Sel juhul on nii, et kui ma teen seda, mida minult nõutakse siis on kõik hästi. Siis on jumal minuga rahul. Islamis on viis käsku samast ja on ka lugu, miks neid on just viis. Jeruusalemm on moslemite jaoks püha koht, kuna Muhamed olevat sea taevasse ratsutanud ja jumalaga kaubelnud. Ja lõpuks olevat jumal nõustunud sellega, et viimaks jäädi viie käsu juurde. 500 asemel. Ja tänini on moslemeid. Ka meie kristlastena tunneme seda mõttekäiku. Mitmed vanad inimesed, kellega ma enne nende surma räägisin ütlesid mulle, et nad ei karda surma, sest nad on alati kõik õigesti teinud. Seepärast nad ei kardagi jumalaga kohtumist nagu põhimõttel. Siin ma olen ja ma olen sissepääsu eest juba maksnud. Üksteise järele valvamine ja enese õigustamine tüütas aga inimesi lõpuks sedavõrd, et neile tuli uus mõte. Äkki jätaks selle jumala poole püüdlemisest sina paiga, ütleme lihtsalt, et teda ei ole olemas. Siis saan ma elada nii, nagu me ise heaks arvan. Sest pärast surma ei pea ma enam kellelegi ees vastutust kandma. Aga inimesed sai siis aru, et kui pärast surma ei oleks enam midagi siis on ka enne surma paljud hoopis vähem. Ja nii leiutasidki inimesed igasuguseid pseudoreligioosseid tegevusi ja jõudsid lõpuks hedonismi nagu täna. Ainult hetk otsustab, mitte elu, naudi hetke. Siis sa naudid elu. Selge, et see on päras ebaküps, suhtumine ellu ja teistesse inimestesse. Imikule loeb hetk. Ta pahandab, kui ei saa piima ja magab, kui sai piisavalt piima kätte. Kristlasi on algusest peale kutsutud neiks, kes kõnnivad Uuthid. Kristlaste usk ei seisa normine käskude täitmises. Kui ta ei ole ka ebaeetiline. Kristlik usk seisab selles, et me saame kristlusega tuttavaks, et me kõnnime tema teed, elame koos temaga ja sammume oma eluteed. Meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamas paika selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana. Siis mingem jumala ette, siira südamega usukülluses.