Juba sügise lõhna oli siis tunda, kui Kuressaarde kogunes muusika, inimesi ja metseene. Augustikuu küps taevas vaatas, igatsevad üle halliseguse mere ja tänavu suvel inimesi hullutanud päike saatis pilvede vahelt veel vaid sooje vihke, kui meenutamaks, et möödunud suvi oli rohkem kui suurepärane. Seda ta tõesti oli, küll ilm, küll inimesed ja need lõputud muusikaüritused, rokk-kontserdid ja ooperilavad, järvepäevad ja tulepidustused. Kui kevadel tormasid talveikkest vabanenud inimesed igale pisemalegi kokkusaamisele, siis suve jooksul väsitas pidude rohkus vist küll kõiki ja tekkisid valikud. Vaim ei jaksa ju kõike vastu võtta, mida pakutakse. Seda enam on hea meel rääkida hästi väga kõrge kunstilise tasemega muusikaüritusest, mis Kuressaare juba pisut kolletama hakkavate ja linna tolmuste pargipuude manu meelitas inimesi nii kalurikülast kui mandrilt, et kogeda ülimalt peenetundelist ja emotsionaalset muusikat. Kammermuusikat. Kammermuusika päevade kunstiline tase oli tõesti väga kõrge nii esitajate kui ka esitusele tuleva muusika poolest. Nii sai viie õhtu jooksul kuulata erinevaid kammerkoosseise. Kodumaiste interpreetide hulgas paistsid silma ka tõeliselt professionaalsed välisesinejad. Tänavune pea helilooja oli Johannes Brahms, kelle loomingust pakuti muu kõrval ka Brahmsi kõige nõudlikumad kammerteost c-moll, klaverikvartett tee, mille kolmandat osa andante takse Brahmsi armuavalduseks Klara Schummanile ja mille tšellopartii esitas lätlanna Kristiine Plaumane nii imekaunilt ja kaasakiskuvalt et selle festivali sõnum sai juba avakontserdil selgeks igale saalisistujale. Samuti võis festivali raames kuulda eesti helilooja Kuldar singi hilisema loomeperioodi tippteoseks peetavat Lorca tekstidele loodud surma ja sünnilaule. Ja selle kontserdi lõpus kestis aplaus muide ei rohkem ega vähem kui kaheksa minutit. Muusikapäevadel astus üles ka Tallinna klaveriduo koosseisus Natali sakos ja Toivo Peäske. Esines ka duo Andres Paasi ja Vahur Luhtsalu ning lõppkontserdil kõlasid Johannes Brahmsi uued armastuslaulud oopus 65 mis kanti teadaolevatel andmetel Eestis tervikuna. Et esimest korda. Kuressaare kammermuusika päevad toimusid tänavu suvel juba viiendat korda. Meenutusi algaastatest ja muidu jutu puhusime festivali produtsendi Tiiu Villsaare ja kunstilise juhi Andres baasiga. Kuidas üldse said alguse Kuressaare kammermuusika päevad? Ma arvan, et üsna paljud asjad saavadki nii alguse üsna paljud ilusad asjad, vähemalt kui saab mingi, mitte eriti suur kogus häid inimesi kokku, selleks me ennast peame. Ja see oli suvel 1994. Mina tundsin enne õige pisut tollal siis Eesti muusikaakadeemias laulu õpivad Aimar Tammelit ja tema rääkis oma rõõmudest ja, ja muredest seonduvalt Saaremaaga ja viis mind kokku veel ühe Kuressaarest pärit suurepärase noore mehega Andres baasiga. Ja sealt see kõik kooruma hakkaski. Andresel oli küllap juba pikemat aega see kammermuusika päevade korraldamise. Ma arvan, mitte isegi niivõrd idee, tähendab idee, seda ta endas kandis, aga ma arvan, et see oli vajadus. Andresel oli see vajadus korraldada neid päevi ja, ja tema nägemist mööda oli Kuressaare nii kammerlik linn, et siia oleks olnud patt mitte tuua kammermuusikapäevi. Ja sellel samal 94. aasta suvel. Täiesti juhuslikult sattusin mina läbi konkursi Kuressaare linnavalitsuse kultuurinõunikuks ja ja, ja sealt see asi kõik algas midagi, istusime koos ja mõtlesime, et teeme ära. Andres, kuidas sina ise kommenteeriksid seda meenutust? Jajah asjal on kolm külge, nimelt ühelt poolt kindlasti Kuressaare kammerlik atmosfäär Teiseks minu sügav kiindumus armastus kammermuusika vastu. Ja kolmandaks kindlasti see, et et kuna ma ju tegelikult iga suvi puhkasin Kuressaares oma vanematekodus Noh, ütleme ausalt, pidin, pidin tundma seda põuda ja seda vabandust, mis suvel valitses. Just ütleme, muusikaürituste osas ja ka üldse kultuuriürituste osas, vot see oligi nagu ajendiks, miks, miks hakata korraldama üldse mingit üritust. Ja kuna Eestis ei olnud kammermuusika festivalist, siis vot see oli hea põhjus, miks sündis selline festival. Sina oled selle festivali kunstiline juht. Kuidas sa valid need esinejad või kuidas sa kutsud neid? Teate, mul on juba ütleme, esimese teise aasta jooksul kujunenud üks niisugune kindel põhimõte et just propageerida niisugust kammermuusika tipprepertuaari ja lähtuvalt siis sellest nendest keerulistest teostest mis väga kõrget professionaalsust nõuavad, olin magama, esinejad ikka võimaluste piires. Eesti parimad ütleb, et siin kahel viimasel aastal on niimoodi kujunenud, et et ma teen kaks suve etteplaane. Ja, ja viimasel ajal ka muusikud on suhteliselt hõivatud, kuna neid festivale ju tekib niivõrd palju. Et siis lihtsalt. On väga arukas juba varakult läbirääkimisi pidama hakata esinejatega et mõttetavatega palju vees käima. Tiiu, sina oled projektijuht ja sinuga vist on sinasõber, kõik see majanduslik selline. Pool. Põhiline, mida nüüd mina teen, on sügisel varakult, me paneme kokku eelarve, õieti alati pärast Loff kammermuusika päevade lõppu, siis me tuleme, kui paneme põhimõttelise eelarve kokku ja siis mina hakkan siis seda raha otsima ja enamikus on otseloomulikult suurtoetajad, Kuressaare linnavalitsus ja ja Kultuurkapital, nüüd viiendate kammermuusika päevade suureks abiks ja toeks tuli meile ka kultuuriministeerium. Seda ma arvan, tänu Andrese isiklikele suhet tele ja Kuressaare linnaga on nüüd sedasi, et aasta-aastalt on see rahasumma nagu suurenenud, mida ta on andnud selle ürituse korraldamiseks. Ja meie oma siin kohalikus volikogus on vastu võetud ka meie linna kultuuriürituste prioriteedid. Need ei ole palju, aga üheksa on Kuressaare kammermuusika päevad. Kuidas need inimesed, kelle poole sa pead pöörduma mingisuguste majanduslike muredega, võib probleemidega või, või nõu nõu küsima kellegi käest kuidas inimesed reageerivad üldse, et on just kammermuusika päevad ja et on muusikapäevade sellised selline kunstisündmus Kuressaares, kas inimesed suhtuvad heatahtlikult sellesse üritusse või kuidas sa tunned seda sidet? Eranditult kõik suhtuvad heatahtlikult ainult et et noh, mõnda võib see mõnda, kellega ma pean nagu noh, ükskõik, kas mingist hinnaalandusest, millega millestki taolisest rääkima. Ta võib-olla ei teadvusta endale, et see on just nimelt kammermuusika, millega on tegemist kammermuusikapäevadega, aga ta teadvustab seda laiemas mõttes. Et see on kultuuriüritus ja, ja kultuur vajab toetamist ja noh, iseäranis kosutav on, on suhelda selliste ettevõtjatega, kes, kes saavad sellest aru nende jaoks tõesti võib-olla ei olegi see oluline, Ta on kammermuusika päevad, aga, aga ühe härrasmehega rääkides siis tema jaoks tähendas see küll midagi väga väikest ja midagi väga nullud. Ja no miks mitte siis seda toetada. Kas on ka selliseid eraisikuid, kes kuidagi täiesti omakasupüüdmatult kas siis midagi aitavad teha või, või abistavate materiaalselt, kas on ka selliseid inimesi, kes aitavad? Meie korraldajate ümber on kogunenud, isegi võiks öelda selline Kuressaare kammermuusika päevade fänn klapp kes meid alati abistavad ja toetavad ja, ja ei küsi selle eest mitte digiraha ja noh, sellise ürituse puhul, mille eelarve noh, ütleme meie proportsioonides ei olegi nii väike sest esinejaid on palju ja honoraride raha ka aasta-aastalt kasvab. Sellel aastal oli kammermuusika päevade eelarve 127000 krooni ja me pidime teda kärpima, sest meil jäi Kultuurkapitalilt üsna kopsakas summa meie jaoks muidugi saamatu, tähendab mida me lootsime ka siis nemad ei peagi on. Aga noh, kõik aastad ei ole vennad ja lihtviisiliselt ei saagi loota alati sellele küsitud summale peab leidma ka muid teid. Ja no siinkohal tahakski tänada kohviku, Hansa pererahvast iseäranis Heidi käessellit see on, no ma ei oska, tartar valmis ennast laotama Kuressaare kammermuusika päevad ette ja kus aga vähegi suudab, seal aitab. Aga kas need inimesed, kes võtta aitavad või tõepoolest pühenduvad kuidagi ka selle ürituse kaasaaitamisele kas need inimesed on mingi muusikalise haridusega või on nad lihtsalt muusikaarmastajad? Nad on armastajad ja nautlejad mitte ainult muusika, vaid kõik, mis seondub kunstiga, noh, kaasa arvatud siis muusika, kunst. Ja, ja meie linn on nii väike, neid ei ole palju, aga selle eest, need on parimad. Kui me nüüd räägime veel sellest rahast, kuhu seda raha läheb Jah, reklaam on muidugi niisugune asi, mille pealt kokku hoida ei saa, aga noh, paraku kui oled sunnitud kokku tõmbama eelarvet, siis, siis tõmbad seda ka reklaami pealt. Alati saab paremini, see on selge. Kuid reklaamiallikatena oleme me kasutanud, esimene reklaam ilmub alati muusikalehes sirp loomulikult nüüd Me oleme tänud Postimehe peale, sest seal on meie jaoks kõige soodsam pakkumine, samuti koja kohalikud ajalehed. Täna on meil neid ainult üks järgi jäänud ja meil on ka kohalik raadio, eelmisel aastal ka me Eesti raadiost Etti raadiost tellisime reklaami. Ja, ja loomulikult see kõik maksab, aga, aga noh, me saame ikka jälle muudkui läbi rääkida ja me saame igasuguseid soodsaid võimalusi. Ja, ja noh, näiteks üks on see et me kohalikule ajalehele osa arveid tasume kutset ega kontserdile ja, ja niimoodi meile saame ka oma eelarves väikse kokkuhoiu teha ja kahtlemata kõige suurem osa Läheb honorari teile sellepärast et see ei ole mitte ainult ju see füüsiline honorar, vaid sinna lisanduvad ka kõik riigimaksud, mida meie oma projektist ausalt ära maksame. Sest teisiti mina ei pea seda võimalikuks ja, ja, ja ma arvan, et see ei ole ka eetiline. Ja majutus maksab, maksab Saaremaale sõit, mis ei ole ju ka mitte üldse eriti odav, kõigile me teatud summa ulatuses me maksame sõidukulud kinni. Ja kõik kõik väga väikesed asjad ja kuna kuna selle majandusliku poole peal on suures osas siiski abiks ja toeks ka Kuressaare kultuurikeskus kui asutus ja, ja meie töötajad, kes sellega seotud on transporttööd, kujundus, lilleseaded no kõik, mis sinna kaasas käib, siis see tuleb noh, linna ja kultuurikeskuse toetusel jällegi pisut odavamalt kammermuusikapäevadele kätte, kui kõik need asjad projekti eraldi arvestatud. Siin publiku seas on palju ka sellist rahvast, kes ei ole eestlased, on turiste palju. Kas see kuidagi see piletilevi on suunatud ka mingisugusest turismipunktidesse või on lihtsalt see info olnud juhuslik, et need turistid on leidnud üles ja selle tõeliselt väärt muusikaürituse? Info nüüd juhuslik ei ole infoga, nii et. Me juba Andres rääkis kaks aastat. Need on need kuupäevad, millal kammermuusika päevad Kuressaares toimuvat teada ja siis lähebki teave infopunkti, nii ta läheb infokataloogides, turismikataloogides ja sealse info levibki ja sellel aastal tähendab seal ka välisturistide ja väris kuulajate arv igal aastal suureneb ja no sellel aastal on tõesti see rahvusvaheline seltskond üsna kirjuks läinud ja, ja üsna suure osa moodustab sellest kuulajaskonnast ja meil on selle üle ainult hea meel. No muidugi, ma pean tunnistama, et kõik need senised kammermuusikafestivalid on olnud minu jaoks kahtlemata erilised aga ma tunnen, et, Et need viiendad on kuidagi nagu kuidagi eriliselt õitsele puhkenud, et et sa näed ise, milline publik ja kui soe vastavat. Kuid palju publikut. Kuidas on Kuressaarest nii kultuurne publik? Noh, me oleme ju seda seda pinnast harinud nüüd viis aastat ja küllap see on mäletab Tiiu esimestel päevadel, kuidas keset sonaadi osa tuli, suur aplaus ja noh, niisugused niukesed niisukese apse oli tegelikult päris palju. Et ma arvan, et küllap publik on ise kasvanud läbi nende ürituste läbi nende kontsertide. Me oleme tegelikult suhteliselt niisugune ainulaadne muusika festival just selles mõttes, et, et me oleme tahtnud tõesti, pakkudes just sellist autentset stiili, kõrk, kammermuusikat, nüüd võib-olla see suurem aisamuusikapäevad, võib-olla. Ma muidugi ei ole tajunud seda nende kontseptsiooni veel ja ma ei ole hästi nagu kursis ka sellel festivalil, aga ma tajun, et võib-olla sealtpoolt võiks hakata nagu tulema midagi säärast nagu meil all. Ma arvan, et iga inimene, kes sellistel kontsertidel käib ja kes ikka jälle tahab nendele tulla ja minna need ongi oma loomult k kammerlikud või siis otsivad nad mingisugust tasakaalu. Ma arvan, et mina olen nii õhk ja teen teist ka. Amet on mul ju iga päev selline, mis nõuab avatud suhtlemist ja iseendale ja, ja kogu seltskonnale sellist lobitegemist ja vahest oled sellest nii lõpmata väsinud. Aga kui siis pugeda peitu kõige selle vahutava maailma eest siis miks mitte kammermuusikas ja, või ka süvamuusikasse. Ma veel lisaks Andrese vastusele, et, et kuidas on Kuressaares nii muusikaliselt haritud publik. Punkt üks on see, et ega kammermuusika päevadel ei olegi ainult Kuressaare inimene sel aastal ma võin öelda, et, et on juba pool publikust, on turisti või on muusikatudengeid mandrimaalt ja, ja pool kuulajaskond on siis Kuressaarest. Aga lisaks kammermuusikapäevadele on sama vana ka traditsioon või noh, mis nüüd traditsioon õieti 1995. aastani kevadel sai sõlmitud leping esmakordselt siis Eesti kontserdiga on nii, et, et ka need regule baarsed, igakuised kontserdid kasvatavad seda publikut. Üks Ei, Valdo, teisest ja, ja see seltskond, noh kuna mina nagu seda seda rida sil Kuressaares vean, et ma juba tunnen seda seltskonda läbi ja lõhki, kes kes seda muusikat armastab ja kuulata tahab siis võib-olla mõnes mõttes see on, on keeruline, sellepärast et et kõik on nii tuttavad juba, et noh, mõtled, et oi kui hea inimene ta on, et Meie kontserdile ja siis kohe tahaks nii kangesti neid kohe ilma piletita lasta, aga noh, midagi teha ei ole. Piletitulu on ka iga kontserdi aga kammermuusika päevade eelarves üsna üsna oluline. Aga ma arvan, et, et nad kõik tulevad nendele kontsertidele iseennast, muusikas, leidma, muusikaga suhtlema, interpreet imetlema ja miks mitte ka samastuma. Ma tahtsin publiku suhtes lisada seda, et kindlasti on oma osa ka nüüd sellele, et et meil ei ole ainult Kuressaare kammermuusika päevad, mis iganes ikka Dropageerivad Saaremaal, meil on suvemuusika festival, meil on Mustjala festival. Et läbi nende festivalide juba kahtlemata see süvamuusika kuulamiskogemus laienenud. Kas tänavune festival on, on pisut juubelihõnguline ikkagi viies aasta ja te teete seda tööd ju nii, muidu? Noh, nii muidu ei tee. Aga. Ma võin sellest rääkida ja minu meelest see on, see on täiesti kohustuslik kunstilise juhi töötasu panna eelarvesse ja, ja ja see, mis nüüd noh, ütleme Andres tegelikult kätte saab see, mina tunnen ennast alati väga väga aastaid, noh, et, et see tegelikult ei ole see, aga noh, kuidagi on on juhtunud nii, et, et see eelarve ikkagi läheb nagu pingeliseks, ent eelmisel aastal oli nüüd küll kuidagi plussis, olime omadega, et sai kunstilisele juhile makstud d ja mis siin salata sain ka mina esimest korda sellise väikese boonuse sealt eelarvest lubada muidugi kunstilise juhi nõusolekul, sellepärast et ühtegi numbrit ilma Andrese nõusolekuta mina eelarvesse kirja ei pane ega ei muuda ka mitte ja ühtegi kulutust ilma Andrese teadmata ei ole eelarves tehtud. Aga noh, ma ütleksin ikkagi, teades noh, ütleme Haapsalus on mitmeid festivale millised rahad seal liiguvad, no siis võrdlusmomenti ei ole. Ma tahan seda veereta. Et me kahtlemata, ega me seda tööd, eks ole ju raha pärast ei tee, see on ju ikkagi meie laps, kelle meie sünnitasime Tiiuga ega vanemad ka oma lapse kasvatamise eest raha ja vaata, ja ega meie ka ei oota, loomulikult on hea meel, kui Tiiu ütleb mulle peale festival, et Andres vaatanud selline summa järgi, et ma saan sulle natukene maksta. Muidugi mul on selle üle hea meel, aga ega sellest numbrit, kui ma sellest ei saa midagi. Kas kuuendad kammermuusika päevad laiendavad ennast ka just ma mõtlen koha mõttes või jääb ikkagi kõik ainult sinna muusikakooli? Tähendab nüüd esimest aastat on nii, et kõik kontserdid toimuvad Kuressaare muusikakooli saalis ühel niisugusel väga olulisel põhjusel, nimelt Kuressaare kammermuusika toodud Kuressaare muusikakooli saal on lihtsalt väga universaalne akustilises mõttes oma asukoha mõttes kui ka selles mõttes, et Kuressaare muusikakooli saal omab antud hetkel kuras parimaid klavereid. Näiteks esimeste kammermuusika päevade kontserdid toimusid kapiitlisaalis Kultuurikeskuse näituste saalis, raekoja saalis, muusikakooli saalis. Me ei ole olnud muusikakoolikesksed tänavas Stastega, vähemalt päevade kava lihtsalt tingis selle, et pidime kontserdid tegema muusikakooli saalis, sest see on lihtsalt nagu parim. Ja muidugi seal on tõesti väga hea nüüd, kus ta on ka uues kuues. Ja ma vaatan, et inimestele meeldib. Vaat sa ütlesid Tiiu, et pärast seda, kui lõppevad need kammermuusika päevad, saab juba pandud valmis järgmise korra eelarve ja aga kas tekib mingisugune puhkus või rahuldus sinna ja, ja millal siis uuesti hakkab kasvama see pinge enne seda uut üritust? Enda puhul rääkida nii, et et pinge on haripunktis vahetult enne kammermuusikapäevi. Ja ega ta eriliselt ei vaibu, värske hea pinge, sellepärast et, et vot sellega on nüüd niimoodi, et mõtled küll siis kui pinge oh, et noh, saaks mööda, aga vot, et huvitav on see, et et vaat, tekibki niisugune järellainetus. Õieti tulevad siuksed, head lained tulevad kogu aeg peale, nii et kui on viimane kontsert, siis juba täiesti noh, oled selle järgmiste kontsertide korraldamise juures järjega ja mõtled, et, et kuidas siis ja mida siis. Aga vot nisukest tühja auku nagu vahepeal ei teki. Aga nüüd ma tahtsin veel öelda nende kontserdisaalide kohta. Et minule sai nende viiendate kammermuusikapäevadega selgeks üks asi, millest mina olen juba üle aasta tegelikult tulistanud, aga pole julgenud seda eriti väljagi öelda, sest olen seda pidanud üsna utoopiliseks. Noh, mis need nii utoopiliseks, aga, aga meie võimalusi arvestades ja jalgadega maa peal olles enam-vähem niivõrd-kuivõrd. Et Kuressaarde on vaja ja pöördumatult on vaja nõuetekohast kontsertsaali. Sest ka Kuressaare muusikakooli saal on väike ja me pärast ka vestlesime leili. Tammeliga. Noh, mulle tundus nii, et see hääl oleks tahtnud seal nende seinte vahelt välja minna ja, ja tal ei olnud ruumi. Akustilises mõttes, ma arvan ka, et muusikakooli saal kogu oma kauniduse juures ta siiski ei, ei ole päris see, mis ta olla võiks ja milliseid võimalusi kaasaegne tehnoloogia meile pakuks. Et et võib-olla siiski see unistus ei ole nii teostamatu, et, et kui seda asja hakata ajama, võib-olla siis saab äkki kordab seda enam, et läinud aasta jõuluks tegin mina Andresele sellise Rõõmsa sõnumi kingitus, et ütlesin, et kammermuusika päevad projektijuhina on minu viimased. Ja miks ma seda otsustasin, sellepärast et mul on tunne, et mitte ainult sisulises mõttes ei pea kammermuusika päevad arenema vaid ka just nimelt selles korralduslikus tähenduses ja mänedžer mendis ja kõigest sellest, mis sinna juurde ja kaasa käib. Tundub, et see võiks laieneda ka selles mõttes, ütles ja, ja mulle tundub, et see projektijuht peaks olema koos Andresega seal Tallinnas kogu aeg ja, ja meil on ka üks suurepärane noor inimene olemas, sellest võib Andres lähemalt rääkida, kuidas ja läbirääkimisi peetud, aga siin kohapeal mulle tundub, et, et need kanalid on ennast ammendanud. See ei tähenda seda, et mina nüüd kammermuusika päevade sõber enam ei ole ja seda tegijate seltskonda ei toeta või ei aita kõik, mis siin kohapeal on vaja teha. Otse loomulikult ma olen kõigeks valmis. Lihtsalt sa arvad, et oleks veel vaja nagu abijõudu või veel ühte toetuspunkti. Ja mulle tundub just nimelt sellepärast, et viis aastat on üks on üks noh, selline etapp, selline aeg, kus ühte kui teist ka korralduslikus pooles on selgeks saanud ja, ja noh, ma arvan, et ei tohi olla nii nii enesekeskne ja arvata, et nüüd mina teen seda asja viimase peal, et enam keegi paremini seda teha ei saa. Ma üldse ei arva ja seda enam, et et ma arvan, et noh, et seal peaks olema märksa ja märksa, ütleme siis haarama tegevus välja omav inimene. Aga, aga meil on siin vesi vahel seal ilus asi küll, aga see tähendab teatud mõttes ka piiratust midagi teha, pole. Muidugi ei ole, on selles mõttes raske, et kuna tema tegevusväli ju kaldub ka muudesse kultuurile sfääridesse siin, eks ole, need on ju meil kultuurikeskuse juhataja ja ta organiseerib muti kultuuriüritusi, siis ütleme, et niisugune festival ta ikkagi nõuaks nihukest süvenemist ja keskendumist. Ikka väga tõsises mõttes muidugi diivanil. Ma töötanud suurepäraselt oma jätkaks Tiiuga hea meelega, aga ma mõistan ka seda, et lihtsalt Tiiu töökoormus on tõesti niivõrd suur, et ta puhtfüüsiliselt ei jõua, siis tal on, eks ole ka perekond ja lapsed, kes ootavad oma osa, mitte ainult kultuuri edendamine siin Kuressaares. Viis aastat on ka piisavalt pikk aeg, et omada tagasisidet. Kahtlemata see tagasiside võiks olla suurem. Aga üldiselt on see tagasiside on tõesti väga, väga positiivne, kõik on andnud sellele üritusele hea hinnangu ja noh, olen tajunud iga ihurakuga seda, et et sellest on kujunenud üks niisugune väga tõsiseltvõetav muusikasündmus kogu Eestis. Mina võin öelda nüüd kohapealse kuulaja hinnangu. Reeglid on see selline, et alati peale kammermuusikapäev, et et küll on hea, et meil on Andres Paas, kes meile on sellise kingituse teinud. Andres, kui nüüd vaadata seda kavalehte, siis sa ei ole mitte ainult kunstiline juht festivalil, vaid sa oled ju ka interpreet, kes esineb sellel festivalil. Kuidas nüüd klapib, et sinus on nagu kaks isiksust, üks on see kunstnikunatuur muusik ja teine on siis praktiliselt, et maa peal kõndiv reaalselt mõtlev inimene, kes arvestab kõike, praam võib hiljaks jääda või arvestab seda, et kellelgi võib hääl ära minna. Noh, ütleme siin selliste argiasjadega siiski tegeleb. Tiia Vilsar muidugi helistatakse minu mobiilile, aga siis ma suunan kohe selle sujuvalt selle telefonikõne Tiiule. Aga ma ütlen seda, et igaüks ei välista teist minu arust. Sest need viis aastat on mul olnud ikka meeletu, meeletu kogemuse. Igal juhul on see suur väljakutse mulle. Aga siiamaani ma olen kuidagi välja tulnud sellest. Kuidas sa ennast laval tunned? Tal on suurepäraselt ja eriti sellel aastal võib-olla ka selles mõttes, et kuna Me käisime Vahuriga nüüd Itaalia seal konkursil kevadel ja see ja oli ka laatorand sinna kolme vooru vahele. Et kuna see kava oli meil juba nii palju sisse mängitud ja nii palju esinetud et siis see, see aasta, ma tundsin ennast kuidagi eriliselt hästi muidugi alati sellist lavalist vabadust ja seda kõik, eks ole, ei ole kunagi küll. Kindlasti ma kujutan ette, et publik kuidagi mingisuguse erilise teravdatud tähelepanuga jälgib, kuna tegevus seal laval ja aga ma arvan, et ka ka selle õnnestumise, nad võtavad võib-olla kuidagi teistmoodi. Kuidas sina, Tiiu, kuulad Andrest, kui Andres mängib? Ma pean ütlema, et, et mul on alati see nii, nii imelik küll, miks see nii on, aga nüüd mul on alati niisugune väike kaart või, või noh, võib-olla see ei ole päris täpselt väljendatud, aga aga, aga et noh, et kui Andres tuleb, et siis ma nagu pabistan või, või noh, ma ei oskagi seda seletada ja noh, küllap see ikka nii on, noh, see on niisugune tunne. Ja päris lahti võib-olla seda tunnet ei saagi seletada, aga kui kõik on läbi, siis mina lasen ka õhu välja ja nagu oleksid väike, ongi kuidagi ja tõepoolest ongi ma ei tea, mingisugune vastutusel. Ja ma tahan veel seda öelda, et noh, võib-olla see ongi see, et et aastate poolest, kui ma väga noor ema oleksin, võiks Andres mulle poeg olla küll. Aga ma tahan öelda, see koostöö, viieaastane koostöö Andresega on minu jaoks olnud tasuta, aga väga vajalik koolitus. Ma imetlen, et noh, et üks noor inimene saab püsida kogu aeg pjedestaalil. Samas noh tegemata ühtegi sellist suurt apsu vasakule või paremale ja jääda ja kõige selle juures nii suurepäraseks inimeseks. No ma ei saa, ma olen seda igal aastal ikka jälle pidanud ütlema ja ma ütlen seda muudkui muudkui ikka veel. Koostöö temaga on olnud lihtsalt suurepärane ja ja see on mind palju õpetanud ja mind paljus kohustanud ja sundima ka olema samal tasemel, mis Andres on ja ütleme, lossis tõstma selle lati nii kõrgele, kui eesti tippinterpreetide puhulda tõstetud on, et ma ei saa lubada endale mingi tina, vabandust, mis siis, et mina siin Saaremaal, Kuressaares maakoht, niimoodi, aga, aga see on olnud noh, aina aina kasuks ja, ja selle eest oleme Andresele otsata. Tänulik. Mina sina oled ju ka vastastikune. Ma ei oska määrata selle Kuressaare kammermuusika päevade osatähtsust võib-olla terves eesti kultuuris või eesti suvemuusika sündmustes. Aga kui suur osatähtsus tal siin Saaremaal Kuressaares on? No see muidugi nõuaks niisugust eksperdi hinnangut siin. Ja võib olla inimeste hinnangud, kes on väljaspool seda, sest me ei ole väga väga objektiivselt seda hindama. Ja mulle tundub, et et see osatähtsus on siiski küllalt suur, sellepärast et ei ole, ei ole Saaremaal väga palju üritusi, mis on keskendunud kõrgkultuurile. Et seetõttu ma leian end sellel üritusel, tegelikult on üsna oluline online gaasin. Ma arvan, et et kammermuusika juba oma olemuselt on, on selline, et sinna ei saa oodata suuri masse laste, seal nüüd suisa utreeritud, aga see publik, kes meid kuulamas käib oma arvult, ulatudes siis ütleme, 60-st 130-ni noh, vahest võib-olla natuke rohkemgi, see on täiesti piisav ja kui neile see mõte ja idee, miks see üritus tehtud on on pärale jõudnud, siis ma arvan, et, et võib jääda rahule, aga see muidugi ei tähenda seda, et, et veel sellest kaugemale või õieti sügavamale teavitada Eesti muusikahuvilisi selles suhtes ma arvan, et veel tööd teha on ja, ja tasub ka. Viiendad, Kuressaare kammermuusika päevad on nüüd möödanik. Kas kuuendad toimuvad? Ja ma olen juba veksli välja lubanud, kas ta pole bukletis? On plaanis kutsuda mõned välisesinejad järgmisel suvel siia loodament materiaalses mõttes. Plaan läheb ellu, loodame väga, eks näeb. Aga tahaksin teid tänada ja soovida teile jõudu ja jaksu, aitäh. Aitäh. Selline oli üks augustikuu hommikune jutuajamine Kuressaare viiendate kammermuusika päevade alust aladega kahe suurepärase inimesega festivali produtsendi Tiiu Villsaarega ja festivali kunstilise juhi Andres gaasiga. Lõppkontserti austas oma kohalolekuga ka Kuressaare abilinnapea Jaanis Prii. Hetk tagasi lõppes suurepärane üritus Kuressaares Kuressaare veevärk kammermuusika päevad. Öelge, kui oluline on selline kultuurisündmus Kuressaare linnale? No see kammermuusika päevad on Kuressaare linnale väga olulised, sest Nad on esiteks kõige pikema traditsiooniga sellised muusikaüritused, mis siis juba viiendat korda teoks said ja mis on mõnes mõttes teerajaja mitmetele teistele projektidele, mis on veidi nooremad nagu suvemuusika ja sel aastal esimest korda toimunud ooperipäevad. Kas Kuressaare linn toetab ka edaspidi kammermuusikapäeva? No kindlasti ja linnatoetus on aastad taltsas sellega natukene kasvanud, sest midagi pole teha, kultuur on kallis ja inimesed ei suuda piletirahana kõike maksta. Selles mõttes ma usun, et linna toetus kindlasti jääb ja tõuseb tempos, see aasta näitab, et kultuuriüritusi on tõesti päris palju juba Kuressaares aset leidnud. Aga noh, see ongi ühe sellise kuurortlinna jaoks väga oluline. Kammermuusika päevadel esinejad moodustusid praegu Eesti muusikute eliidist. Nii astusid üles Lasse ja Tanel Joamets, tšellist Vahur Luhtsalu koos pianisti Andres baasiga Leili Tammel koos saateansambliga Tallinna klaveriduo trio koosseisus, kuku ratas, Leho Ugandi, Ralf Taal ning lauljad Pille Lill, Karmen Puis, Mati Turi ja Villu Valdma. Püüdsin ka esinejate arvamusi ja muljeid hämaras saali nurgas kinni püüda. Aare Tammesalu on öelnud. Väitvat, et kergem on laulda kaks oopereid kui Kuldar singi teos surma ja sünni laulud. Kas on sulatõsi külastades kõiki neid kontserte siin Kuressaare muusikakooli saalis pean ütlema, et just teie kontserdil oli kõige suurem menu. Vaatasin täiesti huvi pärast kella, aplaus kestis kaheksa ja pool minutit ja teid kutsuti tagasi mitmeid ja mitmeid kordi. Kuressaare publik siin tundub olema väga haritud. Aga kuidas te arvate, mis on see eriline nõks, et need inimesed oskasid vastu võtta selle eesti helilooja teose? Tähendab, ma arvan, et siin on põhjus kindlasti muusikas tohutus sugestiitsuses, juba muusikas eneses. Kui interpreet vähegi midagi sealt suudab omapoolsetel lisada, tähendab siin ei olegi midagi lisada, sinna vaja lihtsalt ära laulda. See, mis on kirjas muusika juba iseenesest elab. Kas praamidest tsink on mingil määral võrreldavad? Minu jaoks küll mitte. Aga mis te arvate, kuidas see kuulajal liigitab neid, kas ta, kas ta saab sellest aru, et see kõik on kammermuusika ja kas ta saab sellest muusika sügavast sõnumist ikka aru? Kindlasti no Brahms, selles praeguses kontseptsioonis Ma mõtlen, vokaalosa just oli võib-olla pisut niisuguse noh, kergem Dali publiku jaoks võib-olla atraktiivsem, lihtsam. Aga sink vist on see, mis on niisugust, et kui sa ühe noodi tähendab ta ei lase sind lahti, tuleb ikkagi päris hästi, läks, aga oleks võinud veel paremini. Väikseid näpukaid tuli sisse. Ei, täitsa tore, tore, palju inimesi oli väga-väga tore, meediume oli mängida ja väga ilusti inimesed kuulasid, väga mõnus, mõnus oli mängida ja täitsa väga hea oli niimoodi. Mis te arvate, kas, kas siin Kuressaares kammermuusika on omal kohal? On ikka, see on just sihuke kuurortlinn ja väiksed kontserdid, tore. Nojah, see on väga huvitav ja samas ka suuri võimalusi pakkuv. Aga ma ütleks ka, et siin kogu see atmosfäär ja, ja see saal kõik ja ja suvi vähemalt see sobib hästi kokku, et et ma tegin seda hea meelega. Mis triasse puutub, siis see ongi, see ongi metsasarved, Riias on nii nimetada, nimetatakse tantsi, metsasarvetrio eksis tri joobes 40. Seda nagu selline auasi ikkagi mängida, mina olen enam-vähem rahul. Täiesti sihuke. Ja muidugi ei võta selle pole ausalt öeldes, on nimetatu. No ja siis, eks ole, keskendumine ja kõik see, et hakkab paratamatult nagu, nagu natuke nagu mõjumisega. Kuidas sa tundsid ennast publikuga, väga hea publik, publik kursusel osalenute publiteeriutadel kammermuusika päevadel samal ajal on alati. Siin on selles mõttes kuidagi huvitav, et et nüüd on üks aasta vahetunud selle vanatsükli vahel nii-öelda ja nüüd tuli suus lõõtsutama just praegu jõudsin ja, ja, ja ma ütleks, et sellisele tubasele publikule kuidagi selliseid hingest tulevaid laule väga jalad armastuslaulud, ikkagi väike okiteerimine sinna juurde ja kõik läheb hästi. Täitsa publikuga ja väga-väga ütle, kas Kuressaarde on vaja kammermuusikapäevi? Absoluutselt kindlasti täiesti veendunult ütlen seda selles mõttes, et ükski muusikaüritus pole kunagi Ülar eriti kammermuusik, kõrts. No see on täitsa suurepärane, üle üle ootuste niisugune täiesti fantastiline, aga Saaremaal on üldse väga vahvad oli alati olla. Ma armastan igasugust muusikat, klassikalist muusikat, nii et kõik, kes on ilus muusika, seda Varmasto. Kuressaare publik on kuum, nagu isegi kuulda võisid. Mulle on alati meeldinud Kuressaares esineda, sest nad on väga vahetu publik. Esiteks ma ei valeta, see on tõesti niimoodi. Mulle väga meeldib Kuressaare pubi. Rahulik oli seal Kuressaares ja kuigi õhtud olid juba sügiseselt jahedad, jagus päeval suvekuumust veel ranna mõnudekski. Ja vaikne oli seal. Linnakärast räsitud muusikanautlejad imetlesid aastatuhande viimast päikesevarje õhtust ja öist tähesadu, esimesi kollaseid soogase lehti ja Murakate hõrket lõhna ning hallide tuulikute ajatut kõrkust. Hommikuti varbaidpidi merevette astudes oli eelmise õhtu kontsertelamus veel üleöö Ki suur ja sügav.