Tänases saates räägime äsja lõppenud barokkmuusika festivalist juba 10 aasta pikkusest traditsioonist on välja kasvanud elitaarne muusikapidustus, millel igal aastal oma väga kindel sõnum on olnud nii ka tänavusel festivalil. Selle sõnu selgub saate jooksul. Festivali eestvedajaks, nagu teada, on Andres Mustonen. 10 aastat tagasi joon peaaegu et enniste nagu kammermõtetega, tähendab, et ollakse üksikud, kutsume inimesi kokku ja valmistame ette koos programme ja, ja esitleme neid ajaloolistes ruumides, tähendab see olla jah, jätkunud kõik seoses väga paljude probleemidega saalidega ja nüüd nüüd just tuligi see küll, et kõik ruumid külmadega, ajaloolised hooned ja asjad ei riskinud panna teatud teatud kontserte, kus on ka instrumentide küsimus nichembanud, kui, kui sind tuuakse spetsiaalset kraaniklaver siia selleks üheks kontserdiks väga kaugelt ja äsja-äsja valminud aeroc tähendab nende päevade puhuks tingimusi, siis otsustasime sel sel korral, kuna need kontserdid on kõik väga elitaarsed, et need vastuolud siin ruumist Seega, peaaegu kõik kontserdid toimusid Estonia kontserdisaalis, kuigi nii mõnedki teosed oleksid, palun vot pisut teistsugust ümbrust. Õnneks pakkus festival paaril korral ruumi ja muusika täiuslikku ühendust, mõeldes siin Nigulistes toimunud muusikasündmusi. Nii Korsika ansamblit, avania kui ka prantsuse kretist, patrikkaloa esinemist. Looja ja interpreet, niisugune on pealkiri tänasel saatel. Kuuleme mitmeid mõtteid selle kohta, kui palju on need mõisted omavahel seotud tuntud ja mil määral nad kattuvad. Kas üks, võib-olla ka teine. Sellest ideest on lähtunud ka festivali korraldajad eesotsas kunstilise juhi Andres Mustoneniga. Valik on tehtud ühest suunast, kõik loomingulisus, andekus, epiideederikkus. Ühtegi koopiat siin ei esine selles tähenduses, et kui me räägime inglise laulukultuurist, siis siis me ei ole siia kutsunud inimesi, kes imiteerivad nema Kööbid keda on praegu Euroopas sadu, kes samamoodi üritavad teha sama tämbriliseks. Räägime inglise, inglise Shakespeare aegsete Elizabeth Elizabethi-aegsest vokaalkunstist, siis selle on toonud eurooplase Anthony rooli oma seelikuga. Ja, ja kui me räägime suurest koolkonnast KS-i kolmas, siis selleks on, kus nad ei osanud. Ja kui me räägime Travers löödist Pukradist siis. On üks mees, kes selle on viinud sellisele tasemele siis selleks on laulnud, pakub kõike. Oli juba ka soov, et oleks kordust, need, kes on käinud esimestel aastatel, oli see, oleks Heljo Pikhof, kes nüüd mängib siis moodsates suurte ajalooliste klaveritel alusel klaveril, selle nimi on kraav, kui kirjutasin kraavi klaverit tantsides väärt kraam meistriks. 19. a teil oli kaltsak ning, ning, ning kus ta osaleb, partikkel on, on olnud eelnevatel Need, on inimesed siin praegu, kes, kes on mõjutanud ja mõjutavad edasi kogu selle ala interpretatsioon lihtsalt maailma. Sest et siin on väga suur suurkogu kogu Euroopas, kogu maailmas, on, on, on laamasid integratsiooni ümber. Teatud niisugune. Häiresignaal tähendab, et ta nagu ei ta on saavutanud mingisuguse taseme, mõtlemise või, või, või vahendid, kuidas mängida. Aga temas see ei ole sel määral piisavalt interpretatsioonis, loomingulisi isiksusi, kes kannaks seda ette nii nagu ütleme, akadeemiline vahend. Selle festivali säravaks etenduseks oli Adriano bankeeri Madrigali komöödia vanadusnõtrust. Meie kuulame praegu salvestist. Aastast 1984 mängib Hortus Musicus. Siin-seal on erakordsete võimetega naine, kel on mitmekordne haridus. Tal on teaduslik kraad inglise filoloogia alal, Cambridge'i ülikoolist ja riietuse alal Londoni ülikoolist. Peale taas spetsialiseerunud 16. nii-öelda 18. sajandi tantsu ja teatriajaloole. Taan lavastanud kaob Pereid näiteks püsseli Tiidoja Heneas Kaunase ooperiteatris. Ta on kujundanud koreograafiat Henderi altsinas Läti rahvusooperis kuid tema tantsugeograafia on hoopiski laiem, ulatudes maailma erinevatesse nurkadesse. Meie mäletame, et siin siin selli uhke projektiga Viljandi vanamuusikafestivalil aastal 1995. See oli tohutu kompositsioon inglise õukonna poeesia laulukunstist muusikast, tantsu ja draamakunstist nimega. See maskov Kreisin. Nüüd sündis koostöös Hortus muusikuse ja paljude teistega Adriano bankeeri, Madrikkali komöödia vanadusnõtrust spetsiaalselt lavastatud 10. barokkmuusikafestivali jaoks. Me pidime selle teose muutma palju teatraalsemaks, kuna selles muusikas peituv draama pole kirja pandud. See pole mitte muusikaline draamateos, vaid muusikaline novell. See pole mitte ooper, sest siin laulab Su häält ühe tegelase teksti. Isegi dialoogis võib üks Tertset esitada mõlemaid rolle. See on hoopis teistsugune kvaliteet väga väljendusrikas väga tihedalt seotud sõnadega. Tegevus, mis tuleb muusikasse panna, peab lähtuma tekstist. Seega on väga tähtis mõista teksti. Kogu töö on olnud meile tõeline meelelahutus, sest tekst on väga naljakas. Kas kuigi see on kirjutatud väga erilises ja tugevas 16. sajandi itaalia dialektis mida on aeg-ajalt väga raske mõista? Meil on siin olemas, kõik on meediadele artile tüüpilised karakterid, siin on vana ja rumal mees, pantaloon, kel on tütar, on doktor kratsiano, vana kohtunik, kes armub tütarlapsesse ja tahab teda endale naiseks. On kaks noort. Armastajat. On laureta, kes petab fantaloonilt välja. Raha on tegelane, kes on ehk kõige tüüpilisem komeediadellaardile üldse. See on rumal teener. Rumal teener oli komöödias väga oluline, võib öelda, et komöödiat tuligi teenrit, sest ja üks kuulsamaid tegelasi, kellest komöödia arengust rääkides mööda ei saa, onju arlekiin. Üks tõeline probleem on see, et komöödias kasutati alati samasugust väljendusviisi, nagu kasutas publik. Ja siin tekivad tõlkeprobleemid. Tekst ise on väga naljakas, kuid see on ju itaalia keeles. Meie oleme püüdnud seda lugu jutustada miimikaga, mis on mõnikord kerge, mõnikord mitte. Tuli ette ka tollal, et komöödiaid etendati miimika abil, kuid palju tüüpilisem oli siiski komöödia koos kõnega. Ja seetõttu me kahtlemata ei saa seda lugu mõista päris nii, nagu seda mõisteti tollal Itaalias sajandit tagasi. Lihtsalt on peaaegu võimatu tõlkida seda väga komplitseeritud teksti ei ole võimalik tõlkida sõnamänge ja nii edasi. Seetõttu ka meie oleme etenduse üles ehitanud miimikale kostüümidele, mida peame väga kiiresti vahetama. Ja lõppkokkuvõttes on see töö meile pakkunud tohutut rõõmu. Meie tantsugrupp on rahvusvaheline pantaloon on Artur topsanski Poolast. Sinuga minu sagedane partner kais üle kord Rootsist ja mul on väga hea meel, et siia tulnud Barry grantham Inglismaalt. Tema on mees, kes on tutvustanud mulle komöödia maailma ja kes on komöödiastiili suur spetsialist. Rääkiski päri grantham ja ta ütles suurepärane ja eriline komeediadel aarde ja nii suurepärane muusikateos. See on väga erandlik, ma teen palju komöödiaid koos barokkmuusikaga, kuid tavaliselt kasutame ainult väikeseid muusikanumbreid. Kuid see, mida praegu teeme, on kõige erandliku ja ebatavalisem. Üheks barokimaailma erakordseks isiksuseks ja uue vokaalkoolkonna rajajaks peetakse ema köök. On ehk põnev teada, et nooruspäevil polnud ema köök pil tõsist kavatsust hakata lauljaks. Ta õppis kirjandust Oxfordi ülikoolis ja töötas mõnda aega koodi õpetajana. Kuid seejärel hakkas kööki laulma mitmetes koorides ja ansamblites, mis olid spetsialiseerunud põhiliselt just renessansi prantsuse barokkmuusikale. Haven Kaie oli järgmine spaik ning sellele järgnes nüüdseks juba pikka aega kestnud koostöö ansambliga Se konsortov Nioziik. Tundes suurt vajadust arendada välja niisuguse muusika esitamise jaoks spetsiaalne vokaalstiil, tegi ta endaga järjekindlalt TÖÖD. Ta täiendas end mitmete varajase muusikaspetsialistide juures, pidades äärmiselt oluliseks ka instrumentalist, ide ja dirigentide nõuandeid. Selles taandumuse tulemust on muusikahuvilised juba paarkümmend aastat nautinud ja imetlenud. Tema väga intelligentsist esitusest ja ilusast häälest sai seekord osa ka meie publik. Külas Giovanni Batista Bergoreesis halveressinast esimene osa ja laulis Emma kööki. Kuigi ema köökvid seob pikaajaline töö Anthony rooliga ja ansambli kaasa konsortoff siig ei esinenud nad seekordsel festivalil koos. Anthony ruuli koos nelja suurepärase lauljaga esines hoopis teisel õhtul tul ja hoopis teistlaadse ning intrigeeriva kavaga maa, vesi, õhk ja tuli uus lähenemine Jon Hollandile ja tema koolkonnale. Kindlasti oli siin midagi oluliselt uut, kui mõelda üldtuntud hiiglaslikule vaoshoitud esitusviisile. Väga professionaalse vokaali käsitluse kõrval võis nautida ka mängu trit. See ongi nende muusikute kindel taotlus avada tekstide sisu, žestide ja liikumisega. Samuti inglise lauljad nagu ema, köök, pigi, kuid ometi täiesti erinevate taotluste ja tulemustega avastustega, mida just nemad on teinud. Ansamblis laulab neli suurepärast lauljat sopran Evelin Taap, kes esineb tihti ka koos lautomängija Maicel fiilsiga ning kelle repertuaar on ääretult rikkalik. Metsosopran lusii ballaart, kes on muuhulgas osalenud mitmetes Montewerty kooriprojektides. Koson neljad kaardineeriga tenor Andrew King, üks tunnustatumaid renessanss, barokkmuusika interpreteerijaid ning taga nõutud oratooriumi solist ning bass Saimonkraant laulnud BBC singel, siis kas vingel Singer siis ja teinud koostööd veel paljude teiste ansamblitega, sealhulgas nats, flarissaan ja tragikomöödia. Kuulame nüüd nende esituses Jon Taulandi muusikat. Halli. Veel üks särav ja taas täiesti omanäoline vokalist esines festivalil Soome metsosopran Monika kruup laulja, kes esineb kogu maailmas nii ooperi kui ka kammerlauljana. Alates hiilgavaste püüdist Londonis Skavent kaadenis. Wagneri kuulsas ooperitriloogiast on ta oodatud kogu maailma tähtsamates ooperiteatrites. Olles hinnatud romantilise muusika vallas, on väga kiidetud ka näiteks tema Mozarti ooperite osa täitmisi agaga Orpheust, Glücki Orpheusest euridiidsest ning Tiidot Brüsseli Tiidoja enesest. Barokkmuusika seisukohast on kindlasti üsna kõnekas fakt, et Monica Krumm Pean hinnanud jama projektidesse, kaasanud sellised mehed nagu Filipp Herevege, Christopher hoogud, Franzbrügen, Erik Eriksson ja Helmut drilling. Monika grupi repertuaar on tõesti enneolematult suur, seetõttu väärib imetlust tema võime süveneda erinevatesse stiilidesse ning esitada kõike, mis ette on võetud väga professionaalselt ja viimistletud, hea stiilitajuga ja haarava emotsionaalsusega valitsedes oma häält ja kasutades vastavat esitusmaneeri. Tihedasti baroki musigissoni tädi Joalatiedonnin, siide laulud avasta ja, ja, ja külla mina laulan aiva varmasti, laulan eri tavala varuki music ja kun, laulasin esimerkiksi mas needada jotaasia musta romantika music ja Schubert ja taas oma tüülin saeta mu meelest kaiki. Loomulikult nõuab barokkmuusika teatavat erilist esitusmaneeri. Kindlasti laulan barokkmuusikat teistmoodi kui näiteks mass, need või romantilist muusikat. Kasubertil on näiteks oma väga kindel stiil. Minu meelest on kõikidel heliloojatel oma kindel stiil, mis nõuab erilist lähenemist. Seetõttu peab laulja olema väga hea stiilitunnetusega ja kuulama palju muusikat ka instrumentaalmuusikat, sest sealt võib õppida kohutavalt palju. Kuidas fraseerida, kuidas kasutada vibratot sest lauluhääles on alati olemas. Kuid seda on võimalik kasutada väga mitut moodi. Dramaatilises ooperis võib häälel lasta julgelt Tibreerida kuid vanamuusika on instrumentaalse ja selles kulgev liin peab olema väga puhas. Mõnikord on see üsna raske, kui pead ühel päeval laulma üht liiki repertuaari ning järgmisel päeval hoopis teistsugust. Kuid teisalt on see ka minu eriala eelis. Kunagi ei saa langeda rutiini, alati pead tegema midagi uut ja teistsugust. Tegelikult on hääl ikka üks ja sama, kuigi seda saab tehniliselt kasutada väga mitut moodi, nagu näiteks klaverit või viiulit võib mängida väga erinevalt. Ka laulja peaks oskama kasutada oma häält, nii, et see ei oleks alati üks ja sama. Mina ei ürita küll öelda, et oleksin mingi barokispetsialist, ma lihtsalt laulan palju barokkmuusikat selle häälega, mis minul on ja püüan kasutada oma häält võimalikult mitmekülgselt. Ja loomulikult on mul veel palju õppida. Festivali galakontserdil kõlas Monika grupi esituses Wolfgang Amadeus Mozarti aaria ooperist La Clement sati Tiido. Nii nagu inimhääled võivad olla väga erinevad, on väga erinevad ka pillid, eriti kui minna tagasi aastasadade taha. Palju on räägitud varajase muusika esitamisest ajaloolistel pillidel ja erinevaid kogemusi, järeldusi arvamusi on palju. Nüüd on taas hakatud varajast muusikat esitama teadlikult ka tänapäevaste pillidel. Ometi jätkavad paljud muusikud sügavuti minekut just vanadel pillidel mida oli tunda ka tänavusel festivalil. Üks neist muusikutest on näiteks Aleksei lu piimov, kes tuli seekord barokkmuusika festivalile Suberti ja Beethoveni muusikaga esitades klaveril, mis on tehtud samal ajal, kui sündis esitatav muusika. Tegelikult muusikat, mida esitatakse ajaloolistel pillidel, võiks samuti nimetada varajaseks muusikaks ju piima vesitas Schuberti eksprompt ja Beethoveni esimese klaverikontserdi 18. sajandi Viini meistrikonnad graafi klaveril mis on tehtud aastal 1828. See on just see aasta, kui super, kirjutas oma eks Brontid oopus 140, kas needsamad, mida ju piima siin esitada. Grafi pillidel mängiti tollal palju Beethoveni, Schuberti ja mendel soni muusikat ja need pillid arenesid pidevalt. Kui sellisel ajaloolisel klaveril esitada näiteks palju mängitud ja hästi tuntud Suberti muusikat muutub see üsna palju ja esile tulevad hoopis uued nüansid. Sest see pill dikteerib teistsugust kõla ja vormitunnetust, teistsugust, meloodilise liinitunnetust, värve ja tulemuseks on hoopis teistsugune sisu. Seda kõike tõestas Liu piima oma suurepärase esitusega. Ja veel oli sel kontserdil midagi hoopis teistmoodi. Nimelt Beethoveni klaverikontserti esitati mitte orkestri, vaid keepillikvarteti saatel. Oli üsna sage nähtus klassikalises muusikas ehk tehti palju seadeid sümfoonilistest teostest kammerkoosseisud ele, neid teatakse palju ka tänapäeval. Seadeid tegid tihti heliloojad ise professionaalid, kuid ka diletandid muusikaarmastajad, kes tegid seda koduseks musitseerimiseks. Populaarseid sümfooniaid polnud ju eriti tihti võimalik kuulda orkestrite esituses. On tehtud väga professionaalsed ja häid seadeid kuid kahtlemata saab see muusika esitatuna teistsuguse koosseisu poolt ka uue ilme. Kammermuusikas tulevad esile uued detailid, mida orkestris lihtsalt ei panda tähele. Ja on lihtsalt meeldib mängida seda muusikat teistmoodi, kui ollakse harjunud kuulma või nagu see kõlab, meie kõrvades. Kuulame nüüd katkendi Schuberti Exprumdis. Toobus 142 mängib Aleksei Lubimov. Taas tagasi teemal looja ja interpreet juurde. Tänapäeva heliloojatelt on võimalik küsida, mida nad on täpselt mingi asjaga mõelnud. Varajase muusika puhul peab interpreet olema ka looja. Mida arvab sellest Aleksei Lubimov? Ma arvan, et renessansi ja barokiaja heliloojad oma teoseid avaldades teadsid, et on küll olemas teatud koolkonnad ja teatud esitus, traditsioonid, kuid nagunii lisavad esitajad muusikasse midagi omapoolset. Mulle tundub, et näiteks barokkmuusika puhul, kus heliloojad ise olid ka interpreedid nad isegi soovisid teatud improvisatsiooni lisust spontaansust, soovisid kuulda erinevaid variante tema muusikast. Nüüd kui me püüame interpreteerida seda muusikat ajaloolisest seisukohast õigesti. Me püüame kasutada autentset lähenemisviisi. Toetudes vanadele traktaatidele vanadele juhtnööridest ehk siis kõige suurem vastutus lasub interpreedi tema fantaasial temaga. Kas loomingul, sest heliloojat ennast enam pole ja tänane interpreet peab tegema mõistetavaks partituuri, mis näeb iseenesest väga lihtne välja. Tegelikult kunagi täpselt teada, kuidas see muusika kõlas sajandeid tagasi. Me võime ainult arvata, et see võis olla umbes nii. Kuid detailid on paratamatult tänapäevased. Moraalses mõttes allub interpreet heliloojale, ta ei saa kunagi olla heliloojast kõrgemal ega isegi samal tasemel. Kahjuks on 20. sajandi interpreet tõusnud heliloojast kõrgemale sest kuulajad lähevad ju kuulama interpreedi viiuldajat, pianisti lauljat, orkestrit tavaliselt ei minda kuulama konkreetset heliloojat. Nii et praegu on muusikamaailmas aukohal interpreedid, kuid see pole õige. Lisaks sellele praegu heliloojad oma teoseid ise praktiliselt ei esita. Nad annavad oma muusika, interpreet idele ja interpreedid. Ühest küljest annavad nende teostele elu. Teisest küljest saavad nad endale ka suurema tähelepanu ja au. Ma arvan, et see pole aus esitaja peaks olema tagasihoidlik. Ta peaks suhtuma aupaklikult muusikasse, mida esitab, eriti kui on tegemist varasema muusikaga. Ma arvan, et ideaalne interpreet peaks muusikaga kui sulama selles lahustuma. Kui interpreet suudab esitada teost täisväärtuslikuna varjutada seda oma isiksusega siis see võiks olla ideaalne variant. Minu eesmärk on olla interpreet ja ma ei taha asendada heliloojat. Sügav austus helilooja vastu on vanameistri enda sõnul säilinud ka Gustav Leonhard-il, kes seekord esines koos flöödikoolkonna isaga partolt kõikeniga. Meil jälle sügav austus nende kogemuste ja kunsti vastu. Küllap ka tänu Niguliste akustikale mõjus ehk värskemalt ja tundlikumalt prantsuse flöödivirtuoosi Pätrik kaloa nägemust Telemanni muusikast. Kui kõike Leonhard on jäänud truuks oma vanamuusikamaailmale ning pidanud oluliseks võimalikult sügavat süvenemist kitsamasse alasse siis patrikkaloa kuulub nende muusikute hulka, kes tahavad järele proovida võimalikult palju. Seda tõestavad tema paljud salvestused, millel on muusikat telemanist. Hazzaturjaanini kaloa esmaesituses on kõlanud paljude tänapäeva heliloojate flöödikontserti ja viimasel ajal on tema käsi ulatunud ka dirigendiks pini. Niisiis me nägime suurepäraseid kunstnikke, kes kummardades suure muusika ees panid sinna oma kogemused ja hinge ja oma loomingu. Ma üldse muud varianti ei näe. Ma ei üldse ei saa aru. Et minna kontserdile ja kui, kui see element puudub. Sellepärast, et interpreet on kaaslooja. Ja kui me räägime armastusest muusikas, siis ma julgen öelda veel peaaegu, et et, et see ole kaasloome, mõisin ühine loomine pärast, et, et ajast nii palju maas ja, ja me peame ta looma meie aega igal juhul. Tähendab see, kui me räägime hotentsusest, et aja ajastutruu, et ettekanne, see on manipulatsioon, tähendab ajastutruu, sel hetkel tundus vastutruna, kuna ta oli kontrast väga mõisa, kõik need ajad üle elanud. Aga see oli millegi uue loomine tegelikult mitte vana kordamine, uue loomine loomulikult teadmistega, tähendab, mida suurem kott seal seljas on, seda parem on seal uue loomine. Kas seesama luuakse kogu aeg uuesti, järelikult Ta ei kordu. Johann Sebastian Bach on ju helilooja, kes kellest keegi mööda ei saa tema ümber käia käib ju kogu aeg ju. Tema teoste ümber käib ju kogu aeg see see dispuut, kuidas mängida, kuidas laulda ja, aga õnneks muusika nii suur, et ta laseb seda igatepidi teha. Ainult see tegija peab olema loominguline isiksus. Ja ei aita midagi sellest, kui sa teed teedel nende hotentsite vormidega ja vahenditega üritad kogu Bachi loomingut avada või lihtsalt romantilise emotsiooniga. Et lähed uhad Bachi maha, sest see aita siis muusika ei hakka. On on kas siis naeru väärne või kasvõi olla igav või, või ükskõik mis, mis, mis selle kohta võib öelda. Aga. Samas peab iga inte pretiseerivad, tähendab muud mõtet ei ole. Sellepärast et muusika muusika on, ei ole käega katsetada meie ümber, kuskilt kinni võtame, me peame tema oma vaimuka bana panema elama. Galakontserdi viimase teosena kõlas markantaansapentšeede Deum, kuulame sellest viimast osa Andres Mustoneni juhatusel.