Tere õhtust. Täna kuulete Juhan Liivi luulet Martin Veinmanni esituses. Keskkava koostas Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Mis mu põues pakitseb? Mis meile nukraks teeb? Mis mind ära ehmatab? Kogunisti kohutab. Et nõnda palju ilu on suure ilma sees. Et nõnda palju valu on elus elades. Et nõnda palju ilu on merel lainetes. Et nõnda palju ilu on taevatähtedes. Et nõnda palju õrnust on armusilmades. Et nõnda palju soojust on noores südames. Et nõnda palju elu on rinnas sügavas, nõnda palju valu on põues, palavas on iluelu valu, nii palju. Ilma sees ja sellest kõik nii vähe on teie lauludes. Naised kangast seadvad kambris akna all. Mõttes jään ma seisma nende ligidal. Minu mõttekangas ilma ääreta. Minu mõte kangas, ilma otsata. Ükskord oli tema veripunane. Teinekord oli valge lilleke. Punane ja valge. Taevasinine. Südamesse paistsid tähed. Päikene ulatas ta pikalt, ilma otsani ulatas ta laialt. Minu mõte kangas katki kärisenud 1000 korda temas süda värisenud, tükid katki kistud lendumas tuuledel, õnnelik neis leides pisemadki veel. Kõigel, mis mõistus määrata jõuab, sihtisid, seati Cupitsaid panti. Igale nimi ja aseri anti määrati kuidas, miks, millal? Kõigil, mis tundena südames sõuab valude varjud, ilude väed, igatsus, pisarad palvel, käed. Küsisa. Kuidas, miks? Millal sihtisid, pole seal sillal. Udumari. Mäehari. Sügisene karjamaa. Järve kallas uduvallas. Lagunud vene rannala. Kahvatanud lahvatanud laine liigub tasasti. Pedak väljal mäe seljal. Eemal näid tükk linnagi. Tüksiinilmi teine silmi Surnurongi teised saatvad vares vaagub kuuse pääl. Tükk siin seda teineteist kogemata kolmandat. Mine siis veel südamega läbi elu lagedest. Purud närud, mis ta korjanud, hõõruvad sind sagedust. Üks silmapilk, aga sa süda maga ja terve elu on, näed, aga jääb pilvede taha. Ja udu sisse. Nii kuidas pilves päike loob valgust ilmale? Ehk ise nägemataks, küll jääb ta silmale. Nii, oled kinni kaetud, sa valu pilvedest? Ei kustu siiski ära. Ei kao südamest. Ei, ma mõista palvet teha. Ei ma mõista, paluda, palveks enne saab ju süda, kui ma hakkan paluma. Sinu eestpalvet, teeksin, paluks väga meelega. Aga juba põue põhjas oled ise palvesa. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgus sai tuba täis. Su üle oli, kui päike. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus, kui muusik. Suugomme valgust täis. Sa tulid nagu päikene. Kui hommik tulid, sa. Sa tulid nagu päikene Ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene Ja paistsid südame. Ja kadusid, kui päikene Musta hõlmas. Üks inimene otsis inimest ta otsis niisugust inimest, kes oleks kui tema ise niisama õnnelik, kui tema ise. Ja otse niisama õnnetu kes mõtleks, kui tema ise ja tunneks kui tema ise. Aga kellel ka veel see oleks, mis temal ei olnud, ega ka mille nime ta ei teadnud. Kusagil pidi olema esimeses kevade lilles merre kohinas maru hääles metsa pääl. Niisugust otsistema, niisugust ta otsis. Ja siis leidis ta tema koguni kogemata leidis iseenese kogemata üles siis, kui põsed punased kui sõna huulte pääl värises ja sinnasamasse ära kustus. Kogemata leidis nagu välk kogemata pilvedest heidab. Seal oli kõik see, mis tema oli otsinud aga ka see, mis temal ei olnud, vaid, mis pidi olema esimeses kevadel yles, merekohinat, maru hääles metsa pääl. Kõik selle leidis ta. Anna andeks, kallim, ma olen iseenese ära kaotanud. Ja sinus jälle üles leidnud. Anna andeks, ma armastan sind. Anna andeks, kallim, ma olen iseenese ära kaotanud ja sinu selle üles leidnud. Anna andeks, ma armastan sind. See inimene nüüd, kes iseenese oli ära kaotanud ja jälle üles leida ja siis uuesti ära kaotanud. Läks, kurtis ja elas, elas ja kurtis, kurtis kuni elas. Teine inimene otsis inimest otsis inimest, kes nõnda õnnetu oleks, kui tema, nõnda õnnelik, kui tema nõnda mõtleks ja tunneks, kui tema kes kõik see oleks, mis tema ise on. Aga kellel ka see oleks, mis temal ei ole. Aga mis peaks leiduma esimeses kevadel ilves heinamaal, välguusmis kaljupankasid purustab ja metsa armsas armsas kohinas. Ja tema leidis niisuguse. Ja see teine leidis tema. Anna andeks, mina olin iseenese ära kaotanud. Ja olen ta sinus üles leidnud. Anna andeks, ma armastan sind. Anna andeks, ma kaotasin enese ja leidsin enese ja mina armastan sind ja võin sind armastada. Aga ka need inimesed, kes võisid, tahtsid teineteist armastada ei leidnud ennast iial enam enese mina. Nad andsid üksteisele kõik tagasi, mis kumbki kaotanud ka selle, mis oli olnud metsakohinat esimeses kevadel yles mis kummalgi enesel ei olnud olnud. Aga kõik kahekordselt segatult enese ise ka koos. Endine ei olnud neist kumbki enam endine vaba üksik ise. Endine mina seda enne otsimist olevat ei olnud kumbki enam. See oli igavesti kadunud. Pääle langenud sul käe pääle, kui ära helisenud hääl. Ja mure tume vari veel praegu su pale pääl. Kui ilus on muretsev ilu kui ilus sa muredes. Sa oled kui üksi jäänud lill. Ja torm ootab pilvedes. Maa lööb mustaks. Ilm on vaike pime. Päiksepalekuust on varjatud loomad, kohkunud ahastus ja ime täidab näidet valgus. Kadunud. Aga pea mööda hirmu vari. Päikse eest kadus tume pilv, hõiskama son loodus, linnukari selgest Sinab jälle taevavõlv. Mõni valupilv, mis elu päikest kattis vaos ka ajaveerul, viimati aga varjusid. Mis on, kui vaikne valuhääl mu südames? Mu neid on vaikne valuhääl, mu südames kaevlik helin kandle pääl ja Riina sees. Ta ainult vaikne valu hääl on südames. Ja kaeblik helin kandle pääl. Järvina sees. Ei valust me enam ei räägi. Ei räägi, maa, ei saa. Kahte ta on küllalt küünalt. Mis tast veel rääkida? Punane, õunapuu õis, mis oled saladus, täis kevadehommik, mis naeratad, sa. Mõtleb mu kullake, mind Essatuuksatad, rind. Oled mu päike ja oled mu surra, ma tahaksin sinu töö, misuke päikese ise olen ma ära küsi. Naerata. Moviimne laul oli õitest ja kenast kevadest ja kena kevade ilust ja suvest. Ja sügisest. Mu viimne laul oli õitest ja kenast kevadest. Ta laulis kevade ilust ja suvest ja sügisest. Ja sinust kuldne, ta õhkus ja laulis suu iludest. Ta laulis sügise ilust jaa, kenast kevadest. Moviimne laul. Ta tuli. Ta tuli südamest ta suvest ja sügisest, laulis ja laulis igavest. Moviimne laul. Ta kustub. Ja sinuga kustub kõik elu. Ja sureb lauluga. Öösse ära kadus vanker Vorinal. Õhturahu sisse tähistaeva all. Ära kadus ühes minu rahuga. Süda tahtis ühes ühes sõiduga oleks ühes läinud ühes temaga 100 versta sõitnud, sõitnud 1000 k sõitnud kaugele ära kuhugile siit. Unustanud kära laulnud vabaviit oleks hõisanud, laulnud korraks ometi tulnud pealegi siis kurbus tagasi. Valged purjed Valendavad siin endavail voogudel lendavad kui luiged, laagrled. Päike helgib lainetel nagu luiged, nagu laagleed. Laiali paisunud purjedel tõttavad üksteise järel. Kuni kaovad silmadel. Nõnda minu lootus kaob nagu purilainetel. Nagu liblik taeva äärel. Kuni kustub südamel. Oh, ära püüa, püüa sa mind lootma, õpeta. Laev, mis on jäänud jäädesse. See on mu süda, ka see laine, mis jää purustab, teeks vabaks küll vangistada. Kuid laienemisjää purustaks Söömataks laevaga. Nagu ilusam Ki hele hääl, mäekoopast kostab koledalt hauasügavusest haledalt, kui on kooljakoorem pääl. Nõnda kustub püham püüegi. Nõnda närtsip surematuski. Nõnda vaibub. Selgem tõdegi. Sumbub öösse. Tule pimedus. Võta mind sülle. Minu päike ei tunne mind. Öö jäänud mulle, ainust, tähte seal pole. Minul on kole varia muu üle. Ma ostsin hommikul õue. Tulin meeletult tagasi. Kõik end elu surnud, uuest sündinud, ma jällegi kõike elu oli vangis, oli rauas, ahelas oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren. Suren alalõpmata, tuvad korda, süda. Kokku käänab valuga. Nii, igal hommikul ärkan. Ma uuest sündinud. Siis uuesti, ära suren. Uuest ärkan muudetud. Tuulehoogudel tormipilvedel sõuab sügise üle väljade Üle väljade üle aedade lehed, rohud, puud, rihmas tilguvad. Pillumise põgenes tormituule ees. Läbi pilvede paistab päikene. Vihmapisarad rohus läigivad kalliskivina, imeilusad oli rahehoog, oli vihmavoog. Ära läksivad pilved tuldud teed. Seal, kus aianurk väike murumaakambri akna all lehtel kaetud vaatab sambla seest kuivanud kulu seest. Valge lilleke vastu armsasti. Vaatab armsasti vastu päiksele vee piiskuritela nagu Diamond. Karske sügise karske lilleke. Kauge päikese viimne armastus. Keda kasinalt veelda, soojendan pilve vahelt, kord tal säilitanud nagu lapsukest istmas põrandale, keda emake ära unustanud vaest lapsukest seistes särgi väel ootel ukse pääl käsi päikse ees. Kas siis, kui vihmavood üle käisivad või kui rahehood purustasid maad, tuuled, kõledad, vihmad, külmemad, siis ta avanud Õilme puhtama. Kas sa tundsid ka teisi õdesid? Hõlme tuhandeid aasal hulgani, kui nad kevadel ajal paremal kirju kangana täitsevad, kõik ma. Ema päikese esimene arm, keda põlevhuul kuumalt muusutanud keda suve uinul hallitanud künnilinnu hõisk üles äratas. Võõraemana võõrast lapsukest, ise väsinud ju siin ta ehtinud. Kasutütart nii saajal saadeti vaevalt tehteski peiu tulekul. Vaevalt ehtiski peiu tulekul. Puhas põueke lihtsa riide all. Lume lillekene, mis sa teha võid? Armsa naeratuse minu huultel, tõid. Lume lillekene. Puhtu saatena nagu tähekene minu aknal, sa. Lume lillekene, mis sa teha võid, vanast silm lõi märjaks. Siis mu valu jõid, lume lillekene. Missa teha võid, armsa naeratuse. Nüüd mu huultel tõid. Sa oled kui vaikne valu. Nii kauge, kurblik hääl. Kordolid mul paremad päevad sull aset mu rinna pääl. Nüüd oled kui vaikne valu. Kui kauge kurblik hääl. Viimne sügisene, valge lilleke, kasvanud alaneline peenraäärele. Mu ees on surm. Ma tunnen ta vina. Ja sealpool on nurm, kus õitsed, sina. Küll ilus on nurm, kus õitseb sina. Mu ees aga on surm. Ma tunnendamina. Juhan Liivi luuletused ja luulejuttu inimesed, kes iseenese ära kaotasid esitas Martin Veinmann. Kesköökava koostas Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Helioperaator oli Riina Reiman.