse koju mingi niisugune üldine ettekujutus peatast olema. Enne kui läheme edasi meie tänase külalise, Toomas Ubaga. Nüüd nagu öeldud ikka, tuletame meelde ka, et vikerraadio teeb neid ülekandeid ja järgmine kõll annab sellest märku. Olümpia raadioolümpiamängud taas olümpiaraadio siniolümpiamängude ajaks 15.-st septembrist esimese oktoobrini kutsub vikerraadiot kuulama juba traditsioonilist eriprogrammi Olympia Taarja. Iga olümpiaadipäev algab pärast südaöiseid uudiseid ja lõpeb koos võistluspäevaga. Eetrisse tulevad otseülekandekommentaarid, intervjuud ja olümpiapäevikud. See ongi olümpiaraadio kuulmiseni sibi. Olümpiaraadio. Kuulmiseni ja nägemiseni Sydneyst ütleb kindlasti Toomas Uba. Aga kui küsisin sinu käest enne tänast saadet, et kas seal on ka mingeid muusikalisi soove või lemmikuid, keda sa tahaksid mängida? Viker kärv saates, siis alguses arvasid, ega eriti polegi, aga lõpuks ikkagi tuli meelde, et see mad Bildad oleks ikka vist ära mängida see austraalia. Kas ta 105 või vana, küllap küllap ta on vist jah, sest kõige tuntum Austraalia midagigi. Pluss sinnapoole olema, sest me olime täpselt aasta tagasi, täpselt üks aasta enne enne Sydney mängude avapäeva olime just äsja eetris kuuldud Eerik Lilloga Sydneys, seal oli nii-öelda World broadcast miiting ehk ülemaailmne tele- ja raadio niisugune kvoorum siis enne olümpiat ja seal hakkas lugu kummitama. Sest noh, peaaegu igal pool mängis ta kas taustmuusikaks või, või nii-öelda sissejuhatavaks muusikaks või, või ette kantaks muusikaks, nii et see on Sydney olümpialugu vants statsionaaris. Peamine. Tee. Ei me ju ei tee siis. Kuus. Aasta vaeva. Kaunis muusika ja head esitajad on tihtipeale võimelised kuulajat eriliselt liigutama. Aga Toomas Ubale on kindlasti kogemusi ka spordivõistlustelt, kus nii mõnigi sportlane või võistkond on suuteline publikut kuidagi eriliselt kaasa haarama. Aga kui sa niiviisi küsida, et et publiku osa üldse kogu selle spordisündmuse juures siis ma arvan, et konkurentsitu, kus ma olen olnud minu silm, on näinud. On olnud Lillehammeri taliolümpiakogu, Norra rahva noh, olemus selles Olümpias endas, see oli terve elulaad, see ei ole nii, et sa plaksutavad ühele või teisele, vaid see, kuidas tervete peredega tervete päevade kaupa ollakse, metsast jälgitakse, tehakse lõkke peal toitu, elatakse üle kõik, kõik loodusnähtused, sest norralastele kuulub ja see ütles, et ei ole halba ilma, vaid on halb riie vaid neil on iga asja vastu, on nad kaitstud ja, ja nad elavadki nii ja nii elavad ka spordile kaasa ja oma oma sportlastele kaasa. Ma arvan, et, et samas suure vaimustuse juures ma arvan, et nii suurt pettumust ei ei saanud olla kui nende jumaldatud töölinud hääli kaotus teatesuusatamise viimase etapi viimastel meetritel, Silvio paunverele itaallastele see oli, ma arvan, et niisugune Küldus sellele suurele seltskonnale, kes, kes väljas oli, aga muidugi norralased selles osas on ületamatu. No aga see on ikkagi põhjamaalase arvamus, võib-olla ma mõtlen, et ja kindlasti mõned teised ütleksid, et no mis te räägite suusatamisest, et mingi NHL-i või Enbjei hoki või korvpallimäng kaalub, ma tahan või pesapallimäng. Selle näite tuua Atlanta olümpial olümpiastaadionil võisid sprinterid joosta kuidas tahes, isegi Michael Johnson oma oma kuulsa maailmarekordi 200. meetris. Aga kõrval on peis kooli staadion seal hoopis kõvemad mehed. Muide. Valter Ojakääru oli üks hea võrdlus. Kunagi oli üks abielu kuulus pesapallimängija džaudi, mänedžer oli mingil ajal abielus Merilyn Monroe, oli see nii. Ja siis ja siis oli probleem, et kumb on kuulsam. No ja mees elas seda väga raskelt üle, et naine oli kuulus, tema oli mitte ainult kuulus, vaid ta oli Ameerika rahvuskangelane. Sest pesapall ja ma ei tea, kuidas praegu aga oli kõige populaarsem spordiala isegi teisega võrreldes. Ja, ja tema elas ta lihtsalt üle, et kõik vaatasid, silmad punnis, seda naist ja tema oli seal noh, Ta ei tahtnud temaga üldse koos käia ja siis nad läksid pulmareisile Jaapanisse ja sealt tuli välja, et jaapanlased ei teinud üldse välja sellest Marilyn Monroe, vaid kõik tormasid tema juurde. Sest Jaapanis oli pesapall kohutavalt populaarne ja ja nii et see kõik on suhteline. Aga muidugi kui nüüd kergejõustikust rääkida, siis noh, see on vist üks iidne küsimus. Aga minu jaoks tihtipeale tõesti jääb teleülekannetes nappima just seda väljakualadele pühendatud aega, sellepärast et näiteks minu arvates odavise, teivas ja nii edasi, need on ju kõrgushüppe. Need on ju kohutavalt ilusad alad ja minu arvates väga põnevad alad ja ilusad vaadata. Ja kui sealt tõesti rahvusvaheline telepilt nopib välja ainult ütleme päris juba võistluse lõpus mingisugused kaks-kolm medalihüpet ja samal ajal näidatakse tüdimuseni mingisugust naiste 10000 meetri jooksu, vabandust, ma muidugi ei taha mitte mingil moel naiste sport halvustada, pea nüüd hoogu jah, ja aga aga et kas see tasakaal ei ole siiski natuke väljas kuidagi? Selles mõttes, et kuidagi liialt nagu pühendatakse jooksualadele ruumi ja isegi ettevalmistusele ja kõik nii edasi? On küll on küll väljas ja, ja see on probleem. Ma olen GPU niisugused töögrupi liige, mille nimi on olümpica sportivents ehk olümpia ja siis nagu tähtsamate spordialade töögrupp ja ja selles on seda mitmel korral käsitletud. Praegu on see asi nagu taandunud sellele, et see sõltub nii-öelda režissööri maitsest või veel enam selle ülekande niisuguses kontseptsioonist. Ja, ja noh, ükskõik kõige kurikuulsamaid näiteid on see millest me ka vahepeal juba rääkisime. Kui soomlased näitasid 1983. aastal esimesi kergejõustiku maailmameistrivõistlusi oma koduselt Helsingi olümpiastaadionil, siis pearežissöör oli tolleaegne maailma teles vaata et number üks mees Raimo pilts täpsemalt ja soomlased said sealt ühe kuldmedali. See oli Tiina lillak naiste odaviskes viimase katsega just nimelt seda katset Raimo pilts otse ei näidanud, vaid nagu Soome kolleegid ise ütlevad, näitas samal ajal ja maika 400 meetri jooksjate sääri. Täpselt nii see oli. See oli isegi eeljooks vist veel, kui ma. Ja noh, seal jah, nagu nagu lahtiriietumist ja pakkudele asumist ja nii edasi. Pirts ütleb selle peale, mina olen piltsiga sel teemal rääkinud ja teised kolleegid õlleklaasi juures alati tõmbavad piltsi. Pitsitab, ma tegin täpselt nii, nagu oli ette kirjutatud. Jooksud alates poolfinaalidest tuli näidata, ma ei tea, kolm minutit enne stardipauku jooks ära, mis selle aja jooksul platsil on juhtunud, näitasin videost, aga iga televaataja sai aru, kui olümpiastaadion rõkkas karjus möirgas. Midagi on sündinud, aga keegi ei näe, ajab inimesed marru. Aga kes neid ettekirjutusi teed, siis ma tahtsin ka seda just küsis, kas kohalikud või. Või kõrgemad kohalikud, ma arvan, nii Euroopa kergejõustikuliit kui ka kohalik telepildi tootja nii-öelda toodetakse välja üks ees kirjutlemi eesti keeles, kus on siis ette nähtud see, millal, kuidas ja mismoodi alasid näidatakse. Ja oli vastu võetud selline otsus, et jookse näidatakse alates sellest hetkest otse ja mis väljakul toimub, sellel ajal jäetakse pärast videos. Aga no juhtus niisugune sisuliselt kulminatsioon maailmameistrivõistluse kulminatsioon sel hetkel ja, ja teine teine moment, mida, mis ajas mind isiklikult marru. Mäletan, tegime 93. aastal Stuttgardi kergejõustiku maailmameistrivõistlusi ja toimus naiste 100 meetri tõkkejooks, poolfinaal. Keeldiversiga. Jooks ise kestab palju 10 sekundit. Kõikide kordustega ees, tagant külje pealt, alt pealt ülevalt ja ma ei tea, kust veel kõik näidata seda jooksu ühtejärge 23. Uskumatult täpselt nii ja muide, see on mulle ka silma torganud, tõesti. Ja ilma, et ühtki väljaku alalaks vahele näidatud Muide, kas sulle ei tundu, et mõned režissöörid tahavad ka nagu väikesed Fel liinid olla või? Iga režissöör oma arust vähemalt. Ma mäletan kuidagi iluuisutamises keegi kasutas seda varianti, et pööras kuidagi selle platsi poolviltu, et nad siis nagu uisutasid niimoodi alt üles pinnal ja tähendab minu arvates siiski, kui sa oled spordirežissöör, siis on sinu kõige tähtsam ülesanne edastada spordisündmusi ja, ja kõik need Feliimilikud nipid võiks jätta juba nii-öelda kunstfilmide Tarblan üks isiklik. Ka arvamus ka sellest asjast et ükskõik kui tarka sina ei oleks ja ükskõik, mida see režissöör ka ei teeks mitte iialgi pole mõtet režissöörile minna seda ütlema, väljad, tualett. Seda hullemaks läheb asi pärast. Muide, nüüd mul tuleb siia vahele üks küsimus, hiljuti oli just juttu vanaprouale nii lihtsalt Stahlist, kes on nüüd 98 aastane. Mis sa arvad, Toomas Uba? Kas on olnud paremat olümpiafilmi, kui oli tema 36. aasta see film? Ma usun, et filmina kindlasti ei ole olnud, sest see on tõeline klassikaline film selle sõna otseses mõttes. Ja arvestades veel noh, tolle aja tolle aja tehnilisi tingimusi siis ma arvan ka, et midagi fantastilist tehti ära, teisest küljest olid kogu kogu need võimsused ja võimalused, mis, mis proua lenile siis võimaldati Ja muidugi ja, ja aga muidu. Tema ema pidi oma Filmis ju ju noh, välja tooma selle Berliin 36, tõelise mõtte. No see oli riiklik tellimus, ütleme nii, eks raha kokku ei hoitud, parteiline tellimus. Tänu sellele, et ta oli ise vist teatavasti kõva sportlane ja kõrge vanuseni on olnud kõik allveeujuja ja ta nagu muidu, kui sa hakkad mõtlema Annanid naisterahvaga, kes on nii spordist kaugel. Aga kui ta välja mõtles, kõik need kaevikud kaevata, et alt üles filmida ja siis tal pidi tõesti ikka väga jagama. Ja tulemus oli ikka mina, mäletan, me olime poisikesed. Me käisime, ei tea, mitu korda vaatamas ja püüdsime salaja kinno sisse lipata ja ja tol ajal oli nii, et seansi vaheaegu ei olnud. Läksime sisse ja vaatasime 10 korda läbi, nii kaugusi film jälle hakkas otsast peale, jälle tuli iga väikese äikesega. Tööga on omad nüansid, näiteks üle-eelmisel talvel, kui Otepääl käis meil tegemas maailma karikat suusatamises soomlane kalevi kilu uusivoori, siis meie, meie režissöörid jäid suu lahti, vaatame, mida ta tegi. Midagi väga lihtsaid asju, aga kõik tegi, kõik pidi olema nii-öelda korras, kõik kõik pidi toimima ja kõik pidi olema tema nii-öelda käsutuse all, keegi ei tohtinud künka liigutada ilma et, et kilu ei oleks määranud, mis sa pead tegema. Ja pilt oligi selline, et, et noh, Rahvusvaheline Suusaliidu peakorter Zürichis helistas juba pärast esimest naiste distants. Te olete eestlased hulluks läinud, mis kuradi pildid ja sealt oodata? Nii jube hea värk on? No aga selge on ka see, et uusivooril oli ilmselt väga palju kogemusi suurvõistluste pildi tegemisest juba varem, et ega seda ei saa võrrelda. See oli 83 kõva tegija, siis uusi voori on praegusel hetkel kõvem tegija. Ta on muuseas ka nüüd Sydneys ei tee enam ise režissööritööd. Atlantas tegi ta näiteks kümnevõistlust ja tema teene oli 20, nood palju nägime, aga praegu on kalevikile uusi voorisinis EBU programmi peakoordinaator. Tema vastutab kõikide nende asjade eest, mis, mis telekanalit taevakanalite järgi Sydneyst Euroopasse tulek. Kas sina siis sosistasid ikka uusivoorile kõrva ka, et näitan noolt natuke rohkem Atlantas konkreetselt ja aitas ka aids. Nii läheme nüüd ajas tagasi, jälle. Olen otsinud välja siin koos Walteriga mõned mõned lood, mis peaks sobima kunagiste olümpialinnadega, on üks selline pala, mille nimi on aprill Pariisis. Ja selle autor on öelnud juuk. Ja esitajaks Glenn Miller koos oma orkestriga. Oleme siiani rääkinud televisioonist raadiost, olümpiamängude kajastamisel, aga ma arvan, et Toomas Uba on minuga nõus, et väga tähtsad on siiski olnud ka need olümpiaraamatud, millega alustas juba Ansson Ansson Berliini raamatuga. Ja siis jätkas võist, peet, Soosaar Melbourne'i raamatuga. Meil oli jah, suure raamatest pärast kantslerit, muuseas valmistudes Sydney olümpiamängudeks, lugesime värskelt läbi kaanest kaaneni Peetse osale raamatu eelmistest olümpiamängud. Mul oli just selline kurikaval plaan, kuigi käsi südamele tõesti, mina ei ole neid raamatuid viimasel ajal lugenud. Aga näiteks seda 64. aasta Tokyo mängude raamatut, mille hüüer kirjutas, seda ma vist omal ajal lugesin küll ma ei tea korda viis. Nii et mul on need mõned võitjad tollest ajast veel siiamaani meeles, et et võib-olla teeme pisikese sellise kiirviktoriini. Toomas Ubaga. Enne seda on meil pakkuda välja üks väga huvitav arhiivi salvestus Tokyo mängudest. Kas sa mäletad ise, Toomas, kuidas toimus, kui sa kommenteerid? Seda sa kommenteerisid muidugi siin vist mitte Tokyos seda mängude avamist. Kas sa siis, ega sa sisukalt teles ei töötanud? Või ei raatsi, tegime me tegime Tiit Räägu, Albert Urbija ja tollase väliskommentaatori Siimon Joffega siin tööd, muuseas, Simon Joffe käis üle-eelmisel nädalal Eestit külastamast, oo praegusest kodust Iisraelist. Just meenutasime neid aegu. Meenutame siis seda reportaaži ka Saab ka ei saabu staadionil maratoniväravast hoides kõrgel pea kohal sähvivate olümpiatõrvikut. 80000 pealtvaatajat tõusis püsti nagu üks mees. Tehes ringi see rajal, tuli Sa kail joosta üles. 163-st trepiastmest võtab seejärelvalvelseisaku, et kõikide pea kohal rahvusstaadionil süüdata Moskva aja järgi kell üheksa null üheksa 15-ks päevaks Loitma jääv olümpiatuli. Piduliku avatseremoonia kordaminek nõuab suurt täpsust. 500 meetri läbimiseks oli seal kaile lubatud täpselt kaks minutit 50 sekundit. Olümpiatuli oli süüdatud. Tokio taeva kohale tõusevad tuhanded kõikides värvides õhupallid. 94 maa riigilipud tõmbuvad Puur ringis kõnetooli ümber. Olümpiavannet asub andma 32 aastane võimleja tagasi onu olümpialanna juba Helsingist. Võistelda ausalt kodumaa kuulsuseks spordi hüvanguks. Seda olümpiavandejuhtmõtet ja teadet 18.-te olümpiamängude avamisest ruttavad seejärel kogu maailmale laiale viima 10000 kirjatuvi. Jaapani hümn ja viis reaktiivhävitajad joonistavad taevalaotuses. Viis üksteisest läbipõimunud olümpiarõngast. Algab avapidustustest osa võtnud ligi 6500 sportlase ära marss. Kaheksateistkümnendad olümpiamängud on avatud. Homme asuvad sportlased võistlustulle. Toomas Uba kui vana sa olid tollal 64. aastal ja kas sa aimasid, et sinu edasine elu on seotud just spordireportaažiga? 64. aastal Tokio olümpiamängude aegu ma olin täpselt 20 aastane, ei olnud veel 21 saanud. Aga võib-olla on imelik vastata, aimasin küll. Sellepärast et kui ma nii-öelda Gunnar Hololei käe alla siia tulin siis ma arvasin, et siia tulingi. Mul on ka niisugune küsimus, kuulates seda praegu ma arvan, ma ei eksi, kui ma ütlen, et sul oli tekst valmis kirjutatud. Aga nüüd ei loe sa enam kunagi valmis kirjutatud teksti, vaid ikka loen, vahel loed või. Ka loen, ma arvan, et see on reportaažide tegemise üks aluseid, on ka teoreetiline alus siis osa lõikeid, mitte ainult sissejuhatus, osa lõikeid peab olema valmis. Aga nüüd sa oled õppinud ikka nii seda andma, seda teksti, et, et seal võib-olla nii ei märka ja see ei märka ja et sa loed, tähendab, see tuleb ikkagi jutustusena. Aga. Kui me räägime Tokio olümpiast, siis minul isiklikult Tokyo olümpiamängud jäävad igavesti meelde. Sellepärast et sellel ajal toimusid sellised sündmused, mis vapustasid mitte ainult siin Eesti raadiomaja, vaid tervet maailma. Ja meil oli Vello Lään oli Moskvas rahvusvahelises agentuuride keskuses, kuhu, noh, lihtsalt lihtinimene üldse sisse ei pääsenud, mingite ei lubadega ta sinna sai ja kui ta ühel pärastlõunal edastas meile noh, näiteks sellise teate, et kõigepealt, et üleliiduline kostile raadiopealik on maha võetud ja sellel hetkel seisis Meie komitee esimees Jaanimägi just mu kõrval, seda tuli uurima, et et natukene liiga palju saateid on vastet, et liidu sportlastel läheb tookas natuke halvasti. Ja siis, kui ma ütlesin läänerat väga tore ja mõtlesin ise, mis ma Jaani mäletan, siis selle peale ütles Lään, et aga mul on veel üks kõvem uudis. Kružofal maha võetud. Tõesti, see oli ju 64 ja Tokyo olümpiale ja siis mulle ei pidanud enam nii-öelda lõuad kinni ja. Ja ma ütlesin seda, siis läks igavene ahel lahti. Aga võib võib-olla, et see oli üldse esimene kanal, kus eestimaalase teade tuli Kružofist. Noh, niisuguseid asju on ja vahel ta tookis läks tõesti muide Nõukogude liidul halvasti võrreldes roomaga, kus meil läks väga hästi just neli aastat varem. Aga muide, kuna sa ütlesid nüüd tunnistasid ausalt, et sa Melbourne'i raamatut just hiljuti lugesid siis ma küsin sinu käest siiski Tokio kohta, mitte Melbourne'i kohta. Paku 100 meetri võitja, Ants õige, no mina pakun omalt poolt 200 võitjas Olik Harr. 400 võitja läravi, õige 800 võitjaliznell 1500. Jaak õppisid tänaseks pähe, ei viinud. Nüüd ma olen omal ajal seda raamat palju lugenud ja seal 5000 10000 võitjad on muidugi praeguseks hoopis noh, nii-öelda ega nad ei olnud tegijad, nad olid sellised väga üllatusvõistlejana, jah, aga ütleme seda, et neil tellinseria ja paksul suul ja Mils tallinlasel tulid lavastus ja mis oli küll tähendab indiaanlane, aga näiteks no meil väike Eesti, meil on iga olümpiavõitja kulla kaaluga ja me peame neid kõiki meeles. Aga näiteks suurriigid no võtame seal, kes on noppinud neid, kuldasid seal päris kotiga. Ega seal see olümpiavõitu ei oma enam seda kaalu aastate pärast, mis meil näiteks. No oleneb riigist, jah, päris suures viigis lahustub ta lihtsalt ära. No näiteks ma toon näite, kui meie poolt väga lugupeetud ja ja, ja Eestis ma arvan, ainulaadne sportlane. Jüri Tarmak on võitnud kõrgushüppes olümpia minu minu meelest ju mõeldamatu asi, et, et eestlane on võitnud kõrgushüppes ja kolmikhüppes olümpiakulla. Jaak Uudmäe paremad tervitused. Ja, ja ma olin Leningradis, kui tegime meie noortesaadetele lugu, kui kui Tarmak oli tulnud olümpiavõitjaks. Ta elas ühiskorteris ühes toas. No kui me kuldadest räägime ja oleme siin nii-öelda nostalgiast aastast 1964, siis kas ma tohin ka vikerraadiole reklaami teevad, aga loomulikult mina arvan, et vikerraadio on üks õige olümpiakalal. No aitäh, mina, mina arvasin, et sa tahad rääkida sellest, et 64. aastal läks Eestil üks kindel kuld ka või ei, ma tahan rääkida hoopis sellest, kuidas, kuidas vikerraadio kanalil. Jõudis eestlase kuld eesti rahvani ehk teiste sõnadena omas teiste sõnadega. Vikerraadiolooja au ja kiitus ja parimad tervitused Eesti olümpiakomitee praegusele auliikmele Aados Lutsk kile oli see mees, kes Ants Antsoni sõidu hommikul ajas Vello Miku minu ukse taha koju uba kiiresti kohale. Ja teisest küljest kiiresti kohale toodi Valdo Pant. Ja pandi meid siia raadiomajja korrus allapoole. Kolmanda korruse seal oli vist neljastuudio või viies või ei mäleta, kumb ta tolle aja numbrite järgi oli. Väikese teleka ette. Tegema Ants Antsoni sõidust Innsbruckis otsereportaaže. Ühe klausliga. Surmanuhtluse ähvardusel ei tohtinud öelda sõna televisioon. Ahah raadio patrioot, mul on siiamaani meeles, kuidas me pidime ütlema, see on rahvusvaheline kaugnägemismonitor süsteem. Selle järgi tegime reportaaži. Ja kui kass oli eelviimases, viimases paaris oli ära sõitnud Ants Antsoni tolleaegne üks peamisi konkurente norralane Magne Tomassen ja kuld oli nagu enam-vähem kindel, siis tollane väliskommentaator Albert käärite sama tõrre häälega meie selja taga, sest pool raadiomaja oli kokku jooksnud sinna stuudiosse. Poisid, ma näen, et spordis saab Karepast kasutajale. Tema oli poliitikakommentaator. Kas nüüd meenutaks võib-olla veel ammuseid aegu ja kuulaks ühte reportaaži aastast 1936? Ma tean Toomas Uba, et sul on Soomes väga palju häid sõpru. Ma kardan, et see mees on vist eal sinust nii palju vanem, kes selle reportaaži tegi. Aga see on üks väga huvitav salvestus Soome Yleisradio arhiivist ja selle Berliini 10000 meetri jooksu kõige otsustavamates hetkedest. Paiga kellelegi halveneb, hoiti meetodeid häbiväärses kola isolo, kolmandana 20 kodanikul. Murra poolsada 44 ja kui Talleggi jänes. See soomlase reportaaž, see oli Martti Ugala, muide võin öelda, kes see kommentaator oli ja me oleme nii palju kuulanud ja omal ajal neid soome reportaaže kui meil. Soome televisioon oli kogu aeg peal ja, ja palju üritusi saime just sealtkaudu. Ja üks, mis on nähtavasti kõigile meelde jäänud, on, ma ei mäleta selle reporteri nime, kes Anssi kukkunen oli ja oli see Vireeni selle võidu puhul, kui ta karjatas, kolm sõna. Kannata olla Suomalaisen ja peale seda hakkas nutma, et nüüd tasub olla soomlane ja läks sellega Soome spordiajalukku. Toomas Uba, kas sul on olnud niisugust momenti, kus sa tunned, et sa edastad nüüd Eesti rahvale midagi niisugust, mida sul on raske rääkida, matab hinge, tähendab, see on nii suur ja ülev tunne. Jah, on kindlasti olnud näiteks no näiteks Allar Levandi Kälgarys pronksmedal, pronksmedalivõit. Ma, ma ei oska öelda juba meenutatud näiteks Hanssoni kulla võitsin 64. aastal, kuidas me siis käis võib-olla et ma olin niisuguste hüperemotsioonide jooksis veel liiga noor ja, ja ja noh, ma arvan, et Erki Noole viimased võistlused eriti Euroopa meistriks tuleku puhul ja et need on ikka väga-väga kõrge emotsiooniga asjad. Aga kui sa meenutasid seda Antsi kukkuse reportaaži Vireeni võidust Münchenis ja Elsa kukutud jooksu järel maailmarekordiga 10000 meetri kullameheks saamist, siis, siis ma arvan, et lisaks sellele jooksule minu noh, nii palju, kui ma oskan professionaalselt asjasse suhtuda. Ma arvan, et see Anssi kukkus, reportaaž on parim, mida male oma elusana kuulata. Et kuidas sa arvad, Toomas Uba, kas Vireeni olümpiavõidud olid tegelikult siiski meeste jooksualadel praktiliselt valge mehe jaoks viimased? Me teame, tiiter, Bauman on vist võitnud ühe kulla, aga see oli üks suur erand. Praktiliselt praegu šanssi ei ole, või, või kuidas sulle tundub? CSU Barcelonas mäletan hästi ja see oli minu meelest puhtalt mõistusega üle mängitud jooks. Vireeni juures tasub arvestada ühte momenti. Au ja hiilgus võitis kaks olümpiat järjest, kaks distantsi, aga musta aafrika 76, moderiaalise Jon. Tõsi küll, nad boikoteeriksid siis nii, et tegelikult need kaks kulda tulid nagu veidi kingitusena. Olla no mine sa tea, mine sa tea, aga aga no mees jooksis fantastilised jooksud. Minu meelest. Montreali olümpia 5000 meetri finaal on, on õppetund kõikidele jooksjatele. Kuidas vireen, kes oli oma lõpuspordist vaatajat selle finaali kõige aeglasem, võitis selle jooksu sellega, et viimase kilomeetri jooksis sellise tempoga, et mitte kedagi ei lasknud endale rinnale. Joit. Aga praeguse seisuga, kui vaadata tõesti ikkagi seda Aafrika mandri üleolekut eriti pikamaa jooksus just ja, ja sprindist, siis vastupidi Ameerika Ühendriikide mustanahaliste jooksjate üleolekut, kas üldse valgel mehel on mõtet enam selle jooksmisega tegeleda? Vot asi ongi nii kaugele läinud, et kui me siin eelmisel ja üle-eelmisel ja mäleta kaks ja kolm suve näitasime seda Kuldse liiga etappe siis mitte ainult meil, vaid ka Euroopa telekompaniide esindajatel, kellega meil oli õige mitu kohtumist ja nõupidamist ütlesid, et me ei taha seda mille mõttesse näidata. Mustad jooksevad 300 meetrit ees ja siis tuleb mõni meie mees, kui on, kuskil sörgib seal 300 meetrit järel. Et, et kergejõustik ise ka nagu, nagu natuke heitunud sellest. Aga mustad on jooksnud ette, noh, nii kõvad ajad, et valgetel meestel ei ole nagu noku stiimulit enam harjutada. Vaat see võib ka olla jah, et võtab isu äraütlemisele. Sa ei suuda, noh lihtsalt ei suuda. Kõigel on piir, jah. Ma loodan, et me jõuame ühe laulu kuulata veel tänases saates olgu see siis pühendatud Londonile, mis ju ka kahekordne olümpialinn ja selle esitab Judy Garland udune päev Londonis. Ma arvan, et võib-olla mõnigi kuulaja ootab, et kuidas nüüd tänast saadet lõpetada, et tuleb Toomas Uba käest küsida ikka ju ka seda. Et kuidas prognoosid Eesti sportlaste esinemist, aga see on üks selline väga tänamatu küsimus ja ma usun, et ega sa ei taha seda ka eriti teha, vist. Ei, ma rohkem ei taha teha, kui minu meelest need lootused on ju needsamad inimesed, kes olidki neli aastat tagasi Atlantas. Siis ootused ei täitunud. Nüüd on nad saanud elus karastust vaatamist. Vaatame, mis tuleb ja tänase saate lõpuks jääb kõlama. Üks kunagise olümpialinna nimeline Pala Saint Loui bluus Armstrong esituses. Aastal 1904 olid olümpiamängud Saint Louisis, siis olid nad veel kui ma ei eksi ka koos selle maailmanäitusega jäid kuidagi selle varju. Ma usun, et eelolevad olümpiamängud Sydneys ei jää küll ühegi teise ürituse varju ei Eesti televisioonis ega vikerraadios. Aitäh Toomas Uba, et leidsid aega tulla, jõudu sulle aklimatiseerumis, eks ja kõigeks muuks ja, ja tee siis häid ülekandeid. Katsume mullu olümpiavormis.