Tänases saates tahaksin teile tutvustada Islandi heliloojat Jon Leissi, kelle orelikontserdi esimest osade äsja kuulsite. Tänavu mais möödus Jon eksi sünnist 100 aastat. Vaid viimase 20 aasta jooksul. Lekstise suri juba 1968. aastal. On tema loomingut taasavastama hakatud, sest muusikas kindlalt oma rada käiva vastuolulise isiksusena leidis ta eluajal vähe tunnustust. Lexi püüdluseks oli ühendada Islandi rahvamuusikale omaseid jooni euroopaliku traditsiooniga ning tema loomingut võib vaadelda kui otsustavat sammu tänapäeva islandi heliloomingus valitsevate suundumuste poole. Rahvusliku omapära ja rahvusvaheliste tõekspidamiste kokkusulatamine pole täna enam kellelegi üllatuseks. Kuid kahekümnendatel aastatel oli Lexi looming radikaalseks ära pöördumiseks konventsioonidest. Leib sündis Põhja-Islandil Soleimani nimelises paigas. Teismelisena alustas ta Reykjavikis klaveriõpinguid ning ehitas kontsertidel peamiselt kriigi ja Beethoveni loomingut. Kuigi 20. sajandi algul oli Islandi kunst muusika alles lapsekingades, tundis Leisse endast seesmist sundi muusikuks saada. Ammendanud Islandil olemasolevad võimalused muusika õppimiseks, palista õpingute jätkamiseks, lapsigi konservatooriumi. Hoolimata käimasolevast teisest maailmasõjast ja sellega seonduvatest majanduslikest raskustest tundis seitsmeteistaastane Jonlais ent Leipzigis imehästi. Islandi eraldatuses tulnuna ahmis ta endasse Kesk-Euroopa kultuuri. Esmakordne kokkupuude sümfooniaorkestriga, mida ta Islandil paratamatult kunagi kuulnud polnud, oli tema jaoks samasugune vapustus nagu esmakordne puude nägemine on ju Island täiesti lage. Tal oli soov pikali viskuda ja suurest imetlusest valjusti karjuda. Leisi põhierialaks Leipzigi konservatooriumis oli klaver, kuid lisaks õppis ta dirigeerimist ning kompositsiooni. Kooli lõpetamise järel 1921. aastal lootis ta teha karjääri pigem dirigendi ja pianistina kui heliloojana. Peagi muutus tallaga ahvatlevaks Islandi rahvamuusikal põhineva rahvusliku kompositsiooni stiili loomise idee ning ta alustas tõsist tööd heliloomingu kallal. Samas jätkas ta keskmiselt edukat dirigendikarjääri, juhatades muuhulgas ka latsigi kevandhaus, orkestrit ning Hamburgi filharmoonia orkestrit. Neist viimasega külastas ta 1926. aastal ka Islandit kinkides seega oma kaasmaalastele esimese võimaluse sümfoonilised muusikat kuulata. Juba teismelisena oli Lewis tundnud soovi enda sees kõlavat muusikat kirja panna ja seda oli ta esimeste klaveripalade näol ka teinud. Kuigi tollal polnud tal teadmisi ei muusikalisest, vormist ega muusika kirjapanemisest. Alles Ladzigist sai ta selleks vahendid, õppides harmooniat ja kontrapunkti. Esimesed Leicsi teosed, mis põhinevad Islandi rahvamuusikal, on neli pala klaverile opuskaks loodud 1922. aastal. Neis tõusevad Islandi rahvalauludele omased paralleelsed kvindid ja meetrilised muutused. Esimest korda Islandi muusika ajaloos kompositsioonilise materjali staatusesse. Kuulamegi nüüd Valselentot teosest neli paraklaverile hobuskaks ja hilisemat teost poisi laul, hobus 49. Varasemad Islandi heliloojad olid oma rahvamuusika täielikult hüljanud ega kasutanud seda mingilgi moel oma loomingus. Leisse ei pidanud küll rahvalaule omaette kunstiks, vaid tänuväärseks materjaliks uute teoste loomisel. Tema usk rahvalaulude rehabilitatiivsesse mõjusse kasvas iga loodud teosega ja ta eraldas end neid teoseid kirjutades üha enam suundadest, milles astusid teised kaasaegsed heliloojad. Lessi püüdlusi jälgiti skeptiliselt kui mitte isegi otsese põlgusega Islandi rahvalaulule omast paralleelsetest krintides liikumist, mis khaleesi teostes avaldus Peeti parvaarseks, kuna selline häältejuhtimine eiras täielikult kontrapunkti ja klassikalise harmoonia reegleid. Leisi loomingus on tegelikult tõesti tuntav teatud primitivistlike element ja nende loomus on karmi ja kargevõitu kuid seda seostatakse püüdega kirjeldada muusikas oma kodumaa karmi loodust. Tegelikult on Leipz kirjutanud ka terveid teoseid, mis on mõnest konkreetsest Islandi looduse imest inspireeritud näiteks tema hilisemal perioodil kirjutatud sümfoonilised teosed. Keiser ja Hekla difos Jahafis, mis on innustust saanud vastavalt keisritest vulkaanist kosest jäämägedest. Aastatel 1925 kuni 28 reisis mööda Islandit, kogudes rahvaviise, mida ta hiljem oma loomingus kasutas neil aastatel lõida Islandi avamängu Opus üheksa, kus ta ühendab rahvaviise oma loodud meloodiatega ning orelikontserdi oopus seitse, mille teise osa pasa kalja lõpuosas on kasutatud Islandi leinalaulu. Pärast latsigi konservatooriumi lõpetamist jäi Lewis elama Saksamaale. Abiellus juudi soost pianisti Ani Riithafiga ning temast sai kahe tütre õnnelik isa. Heliloojana leidis ta esialgu küllaltki soodsat vastu võtta. 1933. aastal andis latsigi kirjastus kisterias hiigelvälja kõik tema senini ilmunud teosed ning see suurendas järsult tema teoste esitamise arvukust. Lexi plaanid heliloojana olid üsna ambitsioonikad. Näiteks alustas ta Eda epostel põhineva kolmeosalise suur oratooriumi loomist. Sellest suurejoonelisest plaanis võib märgata sarnasusi Wagneri April Detroloogiaga. Nibelungide sõrmus põhinevad jõle suures osas samal kirjanduslikus allikmaterjalil ning sarnaselt faagneriga oli ka Leipzi soov, et neid kokkukuuluvaid teoseid esitletakse järjestikustel õhtutel. Ka meenutavad oratooriumide pealkirjad mõneti Wagneri teoste pealkirju, maailma loomine, jumalate elu, jumalate hämarik. Siiski nägi läiks Wagneri Detroloogias pigem Põhjamaade kultuuri valesti tõlgendamist. Eda oratooriumi loomist pidas Leipz oma tähtsaimaks ülesandeks ning ta tegeles sellega kuni oma surmani 1968. aastal, jõudmata kolmandate osa siiski lõpetada. Kõlasid kaks osa Islandi tantsudest Opus 11 30.-te aastate Saksamaal esile kerkinud natsiideoloogia ei jätnud oma mõjutaga Jon Leissi. Varasem menu asendus jaheda suhtumisega, milles oma osa mängis kindlasti ka tema abikaasa juudi päritolu. Kui tema teoseid üldse esitati, oli lõpptulemuseks täielik fiasko. Eriti plastiliseks näiteks võib pidada Leissi orelikontserdi ettekannet Berliini Filharmoonikute poolt 1941. aasta märtsis. Kontserdi ajal lahkus suurem osa publikust saalist ning kui autor, kes oma teost juhatas saalile kummardas, aplodeerib talle vaevalt 20 kuulajat, kes veel kohal olid jäänud. Ka kriitikud ei halastanud Lexile, püüdes teda ja tema teoseid igal võimalikul juhul naeruvääristada. Järgmise paari aasta jooksul polnud heliloojal enam mingit võimalust sealses muusikaelus osaleda. Ega ma teoseid kontserdil kuulata. Neil aastatel kirjutas Leipz saaga sümfoonia, mis kirjeldab muusikas viit tegelast Islandi saagadest. Teose loomist ajendas soov parandada natside tehtud viga Põhjamaade kultuuri valesti tõlgendamisel, mille juuri Leif nägi juba Wagneri Detroloogias. Lõpuks õnnestus heliloojal koos perega Saksamaalt lahkuda ja Rootsi ümber asuda. Peatselt Leif lahutas oma abielu ja naases uue rootslannast abikaasaga Islandile. Tagasi kodumaal leidis ta tegevust erinevate organisatsioonide loomisel ja eestvedamisel. Juba 1928. aastal olid olnud tegev islandi artistide ühingu loomisel ja nüüd, 1945. aastal võttis osa Islandi heliloojate liidu loomisest. Ta oli aktiivselt tegev ka vastloodud islandi esitus õiguste ühingu juures ning selle organisatsiooni kauaaegne president. Paraku mängis tema aktiivne tegevusautorikaitsetasude kogumisel küllaltki suurt rolli tema vastuolulise isiksuse suhteliselt ebapopulaarsuse kujunemisel. Võiks öelda, et tema uudse kõlaga muusika oli seejuures isegi teisejärguline. Järgmiseks pakun teile kuulata teost Hekla, mis on Leissi nägevus samanimelisest vulkaanist. Isiklikke elu polnud kaugeltki mitte õnnelik. 1947. aastal uppus tema seitsmeteistaastane tütar meres ujudes ning see vapustus viis nelja uue teose sünnile, mis kõik olid kirjutatud Lifi islandi keeles elu mälestuseks. Nende teoste hulgas on nii mõnedki tema emotsionaalselt võimsaimad teosed. Torrek, Opus 33, häälele ja klaverile Reekviem, Opus 30, kolmasegakoorile, eleegiad Emmemooria, Opus 35 ja keelpillikvartett viita ET morss ehk elu ja surm. Opus 36. Teised isiklikku elu puudutavad raskused ei ajendanud Leissi kuigivõrd loovusele. Tema teine abielu luhtus ning Islandist tabasid teda pidevalt. Süüdistused koostöö kohta natsidega saksa aastatel. 50.-te aastate algul suhtuti ka tema teostesse alahindamise ja naeru vääristusega. Kuna ka tema ambitsioonikaid teose Eda oratooriumi osadesse suhtuti jahedalt, loobus Leipz peaaegu täielikult komponeerimisest luues viie aasta jooksul vaid kas uut teost. Alles tema kolmas abielu, mis sõlmiti 1956. aastal tõidama varasema produktiivsuse juurde tagasi. Viimasesse perioodi kuuluvad muuhulgas kolm abstraktset pilti. Oopus 44, keiser oopus 50, jah EKLA Opus 52 ja keelpillikvartett Elgreeco Opus 64 El Greco maalidega tutvusta Madriidis Kongressil viibides ja leidis neist mõndagi ühist Põhjamaade kultuuri karmide väljendusvormidega. Leis lõpetas sel perioodil ka Eda oratooriumi teise osa ning alustas kolmandat, mis helilooja surmadega siiski lõputajai. Olgu öeldud, et less oli juba 1963. aastal nii-öelda Testamendina loonud kaks teost. Fiine esimene Jefine teine, mida sel juhul, kui Leipzi surma korral mõni teos lõpetamata jääb, tuleks kasutada finaaline Neist. Viimane on malbe ja aeglane teos, milles Leif nagu püüaks teha rahu oma saatusega ja helilooja karjääriga, milles oli olnud nii vähe triumf ja nii palju pettumusi. 1968. aastal, kui Jon Leipz juba kopsuvähiga haiglas lamas jama lõppu lähenevat tundis, leidis ta taas oma tunnetele väljenduse keelpillidele kirjutamises. Nagu ta seda varemgi traagiliste sündmuste mõjul teinud oli. Sündis teos, konsultatsioon ehk lohutus intermetsakeelpilliorkestrile, mis jäigi tema viimaseks ootuseks. Seda teost kuulame me saate lõpul kuid praegu pakun teile kuulata kuuenda osa Jon Leisi Islandi kantaadis. Lepo Sumera, millised on olnud teie kokkupuuted Jolleksi muusikaga? Jon Lexi nimi ei öelnud mulle tegelikult kuni aastani 1992 mitte midagi. Aga 92. aastal sattusime Islandile esimest korda, vaat vahest on niimoodi, et et satud ühele maale, mõtled, et, et selle maale ma enam kunagi ilmselt tõenäoliselt teist korda ei tule või ei saa tulla või ei ole põhjust tulla. Island oli täpselt niisugune maa, kus mõtlesin, et oh jumal küll, vaata, mis on loodus ja vaatamist inimesed ja ja kõik on nii teistmoodi, täiesti nagu teisel planeedil Marsi peal. Et siis ma ilmselt kunagi ei satu, aga juhus on mind sinna ikka ja jälle tagasi viinud, niisiis esimene kord oli 92. Ja ma sain kuulda siis ka esimest korda Jon Leifist kes minu arust oleks väga omapärane helilooja, väga omapärane muusik. Jaa. Jaa. Omapära põhjuseks on muidugi ka just nimelt see ta on, ta on pärit Islandilt, Islandilt, kus tema õppimise ja tema tema noorpõlve ajal ei olnud ühtegi sümfooniaorkestrit kus tema sündimise ajal ei tohtinud Ühislandiska isegi instrumentaalmuusikat mängida. Kui me teame Islandist, tegelikult oli oligi pillimäng keelatud tud kuni kuni 20. sajandi alguseni. Peipsi fantaasia kõige kõige magusam fantaasia ei võinud ette kujutada, kuidas, kuidas sümfooniaorkester kõlab. Küll aga olid selles mõttes nagu mingid infopiirid juba avatud, et ta nägi sümfooniaorkestri partituuri oma. Kuidas nüüd öelda, võib-olla oma kõige paremates kuulmisfantaasiates, ma ei usu, et ta oskas ka ette kujutada, mis, mismoodi see orkestrilt see kõlab, kui ta ükskord sattus lõbuks treeridenisse ja sellest ta kirjutab oma autobiograafias, kui ta esimest korda kuulis. Tähendab, ta nägi kõigepealt esimest korda just puud mis andis, ei ole suuri puid. Teiseks, seda nägi esimest korda suurlinna resident. Kolmandaks ta sattus niisuguse kohta, mis on kontserdisaal. Ja neljandaks selle tema enda mälestuste järgi sattunud ta sattunud kontserdi proovi keegi viinutada sinna jazz kõik põhjustas seda, et nii nagu ta ise ütleb, et ma, ma tundsin, et ma olen absoluutne põrm, et ma ei ole mitte midagi langenud põlvili maha ja tänanud jumalat, et all teda teda lasknud seda orkestrit kuulda, nii et niisugune kogemustel on mis on ju tegelikult ikkagi ütleme, 20. sajandi väga harv, eks ole, see elamus, säilus tal kuni elu lõpuni tal väga keeruline, elusat poliitikat täis ja ja, ja teadliku isikliku elu tragöödia täis ja muidugi ja ta võitis valel ajal vale naise ja jumaldasin sind nii palju. Noh, me keegi armastuse vastu. Õnneks kõik see mahtus kuidagi selle loojanatuuri hinge sisse. Ja selle tulemuseks on tema väga isikupärane muusika, muusika, mis tegelikult algselt on puhtalt konstrueeritud, tähendab, ilma mingisugust kuulmisaistingut omamata. Ja teisalt, mis on ikkagi noh, looduse poolt väga-väga andeka ja väga, väga suure kujutus inimesega inimese poolt loodud. Minu jaoks on Jon Leifi muusik ka täiesti lahutamatu Islandist. Ja teda kuulates tuleb mulle ette, et see on nagu üks suur kivimürakas või mingisugune mingisugune suur laavamägi kaetud samblaga ja ja kus ei minda selleni, et hakata mingit mingit raku tasemel midagi kirjeldama või aatomi tasemel, seal võetakse lihtsalt asi üks suur asi vägevalt ja tehakse tavaliselt ära. Tal on tema muusika, koosneb üksikutest akordidest, mis on mis on paigutatud üksteise järele ilma harmoonia reegleid tundmata, õnneks seetõttu on selle muusikaga suur omapära ja, ja need akordid on nagu ma ütlesin nagu nagu kivi või Laamal lahvakad ja ja, ja Nad moodustavad kokku sellise helide maailma, mida tegelikult ei kujutaks ette, et saaks kuskil mujal luua, kui just nimelt sellel samal Islandil ja just nimelt nendes all tingimustel see on siis tegelikku reaalset kuju. Kuule, vaata maailmas oleks teine helilooja veel sotsiaalAils, kes ei ole ühtegi oma teost kuulnud. Jon Lexil, Ta oli hiljem kuulus dirigent teda, ta oli väga-väga viljakas, kõige muuhulgas kirjutas artikleid palju ja, ja, ja, ja analüüsimuusikat ja nii edasi. Nii et tema kuulsama muusikat küll, aga tema muusika kirjutamise ajal ei olnud tal õhkagi õrna aimu, kuidas see asi võib kõlada. Kuulsite Jon eesti teost, keiser Jon Leipzi surmast möödus 10 aastat, enne kui huvi tema muusika vastu järk-järgult kasvama hakkas. Uus põlvkond nägi liftis Islandi avangardismi peamist esindajat. Tegelikult on Lexi muusikas vähe seda, mis oleks tõeliselt radikaalne välja arvatud ehk löökpillide suur osakaal temasse fonilistes teostes. Tõeliselt avangardmuusika jõudis Islandile alles pärast Leisi surma makrosplandale Johansoni ja Atli heimirschweinsoni loomingus. Liftimuusikat võiks pigem hinnata kui püüet rahvusliku primitivismi poole mis hõlmab mitte ainult tema koduma muusikalist pärandit vaid ka selle maastikke, kirjandust ja ajalugu. Islandist oldi siiski jätkuvalt arvamusel, et Leissi muusikat on võimatu esitada ja ebameeldiv kuulata. Tema muusikat esitati kuni 80.-te aastateni tõesti vähe kuid siis panis Jalmar Ragnar sson oma väitekirjaga aluse uuele lähenemisviisile Leisi loomingu suhtes mis viis välja laiema arutelu kele helilooja ja tema teostele. 1995. aastal Valmis Jon Leisi elust mängufilm kivi pisarad, mis tutvustas helilooja elu ja loomingut ka laiemale publikule. Filmis pehmendus mõneti traditsiooniline vaade Eestile kui temperament sele mässajale ning tema muusikat kombineerida eriti mõjusalt Istandi maastikuvaadetega. Film tegi helilooja tuntuks igas Islandi kodus ja on nähtavasti viimase aja ainus suurem panus laiema huvi äratamise helilooja ja tema muusika vastu. Täna esitletakse Jon Leissi sagedamini kui eales varem ning tema rahvusvaheline maine järjest kasvab. Hulk tema teoseid on nüüd kättesaadav ka CD-plaatidel ning plaadifirma BIS kavatseb kõik tema teosed oma sarjas välja anda. Samuti planeerib Islandi muusika infokeskus kõigi Leipzi teoste avaldamist trükis, et muusikud ja teadlased ei peaks enam töötama käsikirjade koopiaid kasutades, nagu seda on tehtud seni. Üks Islandi muusikamahukamaid teoseid. Leissi Eda oratoorium jääb aga endiselt esimest tervikliku ettekannet ootama. Saates kuulsite Jollepsi muusikat pianist õrn Magnussoni, organist Björn Steiner, Solbersoni Islandi ooperikoori ja Islandi sümfooniaorkestri esituses. Dirigentidega olid Enso Peetri sagari pool Žukovski ja Osmomenske. Saadet jääb lõpetama Jon Leisi viimane oopus. Lohutus intermetsakeelpilliorkestrile. Mina olen Katrin pintsaar, aitäh kuulamast.