Vikerkäär. Tere ja tere tulemast kuulama järjekordset vikerkärust saadetu ütlevad Valteria Jaak Ojakäär tänases saates ma arvan, et raadiokuulajad saavad üksjagu palju targemaks kõigest sellest, mis seotud trummimänguga. Sest meie tänane külaline on Aivar Vassiljev, tere tulemast. Tervist ja sinuga on meil plaanis siin igasuguseid trikke veel teha, ma näen, et sa oled isegi võtnud kaasa selle väikese trummi ja trummipulgad ja võib-olla siin saate jooksul demonstreerib meile üht-teist saatma. Alustuseks läheme võib-olla nädalapäevad tagasi, kui toimus esimene nõmme jazzifestival ja siis oli Aivar Vassiljev, üks neist meestest, kes vaata, et lavalt maha ei saanudki, sellepärast et mängis väga mitmes erinevas koosseisus. Ja me olime Waltariga mõlemad seal külalised vaatasime ja minu arvates väga õnnestunud esimene katse igatahes. Oli küll. Mina pean ütlema seda, et noh, eks sina oled praktiliselt ka nõmmel sündinud ja paar aastat nõmmel elanud ja mina natuke kauem ja süda oli väga soe, ma omal ajal elasin päris seal nurga taga sellest kultuurimajast ja ja olen seal kultuurimajas mänginud ja, ja. Kuna noh, ilus kojutulek ja ma nägin kohe esimesel õhtul seal Paul Mägi tuli särades seal vastu ja, ja ütles, et nii tore on ja ütles, et oi, ma elan ju siinsamas nurga taga ja täpselt samuti nurga taga elanud Tõnis Kõrvits ja nii et see on hunt, samuti nõmmekad ja nii et ja seal oli teisigi, aga see ei tähenda veel seda, et, et see oleks ainult piiratud Nõmmega. Ma usun, et see esimene ehmatus läheb üle, et korraga kuskil seal kaugel nõmmel midagi toimub ka see asi peale ja ja nagu teed, kösson lõpuks ütles väga toredasti, et et 67. aastal 66. aastal 66. oli esimene pori festival, väike festival ja praegu on Euroopa üks maailma suurimaid festivale ja ütles, et noh, võib-olla nõmmefestivalist tuleb midagi samasugust. No, Aivar Vassiljev, muide, ega sina ei ole nõmmekad järsku? Ei, juhuslikult ei ole. Mina elan Tallinnas, olles kuuendat aastat aa muide, kus sa sündinud oled üldse pärit, sündinud olen ma Valgas. Selles mõttes nagu väga paljudes kohtades elanud keskkooli lõpetasin Jõgeval. Seal hakkasin ka pillimänguga tegelema, kuna, kuna alguses nagu paralleelklassis ja lõpuks siis oma klassis. Kuna ma läksin ühest klassist teise et seal oli nagu koolibänd, siis ma nende kõrvalt hakkasin selle vastu huvi tundma. Kuna trummimäng esmasel proovimisel kõige paremini välja tuli, siis ma olen selles mõttes selle vastu rohkem nagu huvi tundnud, siia jäänud. Tundub, et selle sinu trummimängu vastu tunnevad huvi ka paljud teised, sellepärast et mitmes ansamblis sonid seal nõmme džässifestivalil esinesid kolmes või kolmes põhimõtteliselt kolmes. Ja muide, kuidas sulle endale tundus see esimene katse seal Nõmme kultuurimajas sellist üritust korraldada. Nõmme kultuurimaja ise on, on selleks muidugi tähendab sellises mastaabis. Tähendab paremat kohta ei oleks saanud valida. Ja teisest küljest see see festival ise. Festival ise oli, oli. Ühesõnaga tegi, tegi südame soojaks selles mõttes, et ühest küljest ta oli ajendatud ka kindlasti sellest, et kuna meil džässmuusika on sellises seisus, nagu ta on ja kõige suurem probleem on selles, et meil ei ole lihtsalt kuskil mängida ja siis me ise tähendab siis eeskätt Toivo Unt kelle, kelle idee ja kelle, kelle teostusse kõik suuremalt jaolt oli lihtsalt võimalus, kus mängida, kus kokku saada oli kuulda ka vist seda, et Toivo Unt oma selliste sõprussuhete kaudu sai neid külalisesinejaid ka veidi odavamalt, võib-olla kui oleks muidu no põhi muidu asi ei olnud, noh, rahast jõuab alati rääkida, võetakse alati, aga, aga põhimõtteliselt on, on ka see, miks mina seal nii palju nagu üles sain astuda, oli see, et need külalised on kõik meie ühised nagu sõbrad, kes tulid siia hea meelega noh, rääkimata siis nendest rahasummadest. Seega, ja kuna me oleme koos mänginud paljude üritustel ja ka pori jazzil eelmine aasta siis, siis siis see on nagu üheks põhjenduseks, miks, miks ma seal nii palju nagu sain, sain üles astuda. Ma ütleks vahele veel seda, et tore on ju ka see, et et seal olid lauad saalis ja sai istuda ja kohvi juua ja õlut ja mida keegi seal eelistas veini või? See on noh, niisugune Ameerikas väga levinud klubi õhkkond, kus meil on ju palju plaate, kus näiteks maailmakuulsus oskab, piitus mängib kuskil taustal. Me kuuleme nugade-kahvlite taldrikute klõbinat ja, ja ja kohati isegi rahva suminat, eks ole. Aga see on salvestatud ja on leitud, et see on nii hästi välja kukkunud õhtu, et paneme ta plaadile ja kuulame natuke teistmoodi atmosfäär kui istuda ridade kaupa niimoodi ütleme Sakala keskus kuskil seal Estonia kontsertsaalis ja siis kuulata seda. No seal oli ju näiteks see viimane ansambel, kus teed kösson ja, ja kogu see, see läks kuidagi sujuvalt, läks üle, saime siis selle peale et käes on niuke suur suhtleja ja lõpuks kas seal laulma ja ja pöördus publiku poole ja tegi Silva seal ühele teisele ja see läks kuidagi niimoodi. Ma ütleksin niisuguse koduse õhkkonna peale, publik jälgis ilmselt kõike seda, mis laval toimus, väga teraselt või ma ei tea, kuidas Aivar sulle seal lava peal tundus. Nii-öelda saali. Poolne esimesel päeval mul hakkas silma kohe see just publiku kiituseks peab ütlema seda, et, et kui esimene bänd läks peale, siis, siis oli nagu esimese korra puhul ikka oli see käimaminek, nagu öeldakse oli raskemaid üsna raske ja pärast õhtu lõpuks ei saanud enam. Ei saanud enam lavalt maha. Et see oli üllatavalt tore. No muidugi esimesel õhtul jah, alguses firma eespere mängis seal niukse suure koosseisuga väga ilusasti oma organiseeritud palad. Oma teatud reserveerituse ja, ja sellise nagu stiilse, sellel muusikale omase stiilse värviga jättis mulle mulle väga hea mulje selles mõttes, et oli näha, et on, on haritud noored inimesed on selle asja juures ja, ja kuna minul sellist haridust nagu ei ole suuremalt jaolt, siis, siis siis jättis mulle väga sügava mulje. Selle hariduse jutu juurde tuleme veel tagasi, ma arvan, tänases saates, aga neid peaks vaikselt liikuma esimese pala poole. See on siis kahjuks sealt nõmmefestivalilt ei ole meil salvestust aga peaaegu sama või tegelikult täpselt sama koosseis, kes esimesel päeval lõpetas siis riiugava saaki. Jaapani päritolu kitarrist, kes elab Ameerikas Toivo Unt ja Aivar Vassiljev ning samuti ka Kristi keel, kes inglissarve mängis seal mõnes loos on meil salvestatud mõni aeg tagasi Eesti raadios. Ja Sa arvasid, et võib-olla siit mängida sellist lugu nagu pikk ingliska eesti rahvaviis. Selle muide, seesama lugu kõlasuga seal kontserdil. Jah, see on selles mõttes jällegi Toivo idee panna see, lisada see inglissarv silla värvimates aga, aga üsnagi. Üsnagi paljud on seda mänginud, seda, seda pala nii et nii et seal huvitav, kuidas, kuidas Jaapani ja idamaade kultuuriga inimesed tõlgid saavad seda meie rahvis? Pikk ingliska oli siis tänases Vikerkääru saates täpselt viis minutit pikk ja esindajateks Rio Kawasaki Toivo Unt, Kristi keel ja tänase saate külaline Aivar Vassiljev trummidel. Seal oli loo lõpus ka sinu. No suhteliselt lühike soolo kontserdil oli see palju, pikema kontserdi Kontsert mul eriti torkas silma, sa lõpus võtsid selle võrdlemisi vähe kasutatud nipi. Sa panid pulga pea sinna naha peale ja mängisid seal pulga peal ja muutsid trummihelikõrgust. Jah, põhimõtteliselt siin meid neid nippe kasutavad, kasutavad paljud. Aga meil Eestis minu teada, mina ei ole nii palju kuulnud, tavaliselt trummisoolo keskmisel tasemel, trummisoolo läheb nii lammutamiseks ja ja see on tegelikult ju suur kunst seda niimoodi mõõta välja, et, et sa ei hakka tüütama selle kolinaga, tähendab, et kuulaja jälgib kogu aeg, et mis nüüd tuleb, mis nüüd tuleb, mis nüüd tuleb, aga mitte seda, et on mingisugune niisugune müravaip. Jah, kui nõmme juurde tagasi tulla, siis mul oli selles mõttes üsna raske olukord, sellepärast et need inimesed, kes käisid esimesel päeval, ma nägin neid ka enamust, nägin ka teisel päeval, nii, nii et ülesanne oli üsna raske, mitte inimesi ära tüüdata oma oma ainuisikuga, seal ma usun Kord aga. Aga? Kui nüüd rääkida, tõesti, sa ütlesid, et sa pole erilist mingit haridust saanud selle trummimängimise koha pealt, tähendab, kus ja mismoodi sa seda õppima. Kas ei tea, kui palju sa oled seda õppinud? No põhimõtteliselt ma mõtlen siis seda siiski nagu džässmuusika jazzmuusikast lähtudes, nii et pole kuskil Ameerikas ega Soomes ega kuskil õppimas käinud. Täiendamas olen ma käinud ennast Soomes, aga, aga, aga õppimas ei ole selles mõttes jah käinud, et et mul on Tartu Heino Elleri muusikakoolist saadud klassikaline löökli haridus, lõõtspillimängija haridus, siis paberid näitavad seda, vähemalt siis on noh, muidugi enne seda Jõgevamaal küla bänd, mis, kust kõik asjad hakkama hakkavad nagu ikka väikestest asjadest. Ja, ja siis Tartus muidugi muusikakool, laste muusikakooliharidust mul ei ole, kes Tartus õpetas? Tartus mul oli kaks õpetajat, mul oli esimesed kaks aastat oli, oli Raivo Rebane. Ja teist kaks aastat oli Margus Tammemäe kes on Tartu muusikaelus praegu üsna ühesõnaga kesksel kohal. No millest siis, kui me kujutleme näiteks endale ette praegu, et üks väike poiss ma tean, et väga paljud väikesed poisid tahavad trumme mängida? Suured tuntud trummimängijad on tihtipeale nende iidolid millest tuleks pihta hakata. Kõigepealt. Ma tean, et mingisugune papa-mamma harjutus on, vist võib parema käega vasaku käega sõnanit trumm ja pulgad on siin. Sa võid kasvõi kohe demonstreerida. Nojah, papa-mamma iseenesest iseenesest ta iseenesest ta kõlab kui, kui noh, ühesõnaga neid stiile ja, ja õppimise meetodeid on nii paljusid palju, et, et ega neid ei oska ja ei peagi oskama kõike iseenesest papa-mamma kõlada. Kõlabki kiiresti mängitult nagu treemo. Ja no see herneste viskamine hea seda nii nimetada, aga seda alustatakse väga aeglaselt ja ja põhimullaga pulgaga üks või kaks kumbki pulgaga. Nii et kui me ühe käega mängija vastu äärt Nii, ja siis on muidugi ka alates ühele kuni trioolini välja ja, ja kuninga edasi, nii et, et noh, siin harjutamist ja tegemist ja nokitsemist on palju, küll aga ei sega Ütleme, ühe ühe asja harjutamine ja õppimine ei sega, ei sega, tähendab, kui ei oska nüüd näiteks seda vabamalt mängida, siis ei sega trummi mängimaste seisegaga musitseerimas. Näiteks ma tean ise palju paljusid trummimäe trummareid. Kes ei oska Dremonut mängida üldse? Seda peab ikka raske öelda, aga ma ei ole saanud. Ka põhimõtteliselt nagu sellest, kes on ka olnud iseõppijad ja nad räägivad sellest kui täiesti normaalsest asjast, nii et Aga mille, mismoodi sinna jõutakse, kus, kus parasjagu ollakse Siin on tegu ju tegelikult siis ikkagi sa pead seda põrget tunnetama nende trummipulkadega või? Jah, küsimus on ka selles, et sa ei suuda ju kätega mängida nii kiiresti, eks ole, et see tekib mingisugune korduse efekt. Ei no põhimõtteliselt on abis nii käed, randmed kui sõrmed. Sõrmedega tuleb see suurde, seal tehakse tegelikult sõrmedega, kui sa. Siis käsi käsi suurt ei liigu, siis sõrmed teevad selle töö, kõik see on, ühesõnaga, mida vähem kulutada, kulutada energiat seal nende löökide tegemiseks, seda, seda tehnilisem. Võib-olla see tule. Mind on alati kuidagi pannud mõtlema see, et ma kuulen ja vaatan ka. Kui trummimängija mängib muidugi väga hea trummimängija siis ta parema käega tihtipeale mängib taldrikute peal, eks ole. Pidevalt vasaku käega teeb niisugust fantastilisi figuure, mida minu arvates ühe käega üldse teha ei saa. Igast trioole ja kõik niukseid asju mängib vasaku käega sinna vahele ja parem käsi kogu aeg nende. Ma ei tea, kas ta suudab nii ära petta või kuidas tegelikult. Kui, kui see tundub tõesti niimoodi, et see vahest isegi vaatad noh, ütleme, et mul on teatud omangi lemmikud ja mõtled, et kuidas, kuidas see küll niimoodi on, on võimalik, aga, aga kui sellele järgi mõelda, siis tõesti, kui see parem käsi seal taldriku peal mängib, siis, siis on suur ülesanne. Tähendab, viia see taldriku ja kas või see vasaku käe väikse trummi ja basstrummi ja hätti omavaheline kooslus, nii et, et ei saa aru, et tegelikult on see mängitud nii plaadi peal kui vaikse trummi peal, aga see peab olema selline tunne, et näiteks et olekski, et oleks mitu käte tükse käsi mängib seda plaati, teine mängib siin vaikset run, teised kaks kätt mängivad lärmi peale asja, siis veel omakorda trummid ja basstrumm, nii et see komplekti juhendamine sihukeseks, nagu orgaaniliseks tervikuks on, on, on minu meelest üks, üks kõige suuremaid ülesandeid. Kas sina suudaks näiteks ainult vasaku käega kaatriooni mängida? Ikka suudab? No selles mõttes, et demonstreeris, et mida sa ühe käega teed No ühe käega siiski võtame mõlemad käed, mängime ühe käega ääre peale, teisega nagu trummi peal, siis. Neutriool ühes käes ja samamoodi ka kvartal enam selles mõttes nagu eks, eks sellel tehnilisel küljel on ka mingid piirid, et kuhu nii teda on vaja nagu paras parasjagu kasutada, et väga ma ei ole väga selles mõttes nagu tehniline mängija ja tehnikast, tähendab ta peab olema, aga ma ei saa seda eesmärgiks omale. Aga ilmselt muidugi, trummimängijal on väga tähtis ka koordinatsioon, tähendab kui sul liiguvad mõlemad käed, mõlemad jalad tegelikult kogu aeg, eks ole, ja ja et, et need liiguksid õiges rütmis kogu aeg. Kas see on üldse õpitav või, või on see kuidagi kaasasündinud? Koordinatsiooni on nüüd niimoodi, see on jällegi selline mu oma tähelepanekud, et et kui ja õpitav on see loomulik. Tähendab, siin on. Ütles, et kui mina tulin just muusikakooli, siis tema oli, oli oli juba kolmandal kursusel ja tema sõnad on 30 protsenti. Anda ka väga hea tulemuse. Aga, aga no põhimõtteliselt koordinatsiooni puhul on see, et kui alguses Vaatatakse, imestatakse, kuidas need jalad ja käed kõiki erinevaid asju saavad korraga teha ja kui alguses hakatakse sellega hirmsasti rassima, et need jalad ja käed seda teeksid, siis pärast on sama suur ülesanne. Jälle hakatakse selle nimel rassima, et nad jalad ja käed ükskord koos ka oleksid, nii et see on, see on üks pöördumatu protsess. Aga muidugi ükskõik kui palju seal tööd ja kui palju talenti, aga kui ka ma olen veendunud koordinatsioon, on midagi niisugust, mis inimesel võib olla ja võib ka mitte olla. Tähendab, on meil kõigil on ju eriehitusega aju ja ja võib olla näiteks mõni hiilgav teadlane, kes mõtleb välja geniaalseid asju, võib olla täiesti koordid, koordinatsioonivõimetu tähendab trummitud, aga absoluutselt ei saaks millegagi toime. No põhimõtteliselt see ikkagi eeldab teatud teatud jah, selles mõttes treeningut. Ja teatud laadi mõtlemist, kui inimene, kui inimesel ei ole seda kunagi vaja teha, siis tema, tema ei kasuta neid võimalusi üldse, mis mis selleks vaja on ja mis tal olemas on, selleks. Nii et ma saan sinust aru, ikat ikka, kui sul kole tahtmine olite, saatke. Kätte, mis vaja jah, selles mõttes, et kui teatud koordinatsioon on ka minu meelest on näiteks kasvõi kõndimine kõik inimesed saavad sellega hakkama. Ei, nojah, ja autosõit daamid istuvad oma kingakestega autos. Jalg käib ikkagi nende kolme pedaali vahel seal ja käed ja kõik seal. See on jah, nii et, et see on kõik, kõik on võimalik jalgrattasõidust muidugi rääkida ja võimalik. Võib-olla vahepeale veidi muusikat, et see on nüüd üks selline koosseis, kus Aivar Vassiljev mängib jälle kord koos Toivo hundiga, teil on muide vist väga hea selline klapp omavahel. Ja bass ja trumm peavad ju tegelikult kuidas öelda, hingama ühes rütmis, alati. Rütmipõhi oleks ansamblis viimase peal. Hundile tuleb pühendada siin siinkohal eraldi eraldi peatükk ja see minu, minu nagu öeldakse muusiku elus ja ütleme siis moodsalt karjääris. Nii et temaga temaga me mängime juba juba viiendat-kuuendat aastat, sellest ajast, kui ma Tallinnasse tulin. Ma läksin rahvusooperisse tööle, tema oli on seal juba kaua olnud. Ja seal mängides Raadiku muusika oli karu karupoeg Puhh. Seal nagu tutvus algas. Aga siis kolmas mees, selles trios on Hollandi pianist Franz veeringa, näiteks pakume ühe igihalja džässiteema Bootori lav forsseil ja esitavad prantsuse heeringa Toivo Unt ja Aivar Vassiljev. Läheme edasi tänase Vikerkääru saatega, kus Valter Jaak Ojakääru külaline on trummar Aivar Vassiljev ja räägime veel võib-olla natukene siis sellest trummi trummikoolist või kuidas seda öelda. Tähendab, kas piisab ainult tehnika omandamisest või on tarvis midagi muud veel? No see on tegelikult küsimus siis eelpool kuuldut pala aeg juba tekkis meil siin, sa ütlesid, et on selliseid trummarid, et nendest või neid kuulates saad lihtsalt inspiratsiooni, saad alati targemaks. Jah, no selles mõttes muidugi minul on jällegi selline. Saatus, et kuna ma ei ole, eks olla, ütlesin seda eriti eriti professionaalset õpetust saanud, siis, siis on selleks õpetajateks olnud kõrvad ja silmad. Ja ja tõesti, selles mõttes ma olen väga halva mäluga nimede ja numbrite peale küll, aga. Ma võtan, ühesõnaga kõigest, mis ma kuulen, ma võtan enda arvates kasulikku. Ja, ja enda arvates hea, et nagu selle ma proovin siis ühendada oma oma mingisuguse ettekujutusega, trummimängust ja muusikast üldse. Kui minna veel selliste peensuste juurde, siis räägime võib-olla veidi millist trummikomplekti sa üldse kasutad, ma tean, et on trummarid, kes mängivad isegi kahe basstrummiga ja kellel on neid tünnikesi seal ees hulgaliselt ka muide kunagi radariajal. Paap Kõlar minu teada kasutas väga võimsat trummikomplekti, mis oli, efekt oli, see oli, see oli tol ajal, see oli Eestis täiesti ennenägematu, sellepärast et siis. Siis oli ju veel see aeg, et, et ega siin poest ei saanud sellist asja osta ja nii edasi. Aga on ka mõned mehed, kes mängivad võib-olla tõesti ainult väikese trummi ja hätiga ja ühe taldrikuga. No minul on selles mõttes ütleme, klassikaline klassikaline komplekt arvestada siis ütleme väikseid jazz ütleme, bände. Mul on soolotrumm basstrumm ja kaks Tom Tomi kaks plaati, et et nagu selles mõttes on, ta on, ta ei ole vähe, aga ei ole ka palju. Minu meelest piisab piisav piisav hulk igasuguseid. Muide, tahtsin küsida veel, et trumme ju ka häälestatakse. Kas sul on mingi oma kindel häälestus või, või on see mingi etteantud häälestus juba, millised nad peavad, mõtled seda, kui see? Ringo Harril keeras? Ringo Starr nahad, tennisepudingu sound. Käisid siin on jah, selles mõttes nagu häälestatakse loomulikult, ja, ja siin on see on puht isiklik nagu ütelda, maitse, maitse küsimus, et kes, kuidas need häälestab. Seal on teooriaid loodud ka sellele, et kui suur peab olema see Tommide helikõrguse vahe, aga sisuliselt helikõrgust neil ei ole, nii et see on täiesti maitse maitse küsimus. Põhimõtteliselt minu puhul on see ikkagi tingitud sellest lõpptulemusest, et kuidas ta omavahel kõik see asi kokku sulab, nii et ei ole väga suuri erinevusi. Ja nüüd järgmise muusika näite juurde. See on siis Aivar Vassiljev koos Toivo Undi ja trompetisti ning lauljat etchersoniga. No see on muidugi selline mees, kelle kohta võib ka vist eraldi peatüki pühendada. Jah, tema temaga nagu võimalusel võimalust temaga mängida ja temaga suhelda ei saa mitte mingil juhul alahinnata ega ka üle hinnata selles mõttes, et seda see on kogemus, mis, mis on andnud nagu selles mõttes elule teise värvi. Kohati. Kuda seal lavalgi hakkas lugema muuseas neid, kellega ta on koos mänginud, seal oli Charlesi mängus ja, ja rikk tolsi ja, ja kes iganes. No ühesõnaga mingisugune peatükk sassi ajalugu on seal sees. Ja selles mõttes on see ja noh, kogu minu muusikalised teadmised suuresti pärinevadki sellest sellest õnnelikust saatusest, et ma olen, olen saanud mängida palju palju koos just nende džässmuusikas põhjapanevate inimestega, nagu seda teed, kösson. Soomes ma mängisin sellise bassimängijaga nagu Calvin Hill, kes on mänginud Mäks Rootsiga üle viie aasta koos ja, ja väga-väga-väga paljud veel muusikutega, kes, kes võivad seda nagu öeldakse, isiklikku kogemust põlvest põlve edasi anda. Nüüd on vist aeg minna tänases saates Aivar Vassiljevi põhitöökoha juurde, sa oled ju Estonias? Jah, see on on olnud ka põhimõtteliselt hea, et on olemas katus, pea kohale. Katus on laua katas, on kindlasti pea kohale, parandati hiljuti just ja, aga mis sul seal käte all on siis? Mis pille või tähendab löökriistad? Loomulikult ma saan aru, iialgi mitteriistad löökpillid vaba ja ära aja. Tavaliselt on, on seal kõik, mida, mida, mida, mida partituur ette näeb, kõik löökpillid peab olema siis. Palju teid tavaliselt nii ühes ooperietendusel on seal löökpilli mängijaid. No see sõltub muidugi jällegi ooperist jaani, kuni ütleme. Travjaatas on näiteks kaks, aga Carmenis on neli. Sinna kokku, meid on kuus meest ja. No kaks kõik ei ole kunagi väljas korraga või on. On viis meest on olnud korraga väljas sellepärast, et sinna auku rohkem ei mahu. Pille, muidu peaks olema kuus meest. Carmenis. Selles mõttes ballett. Bizeezzedriini Carmelis peavad olema kõik. Seal on ainuke keel ja löökpillid, nii et sajavad olema kõik väljas. Ja mis siis sinu konkreetne ülesanne? Minu ülesanne on, nagu see on kujunenud niimoodi, et ma olen mänginud väikest trummi ja muidugi noh ühesõnaga kõik, mis sinna ümber ümber, nagu käib Tamburiinid, kastanieti mida iganes. Eestiski on väga palju kuulsaid pianist, viiuldajaid, instrumentalist, igasuguseid suurte nimedega. Trummimängijaid nagu tavaliselt, nii väga kõrgele ei tõsteta, aga kui ma teeksin kiiresti ühe niisuguse mängu, et igaüks ütleb neist ühe trummimängija nime kes on omal ajal ükskõik, mis ajal trummi mänginud, näiteks mina alustan ühest esimesest kurts troobeluli. Jah, mina tean hiljemalt meie oma. Ühesõnaga mul on hea meel kõik, kõik, peaaegu kõik kes teatriga seotud on, inimesed on kõik dirigent oleks hakanud, mina ei ole seda veel suutnud teha ja ega vist ei tee ka. Muidugi, Erich Kõlar ja Eri Klas on olnud teatris ja selles mõttes ma olen nende lindistusi nagu kuulnud ja need on olnud. Need on olnud head, minu meelest. Kui ma nüüd Omalt poolt võin natuke ka eesti rokiajalugu sisse tuua, siis mäletan, et koolipõlves oli meil igal juhul väga suur vaidlus poistega kogu aeg selle üle, et kumb on parem trummar, kas Paap Kõlar või Gunnar Graps. Sellepärast et siis olid need ansamblid, ornament ja psühhoolid tol ajal just väga kuumad bändid. No kindlasti väga head trummarid mõlemad, huvitav, et Paap Kõlar jättis selle mängu hops maha, aga noh, eks ikka inimesed liiguvad elus edasi ja väga paljudest headest trummaritest on saanud väga head dirigendid ja nojah, aga kui võtame praegu neid meie külalist, Aivar Vassiljevi, et sa oled ju nii noor mees, et sa oleks võinud sinu iidolit, eks oleks võinud ju olla ka mõned rokktrummarid, aga sina valisid džässi. Jah, sellega ma tegelikult enne kuma. Enne kui ma tassi juurde tulin, siis siis mängisin rock n rolli ja, ja sellist rütmibluusi ja, ja ma olin nagu sellise stiili nagu tugev harrastaja, aga siis tartus kooli ajal, mind kutsuti mängima ühte noorde, Dixilanud bändi. Ja, ja selles mõttes ma nagu oleme selle juhuse üle õnnelik ja praegu ma lihtsalt olen teinud. Omast meelest nagu selle 10 aastaga, mis ma olen nagu professionaalselt, nagu sellega tegelenud Nagu olen suutnud läbi läbida mingisuguseid etapid siis alates Texylandi muusikast, mida ma siis kuulasin söögi alla, söögi peale? Edasi minnes bigbänd muusikaga? Kuna ma ise mängisin ka politsei bigbändis juba Tallinnasse tulles ja praegu ma olen siis oma maitse-eelistuste ja ütleme siis mulle meeldib väga niisugune 50.-te, kuuenda, 10 60.-te popmuusika. Jaa, jaa. Muidugi Rio Kawasaki on natukene ettehüpe ajas, aga põhimõtteliselt praegu ma olen, olen, olen selliste nimede juures nagu gruppaja prits ja, ja Tony Williams ja sellest Sillamäe muide, jõuame ka tänase saate lõpuks, aga enne seda veel üks küsimus. Kuidas sa trummarina hindad näiteks Phil Collinsi trummarina, kes panisin oma bigbändi püsti ja käis pori džässifestivalil mängides ainult praktiliselt instrumentaalsete muusikat väevõimuga pressiti tema käest mingit laulu seal lõpus välja, muidu ei oleks see asi kuidagi toiminud, aga aga tema ikka loeb vist ennast rohkem trummariks kui lauljaks siis või ma ei tea. Jah, sest alguses tähendab Phil Collins mulle meeldib, kuigi, kuigi see stiil ma kuulan selles mõttes nagu kõiki stiile ja ka selle ütleme professionaalse pilguga, aga, aga põhimõtteliselt ma nagu ei ole Collinsi fänn olnud kunagi. Muide, minu siis teine õpetaja Margus Tammemägi seda on. Ja, ja nii et noh, see tänu sellele ma nagu Collins'iga olematut, aga mis tema stiilis on siis erinevad selles mõttes, et see sulle võib-olla ei istu niimoodi. No ma ikkagi selles mõttes, kuidas nagu popmuusikaga eriti praegu ei. No aga üks üks noh, ebatavaline näide veel, võib-olla piitne, mitte biitlite, vaid rolingtownsi. Charlie Watts, Charlie Watts, kirglik bigbändi juhataja tahab hirmsasti džässi mängida, nähtavasti temale, see on ka see. Nad olid ju hiljuti siin, need oleks, oleks pidanud küsima, et, et kas on nii ära tüüdanud juba roningite muusikat peab põgenema sealt ära bigbändi. Tähendab mulle džäss ja üldse, kui bigbändist üldse asjast rääkida, siis mulle meeldib selle just selle, selle värvi ja rütmi ja kõigi selle rikkuse poolest, et et kui popmuusikas on ikkagi teatud teatud stanc stambid, mida, mida ei saa, ühesõnaga trummarile ei ole seal eriti palju nagu sõnaõigust antud, et küll siis. Täna mitte aga soolomängijana oleme rääkinud bigbändidest, oleme rääkinud väikestest koosseisudest. Kui nüüd ikka džässi juures püsida. Kui palju trummari puhul erineb tegelikult see töö, kui sa mängid trios kvartetis või siis bigbändis sa pead ilmselt andma mingeid konkreetseid litakaid seal, kus vaja. No põhimõtteliselt mängustiili ja mängu võtate, tingib muusika ja, ja suures osas koosseis, mida, mida rohkem on, mida suurem on koosseis, seda vähem tuleb mul mängida, sest muidu muidu ja mida, mida väiksem koosseis, seda suuremad võimalused on lihtsalt vabadus, et ei ole nagu esiteks ei ole nii suurt bigbändi puhul, tavaliselt on orgistreeritud see muus noodis mäng, noodist, mäng, ja muidugi Moodist selles mõttes on ka väikestel bändidel nagu mäng, aga, aga aga põhimõtteliselt, kui on suur koosseis, siis kõik tahavad midagi öelda, nii et ruum iseenesest on väga väike, kus. Muide, sa ütlesid, et vahel tuleb rohkem vahel vähem mängida kuivõrd üldse füüsiliselt see trummimängimine on väsitav, kas vahel peale kontserti käed on valusad ka või? Füüsiliselt ta nii väga, see väsitab ta kindlasti, eriti kui on suur saal ja kus, kus saab ikka noh, nagu kõik nii füüsise kui kõik muud asjad nagu korraga mängu panna. Selles mõttes on, annab see tunda alles järgmine järgmine päev nagu käed surisema natukene küll, küll, aga, aga kõik see muu, mis seal ümber käib. Ja konsertreerimine ja kõik see värk, see väsitab paraku rohkem kui füüsiline. Nii et ekstra mingit trenni ei pea, metsajooksu ei pea tegema sellist. Muidugi võhma peab olema ta trummimängus nagu igas pildis ja võhm on küll võib-olla teise tähendusega, aga olema seda teha. Nonii aitäh tänasele vikerkärgkülalisele Aivar Vassiljevi-le ja lõpetuseks üks Pala mis on sellelt plaadilt, mille sa ise tänasesse saatesse kaasa tõid. Ja seal on kaks sellist legendaarset trummarit, kes mängivad kruupa ja Baderiks. Noh, üks tegelikult mitte üks mõlemad juba vist 30.-test aastatest tuntud head ja kruuba mängis ju kõige kuulsamast saiu Benny Goodmani vaikses koos seisuses ja orkestris ja, ja Badevitš minu teda mängis juba enne sõda Tomi tantsuorkestris. Ma ostsin selle, taastab tagasi, käies ringreisil, teatriga Belgias ja see on selline plaat, mida ma panen siis peale, kui, kui ideedest puudu tuleb.