Laulev inimene, laulvat inimesed mitut tuhandet moodi erilist võib olla, inimese hääles on eristatavad mehe hääled, naishääled ja on lapsel hääl. Kuidas teile meeldivad need vahevariandid, naisehäälsed, mehe hääled, mehehäälsed naise hääled. Ja selles saates laulavadki erilise häälega inimesed, kõrged mees, jalad tänasest muusikamaailmast. Tenorid, kontratenorid, Anti tenorid, ebatenor, tehistenor, naistenor ja üks monteeritud kõrghääl. Aga peategelased on kolm kontratenorit ja nalja pole, kuigi paljukest. Alaltunnis kuulame ära laulud Lähme kontratenori plaadilt, mis ilmus firma harmoonia muldi märgi all möödunud aastal millel musitseerivad kolm kontratenorit Andreas Soll, Domenico uss ja Pascal täht. Ning räägime vihjeid sellest valdkonnast vasakule, lähemale, kaugele ja lähedale. Esimene lugu kolmelt kontratenorit. Kas see võib arvata, et tegemist oli naljaplaadiga, mis ei ole muide tõsi? Kolme päris tenori plaadil on nalja hoopis rohkem kasvõi selles kohas, kus kolm superstaari üksteise järel kahtlase ülemise noodi hõiskavad. Huvitav hetk kolme tenori kontserdil 1994.-st aastast kontsert plaadilt, mis vermiti kullaks sest inimesed olid väga nõus seda haruldast ansamblit nautima ja naudingu eest maksma, sest naudingu eest tuleb maksta. Tenor on olnud muusikaajaloos üks väga eelistatud nähtus kas või ooperi ajaloos kui esimese armastaja kehastajana. Kuigi hoopis loomulikum oleks esimese armastaja näha või kuulda hoopis baritoni kui loomuliku keskmise füüsilise loodusliku mooniaga meest. Kontratenorit, déjà, kastraatide kultuse kõrgajast on mitu aastasada mööda saanud aga tenorite kultus kestab siiski ikka veel edasi. Kolm viimaste aastakümnete kuulsust Pavarotti, Domingo ja Carreras vananevad ja mitte just väga väärikalt, sest nende pidev flirt publiku ja pressiga viitab millelegi muule. Kuid uued tenorid on ka juba olemas, keda kiidab muusikapressija, keda ostavad maailma rikkaima ooperilavad ja plaaditootjad ja peamised kaks uut tipptenorit, kelle nimi ilmselt varsti sama ihaldusväärne on, kui need vanemad. Nemad on Roberto Alanya ja John maak Einsli, aga nendest tuleb üks, teine saade. Köit vaevalt et kontratenor võite, buum suudaks tenorit turult välja tõrjuda. Kuid anti tenorid. Kahtlemata pakuvad publikule suurt huvi. Kontratenorit ja populaarsus on tänapäeval mõned olulised allikad, kõigepealt see erilise otsing, naudingutest küllastunud publiku huvi mõne ununenud fenomeni järele ja Andro küünsuse võlu. Ja siinjuures on väikeseteguri ja koosmõjuna kindlasti juures ka paar aastat tagasi vändatud film kuulsast kastraadist harinellist. Film oli suure kassaeduga ja inspireeris ka tõsiseid plaadifirmasid mees altide muusikat välja andma sest seda ei ostnud mitte vaid Hainschme kerid, vaid ka lihtsam rahvas. Ja see on koosmõju, sellepärast et laia publiku jaoks ei olnud see mees Alt kontratenor sugugi nii igapäevane. Jälle teadmist, et kontserdilaval võib kontratenorit nagu iseenesestmõistetavalt kuulda saada. Ja veel üks suurem kõrvalepõige kontratenorit juures sinna harinil Parinell filmi juurde. Film räägib tänapäevase tramotismiga kuulsa kastraadifari Nellis. Toorit võib ju pidada kauge ajastu barbaarsuseks, kuis kunsti altarile toodi ohvriks laulja mehed kes poisi Askonstreeriti, et säilitada ka peale häälemurret nende kaunist kõrget häält. Et kuulajad või jumalad, keda teeniti, saaksid kaunilt teenindatud ja teenitud. Selline komme elas ajavahemikus 1650 kuni 1790 elavalt. Alguse sai Itaalias Sixtuse kapellis, kui paavst keelas naistel kirikus laulda. Muide, ametlikud kirik ei aktsepteerinud kastreerimise fakte ja kastraate käsitleti kui nooruki eas õnnetuse läbi teinud inimesi. Nii et ei selgubki, kas see oli jumalale meelepärane tegu, sekkumine TEMA loodusse. Vastid mulla lõpetas kastreerimise 1870. aastal. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil mängisid kastraadid laulukunstis olulist osa nii heliloojate kui publiku jaoks. Viimane tõeline kastraat Alessandro Moreski suri 1924. aastal. Temast on tehtud 1902. ja neljandal aastal ka ainsad teadaolevad kastraadi esituse lindistused. Selle põhjal ja ajaloo ürikutes kirjutatu põhjal saab öelda, et kas kraadil oli poisi hääle eeterlik, flirilik puhtus ja võlu aga kolmekordselt suurem täiskasvanuga Su mahu võim, intensiivsus ja küpse väljendaja väljenduslikus. Kaheksateistkümnendal sajandil olla kastreeritud aastas ligikaudu 4000 laulupoissi enamik neist vaestest peredest, sest see oli asjalik, kui võimalus panna laps elatist teenima. Paljud ohvrid ei elanud barbaarset operatsiooni üle. Operatsiooni tulemusena ei olnud noorel laulumehel puberteediiga. Kujute kasvas pikaks rasvus, rinnakorv laienes Rebala teed lühikeseks ja hääl kõrgeks. Aga isiku traagika on selles, et vaid mõned üksikud neist said suurteks meistriteks suurteks lauljateks. Hoopis suurem osa sai lihtsalt naeruväärseteks keristeks. Parinelli oli kastraatidest üks suurimaid ja selles filmis särab ta teie ees laval niimoodi. Te kuulsite muusikat, filmile, farinelli kastraatov, muusikat, mis ei ole elus, mida ei eksisteeri väljaspool seda vikerkaare värvilist ketakest, mis masinas praegu keerleb. Seda ei saa esitada kontserdil. See on toodetud, see on konstrueeritud Studia fabritseeritud. Nimelt arvatakse 20. sajandi lõpus, et selline võiks kõlada, eks kastraadi hääl oli neli filmi heliriba. Vokaalosa on elektrooniliselt toodetud kahe laulja, poola metsosoprani Ewa Malleskodlescan ja mustanahalise kontradeneriteerekli reitšini häältest. Harri Nelli kujutletud kastraat kodanikunimega Carlo Browski elas pika elu aastail 1705 kuni 1782 ja oli oma aja suurimaid lauljaid üldse. Ta oli kunstnik, interpreet, kelle hääle erakordset tehnilist muinasjutt muinasjutulist ja müüti täiendas tema kunstnikuvaim. Kuid tema hääleulatus olnud üle kolme ja poole oktavi kopsumaht tohutu, et ta olevat suutnud ühe hingamisega intoneerida 250 nooti. Niimodi väitsid fännid ja ajaloolased. Muusikateadlane Charles mööni on öelnud, et kes teda kuulasid, need ei uskunud, et see on võimalik. Arvati, et ta peidab kusagil instrumenti, mis säilitab hääle kõla hinge tõmbamise ajal. Carlo Browski sündis 1705. aastal Napolis alustas poisina kastreeriti seitsmenda ja kaheksanda eluaasta vahel. Ta õppis Kuulsa Nicola Portora juures. Tema õppimist toetas jõukas farina perekond, kus tuli ka kunstniku nimi fari Nelly. Esimene suur publiku ette astumine oli 15 aastasena oma õpetaja Porpara ooperis. Tema legend levis kähku itaalia muusika pealinnades Roomas, Veneetsias ja Polonias. 23 aastaselt oli tal esimene Euroopa reisija, teda kutsuti juba lauljate kuningaks. Rööpa monarhid meelitasid teda üksteise võidu esinema ja määrasid ka tõelisi kuninglikke honorari. Kari neli oli omal ajal üks enammakstud muusikuid. Tema nimi garanteeris ooperimajades täis saalid. Rinneli jäi lauljana õigupoolest alati nooreks, sest 32 aastaselt tema hääl kadus ja ta elas kahe Hispaania kuninga Filipp Ferdinandi õukonnas pensionärina nagu kuninga kass kunagi. Et kuningad olid fari Nelly tippfännid tõelised jumaldajad, sest väidetavalt teinud fari Nelly imeline hüpnotiseeri hääl palju head nende tervisele. Ja oli eriti hästi näidustatud depressiooni korral, mille all monarhi kannatasid. Kastraatide kuldaeg oli 18. sajandil hari nelja kõrval, kuulsamad olid veel kahvarelli Porporinosenesiino ja berna kastraatidele kuuluvat pelganto laulmise tippsaavutused, mis tegelikult kunagi enam ei kordu. Mida püüavad korr, kontratenorid, väidetavalt tulnud kastraadid, esimesed popstaarid muusika ajaloos. Kui praegu kantakse popid oli pildiga diis sööte või muud kribu-krabu ostetakse, siis tol ajal oli moes riputada kaela medaljoni oma lemmiku pildiga. Ja kastraatia jumaldasid naised neid mehelikkuseta mehi otsekui maskott. Kastraatidele kirjutasid Ooperiloojad spetsiaalseid rolle Hendel Hasse, Vivaldi ka noor Mozart, Rostiinilgijanneks, Castro taadi roll. Kuigi itaallanna Allažeeris laulavad näiteks eunuhh lausa bassid. Aga ajaliselt viimane kastraadi roll, oli meier peri ooperis ristisõdijad Egiptuses kirjutatud katedraal Giovanni Batista Wellutile. Sellest ajast sai ooperiteatris esikoha primadonna primadonna järel tenor. Sugude segamise võlu ilmutab end hilisemas ooperis. Arva näiteks Richard Straussi roosi kavaleris. Aga nüüdne postmodernism on ajastutest seerimise ühendamise taas toonud aktuaalseks. Näiteks nüüdisooperisuurmeister Philip Glass kasutab kontratenorit väga meelsasti. Mis te arvate, millal sai androküünsus muusika oluliseks mõjutajaks? Kui te mõtlete 20. sajandi lõpu ikoonidele nagu David Bowie Prince'i Mick Jagger siis olete kell 200 aastat maha jäänud ajast, kirjutab Linda kohana virtuaalses ajakirjas big naistegelikult meeskalduvustega rokkareid, haledad diletandid oma seksuaalses kahe tähenduslikkuses võrreldes 18. sajandi laulusensotsioonide kahvarellisenesiinovi farinelliga. Nemad tõid kunstile lõpliku ohvri. Katkestaksin Linda kohanovi mõttelõnga selle sõna ohver juures sellepärast et kastraadid olid kellegi teise, mitte isendi ohvrid. Nad olid ohverdatud sinna suurele kunsti altarile. Nad olid inglid vastu tahtmist. Aga miks on androküünsus hea kaup ja Mikson müüdav inimeste seksuaalsusele suunatud kaup, olgu see siis ka veel muusika? See on hea ärritaja, ei jäta inimese isiksust ükskõikseks. Kisub lagedale tema küsimused, mis on minu jaoks loomulik, looduslik, normaalne. Kas või kuulates mehe naise häält, tekib kuulajal küsimusi selle kohta, kes laulab. Ja need on pigem tema küsimus, et tema enese kohta. Et mida sellest arvata? Kas tema uudishimu rõõmustab või ärritab teda. Õigupoolest ei tea me keegi, kui palju see praegune normaalsus on sarnane paradiisiaiast välja aetud inimese normaalsusele sellele, kes esimesena hammustas hea ja kurja tundmise puuvilju. Uniseks bee hetero ja homoseksuaalsuse müsteerium laiutab kirjanduses, Filmis, kunstis ja nii tõsises kui ka kerges muusikas. See viimane lauljali metsosopran Maiknes Jakson. Aga mis toimub praegu, klassikalises muusikas? Kastraate enam ei ole. 1922.-st aastast, mil viimane suri, need on veel vaid endokrinoloog loogilised kastraadid, kelle loomingut on siis kujundanud nende hormonaalne häire ja sellest tulenev häälemurdeärajäämine. Maailmakuulsad endokrinoloog, loogilised kastraadid on näiteks paaris Kristo Fellis 36 aastane kreeklane ja temast veelgi noorem Ukraina päritolu olekarvaadeks kelle ilusat poisi hääled kuulajatele väga meeldivad. Kontratenor ei ole eraldi hääleli kontratenorid loomuliku hääle poolest tenorid baritonid, aga nad laulavad meisterlikult halsetile. Statisti hääleulatus kas on väikese oktavi seest kuni teise oktavi Tseeni kõrge kontratenor on siis kõrgem väikese oktavi keest kuni teise oktavi geenikassetil laulvaid, kontratenoreid oleme kohanud kõige enam kunagiste kastraadi partiide esindajatena seitsmeteistkümnenda 18. sajandi muusika ettekandmisel. Aga samas on ümber saamas ka vana repertuaari võimalikult tõetruu ettekandmise maania, kus ajaloolised kliendid ja esitajad ja nende kunstilised juhid piiravad end mitu sajandit tagasi eksisteerinud võimalustega et võimalikult ajastutruu tulemuse saaks kätte. On ju tegelikult vabaduste, võimaluste ja traditsioonide ja uue ühendamise aeg ja kontratenorid, tal on oma 20. sajandi repertuaar olemas. Muutunud on ka publiku suhtumine. Möödas on näiteks ajad, mil kontratenor esines vaid vanamuusikafestivalil ja möödas on ajad, mil kontratenor pidi oma mehelikkuse tõestamiseks suure habeme kasvatama ja kavalehel suurelt kirjutama, et on abielus ja laste isa aga nüüd kolme kontratenori esituses katanatonitseti muusikat laulavad Andreas Soll, paskaaltertaania Domenicus. Kontratenoreid ei olnud tõepoolest vahepeal moes. Autoriteetse Riimanni leksikoni paarikümne aasta vanune väljaanne ütleb selle nähtuse tõesti ajalooliseks ja 16. seitsmeteistkümnenda sajandi kirikumuusika juurde kuuluvaks ja väidab, et tänapäeval esineb seda veel inglise kirikumuusikas. Kirikumuusikat sellel kolme kontratenori plaadil ei ole kohe üldse. Ülevaatlikult, ütleb plaadiarvustus ajakirjast Saturn aktuell oktoober 95 järgmiselt. Kui juba kolme tenori sündroom, siis põhjalikult selle plaadi puhul kate tugevat vastusammu teiste tenorit sunftile oma vastast Pavarotti kampaaniale. Ja pole kahtlust, et kolm kontraton tõsiseltvõetavat kolm lauljat Andreas Soll Domenic vissi. Apaskalbertaan pistavad ühe kriini teise järel mikroahju ja kuumaks saava too soole Mio Maywei Habanera Carmenist ja marja Messaid storist. Esimestest helidest peale on selge, et pakkumine on hinnaline ja okestraphilar Monyictega meer. Kas selline võib tõesti olemas olla, kahtleb kriitik. Saadab kolmikut sünteetiliselt täiusliku maitsestusega. Ja piirid iroonia ja tõsinduse vahel painduvad sinna pooled tännapoole. Aga plaadi keskel on Andreas soli laul, Vaitas leelis renessanss laulu stiilis maiuspala. Kui oleks mõni kontratenorit hitt, paraad või edetabel, oleks sellel laulul lööki. Nii kirjutab Saturn Okt välja kiidetud maiuspala valge kui liilia. Tema jutu järgi võiks kõlada. Laulis kuulsaim kolmest kontradenarist Andreas Soll. Tänaste kontratenorit kõige suurem staar on tegelikult belglane Renee Jacobs, kellel astub kandadele, hingab kuklasse tema oma õpilane. Seesama Andreas. Soll on noormees. Ta pole veel kolmekümmet täis. Ta on suurt kasvu ja sportlik, näeb üldse välja nagu üks Superman sündinud 1967 Saksamaal debüteeris Londonis Brüsseli lauljana. Tema esimene plaat Patarei saksa barokklaulud, teine päris uus on need inglise lauto laulude kogumik mõlemad Hinnunud harmoonia mundi märgi all ja mõlemad heaks kiita saanud nii kriitikutelt kui publikult. Andréasson karjäär algas seitsmeaastaselt laulupoisina paasli skoolagantuurumis. Õpetajad olid naisel Roberts ja René Jacobs. Andreas Soll repertuaaris on mitu suurvormi, mille ettekannetele on ta paljude lepingutega seotud. Tema plaate mängivad raadiod ja temaga teevad intervjuusid väärikad ajakirjad. Ta laulab Carmenit. Kolm kontratenorit ei esita sellel plaadil oma tavalist tüüpilist ajaloolist repertuaari vaid igihaljad laule ja metsosopranite ooperiaariaid. Kolmikust kuulsuse järjekorras järgneb soolile Domenico vis, kelle esikplaat ilmus kollik kolmiku plaadituules. Sellel laulist omanik vist samuti metsosoprani repertuaari, koguni Subertit ja 20. sajandi muusikat. Ja kui te ei tea, Ma ei mõtle selle peale, kas ta võiks olla mees, kas ta võiks välja näha pisike ja koomiline, et tal on suured kõrvad ja kuklas hobusesaba ainult kuulmise järgi paneksite palju kahtlast tähele. Pigem on ilus, kui naljakas. Kontratenor Dominik võisseli imekauni poisi häälega kontrodeneritest kolmandat võiks ka eraldi kuulatada, tema on veidi kitsehäälse modembriga. Tema nimi on Pascalder. Kolmest contra tänarist kolmas laulis nagu Elvis Presley ja tema nimi oli Pascaldastan. Need kolm pole sugugi ainsad kontratenoreid, kes on üheskoos välja andnud plaadi tulnud publiku ette. Kolme konkureeriva kontratenori nimetanud Steve prajand tiin Suessi David Tuts. Nende album on küll tavaline normaalne klassikalise muusika album ja sisaldab Henry Pösseni laule. Meie tänaõhtused kolm kontrade tenorit kavatsevad plaadi ostja, et hoopis rohkem võluda oma magusavõitu repertuaariga oma väljakutsuva imidžiga viitega päriselt Maritele, kelle sarnaselt nad plaadiümbrisel või lavalaudadel meie seisavad käed õlgade ümber nagu vanad semud kunagi. Möödunudaastases when postis number 30 ees, kirjutab Manfred kruuk. Me võime rõõmustada, et oleme taas leidnud kastraatide kunsti kontradenorite vokaalkunstis nii laval kui CD-l, kuigi see kunstan loomulikkuse ja looduslikkusega vastuolus teel kunstliku paradiisi virtuaalsesse tõelisesse andmeid viibe minevikust, sireenide laul, inglitelt vastu tahtmist, lõpetab Manfred kruuk artikli perverssed paradiisilinnud. Kunagiste paradiisilindude jäljendajad annavad väljakutse edasi. Nende poolt on muusikaajaloos, olin alibi ja kunstimeisterlikkus. Ja mis puutub paradiisi, ei tea, kas meie mõistes looduslikus ja loomulikus on veel sarnaselt nende mõistele, kes kunagi paradiisiaiast esimestena lahkusid. Olde biootšiforssa.