Kutsusin täna stuudiosse muusiku, kelle Eesti raadio valis viimati aasta muusikuks. Tere tulemast, Heiki Metlik. Oled siinsamas stuudios jaanuarikuu laupäevadel väga kiitvalt rääkinud klassikaraadiokuulajale, Bachist ja Bachi lauto muusikast. Ja ma tean, et sellele eelnesid loengud ja heliplaadi salvestamine. Ütle täiesti, elasid suure hulga päevi möödunud aastast Bachi maalida. Noh. Võib-olla sellele küsimusele vastaksid mitte ainult päevi, vaid paar aastat, mõnel on Bachi maailmas ja põhjus selles, et Bachi lauto teoste ajaline pikkus on üle kahe, tunnihind on siis seitse oopust, kui nimetada neid hobuseks ja, ja selle materjali nii jõuda, selleks peab kaevama üsna sügavale Bachi loomingusse, uurima kantaat, orkestriteoseid, klaveriteoseid üldse, saada ettekujutust Bachist, helistikast, retoorikat, kast ja muusika, Bachi muusikat, tõlgitsuse tavadest kuulata, palju interpreet, len kuuldi ja teised, et kuidas nemad on näinud seda muusikageeniuse loomingut ja sealt edasi, siis on sammud juba stuudiosse ja, ja raamatukogudesse. Et lubada näiteks Albert Sweetseri suurt pakki monograafiat ja saada neid teateid. Jaa, jaa, mälestusi ja tundmusi, mida teenused Bachi uurijad kokku pannud. Tõesti, selle kõigega kokkuvõttes ma olen õnnelik, et et on sündinud nii heliplaat koostöös Eesti raadio, helirežissööri Maido maalikuga kui ka Ta on paberkandjale või õigemini arvutisse saanud. Ligi 15 tundi loengumaterjali, et see on selline hea platsdarm. Et tekiks nagu enda Bachi kujutlus hetkel nüüd anno Domini 2000. No ma usun, et see võib veel muutuda, et 10 aasta pärast on sul kujutleme või filosoofia Bachist veidi teine. Aga teisalt on see rikastanud nii ennast rikastanud, ma arvan, et üliõpilasi muusikaakadeemias, kui ka nii, nagu see aasta näitab saab seda tutvustada ka väljaspool Eestit, seda Bachi uurimust ja seda Bachi interpretatsiooni. No tänases saates me tahame siiski põhjalikumalt süveneda hoopis sinu enda maailma. Räägi, kui varakult ja kuidas sa leidsid enda jaoks kitarri. Kitarr oli minu jaoks üsna hiline leid, tegelikult see algas alles kuskil keskkoolipäevadel ja põhjus selles, et klassikaline kitarr oli tundmatu instrument tegelikult tol ajal Eestil 70.-te algus. Ja need üksikud kitarri solistid, kes käisid siis koos kontserdi või riikliku liidu kontserdi kaudu Eestis, Argentiinast, Hispaaniast ja need tõid küll seda sellist tulu, kest kitarri tulukest, mis pani südame põksuma ja tagant nende kontserditel, ma võtsin kaks piletit alati ühe paremale poole esinejast teise vasakule poole, et ühel poolajal näha, mis teeb tema parem käsi ja teisel poolajal on näha, mis teeb tema vasakesid sellest õppida. Aga loomulikult paralleelselt sellega, kui ma avastasin kitarri, olid bändide tegemised ja biitlasete vaimustus ja kriitiline olla ja teised ansamblid, nii et see, see kõik oli selline süntees, rokk-pop- ja jazzkitarrist, mis lõpuks siis juhtis välja klassikalise kitarri. Ja lõpuks läks Su õppida klassikalist kitarri sedavõrd intensiivseks, sedavõrd tugevaks et ma ei saanud enam sellele vastu panna ja ma pidin siis leidma need võimalusi ja kuidas ennast väljendada. Palju mind aitasid ka tutvused juba tol ajal Leningradist, Moskvast oma noorte kolleegidega, kellega ma puutusin kokku ning oli kaks võimalust õppima Moskvasse milleks ma juba isegi uurisin maad ja neid tingimusi. Ja teine võimalus oli siis leida eestist õppejõud ja ma mäletan, et ma koputasin nii Vallo Järvi uksele kui Uno Loobi uksele. Kui Emil Laansoo uksele, kes olid kokku puutunud kuuekümned, võtan kitarriga üsna sügavalt, kuid lõpuks jäi see õnneloos või hoopis Leningradi pedagoogile YORK nimelt Kovile, kes oli tol ajal Leningradi tulnud asuma Eestisse, elas Pärnus ja teisest küljest. Georg Otsa muusikakooli direktor Aime Tampere oli nõus avama oma uksed 75. aastal klassikalisele kitarrile. Ta ütles, et on juba mitu aastat mõelnud, et selline instrument võiks olla Georg Otsa muusikakooli õppeprogrammides ja õnnelik juhus. Kokkusattumus kõik see viiski selleni, et kitarriklass avati. Nii et tegelikult sinu palavast soovist kitarri mängida avati kitarriga. Pigem midagi nii et, et oli Soobavate kitarriklassi, aga leidus siis üks selline hull pioneer ja liidus ka õppejõud, kellele ma mäletan, et esimesel tunnil Pärnus mängisin järjest poolteist tundi ilma hinge tõmbamata ja mis ta selle peale lõpuks ütles, et ladna ja tib ja et noh, olgu, et ma võtan sind õpilaseks. Ja edasi siis neli aastat stuudiumit Georg Otsa muusikakoolis. Sealt juba arenes välja teatud lavategevus. Sellele järgnesid siis õpingud Moskvas erinevate pedagoogide juures, kellest võiks olulisemaks pidada juri Houdinit, kes oli seal sellise hispaania kitarri koolkonna aluse ja tundis aastakümneid juba klassikalise kitarrimetoodikat ja taktikat. Ning siis meistriklassid kuulsad. Keenias Madriidis professor Rodrigo, mis mitte heliloojaid, professor samanimeline mees, kes, kes tõesti andis ka väga palju teadmised ja üleüldse Madriidis viibimise periood oli selline väga viljakas, mõtlen mitte ainult õppimise seisukohalt, vot üleüldse materjalide seisukohal tema vist kümmekond kilogrammi noote, sealt kaasamist. Ning nagu ma ütlesin, tol ajal algas juba lavategevus ja eeskätt koos Jaan õunaga, kellega hiljem siis moodustasime ühenduses Mati Kärmase ansambli kaamerata Tallinn. Ning see töö kestis õnnelikult 16 aastat, kuni see traagiliselt katkes. Ja võib-olla siinkohal ongi paslik kuulata kaamerata Tallinnat, siis kus on ühenduses flööt ja viiul, Mati Kärmas ja kitarr ning kõlab Corelli tri osana. Jõudsime oma jutu ja muusikaga küll juba kaamerate juurde kui kui meil kõlasse alguse muusika Bachi prelüüd mainisid saed, et Bachi prelüüdi ka toimus ka sinu esimene avalik ülesastumine Hickendi trükis ja see oli veel otsa kooli päevil. Ja nii huvitav kui ka see ei ole, et see on ilmselt omamoodi kokku langemused. 25 aastat tagasi 31 detsember oli Kikendiga hüpis tõesti esimene kontsert, kus ma siis mängisin Johann Sebastian Bachi väikest prelüüdi, küll d-moll ja Robert Wise tantse. Seda võikski nagu lugeda esimeseks avalikuks ülesastumiseks. Pool aastat hiljem oli kohe üks kontsert. Mängisime oma õpetaja Igor klimenkovi abikaasaga, jah, Irina Grivenko vabaga selline tegutses kamanda Hortus muusikuses ja ma mäletan, et kui see kontsert sai välja reklaamitud siis kuulajaskonnale avaldas üsna positiivselt sellist muljet, et isegi kuskil 20 minutit enne kontserdi algust olid juba kohad täis, pidin lihtsalt keegi nii kööki uksed kinni panema, et kuulajad ei oleks ära mahtunud. Noh, me olime tõesti ise ka üllatunud sellisest huvist kitarrimuusika vastu klassikalise kitarrimuusika vastu. Aga suurem osa esinemisi hakkas siiski tulema seoses juba ansambliga ka märata Tallinn. Ja kindlasti, sest Jaan õun oli ise ka väga huvitatud kitarriga mängima, sest ta oli oma elus juba küllalt palju etappe läbinud, puhkpillikvintett Tiit kvartetiga mänginud, rääkimata klaveriga musitseerinud ja Talle pakkus tõesti huvi musitseerida sellisel alternatiiv sel lõigul nagu kammermuusika kitarriga. Ja edasi arenes juba sellele, et me moodustasime trio alguses Mati Kärmas ega hiljem Mati Kärmas vahetus, Ulrika Kristjaniga. Ja Ma väga positiivne moment oli, et me palusime kaamerata Tallinnale vokaalsolist üsna mitmeid Ludmilla Dombroska Tiiule evalt. Leili Tammel, Kaia Urb Tarmo Sild, Mati Palm, no see rida on tegelikult väga pikk. Ja iga sulistiga sai nagu ansambel rikkamaks, toodi väga erinevaid kavu välja. Alates itaalia, saksa, prantsuse klassikast. Põigates Hispaaniasse, korraks, siis juba tellides eesti heliloojatelt muusikat. Neile kirjutasid ilmselt peaaegu et kõik tuntumad eesti heliloojad oma teoseid. Ester Mägi. Raimo Kangro, René Eespere Erkki-Sven Tüür ja Üks huvitav ampluaa oli ka, et selline päris ajaloosse kaebamine nimelt me tõime vist ilmselt ühe esimese ansamblile välja baltisaksa mõisamuusikat, see kava sai selline, see üsna suure tähelepanu osaliseks. Esimesed kontserdid olid 91. aastal ja mängisime Johann Valentin meederit. Johan Friedrich Ladroobijad, Ellada, Jevski muusikat. Ma mäletan, et selle kava või selle töö eest anti veel üks esimesi riiklikke preemiaid ansamblile. Ei sega. Olime üllatunud sellest tähelepanust, mida siis selline natuke isegi ajalooline töö kaasa tõi. Meil on praegu lautsinud kavu täis et ei teagi, mida võtta ja millest rääkida. Ja neid esinemispaiku on olnud niivõrd eksootilisi, suur ja lai. Venemaa oli kõigepealt avatud teile, aga mitte ainult. Et Venemaa oli küll suur ja lai, aga ega me väga ei tikkunud sil. Siis Diana ise oli juba sõitnud mööda vanemalt ja ta teadis, mis on selline 10 kontserti, kast, troll, et pigem see on üks suur töö tegemine. Ja kaamerate oli meil kuskilt maalt selline hobi ansambel, kus me tulime ju vabatahtlikult tegelikult kokku ja musitseerisime, tundsime seda naudingut ja ma mäletan ühte Peeter Vähi kommentaari, et kuidagi tuli oma lugu tutvustama ja jälgis seda. Proovid ütles, et teie proovis on kuidagi fantastiline aura, et, et see ei ole. See ei ole selline professionaalne töö tegemise koht, vaid pigem see on selline kunstnike klubi tegelikult kaamerata tähendabki sellist muusikute, kunstniku ühendust, kus tullakse kokku, vahetatakse musitseeritakse, räägitakse võib-olla ka, mis peres on juhtunud ja siis lahkutakse sõpradena. Nii et selles mõttes ma arvan, et see oli ansamblil käekäigule väga positiivne, selline hea aura. Te andsite ju nii palju kontserte, tähendab, et teie ajakava läks väga tihedaks, aga kas see aura säilis? See tunne? Ütleks, et soomlane tegelikult säilis, olid muidugi väga raskeid momente ja sest oli rasked reise. No Venemaa on muidugi mõned reisid, tegime, lasin seoses kultuuripäevadega Murmansk Arhangelsk põhjas. Ja teisalt olid väga positiivsed sõit Euroopas tol eeskätt Tallinna sõpruslinnade kaudu. Siis Veneetsia agent Schweriin ja siis Põhjamaad sisalt juba tulid. Erinevad festivalid, ma mäletan, ühel aastal oli kolm nädalat mööda Soome tuntumaid festivale seal Kuopios üsna kajani ja oli ka väga pikki sõitu siin Austraalia kolmenädalane ringreis. Ja mõned põhjamaa sõidud. Üks kauge punkt oli ka Sahhalini saar ja sealt on sul olemas uhkepadžutleja kraamata. No see on üks näide nüüd sellest kuidas siis kunsti püüti esile tuua ja kasutada poliitiliselt ära, kinkides selline kuldtähtedega ja Lenini lausega aukiri, küll aga oli see reis selline, et ma mäletan, et seal oli kaheksa lennukisõitu sellel reisil ja kui ma seitsmendat korda läksin lennuki peale, siis ma päris tõsiselt rin risti, et arvestades tol ajal lennuõnnetuse ja millest küll palju ei räägitud, aga aga see oli jah, selline lennurohke. Kaamerata Tallinna kõrval oli, oli tegelikult ka palju selliseid esinemisi, mis on mällu sööbinud ja võiks öelda sellised mõnusaid kontserte. No üks on kontsert Moskvas, Baltšovi saal, Kanservatuuri, siis Moskva konservatooriumi suur saal ja ilmselt me kiristesti olime seal koos selles saalis, kuna kuna oli ooperi Petris ja Benedict Bellivuse ooperi ettekanne Eesti riikliku sümfooniaorkestri kurd, Neeme Järviga ja Eesti Raadio kooriga Eesti Raadio kooriga ja ja ma mängisin siis seal kahes numbris kitarripartiid kaasa. Et see oli minu üks suurimaid ja esimesi Moskva kogemusi suure orkestri sees, Neeme Järviga. Kusjuures ma mäletan veel, et see number, kus ma mängisin kitarri üks nendest numbritest, et see läks laval tegelikult sassi, sest lauljad oli vist kaheksa takti asemel tuli juba neljandat kõigepealt sisse ja siis sel ajal järel pidid tulema panid ja trompetit ja siis muu orkester, aga klaasil läks kapitaalselt sassi, siis ma mäletan, Neeme Järvi väga kiirelt reageeris, lõi selle orkestri maha, tekkis vaikus, tekkis paus ja siis ta näitas, nüüd tulevad trompeti dialimpanid sisse ja minu arust ei saanud mitte keegi aru, et seal oli selline neljataktiline aps. Jah, ja see oli tohutult menukas kontsert ja Tšaikovski savaliselt konservatooriumi saalse oli viimseni täis. No Venemaal on tegelikult alati klassikalist muusikat hinnatud ja, ja nii palju, kui ma olen puutunud kokku oma vene kolleegidega või tehnilise intelligentsiga oma Moskva õpinguaegadel või siis ka Murmanskis Arhangelsk, kes on, ma olen alati imetlenud, et näiteks väike vene linnu võiks nimetada perifeeria. Aga selles linnas töötab korralik kammerorkester, mängitakse korallid, Vivaldi. Selliseid näiteid Baltimaades nii väga palju ei kohta. Ja teine kava on seal sinu ees on ka omamoodi unikaalne. See on koostöös oma kolleegi Henn Rebasega, kellega me oleme olnud juba aastakümneid naabrimehed, nüüd ta küll kooli seal natuke kaugemale seal Viimsis. Käisime Leningradis siis Leningradi akordionist idele mängimas siis koosseisus Henn Rebane, akordion, mina kitarril ja ongi trummidel. Ja tõime sellise omapärase muusikalise kava siis alates pead Sollaste lõpetades hispaania muusikaga. Et see on nagu üks näide sellest, milliseid kontserte milliseid ideid on ja kus realiseeritud, see oli 89. aastal ja see toimus siis Leningradi suures kontserdisaalis suures filharmoonia kontserdisaalis. Dioga selliste ansamblitega ansamblimänguga püüdsin ma ikkagi esineda ka solistina, sest ega üks kitarrist tegelikult läheb rooste, kui ta ainult ansamblis mängib ja noote Jeesus on väga ääretult mugav. Aga teine asi on anda soolokontserte ja tollest ajast siin järgmine kava. Võib-olla on Põhjamaadest kolleegid, kotkas korraldasid sellise ringreisi. See on 92. aastal, kus ma viisin neile külakostiks siis barokkmuusikat, paganiinid ja prantsuse kaasa ja muusikat. Ning ka eesti teoseid Ester Mägi ja Eller. Kõlagu siinkohal üks näide tol ajal mängitud soolokavast. See on tareuzmio Secoviana ja annektsema järel sai ka heliplaate, seal ei võiks öelda esimene CD soolotsiidi siis mis kandis pealkiri home naas või Hispaania küljes, Homena austusavaldus. Paistab, et sulle pakub naudingut teha selliseid erinevaid stiilikavu. No ma arvan, et üks interpreet tegelikult areneb, esimesed 10 15 aastat kulub selleks, et ennast tõestada, et oskad mängida erinevates stiilides, et oled omandanud mingi mängutehnikat, et sul on mingid kunstilised tõekspidamised, mida aktsepteeritakse publiku poolt või, või selle ühiskonna poolt, kus sa tegutsed või selle geograafilise ala poolt, kelle kultuurigeograafiasse oled. Aga edasi on järgmine samm juba selles, et kunstnik ise tahab luua midagi läbi muusika ja vot selleks loomiseks on kõige parem vahend, kui sa pühendud ühele heliloojale või avastad midagi uut, näiteks siin üks avastus oli Madridis raamatukogus Uljanarcased teosed, mis olid tolmukorra all. Või teisalt muidugi see suur andumuse pühendumine on Sebastian Bachile. Kolmandaks üks hilisemaid kabu, mis eelmisel aastal ja sellel aastal kõlas, on on olija ehk hullus või lahvollja kus ma korjasin siis kokku erinevad foolijad, mis on kirjutatud läbi sajandite ja palusin oma kaasaja heliloojatelt läbi oma kolleegide tuttavate saata ka tänapäeva foolijaid, mis on kirjutatud Itaalias Kardo manipi Eero või siis Ameerikas Brien Johanson. Ja sellest sai selline ilus programm kuu, kus me rakendasime ka kunsti selles programmis tegi kaasa või mis oli ühistöö koos kunstnik Kai-Mai Olbri iga kus tema siis maalis kiir akvarelli etenduse ajal seal tunni aja jooksul valmis siis akvarell ja mina mängisin samal ajal muusikat, tema luges veel oma hispaaniakeelseid luuletusi ja see oli päris müstiline tunde hetk see tund aega, kus oli süntees, võiks öelda selline audio ja visuaalne süntees, mille tulemusel siis sündis kümmekond maali mis on praegu galeriides ja, ja Kaimar volbril kodus ja üks maal ka minul kodus aitäh, Kai-Mai Olbri. Nii et see on nagu mälestus sellest, need tõesti meeldib, selliseid. Võiks öelda ühele teemale ühele ideele alluda ja, ja selles idees siis kümmeldaja sellest ideest välja võluda ja, ja ma usun, et, et see pakub ka kuulajale midagi, see on sama nagu etendus, et seal ei ole mittesalati selline vaid etendus ikkagi on ka allutatud ühele ideele. Kas see idee on siis poliitiline või on seal armastuse kolmnurgale? Et ma usun, et järgmist aastat tegemised ja tööd jätkuvad ilmselt samas vaimus, ainult ideed vast uuenevad, ma loodan, et hommikul ärgates on neid ideid. Sa oled leidnud alati endale toredaid kaaslasi oma ideede teostamiseks erinevaid ansamblipartnereid. No pigem on elu ja hea saatus viinud kokku selliste muusikutega kes samuti nakatuvad ideedest ja nii nagu Arvo Leibur viiuldaja, kellega me oleme juba 94.-st aastast koostööd teinud, ka erinevates kavades. Üks meie kabu esmaseid Kabuli, Nikkolo paganiini loomingust, algus siis Nikkolo paga, nimi, teosed viiulile ja kitarrile, hiljem Nikkolo paga lini trio ja kvartetiga, kus meiega kaasa tegi ka Henry-David, Varema ja ja Heili Eespere. Ning ma usun, et see kava või see paganiini kavad on pakkunud väga palju meie vabariigikeelpillimängijatele. Siinkohal vast olekski paslik kuulata väga nii muusikat siis Arvo Leibur ja, ja teiste mu kolleegide esituses. Tihe koostööpartner on olnud viimastel aastatel seal ka Henry-David, Varema. Henryga kohtusime ühel reisil Saksamaal Müncheni metroojaamas siis kui mina ei saanud metroopileti ostmisega hakkama ja tema kui Münchenis õppiv tudeng tol ajal tuli ja aitas mul siis metroopileti ära osta ja siis me seal niiviisi vahetasime numbreid ja ütlesime, et siis kui ta Eestisse tagasi tuleb, et siis võiksime ju midagi koos musitseerida. Ning sellest koosmusitseerimine, sest on tulnud päris tõhus koostöö välja alates siis erinevatest kontserdikavadest ning lõpetades plaadistamistega ja ka sellise kergema muusika mängimisega tšellole, jagi, Darryle. Ning meie esituses on kõlanud ka palju eesti muusikat, uut Eesti muusikat, mis on kirjutatud siis tšellole kitarrile, et ma olen ütlemata õnnelik selle koostöö üle. On ka selliseid häid mõtteid, ideid tulevikuks. Me oleme pööranud oma pilgud Chaplini muusika, kes oli suurel määral, et sellist või siis kössoni muusika poole. Tahame maitsta sellist kergemat kraami. Näiteks esimesel jaanuaril kee musitseerisime seal mängides Kleptonit ja metallikat. Et nautida siis seda võimalust saada osa sellest muusika poolusest. Kuulaksime vast siinkohal ta musta luike. Sul on olnud võimalus mängida ka suure orkestriga nii kitarrimuusikapäevade ajal kui Andressegovia 100.-le sünniaastapäevale pühendatud kontserdil. Kas see on väga erinev kogemus? Kindlasti on orkestriga mängida erinev kogemus kui näiteks anda soolokontserti ja seetõttu ma ka ei ole väga pürginud tihti orkestrit solistideks, küll kammerorkestriga palju mänginud. Ja milles vahe on, vahe on selles, et kui soolokontserdil, kus seal poolteist tundi suhtleb publikuga annad endast ja läbi muusika üsna palju ja saad ka tagasi üsna palju siis orkestrit ega mängides. Instrumentaalkontsert kestab 12 no kuni 18 minutit. Sul tuleb olla duellis ja duetis orkestriga, aga pigem see on ikkagi duell, kus ka ühe olulise lüline on dirigent. Kestahes-tahtmatult allutab sind oma oma kätele ja, ja kui need mõtet lähevad, see on ideaalne, aga kui need mõtted kokku ei lähe, siis see on selline psüühiline üsna raskesti kulgev protsess. Aga sellelegi vaatamata. On olnud jah neid mänge, kaasa arvatud siin suurtel kitarripäevadel, mis andsid eesti kitarrile üsna palju, see oli 96. aastal jaanuaris koostöös Eesti kontserdi Eesti kitarriseltsi vahel ning see oli selline rahvusvaheline üritus. Mul on hea meel öelda, et me sellega oleme edestanud oma kolleege, soomlasi, ka nendel suured kitarripäevad. Tampere suur rahvusvaheline festival toimus alles 98. aastal. Teisalt tähistasime kaanrezzegoovia sajandat sünnipäev 93. aastal suure kontserdiga, kus siis ühel õhtul esitati neli kitarri kontserte nendest kaks esiettekandes. Ning vaadates tulevikku, on järgmisel aastal suur tähtpäev seal Huakinud Rodrigo. Maailmakuulsa hispaania helilooja 100. sünniaastapäev ja tema loominguline panus kitarri muusikasse on üle 30 soolo kitarriteose kuskil kümmekond kammermuusika teost ja paneme täheleviis kontserti kitarrile või siis kitarri, tele ja orkestriga. Ja kui jumal annab jõudu ja energiat ja kõikide plaanide teostumist, siis järgmisel aastal saaks ilmselt kõlama kolm kontsertprogrammi, üks sooloprogramm, siis üks kammermuusikaprogramm ja üks programm, novembris 2001 siis orkestri, kus, kus Eestis esitatakse Rodrigo teoseid ja olen palunud piga oma kolleege Põhjamaadest, Norrast lunastada taati rootslast skaarengid, kellel on suured kogemused. Panime muusika vallas nii, et me loodame, et see on ka selline projekt mis rikastab Eesti muusikaelu ja eesti kitarrimuusikat ja jätab oma jälje, nii et see on selline vaade tulevikku, kus on ka orkestrile ja orkestriga mängimisele oma osa. No Energiat on sul küll siiani väga palju jätkunud, sest Nende ansambli esinemistega soolokontsertide plaadi salvestamist ja kõrval on sul ju põhitöö Eesti muusikaakadeemias kitarriõpetajana ja sa oled andnud välja ka kitarriõpikuid ja raamatu kirjutanud. No ma arvan, et energiaküsimus on, on selline tulenev ideedest, tähendab kui on hea idee, kui on hea meeskond, kellega seda ideed teostada, siis ka formeerub see energiamuster, ma nimetan seda energiamustriks ja tuleb ka see energia, nii et ühel hommikul ärgates oli, sa tunned, et sa tahad seda teostada. Ja teisalt võib-olla mul on ka geenides midagi sellist kitarrile spetsiifilist, kuna ka minu vanaonu, kes teenis Eesti ratsaväes, mängis kitarri, meil siin laual ongi üks pilt, kus ta poseerib seitsmekeelse kitarriga sajandi algul. Teisalt on on see töö ja tegemised, hobid ja öeldakse, et kui hobi ja töö lähevad kokku, kumb siis on see kõige suurem õnne. Ja tõesti on hommikul ärgates tead, et sa saad selle päeva elada oma õnne nimel. See on, sind toetab sinu perekond, kes on nagu ka õnn, et kui sul on toetajaskond sedavõrd sedavõrd tore ja peres, kuigi meil on kõik erinevatel elualadel. Ja Ma praegu hetkel tütar ja poeg on mõlemad ülikoolides, üks on rootsi filoloog ja teine on tulevane geenitehnoloog. Aga samal ajal teevad nad palju kitarrist kitarrimuusikast, kuna nad on laste muusikakooli lõpetanud klassikalise kitarriga. Nüüd tütar Kelly jätkab küll klassikalisel kitarril kui hobi ja et poeg tema on elektrikitarril, võiks öelda sellised progressiivse hevi metali pooldaja. Aga samal ajal see on kõiki ikkagi selline ühendav lüli, nii et nad tulevad sind kuulama sinu kontserditel, sina saad osa jälle nende tegemistest ja rasketel hetkedel toetab perekond seda ideed. Ja kui kõik hästi läheb, siis tunneme rõõmu sellest. Ma arvan, et elu ja muusika neid ei saa lahus hoida, nii nagu arvatakse, et muusika on omas maailmas omas kitsas. Rakukese seada ei näe sealt välja, vaid pigem on ikkagi muusika tuleb elust endast ja elu on muusika. See on kõik ühine. Ma tänan sind saatesse tulemast ja, ja ma soovin, et sul jätkuks seda õnne tegelda sellega, mida sa armastad ja mida sa tahad teha. Aitäh kutsumast aitäh vestlemast ja toetamast ka neid ideid, mida me Eesti raadioga oleme saanud realiseerida. Oma kolleegidega ka. Nii et see tänan selle tähelepanu eest, mis sai esimesel jaanuaril osaks. Aga praegu oled sa sisse elamas Astor Beats olla maailma. Ja meil on, kohe-kohe on ukse ees kontserdid koostöös Arvo Leibur ja Terje Terasmaaga kus me Eestis siis viiel kontserdil ja seal vahepeal ühel kontserdil Oslos, teisel kontserdil Kopenhaagenis mängime taas tangokuningas Astor Beats olla nüüd tere tulemast kuulamas meid veebruaris alates 15.-st lõpetades 27., nii. Võib kuulda siis tango muusikat Eestis.