Et alustada tänast saadet, tuleks hetkeks minna sajandite tagusele Venemaale aega, mil pärast Pugatšova ülestõusu mahasurumist asustas Katariina suur Volga-äärsesse Saraatovi regiooni, palju saksa koloniste. Tugevad saksa mõjutused on säilinud seal tänapäevani. Kuid pärast 1900 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobrirevolutsiooni nimetati see piirkond Volga saksa autonoomseks Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Mõnda aega oli selle vabariigi pealinnaks Engels. Seal sündiski 1934. aasta 24. novembril Meie sajandi üks suurimaid heliloojaid Alfred snitke. Tema isa oli ajakirjanik ning tõlkija osates saksa ja vene keelt. Isa oli sündinud Frankfurdis vene juudi perekonnas, mis oli 1926. aastal asunud elama Venemaale. Neidki ema oli saksa keele õpetaja ning samuti ja ajakirjanik, tehes kaastööd ajakirjale Nuias leebem. Päritolult oli ema volgasakslane 1946. aastal saadetis Nitkede Pereviini. Sitke isa pidi seal töötama ajakirjaniku ja tõlgina saksakeelse, ent nõukogudemeelse ajalehe juures. Noorele Alfredile oli see sündmus saatuslik. Kui sõja-aegsel Venemaal olid võimalused muusikaõpinguteks üsna kasinad, siis viin oli 1946. aastal 11 aastasele saksa keelt kõnelevale poisile parim koht maailmas, kus leida oma huvidele rakendust ning end arendada. Juba kahe aasta pärast mindi Venemaale tagasi Moskvasse, kus Nitke muusikaõpinguid agaralt jätkas. Algul õppis ta klaverimängu ning koorijuhtimist ja aastatel 53 kuni 58 õppis ta Moskva konservatooriumis olles Jevgeni kolu Peeviku opositsiooniõpilane. Orketratsiooni õppis Jaakobi juures, kes nagu kuulu Bergi oli tugevasti kinni traditsioonides. Kuid Need liikusid üsna omapäraseid radu ja tema eripäraste muusikaliste katsetuste julgustajaks oli tegelikult hoopis Filipp Herscowitz. Moskvas elav muusik, kes oli Weberni ideede tuline austaja ning kes juhtis tähelepanu viiekümnendatel aastate Euroopa avangardile. 50.-te lõpus hakkas Venemaal eluõigust otsima uus heliloojate generatsioon. Pain Berg, Volkonski, Kubai tuulina, Denissov tissenko ja kas Nitke nende hulgas. Vähemalt Nitkele kujunesid konservatooriumi aastad üsna põnevateks ning lootus taandateks. Kuid sulaaeg oli lühike temagi jaoks ning enamasti jäid hiljem paljud tema sisukad teosed lauasahtlisse ootama. Esiettekandeid. Ometi räägiti juba kuuekümnendatel aastatel snikest ka kui oma generatsiooni silmapaistvam heliloojast olulisemast pärast Šostakovitši ja väideti, et tema teoseid on hulgaliselt ette kantud nii kodu- kui ka välismaal. Tegelikult sai ta end heliloojana teostada põhiliselt filmimuusika loojana. 84.-ks aastaks oli ta loonud muusikat rohkem kui 60-le filmile. Erakordseks sündmuseks kujunes aga tema teise viiulikontserti ettekanne Stockholmis 1970. aastal. See oli üks esimesi tõelisi eluvõimalusi tema muusikale. Laialdasemat tuntuse tõi snikele 1977. aastal kirjutatud esimene Concerto krosso. Tänukid ankreemerile snitke muusika väsimatu imetlejale ning esitajale. Concerto krosso number üks on kirjutatud Gidon kreemeriletatjana krintenkole ja Leedu kammerorkestrile Saulius Sandetskise juhatusel. Snitki ise mängis selles teoses klaver hepatiidi esimesel kontserdireisil läände 1977. aastal. See on teos kahele viiulile, ettevalmistatud klaverile ja keelpillidele. Helilooja on aluseks võtnud barokiajast eriti tee ning loonud väga intensiivse orkestri ja solistide grupivahelise dialoogi. Esimene Concerto gross on helilooja üks tuntumaid palustilistilisi kompositsioone. Selle Neuk klassikalistest raamidest leiame transformeerituna näiteks nõukogude koolilapsi, lõbuse laulukese või nostalgilise Atonaalse serenaadi hoidiseid Corellile ja lõpuks nagu snike oma sõnadega on öelnud minu vanaema lemmiktango, mida mu vanavanaema oli mänginud klavessiinil. Ja nagu tihti nii selles kui ka paljudes teistes teostes on snite kasutanud materjali omi oma filmide kirjutatud muusikast. Kõige sellega seostub heitke puhul tihti kasutada termin poolustilistika. Rääkides oma Concerto, krossastan nihuke öelnud üks minu elu eesmärke on olnud ületada tühimik e-ja-u vahel. Isegi kui ma peaksin oma kaela murdma tähendab siin sõna Erst muusik ehk tõsist muusikat ja uue unterhatung ehk meelelahutus. Kas muusika? Snikked on muusika loomisel inspireerinud lisaks kreemerile veel mitmete interpreetide kunst. Ta on kirjutanud teoseid Natalja Gutmanile kolleegaagaanile Slavrozdropowitzile, Gennadi Rostest venskile ja teistele. Raudsed. Eesriided ei suutnud kinni pidada geniaalset vaimu ning 80.-te aastate alguses oli snike muusika saavutanud juba suure rahvusvahelise tuntuse. Näiteks tellis temalt 1984. aastal viiulikontserti Berliini festival. Helilooja ise on öelnud. Pühendasin oma kontserdi kallile sõbrale Gidon kreemerile ja see on märgiks minu tohutust imetlusest ning siirast tänust tema vastu. Gidon on teinud palju minu teoste populariseerimisel mitte ainult ise mängides, vaid ka inspireerida seda tegema teisi muusikuid. Selle neljaosalise kontserdi muusikaline materjal, toetubki tongreemeri ja minu enda initsiaalidele ja viimases osas veel kolme kallima inimese omadele. Nendeks on Edison Denissov, Sophia Kubai tuulina ja Arvo Pärt. Tulemuseks pole mitte kunstlikult tekitatud segadus, vaid püüd luua nooti tite vahel pingelist meloodiat ja luua pingelist meloodiat ka nootide ja pauside vahel kasutades nii vanu kui ka uusi olematuid tehnikaid. Kaunist mahlakalt kõlavat meloodiat. Üks neist kordub kogu teose jooksul. Kui vaatum vanale ja teise, leiame kolmandast osast semud järjest absurdse maks seostudes elustatud surnukehadega elusimuleerimisega üks või kaks korda, täpsemalt kadents visuaale lõpuosades on meil hetkeks võimalus teha eesriide taha ning tajuda sealset hüpnootilist vaikset maailmahelidega vaikset maailma. Mõtlen siinkohal neid helisid, mis teistpidi on tuntud muusikalise pausina. Kuid need on ainult pelgad hetked. Tagasipöördumine tegeliku heli juurde on samavõrra paratamatu, kuivõrd Kaleppimine ebaõnnestumisega või kas on? Milline on siis see keel, mida nimetatud purustilistiliseks ja milles Netgenud on väljendanud nii veenvalt kuulame helilooja teid aastast 1976 mil ta viibis Eestis. Need kõlasid küll 23 aastat tagasi, kuid on ometi päevakohased, nagu ka kogus Nitke muusika. Kahjuks ja õnneks pole muusikas miski muutunud, nii nagu varem, nii ka nüüd on peale muusikalise keele olemas teatud kunstiline idee, mida ei saa seostada ei kirjanduslikku ega filosoofilise programmiga mida ei saa sõnades väljendada. Sest see muusika, mitte kirjandus, muusika olemust ja mõtet on võimalik mõista ainult muusikalise keele kaudu. Ja primaarne on just mõtte idee, mitte see muusikaline keel, milles seda öeldakse. Teatud määral ei sõltu muusika olemus ja mõte üldse teadlikest püüdlustest. Teadlikud eesmärgid võivad viia mingite endale suunatud esteetiliste piiranguteni ja seda ei tohiks mingil juhul olla. Eriti ei tohiks neid piiranguid olla muusikalises keeles nüüd ja alati peaks muusikaline keel olema universaalne. Ei tohiks endale keelata ühtegi vahendit. Näiteks ei lubanud uus Viini koolkonna heliloojad endale kolmkõla kasutamist ja hoidusid igasugustest assotsiatsioonidest tonaalse loogikaga. See oli muidugi aeg, mida oli ilmselt muusikalise keele arengus vaja kuid tegelikult praegu, kus on nii palju erinevat muusikat kõrvuti kaasa arvatud ja rock ei tohiks helilooja oma kõrvu sulgeda. Ta peab leidma oma koha selles kriitilises olukorras. Ja seetõttu tundub mulle õigena just universaalne helikeel, kus võivad kõrvu Diolla 12 tooni süsteem, Sonoristlikud helikompleksid ja ka kõige banaalsemat olustikulised meloodiad. Ainult niisugune keel annab tänapäeva heliloojale võimaluse olla aus. On ju heli loojagi seotud kõigega, mis on meie ümber. Selle keerub ka ja kollaasiliku maailmaga. Kui ta kõike seda endale meeleheitlikult keelab, siis pole ta oma muusikalistest ütlemistest siiras. Seitsmekümnendatel aastatel viibis Nitke korduvalt Eestis nii oma teoste hotell kui ka interpreidina. Näiteks mängis ta klaveripartiid Pärdi, Tabula, Rasas esimesel varajase ja nüüdismuusikafestivalil 1978. aastal. Nii interpreedi kui ka heliloojana ja lihtsalt väga tundliku inimesena tajus ta juba tollal väga teravalt seda ja mis tänaseks ehk tõeliseks probleemiks muutunud on. Paljud inimesed, kes tavaliselt ei kuula klassikalist muusikat ja ei mõista seda, kuulavad digineid heledates pakendites esitusi kas Mozarti neljakümnendat sümfooniat või Bachi teoseid, esitatuna süntesaator toril võis Swingers Singers'i esituses. See kõik on hea, kuid samal ajal mulle tundub, et toimub mingisugune allahindlus. Seire, pakendiaktsendid mujale muusikas pole enam tähtis intonatsioon, vaid akustiline sära. Seetõttu kahtlen niikuiniisugustes asjades. Samas ma ei arva, et näiteks pianistid peaksid Bachi muusikat mängima Pedalita. Tingimata tuleb pedaali kasutada, sest klavessiini on väga omapärane hõbedane kõla, mida klaveril saab kuigivõrd kompenseerida just pedaaliga. Nii et ma arvan, et muutused vanema muusika interpreteerimisel on vajalikud cadembrilised. Kuid muusika sisu peab jääma, kunstiteos peab elama, ta ei tohi muutuda üle värvitud laibaks. Küllap oli seitsmekümnendates aastates niitke loomingulises elus nii head kui halba. Tema teoseid kanti küll ette, kuid näiteks esimese sümfoonia esiettekanne ei toimunud mitte Moskvas, vaid hajutada, et ei laiali suure kodumaa provintsides. Üks esimestest ettekannetes toimus muuseas Tallinnas 1976. aastal. Sellega jäisnitke oma kinnituste kohaselt väga rahule ning oli vaimustatud esitajatest ERSO-st Eri Klasi juhatusel ja ansamblist Rein Rannapi juhatusel. Esimene sümfoonia valmis 1972. aastal. Samal aastal sündis ka algidee reegeemiks. Algideest, teoseni ja esma. Tegandeni läks aga mitu aastat. 1975. aastal kirjutatud reekviem oli snitke esimene liturgilise tekstiga seotud teos. Olles astunud küll katoliiklaseks, oli ta tegelikult ju kasvanud mitme maailma vaate vahel keset judaismi kristlust. Nemad on olemas ka tema muusikas ning lisaks on snike loomingut mõjutanud tugevasti ka ortodoksi kiriku liturgia. Viimasega on tihedalt seotud mitmed tema teosed, sealhulgas ka 1988. aastal loodud patukahetsuspsalmid. Aga tulles tagasi reekviemi juurde, siis see teos sai alguse muusikast silleri draamale Don Carlos. Selle leinamissa 14 osa on Winjetid nimetatud draamale ja dateeritud 1975. aastaga. Aga nagu eelpool öeldud, tegelikult sündis see muusika hoopis varem. 72. aastal, kui suri helilooja ema Maria voogel ning Snedge alustas tööd klaveri Clintetiga, mille pühendas emale. Snike idee oli kvintetti üks osa peaks olema leinamissa kõikide osade instrumentaalne kokkuvõte. Jõudes järeldusele, et kõik teemad on liiga vokaalsed, otsustas ta jätta need tulevikuks. Nii jõudis see muusika lavale koos Don Carlosega, kuid teose esimene kontsertettekanne toimus Tallinnas raadiomajas 1976. aastal ja praegu kuuleme seda muusikat Rootsi raadio koori esituses. Tõnu Kaljuste juhatusel. Snitke mitmed mõjuvamad teosed on seotud just ortodoksi kiriku liturgia. Ka. Näiteks on jutustanud alleri Polanski vene riigiga pillidirigent, kuidas ta oli palunud päras Moskvas toimunud Nitke Faust kantaadi ettekannet 1983. aastal heliloojal kirjutada midagi tema koorile. Snitke oli jäänud tõrksaks, kuid helilooja ja dirigent kohtusid taas mõne aja pärast Puškini muuseumis Svjatoslav Richter initsiatiivil toimunud kontserdisarjal detsembriõhtud. Seal kordas Polanski mitmeid kordi oma palvet ja kontserdisarja viimasel õhtul tulis niitke dirigendi juurde nimetades teda kohutavaks inimeseks ning torkas talle pihku verivärske käsikirja kolme hümniga. Sest neidki oli loonud muusika kolmele vene ortodoksi kirikus kõige hardamalt taustatud palvele. Esimene on ortodoksi versioon palvest Haave marjale, teine Jeesusele ja kolmas Meie isa. Palve jumalale. Mujal maailmas said need laulud tuntuks alles 10 aastat hiljem, kui Poljanskil tekkis võimalus oma kooriga esitada seda muusikat Stockholmi publikule. Koostöö Valeri paljanskiga jätkus ja vahepeal olid sündinud patukahetsuspsalmid. Sti Hiipakaaenne. Esiettekanne toimus 1988. aastal teisel jõulupäeval Moskvas esitajaks Moskva kammerkoor Valeri Polanski juhatusel. Ettekandega tähistati 1000 aasta pikkust kristlikku traditsiooni Venemaal. Sest need, kes on kord öelnud minu ülesanne on mitte välja mõelda ja luua muusikat vaid kuulata. Helide maailm eksisteerib tegelikult kusagil väljaspool heliloojat ennast. Helilooja võib ainult püüda vähem või rohkem õnnestunud selle maailmaga kontakti leida. Ja õnnestumine on see, kui läbi minu midagi välisest maailmast muutub inimestele mõistetavaks. Snitki patukahetsuspsalmid on igatahes üks suurepärane õnnestumine. Alfred Midge on kirjutanud uskumatult palju muusikat, uskumatu süvenemise ja vaimujõuga. Tema loodud on üheksa sümfooniat, kuus Concerto krossot, neli viiulikontserti, kaks tšellokontserti, klaverikontserte neli keelpillikvarteti, rohkesti kammerteoseid, koori- ja vokaalteoseid, balletimuusikat ja kolm ooperit. Alates 1990.-st aastast elas snitke Hamburgis, omades nii vene kui ka saksa kodakondsust. Tema tööd on tunnustatud rohkete auhindadega, sealhulgas Austria riigipreemiaga 91. aastal. Jaapani impeeriumi preemia 82. aastal. Ja üks viimastest auhindadest oli Moskvas laava nimeline preemia. 1998. aasta suvel. Pärast südameinfarkti, sama aasta kolmandal augustil lahkus snike jäädavalt. Üks nike parimaid sõpru Gidon Kremer on öelnud. Snike oli väga kahtlustäratav isik maal, kus kunsti ja muusikat koheldi kui poliitilist jalgpalli. Snike muusika ekstra Verdsete ja agressiivsete helide taga oli tegelikult tundlik ja kergesti haavatav kunstnik. Tema sisemine elu oli sügaval selles helide maailmas. Kuid tollal heideti see muusika pikema jututa kõrvale kui avangard. Inimesed kartsid muusikat, mis oli tegelikult tõelisem kui tõelisus nende ümber. Aja möödudes hakkas nike muusikast huvituma järjest rohkem inimesi mida ei saa öelda küll nende autoriteetide kohta, kes tegid, mis võisid, et ikka seada tõkkeid tema teele. Igatahes avastab kogu maailm üha enam seda, mida snike sõbrad juba ammu teavad. Nimelt et me kõik vajame Alfred Snicet ja tema teoseid ja me vajame neid iga päevaga järjest rohkem kõlab finaal snike neljandast sümfooniast.