Siin Tallinn algab saade, taat, tornid paistavad kaugele. Käia läbi Eestimaa, ei säärast linna leiasa, mis oleks kaunim Tallinnast ja kuulsam juba muinasajast. On see tõesti nii, nagu laul ütleb. Küll see peaks nii olema. Sõna ei valeta. Tallinn on tõesti kuulus ja tuntud linn ennekõike oma kuulsate ehitusmälestuste tõttu. Ta tornid paistvat kaugele nii maale kui ka merele. Kustpoolt vaadatuna, nüüd teie arvates Tallinna panoraam kõige kaunimat pilti pakub kas maalt või merelt. Kas Tallinna panoraam mõjus mõlemilt poolt ja kord tahad seda merelt näha, kord lähevad seda maa poolt näha. Näiteks Rocca al Mare. Kõrgelt kaldalt vaadatuna on Tallinna ühe kena jega tuled laevaga Piritalt või, või Soomes, siis on Tallinn samuti kena. Kui aga vaatad merivälja kõrgelt kaldalt taine panoraami, sa arvad, et see koht on kõige kenam Tallinna vaatamiseks? Niisiis ilusat asja võib igast küljest vaata Jädevik ilusaks oma inimesel laulu sõnade järgi hakkab süda kiiremini sööma või Tallinna tornid paistma hakkavad. Raske on neid ennast turisti seisukorda seada, aga küllap see on temalegi ainulaadne vaade. Ja turismipilku on raske endale kujutella peaks Diana, kus otseturist tuleb. Kui ta tuleb Soomest, tuleb kuskilt Põhja-Euroopa moodsast linnast või tuleb ta kuskilt Ida-Euroopa maastikust, siis ma kujutaksin ette teda hämmastaks, üllataks ennekõike Tallinna panoraami vertikaalselt. Tema teravate tornide dema vertikaalsete joonte mõjus ja määravus kogu panoraami üldkompositsioonis. On palju murtud, piikisid küll, vastu demanüürisid. Tallinn on vist küll kogu oma ajaloo vältel olnud sõjaohus. Ja sõjaväes küll, aga ega siin piiki tema müüride vastu palju pole murtud. Ehkki Lalusena räägib piigimurdmisest ja on olemas Toompeal üks torn, Pilstikker, mis tähendab nooled. Kuid tegelikult on, on tarinal nende müüride lahinguid peetud vist mitte kunagi ja meenub ainult taine piiramise lood, eriti Liivi sõja käigus, kuid ka tookord tedalin võitmatuks vallutamatuks. Ja kui ta siis lõpuks Põhjasõja käigus vallutati ka siis võiks öelda, vallutad ida ilma tõsisema lahinguta rohkem nii-öelda diplomaatilise teel ja üldise allaandmise vaimus kui sõjalise võitluse. Tulemusena, aga mis te sellest arvate, et on ilmas palju neidusid? Neist kaunimad on mõnedki, kuid siiski kõige kaunimad on vanas armsas Tallinnas. See on täielik maitse küsimus, siis ma ei saa. Minu vestluskaaslaseks, kes keeldus neidude üle diskuteerima, st oli kunstiteadlane Villem raam ja polegi vist tarvis nii libedale teemale laskuda, sest meie tänase saate jutuaineks ei ole Tallinna neiud, vaid Tallinna tornid, mis paistvad, kaugele missaga tornidesse puutub, siis siin pole küll kellelgi põhjust Villem raamile vastu vaielda. Olgu see, mis ta Tallinna kõrgusesse pürgiva silueti kohta ütleb, ühtlasi ka sissejuhatuseks meie saatele Tallinna tornidest. Aga kui teil tornidest räägite, siis tundub muidugi tavalisele vaatajale tali on igavesti taoline tornistatud linn. Aga kas te olete kunagi mõtlenud sellele, et, et kõikide tornide oma algus kunagi olnud einele tornide ehitamist ei olnud torne? Tornid on üldiselt nooremat kui, kui talina vanade ehitusmälestiste põhibaas tahkem, vaatame Tornado, Oleviste kiriku torn, see praegune torn valmis 15 sajandi keskpaiku, teisel poolel. Enne teda oli väiksem kirik ja väiksemal kirikul väiksem torn. Ja seegi valmis alles 1000 302. poolel. Niguliste kirik, koliaalsed ilma tornita, raekoja torn ehitati valmis alles aastal 1404 aga enne seda eksisteeris taine ehitismälestised juba vähemalt 100 aastat ja rohkem. Samuti linnamüüri tornid. Me teame, et teed on võrdlemisi hilise aegsed, tähendab ajaloolane, räägib Elisa, siis olid hilisgooti, kas on 15. sajand? 11.-st sajandist on teada väga vähe torn üksikut torni ainult nii et esimene linnamüür oli kah ilmadega tornideta. Ja kui me nii oma kujutlust edasi arendame kunagisest Tallinnast, siis näeb see kujutlus välja ajaloolase pilguga võrdlemisi nudi ära pügatud, päris madal ja hoopiski mitte vertikaalsete komponentide komplitsioonina. See on niisugune huvitav võrdlus ja need pikad tornid, need hakkavad sirguma tallinlaste linnamüüril kui ka kirikutel raekojal. Kabelitel hakkavad selguma põhiliselt ikkagi 15. sajandil, see on, see on see võlusa olen Tallinna kunstiajaloos kus ehitatakse kohutavalt palju ja mis oma stiili olemuselt oma arhitektuurilise kunsti olemuselt satub nõndanimetatud hilisgootika perioodi seon Tallinna ajaloolise arengust aidanud majanduse arengus üheks esimeseks suureks tõusuperioodiks erakordse tarkuse jõukuse perioodiks. Ja kui inimene on varakas jõukas, tahab teha oma ilusat soengut ja kõrgeid kontsi, alla kõrge riideid ja muid asju. Linn muidugi ka on ka niisugune omaette üksus omaette organism omaette nähtus, kel on kah oma edevus ja oma esindust, tahe ja muidugi linn oma jõukust esindab ennekõike arhitektuuriga. Ja see arhitektuur, mida linn ehitab enda olemuse, enda uhkusena, varakkuse, nende pretensioonide väljendamiseks Lepasenteerimiseks. Loomulik, et see ei saa olla maadligin, lömita partituur, vaid see peab olema mingisugune tõstetud mingisuguse sisemise, väikse niukse paatosega. See peaks olema nii kõrgusesse pürgiv. Sest kui inimene tujus ja suuri mõtteid mõtleb, siis ta ei vaata maha toodab ka ülespoole heliga artetuur, kui ta, kui ta niisugune esinduslik ja, ja võimsust väljendav, siis tal on tornis tasuta, on ülespoole pürgiv kõrgemale pürgiv jõuline Elegantne. Sale ja nii ka Tallinna tornistik kasvab ja kasvas läbi televiieteistkümnel sajandil. Aga kui nii võtta ajalooliselt need meie linnamüüri tornid ja Suurtükitornidega Tallinn neid siiski vist niivõrd ei ehitanud edevusest, kujust praktilisest vajadusest kaitsta vaenlase vastu. Vaata, kui te ehitate midagi praktilisest vajadusest siis kui te vähegi olete hea ehitaja, sisse tahate ehitada nii, et see praktilise vajaduse jaoks ehitatud hoone oleks ka ilus, oleks ka ilus ja näitaks, kes see mees ongi, seda ehitab. Ei, kes mees on, kes selle sees elab ta ühtaegu korraga. On ka esinduslik. Ja kujutage ette talina linnamüüri keskajal enam kui 45 torniga mis hoidagu suured kiivritega rüütlid, sõdurit ümber linna. Siis iga külaline, kes lähenes Tallinnale, see sai esimese mull ju sellest tornide riist, mis hoida suurt parklat, laad puudusid, pasunad veel ja pude vaadata vanu krabüüre, näiteks Oleaariuse pilti seitsmeteistkümne sajandi esimesest poolest. Siis vaadake siukse mõnuga, ta kujutab Tallinna linna torne just linnamüüri torne. See on nagu üks tõesti üks ilus fassaad, üks ilus ilus rind linnale nagu ordeneid täis. Kui räägime 15-st sajandist ja nendes tornides, siis muidugi nende kivi osa. Põhiolemus sündis tookord puit talina, tornide eriti vaadake raekoda ja püha vaimu. Kui kaht toomkiriku tornikiivrit ja praegu veidi lähemal ajal taastamisel tulevate restorani või siis need on kõik, hoopiski mitte hilisgootika sündinud tornid, kiivrid vaid hilisemast ajast pärinevad barokkperioodist. See on siis seitsmeteistkümnendast sajandist, see andis Tallinna panoraami nii-öelda viimase lihvi viimase karakteri joonestiku. Kuid lisan kohe, kuigi need vormid on nii paisutatud barokset ja liikuvalt ning rahutud ometigi tõmmatud ühele liistule ühele pikale saledalel liistule, kui nii võiks öelda karkassile, mille olemus on põhiliselt kohtiline. Nii et Tallinnat võiks nimetada oma üldkomponentide poolest siiski koodilinnaks. Olla. Kaablil spaikul Laari braavo, olgu selges armooni, võin öelda ainult et AK-d loe. Narva neiud kuulsa ja oli ta pooli eest magusa. On. Või ka ainult et on ka teelu. Karged ja. Kalli Vantaa tänavaga. Tallinna tornidel on selja taga aastasadade pikkune ajalugu meie saateaeg aga 80 minutit. Selle ajaga ei jõua muidugi rääkida ja laule laulda kõigest sellest, mida Kalevi linna tornid jutustavad. Kirikutornid, müüritornid, väravatornid, suurtükitornid, raekoja torn, kõiki neid pole mahti nimepidigi üles lugeda. Pakume teile kuuletavaid killukesi sellest, mida Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringi liikmed oma kodulinnatornidest rääkida teavad. Kõige esinduslikum torn, millel lehvib meie vabariigi lipp on muidugi 40 kuuemeetrine Pikk Herman kõrgel Toompea nõlval ringmüüri edelanurgal. Et ta pikk on, see on silmaga näha. Aga miks just Herman seltsimees aaloe seletab seda nii? Isand, need isand valitseja, mul on neid Eestis on nii palju siis Eestis oli nende härmanni ülesanneteks on veel meil peaaegu igas vanemas linnas oli omal ajal oma Hermanni torn ja nende ülesandeks oli. Aga see ringmüür, mis seal Toompeal algselt oli seal igas nurgas üks torn. Torn või mina isegi olen nimetatud tõrjuvanss tuli orie. Kuna oli, oli meil esmajoones tema endale, siis mina olen hakanud seda tõrju orje nimetama tarvitada ja seal nüüd nii teisi on seal ka hakanud tarvitama. Üks ja teine sakslane juhatas meie peale, kui orja pääle eestlane oli tema arvates ori ainult peamiselt. A koordilluseks kui palju teataja? Jutustab. Niisiis on. Hea. Ärisõnu voorus ning Ma Liin uude hoonesse. Jah, see on siis. Et. Kas jätta? Ja nüüd kõige kõrgema torni kõige kõrgemast tipust, Oleviste piigist ja kukkedest, mis seda kunagi ehtisid nägu, kinnitab Kaljula Teder. Varasematel aegadel oli kirikutornides kuked ja kuked olid ka Oleviste kiriku tornis paar kuni selle suure tulekahju 1000 820. aastal. Siis oli kukk mitte üksnes peatornil matka pisikesel, neljal väikesel, küll tornil. Ja kui nüüd juhtus Oleviste torni põlemine, siis tiirlesid nemad selle tekkinud tuulehoos ringi, lab appi kutsunud. Aga kui hiljem asuti Oleviste torni vastamisele, siis selleks saadi tolla keisrilt ka suur summa rahaline summa toetuseks aga taastamise juures seadistama. Tingimuseks, et kuked tulid eemaldada ja kukkede asemel üles panema rist Nizzeega pärast 1000 820. aasta tulekahju tekkis alles Oleviste torni otsa ris. Üldiselt olid aga arvamine, et kurat varda kukekreemist jääd nüüd paha vaim ei tuleks ka kirikusse selle ärahoidmiseks tihti just pandi üles selle mõttega ka kukk. Kukk võeti Oleviste torni otsast maha ja võib-olla tõesti just selle tõttu pahad vaimud pikse näol talle nii kurjalt kallalebikusidki. Ajaloost on teada mitmed tulekahjud, mille roaks läks peaaegu kogu Oleviste kiriku keskaegne sisustus. Mikrofoni ees on jälle Villem raam. Teine olemisest pea ühtegi monumentidele ta sisse on tühi, kõle interjöör. Ja mis seal sees on son hilisema päritoluga. Kõik see kurb lugu on, on tingitud sellest, et Oleviste kirik ühest välgulöögist aastal 1820 mis peaaegu poolteist 100 aastat tagasi põles müürideni maha ja hukust kogu tema rikkalik interjöör, kus oli sees väärtuslikke kunstiteoseid, mitte ainult uuemast ajast. Vanemast järgi jäi ainult kiriku väliskülje olev Hans. Või matusemälestis monument, mis on ehitatud Oleviste kiriku kooriruumi kõrval oleva kabeli, nõndanimetatud Maarja kabeli idaseinale, erakordselt huvitav teos kujutab endast Tallinna hilisgootika viimast teost, viimast loomingulist purset, mis toimus ja sai valmis aastal 1523. Te näete, skeleti üleval näete, Kristuse, kanadalased kõigile tuntud, aga all see skelett, mille rinnal on konn tegelikult tähistas keskaja lõpul kõige kaduvuse sümbolit ja eriti levinud Lääne-Euroopas ja ka sealt, kus need meistrid tulid, Sonsbremandi kant ja nii edasi. Ja tekst, mis on selle skeleti koha seinale kirjutatud täiel määral, seda oletust kinnitab see tekst, kui ma õieti mäletan, nakkab alamsaksa keeles kirjutavad palumas taolise mõttega. See, mida mina elus endale igatsesin saada, seda ma ei saanud. Aga see, mida ma endale ei igatsenud, saadate selle ma sain. Ja siis läheb edasi, et inimese elu nagu suits, mis kaob eni. No vot ja selle pessimistliku nihukse süngem pildi taustal on rahvas loonud oma seletuse oma luu ja loo olevist, kes tuli ehitama kiriku torni koos oma naisega ja ei ütelnud kellegile oma nime. Ja naine ei tohtinud kunagi tema nimekasutuse väljas, kui teised kuulasid. TÖÖ, arenes kiri igavese valmis saama olevaid torni lõpus, lõppedes torni tippu. Ja ilusal päeval naine saab toidu valmis all ja õige balt üles unustas ära nime nimetamise keelu olev tule sööma. Olev kuulis oma nime nimetavat, ehmatas sellest kukkus alla, sai surmasuust, hüppas väljakul. Oleviste viimast põlemist, mis juhtus meie sajandi kolmekümnendail aastail ja kiriku taastamise töid, mäletab hästi Kaljula Teder mees, kes on palju kordi Oleviste tipus ära käinud. Kuna see kirikutorni restaureerimiseks toimus muidugi seestpoolt, sinna sisse ei pääse, kuni tulekahju lõppes, aga tulekahju kestis enam kui nädal aega. Kogu Tallinna rahvas oli tol ajal põnevusega, mõtlesid, mis juhtub. Jutt oli väga palju Carreti seda, kui Oleviste tornis riista alla kukub ja pidi hiiglasuur olema, eksis ta, lömastab all olevad majad ära siis see oli kartus tol ajal siis ka tühjendati kõrval olevat majasid ja veel alaline valve üle seal läheduses katsuti kõigiti seda tulekahju summutada. Muidugi Tallinna tuletõrjel ei olnud nii tugevat pritsi, mis oleks ühekorraga tornini üles löönud. Sellepärast alt maapinnalt Anky vissi üles ülemisele platvormile tähendab selle torni raamile ja torni jalamil oli teine pump, tähendab vesi, kogutu, horisont, reservuaarist, Antid pritsida kauba ülespoole torni tippu, aga seda ei suudetud siiski mitte kustutada, siis torn on see sportpuupalkide rägastik. Bubalgid palkides koosneb läbi palkieri ümber palkide vesi minna ka ei taha. Ja ma pean ütlema, et osalt, et selle kustutamisele tegin minagi väikese teene, ma leidsin preventsiooni muuseumist üles, et seal oli polevisse torni makett ja seal oli täpselt näha, kuidas need palgid üles läksid ja kus olid mingisugused on olemas. Ja kui see pilt ilmus lehes, tutvusi tuletõrjujad kassile maketiga ja siis torni kustutamiseks tarvidele järgmist abinõu sinna pleki alla, muuseas torn kaetud vaskplekiga vaskpleki alla löödi metall pekstigi tema lihtsalt pleki mööda alt üles kuni tipuni. Ja siis seda metalltoru mõõde suunati vesi läbi selle toru sisse ja nii hakkasid vesi ülevalt poolt alla tilkuma, põlenud kohale ja nii õnnestus siis tuld summutada. Asi oli selles, et pikne lõi ristiotsaga ristijala aga ta väga sügavale puu sisse, ühesõnaga risti jalamilt, kuni ristitipuni oli kaheksa meetrit, nii et väljaspool on umbes kolm meetrit, võiks nii-öelda see risti pikkus, aga ligemale viis meetrit on puusa sees. Lõi siis tema just selle ristijalami alumisele otsa oli niivõrd tulikuum, süütas palgid, millega ta kokku puutus. Muuseas, selle risti muna kohta käis linnarahvas ikka väga palju jutte. Alula olime, tema kohta arvati, ta on väga suur. Jutt käis niimoodi, et nagu oleksid ristimunasid võimalik paigutada, olnud toolide ümberringi nii suureks. Tegelikult muidugi eksitus, sest nüüd täpsemad andmed ütlevad, et ristimuna läbimõõt on kõigest üks meeter neli sentimeetrit, tegelikult mõni millimeetri väiks väheneb. Ja ta ei ole kuigi suure põdra moodi sinna muna otsa saalis oli sellesse alumist torni, siis on väikesed luud. Nende luuki aukudest aeti välja nelja külge, palgid neid oli kaks rida niisuguseid tugipunkte ja palkidele külge väljaspoolt torni tehti tellimude ja tellinud mööda katuse serva nende puust tellingute vahel oli tehtud kiirtripp keerdtrepist üles, munana ülespoole, muna otsa ka. Niimoodi on võimalik sinna pääseda, aga seal tegelikult oli võimalik ülal töötada ainult ühel inimesel ja tegelik selle töö teostaja korda viidi, oli kõrgusronija balla. Ja nii on muna otsa valan 12-l korral korral käinud, kui selle ümber oli tellimune silla otsas ka pildistama ja mis mulje on meelde jäänud, on see torn kõigub normaalsed tavalisi ilma juures umbes poolteist meetrit ühele poole ja teisele poole suure tuule, aga muidugi on see õõtsumine palju suurem. Ja selle torni otsast on muidugi vabad. Piiresse maismaapiir on tume Helsingis endisest valgest kivist ehitatud linn, nii et paistavad niuksed, valged kuubikud, need majad, muud muud seal peal ei paista üksikute tehaste tossavaid korstnaid ka. Do Ui kavatu. Oo. Tallinna linnamüürist ja müüri tornidest jutustab kunstiajaloolane Elmo Raadik. Mitu sajandit selle kuulsa Tallinna linnamüüri ehitamise peale üldse kulus, Tallinna linnamüüri hakati ehitama juba 13. sajandi lõpul. Ent temani lõplikuks valmimisajaks võime lugeda Kuueteistkümnenda sajandi esimest poolt. Tallinn kui jõukas kaubalinn pidi oma kaupmeestele, käsitöölistele ja nende varadele pakkuma kindlat kaitset ja selleks oli muidugi siis tarvis linn ümbritseda kindla kivimüüriga. Esialgsed kindlustused Tallinnasse olid muidugi provisoorselt puidust, ent järk-järgult hakati linna siis ümbritsema kivist müüriga. Süstemaatiline linna kindlustamine algas aastaga 1310. Ja kestis kuni 16. sajandi esimese pooleni üldkokkuvõttes keskeltläbi kaks ja pool kilomeetrit pikk oma lõplikul kujul. Kõige suurem kõrgus oli tal 18 meetrit. Ja selles linnamüüris oli kaheksa innustatud väravat. Neist kaks Toompea poole lühike pikk jalg. Ja peale selle veel linnatorne arvult 29. Milline oli tornide relvastus Nende relvastusse? Algselt kuulusid muidugi külmrelvad, sest ajastul, kui linnamüüri hakati ehitama, tuli veel veel ei tuntud. Niisiis hammud ja paterellid, mis asetsesid üleval lahtistel platvormidel, nagu me seda näiteks Vene tänaval preemeri torni juures näeme seal ilma katuseta torn ja seal asetsesid siis kiviheitemasinad ehk materjalid. Aga siin mõne müürises võib praegu näha niisugused kolmnurksed, kaarjad, nišid või orvad, mis otstarbel. Tal oli materjali kokkuhoid sest kohalike ehitusmaterjal baas muretseti ju ülevalt Lasnamäelt. Ja algne linnamüür oli võrdlemisi madal. Seda me näeme näiteks praegu osaliselt tõesti veel Taani kuninga aias kaanissidele toetuv madalam linnamüür oma laske ja vaata avadega. Aga hiljem ümberehitustööde käigus muidugi müüri kõrgendati ja siis need missid väga paljudel puhkudel müüriti kinni. Et anda sellele müürile konstruktiivset tugevust. Milleks need torne sel perioodil kasutati parajasti sõda, võitlus käimas ei olnud rahuajal muidugi. Olid tühjad siis keegi ei elutsenud tavaliselt tornide võtmed Mariks kellelegi raehärra käes. Ja ohu puhul siis muidugi raehärra ruttas ja avas torni väravad. Kui palju nendest tornidest tänapäeval üldse säilinud on? Senini on säilinud 29-st. Müüritornist täielikult 18 torni ja osaliselt kolm torni, nii et kokku 21 torani. Hävinenud aga on. Kaheksa torni ja kui palju sellest kahest ja poolest kilomeetrist linnamüürist veel alles on. Tänini on säilinud. Ligemale kahe ja poole kilomeetri pikkusest paina linnamüürist umbes 1,85 kilomeetrit müürifronti. Kus see müür praegu kõige ilmekamalt näha on? Kõige onumentaalsem pilt kahtlemata avaneb, tornide väljakult ei saa jätta mainimata ka idapoolset linnamüüri, mis kahjuks praegu suurelt osalt on varjatud mitmesuguste satelliitehitistega. Tulirelvade kasutuselevõtt aga 15. sajandil muidugi tõi printsipiaalselt suuri muudatusi ka kindluse ehitiste arengusse ja nüüd mitmel pool muidugi müüran kõrgendati torn ehitati ju pidevalt juurde, neid kõrgendati ja varustati eeskätt just katustega lahtised platvorm, tornid kadusid, asendusid siis kõrge teravatipulised ehk kiivritega ja seal juba siis katustatud. Ülemisel kaitsekorrusel paiknesid nüüd uued relvad, juba tulirelvad, kahurid samuti ka alumisel kaitsekorrusel kahel korrusel, tavaliselt oli siis tulirelvad paigutatud. Niisiis oleme jõudnud välja, tuli relvadeni ja suurtükitornideni. Viimastest on säilinud kaks Kiek in de Kök ja paks Margareeta. Kuna kolmandast luurenburgi tornist pole enam jälgegi. Kiek in de köki tornis suhtes tuleb ütelda, et algselt see torn oli hoopis erinev sellest, mida me tänapäeval näeme. Tema ehitust alustati linnale väga ohtlikus lõigus vastu Tõnismäge, mis omal ajal oli peaaegu sama kõrge kui Toompea ja seetõttu oli teda ilmtingimata tarvis tugevdada taolise võimsa torniga, nagu seda on Kiek in de Kök. Ehitustöid alustati 1475. aastal ent oma praeguse kuju ja välisilme omandas ta alles seitsmeteistkümnendal sajandil. Millest ta niisugune nimi on see otseses tõlkes, tähendab vaata okei, aga kui ta seda dešifreerida, arvestades seda, et tegemist oli linna kõige kõrgema torniga siis omal ajal ulatus ta üle majade katuste ja ühtlasi ka korstendil keskajal aga nimelt hoone esikus paiknesid avarad lahtised mantelkorstnad, kus siis pereema valmistas tervele perele toitu lahtisel lee asemel ja sealt siis muidugi suits tõusis otse ilma lõõrideta üles juba korstnasse ja oma ajani omoristlikust kallakust kantuna nimetatigi siis Tallinna kõige kõrgem kindluse torn. Keegi nagu hekiks, see tähendab vaata kööki. Agakikendiga ökonilisem Kodykerman? Jah, seda küll, aga pikerman ometi pikem kikin tegelikult ei olnud kõige pikem, eks lähebki kindigrükki algset kõrgust vaadelda, peaksime minema Rataskaevu tänavale. Kunagi kindigrükki kaks alumist korrust varjati hiljem bastioni muld kehandiga siis muidugi Kiek in de Kök ei paista. Olge kena ja muidugi seda kõrgust vähendab suhteliselt ka asjaolu, et Kiek in de Kök on ju võrratult massiivsem, jämedam suurtükitorn, kus seda on sale ja sihvakas. Pikk Hermann mitu korrustel üldse oli kuus vist uus korrust oli suurtükkide osas muidugi üleval, aga suurtükke asus ka alumistel korrustel konsoli puhtal kujul. Selline suurtükitorn sõna tõsises mõttes mis oli Liivi sõja ajal, kui ta sai suure tabamuse Liivi sõja ajal. Vene kahurvägi, kes oli võtnud sisse positsioonid Tõnismäele tulistas KiKindi kökisse suure avause, mille kohaliku kroonika plussovi järgi omal ajal vabalt oleks mahtunud kaks paari härgi läbi sõitma. Kas need taastamise jäljed on vist praegugi näha seal tornis taastamist jäljes on tõepoolest hoolikal vaatamisel nähtavad ja samuti ka mõned sinna sisse müüritud kivist ja rauast kahurikuulid. Ja veel üks märge Kiek in de köki-ajaloolise tähtsuse kohta. Kiek in de köki võib võtta ka omamoodi raskejõustiku helina, siis kui selle sajandi alul oli Tallinnas kaaber, seal uuris, siis nemad ei leidnud endale niisugust hästi sobivat maadlusruumi, mis oleks nende vürtsusid vastu ei pidanud ja selleks anti neile kasutada tekkinud alumine torn, mille seinad olid küllalt paksud. Kauneid ilmast, kuhu tahaks minna kallimaks kõigist koduküla, nii mõnus seljakoti seada, minna matkama. Kui ta küla leib on magus kodu ikka meeles kui ka küla konnagus konvoi. Teised käisid. Immist. Kauni maa armsa. No. Ega minu meelest? Pilvepiirilinna kohal unustatestil las ta siis kasvõi see vajaka. Teised kaugel emis. Paar Köige Meeru meeles nael. No. Minu meelest. Ülevamad saad sa pilti, kujuta valt, kuidas me vanalinn esmakordselt valt laineid haa realisi ringi. Teise. Keel, mis ka? Saame õige meeles? No nii armsa õige minu meelest. Arusaadav kooriga meeles. Paksu Margareeta nimeline torn, mida meil nime praegu tunneme vanasti kandis teistsugust nimest kandis roosikrantsi torni nimetust ja see torni ehitati aastal 1529, nii nagu sellest kõneleb ka torni kõrval eel värava kohale paigutatud vapi sees olevast Arv. Paks Margareeta ehitati linna kaitseks, mere poolt. Oli neljakorruseline neli, neljal korrusel oli suurtükid, kõige suuremat suurt tükki tulid ülemisele korrusele. Aga kui Tallinn sattus Peeter Esimese võimusesse, siis ta kaotas oma kunagise tähtsust Heamureti sadamatööliste ühiselamuks mille ühel korrusel olid sunnitöölised Need. Üks korrus oli trellitatud ja väga tugev. Aga teistel korrustel elasid muidugi päris talupojad, kes olid kinnitatud selle ehitustööks ja sitajas pääle jäigi temani eluruumideks. Tsaarivalitsuse ajal. Enne maailmasõda oli seal suur polgu muusikakomando kes nüüd oma muusikaharjutustega häiris ümbruskonna elanike. Ja seepärast palusid linna elanikud mitmel korral, et muusikakomandodeks viidud teise paika ja lubasid selle eest isegi suure summa raha. Kuid küsimus lahenes lihtsamalt, suurtükitorni oli tarvis juba vangla 1000 905. aastal pärast seda suurt ülestõusu. Tavaline vangla muutus liiga kitsaks ja selleks otsustati paks Margareeta ümber ehitada poliitiliste vangide vangla. Sellisena tema oli tsaaririigi võimu teenistuses kuni aastani 1917 siis aga revolutsiooniliselt meelestatud madrused. Sõjaväelased vabastasid paksus Margareetas. Sees liiguvad poliitilised vangid ja vangla pandi põlema. Paks Margareeta oli varemetes kuni kodaniku ajastuni, mil teda otsustati juba kasutada muuseumina. Te ütlesite enne, et paks Margareeta kandis vanasti Roosikrantsi nime. Millal see nime muutustel toimuse, praeguse nime Saik Paksu Margareta nimetuse sai torn umbes 100 aastat tagasi ja magu seal selgitanud. Tallinna linnamuuseumi vanem teaduslik töötaja. Seltsimees saha said oma vanni meduse suurest suurtükist, mis asus selle torni ülemisel korrusel. Sakslastel oli kombeks anda suurtükkidele naiste inimesi. Näiteks esimese maailmasõja ajal pommitati Pariisi paksust Bertas aga Margarete ülemisel korrusel oli suurtükk, mis kandis Margarita nimetust ja sellest sai torn. Pilv endale nimetuse. Mis osa etendasid väravakindlustuseta väravatornid? Oma ülesandeks muidugi oli võimaldada linnakodanikele sisse ja väljapääsu. Teiselt poolt olid nad aga kõige tugevamad kindlustornid üldse taina keskaegses linna kindlustusvööndis. Vaenlane püüdis eeskätt linna tungida just väravate kaudu. Seetõttu tuli neist siis muidugi hästi tugevasti kindlustada. Kahjuks meil ei ole tervena säilinud ühtegi, ma mõtlen just linna välisväravatorni. Minul on üks peaväravatest küll, see on pika jala väravatorn. Aga see võib-olla ei ole kõige karakteersem, sest tal puuduvad eelkindlustused ja ta ei tohtinud vastavalt ordumeistri nõusolekule. 1380.-st aastast, mil ta esialgsel kujul kivist püstitati ei tohtinud olla kindlustatud. Tegelikult olid samasugused kõrged neljakandilised väravatornid, nii Nunne väravas samuti virus, harjus ja nii edasi. Jabelisele olid paljud sellised peatornid kaitstud veel eelväravatega väga tugev eel värava kindlustusse süsteem kui näiteks munne väraval. Nüüd kindlustusi on siiski säilinud kõigile hästi tuntud Viru saavad ongi ju tegelikult Viru värava eelväravad samuti ka paks Margareeta, mis oli sisuliselt Suur-Rannavärava eel väravaks, kuidas need väravad avati ja suleti. Tavaks oli see, et päikeseloojangul linnaväravad suleti ja hommikul avati. Ja muide sama kehtib ka Toompea väravate kohta, nii et need korduva sallid või aadlikud, kes olid jäänud juba allinna öösel, siis muidugi ei pääsenud enam tagasi vält linnaväravad olid suletavad lang võrega. Me leiame neil lang võrede jälgi nii suure Rannavärava rahvas, aga samuti ka lühikese ja pika jala väravatornides. Pääle selle väravad olid suletavad kahepoolsete tugevatest plankurest ustega, mis olid kaetud suurepealiste sepanaeltega. Ühte sellist, tõsi küll, seitsmeteistkümnendast sajandist pärinevat jäime praegu lühikesel jalal. Väravatornid ees paiknesid ju veel vallikraavid. Siis väga sageli ületas vallikraaviga sild, mida omakorda oli võimalik tõmmata kaitseks ette väravale. Nii et väga-väga mitmekordne kindlustus. Aleksander Kivi käest kuuleme, millist sünget osa linna tornid veel etendama pidid. On üldiselt teada, et Paksu Margareeta torni kasutati 1905. aasta revolutsiooni päevil vanglana aga kas on andmeid ka teiste tornide kohta, et neid oleks kunagi vanglatena kasutatud? On üks huvitav väike energia selle kohta et keegi, noormees, sell Johan Krüger Ollitud 643. aastal lubanud kedagi tütarlast kosida, kuid pärast sellest loobus. Ja siis tuleb, muidugi kaebas konsistooriumi raekohtule ja kohus otsustas, et see noormees tuleb nii kauaks kõige halvemasse kindlustorni paigutada. Kuni ta teistsugustele mõtetele tulemusele tõstab osk siis Premieri torni kohta on mitmeid andmeid siin juba 15-l sajandil. Ja selle kohta on ka nagu neid vanglad on, temale kütust vangi osas ei olnud ja on linnaarstiarve vangi külmunud jalgade ravi kohta on ka olemas. Samuti on siis ka Camperdakkis sele premiere torni kõrvas asuva torni kasutamise kohta vanglana. Siin on 1600 42.-st aastast, kus keegi mees on vana vaekoja peal oma naist peksnud siis on osutada kah Camperdake torni paigutata. Ja niikaua kui konsistooriumi otsustab nende abielulahutuse siis masteri ruumides on vangimaja kah juba 15-st 16-st sajand on olemas. 1000 607. aastal paigutatakse sinna üks ilma ja kellele määrati, et ta peab kas kolme päeva jooksul tasuma 20 riigi taldrit trahvi ehk 14 päeva istuma marstalis. Nortalis oli ühtlasi ka nii-öelda kodaniku jaoks niinimetatud Juncker kammerja masteri torni ehitati 1800 30.-st aastast. Endise saime mõisa omaniku lihunik meister Aadam Weimari tarbeks, kes kuritahtliku nii pankrotti ennast kuulutas. Nii et võlavangla ehitati sinna siis Harjuväravatorni on kasutatud pikemat aega vanglana ja eriti huvitav on see, et selles vanglas hoiti ta saladusliku korra all endist Rostovi Jaroslavli metropoliiti Arcinimatrjevitsid 1000 seitsme 68.-st aastast kuni 1007 seitsme teise aastani. Andmeid, et teda paigutati vanglasse järgmistel asjaolude tõttu. 1007 63. aastal asus tööle keisrinna Katariina, teiselt poolt korraldatud kirikuvarade inventeerimise jõle võtmiseks määratud komisjon. Metropoliit Vaides prepress protesteeris selle vastu ja eriti üheksandal veebruaril 1763 pühalikul jumalateenistusel, millest osa võtsid suur hulk rahvast, kogu linna vaimulikkond pandi tema kiriku need alla kõik kirikuid, tema paranduste vaenlased, vägistajad ja solvajad ning palus alteris kõuehäälega, et mälestus nendest kahjuks need nimed saaks kustutatud eluraamatust, kuigi ta selles ei nimetanud otseselt käis rinnad kantisid muidugi käis rinnal ette. Ja see määras sinodi kohtu kuuendal märtsil 1007, kus need kolm saatis. Mõtlesin jess omakorda veel terava protestis sinodile ja sinoot. Otsusega võeti massiivselt tema kõrge vaimulik seisus aladelt lihtmungaks ja saadeti rangiski lähedale Nikolai kloostrisse kuhu jäi tema neljaks aastaks. Kuid varsti võitjate uuesti vastutusele selle tõttu, et ta oma kõnes munkadega kui ka vahisõduritega avaldas siiski nüüd valitsusvastaseid. Korraldusel siis alandati väidetavalt isegi mungaseisus ära ja ka nimi ja määrati talle nimeks Andrei. Frall tähendab Andrei valetaja, põlluviskaja ja määratletanna kindlusesse vangi. 26. veebel protsessis kaks haigestus see arseeni ja palusamalt preestrit saata. Sõdakatamaga saadeti preestrilt, võeti allkiri, et ta päris vangi nimi ja vaikiks oma surmani. Sellest 28. veebruaril 1007 kaks arseeni suri. Neetud sama päeva õhtul Vene tänaval asuvasse Nikolai kirikusse sel korral kirikvil puukirik ehitati 1825 kivi kirikus ja selle ümberehitamisel olla sattunud stsena Arseni aud peaaltari alla. Harjuväravatorn kohta räägitakse veel seda, et 1786 olla väravat On olnud halvas seisukorras, niiet oleks ülemine korrus maha võtta. Siis linnaehitusmeistrit, kolbe ja köörits tekib ülevaatuse. Ja siis, et oleks hädaohtlik. Ja raad otsustas sel puhul, et tornis asuvad vangid. Tead, see on 1726 tuleks Riia pika jala torni kui linna kommendanud, sellega nõus, kuid kommendanud sellega päri ei olnud, leidis, et pika jala torni juures eks sobi. Linnaehitusmeistrit siiski. Tantsijad lõpuks Harjuväravatorn hädaohtlik nii väga ei ole, et veid polikevadel olla. Ja nähtavasti siis alles hiljem viidi vangid sealt ära, sest 805 võeti Harjuvärava ülemine korrus maha. Ei maksa unustada raekoja torni ja selle tipus seisvat ustavat linna valvurit vana toomast. Tema nime kannavad meil tänav, kohvik, sigaretipakk üks kange ja magus jook, Estoplasti poolt valmistatud laualamp, suveniirid ja nii edasi. Kustega vana Toomas ise oma nime sai. Kaljula Teder. Kes vana Toomas oli ajalooline isik olnud või, või millega ta seoses on olnud dokumendid selle kohta, et vana Toomas asetati raekoja otsa aastal 1530 aga siis tuli raekoja torn otis stiilis, mitte nii nagu barokne stiil pragunema barokkstiilis, veidi hiljem aruldama gooti stiilis teravik ja sinna pandigi vana Toomas otsa. Mis siis vanad omas on? Vana Toomas on tuulelippe, mis kujutab Tallinna linna sõjasulast või täpsemalt lipurid. Seal on üks väike harkis saba, mehekene, kellel on suured vurrud, kellel on suur mõõk külje peal ja käis, kannab tema lippu, aga riietus on temal kuueteistkümnendas sajandis, tähendab lühikesed põlvpüksid puhvis, mille seisund, lõhised ja samuti ka kuue varrukas Office'i sellises lõhisid on niisugune vana tume välimus, aga see näitab tema ametit ära, kes toolite. Miks onu Toomas sai endale selline? See on seotud järgmise legendaarse sündmusega teatavas tooli Eestis, Liivi sõda, mis algas 1558 ja lõppes 1000 583. aastal ja selle lastele oli üks juhtum, väikese poisikese, iga väikese Toomasega, kes rannast pärit oleva kaluri lesknaise poeg ja selle kohta on ilmunud kalendris muistend, mida see mõiste on siis räägi. Vana Toomas oli väga pisike poiss, kes väga armastas lasta vibupüssist. Kindlasti oli tol ajal niisugune traditsioon, et maikuus tavaliselt valiti laskurite kuningas. Laskurite kuninga valimisest võtsid osa suure gildi liikmed, Kanuti gildi liikmed ja Mustamäe vennaskonna kaubaseid. Need kogunesid suures rongikäigud kokku igaüks oma majaesisele ja läksid siis muusika saatel läbi pika tänava Rannaväravaesisele Paksu Margareeta ette, kus oli rooside aed ja kõrvalgasus papagoi aed. Papagoi aed sai oma nimetuse sellest, et seal oli märklaud nimelt papagoi kujunduspuuks ära värvitud kirju. Seal aga, kui kuju valmistas suur kild, kui vana oli küllalt kõlbule sisternist, remontis selle vana papagoi kujuga härra sipandia ristjalaalusele pikka latti otsa ja kes sellest linna nimekatest meestest osa oli niivõrd osav, et suutis noolelasuga pika ridva otsas selle linnu kuju alla tuua. Seda valiti laskurite kuningaks. See oli üks suur hauamen. Enne laskurati kuninga valimist oli papagoi aiadega pisike Toomas. Tema oli omasuguste hulgas kahtlematult kõige parim laskur. Teised poisid hakkasid narritava väikestuaalset ja sinna kuju pihta. Poiss vaidles vastu ja oma nii-ütelda õiguse tõestamiseks Väike-Toomas laski vibupüssist noole kuju pihta. Kuju kukkus maa, olnuks tema suures soos, siis oleks seda tulnud valida laskurite kuningaks, kuna ka paali nimetu kalurile see pisike poiss, siis loeti teda. Nonii, sihukses huligaani teoks anti talle mõni kõrvakiil, karistuseks kästi temal ka papagoi kuju paika panna ja poiss lõpetaski märklawa asetamise õigel ajal justkui sellega toime tulid, tuligi läbi suure Rannavärava mäelaskurid kohale ja seal algaski suurte meeste laskevõistlused. Kuid see poisikesetemp sai teatavaks üle kogu linn läks üle kogu linna teavet, pisike poiss sai sellega toime, milleks suured saksad, suured kaubasellid, rüütlid ja gildi liikmed raiskasid terve päeva. Tulemuseks oli see, et suuri kildi Olthermann, kelle kõrvuli pultunud ka jutt pisikese poisi saavutuses kutsuski poisikesi enda juure. Hirmuvärinaga läks poisike suurigi Altermanni juure, aga imestuses tehti talle ettepanek astuda õpilasena linna vahtkonda. Poiski võti seal, millele ettepaneku vastu ja kord-korralt tõestaski poisike tema laskis, ei olnud mitte juhuslik, see oli ka visa pideva treeningu tulemust. Nii saavutas ta suurimaid positsioone, kas sai täiskasvanuks inimeseks ja kui ta Liivi sõja päevil puutus oma vaprusega silmavõitlustes, siis valiti teda linna vahtkonna lipuriks masspõlves vaskist, ta kasvab, endal ka suured vurrud küljel kallistab pikka mõõka pidupäevadel lippu käes. Ühesõnaga vana Toomast nägi niimoodi välja nagu nimetu tuuleni raekoja otsas. Sarnasuse tõttu hakkas linnarahvas nimetu tuulelipu hellitavalt kutsuma vanaks toomaks. Kutsari ja Deldus sõidutee piigasi kes armumise ja põliste linnavalvuritel Raudki bar rullijalt Mis on hall, mis seal vana Toomas hästi teab kõiki Mäeleta ja ja. Talpüksid tuules puhevil raudkübar vill. Mis on? Vana tooma sättide ja köiki Mäeleta. Spee. Valvurina raekojale seisma pea Danieli tuultele. Nii võimsalt näitab et päikselised oleksid köitena. Tallinna ja Tallinna tornide ajalooga on lahutamatult seotud kultuurilugu. Kõike seda teab hästi kodu-uurija Karl Laane laupäeva õhtu puhul piirduma aga vaid ühe õnnetu armulooga, mis juhtus Tallinna tornide all? Tahaksin ühte varasemate kultuuriloo seost Tallinna tornidega mainida seitsmeteistkümnendast sajandist, mil suure maailmaränduri oli aariuse reisid toimusid ja kui laevahuku tagajärjel see reisiseltskond oli aariusega eesotsas sattusid Tallinna. Sellest võttis osa tolleaegne kuulus saksa luuletaja Paul Fleming ja tema on elanud lühikese jala torni juures olevas majas. Kaupmehe juures oli harjuse reisikaaslane. Paul Fleming armastas Tallinnas jalutada ja talle meeldis väga Tallinn kuid veel rohkem kui Tallinn meeldis talle peretütar Elizabeth kellessasema armus ja nii nagu Tallinnale iga oma Eliisabele, tema on pühendunud mitu luuletust. Ma annaksin edasi luuletuse mõte nii oma vabatõlkevormis sellest ja kui te mõjuvõim mind vallutas, kui kaunim jõud maailmas ühtki rõõmu muutma näe ei väärtust kõigel muul mu silmas. Kas veel rõõmsana, te näete mind, mu Baltimaade sireen? On karm küll, lasnamäe väebaas, kuid siiski raud tast jagu saab. Ent kuigi maa küll kiindunud ammu Elizabeth küll märganud seda ta süda karmim on kui lasnamäe kivine baas. Ja kui Fleming Tallinnast lahkus, siis kirjutas tema Tallinna ülistuseks, et aeg oli kätte jõudnud, ei, paratame sellessaa kõik mööda läinud, meil tuli lahkuda, veenda tahaks endale sind, armas linn, tallinn kauniks päevaks hoida sind täna ustavuse ees. Aa rahule ei neli koostööd teha. Ja lõpuks siis ka käsi. Tundsin. Nüüd, kus sinuga Tädi tihti. Mul on südamest naine ta minuga koos käiene. Aeg on lõpetada jutustused Tallinna ajaloolistest tornides ja minevikust ning anda sõna päevakajale, et kuulda saada, mis on toimunud täna. Niisiis saadi ta tornid paistvat, kaugele on õppinud. Saate koostas Milvi Juske Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringi abiga. Muusika valis Arne Oit. Helirežissöör oli Lilian.