Ma tahaksin teile jutustada ühe loo, mis juhtus, kui ma olin veel koolipoiss oma kodulinnas Saksamaal. Ma aitasin pühapäevakooli korraldada ja olin noorterühma aktiivne liige. Meie koguduses oli palju noori ja nende vanemad olid tavalised kõrgharidusega advokaadid, kooli õpetajad, insenerid. Meie kirikuõpetaja oli juba päris vana Ida-Preisimaalt pärit mees, kes oli veel sõjas võidelnud ja kellele meeldis kiriku sotsiaalne dimensioon, eriti kaks korda aastas korjasime me oma noorterühmaga raha ükskord kesklinna tänavatel inimeste jaoks vaestel maadel. Üks kord kodu korjandusena passi inimeste tarvis. Saksamaal kellesse meteist oma rühma noortega väga kriitiliselt suhtlesime, olid kõiksugu paremradikaalid. Ja nemad tegutsesid otse meie kiriku kõrval. Seal asus üks mänguväljak, mille üks niinimetatud neonatsid rühm oli hõivanud. Kuigi neil natsidega suurt pistmist polnud, tahtsid nad puberteedi eale kohaseid šokeerida ja hirmutada ning nad vajasid egiidi, mille all huligaanitseda ka meie kiri kooli nende rünnakute sihiks. Kord olid nad meie kirikuteenrile kallale tunginud ja kirikus seina peale Haagris joonistanud ja muud sellesarnast teinud. Meie õpetaja keelas neil seepeale kirikusse sisenemise ja lubas kohe politsei kutsuda, kui nad kirikule liiga lähedale tulevad. Ühel õhtul valmistasime koos oma sõbraga noort õhtut ning söögilauda, et ma ootasime. Siis me arutasime, mida teha. Mulle tuli korraga meelde üks lause piiblist ja ma sain aru, et sel hetkel oli see mulle nagu jumala käsk. Ma võtsin kogu oma julguse kokku ja läksin sellele kurikuulsale mänguplatsile. Seal nad istusid 10 või rohkem poissi, mõned kiilaspead, puhverjoped seljas ja tanksaapad jalas. Nende hulgast nägin ka üht enda kunagist koolivenda. Ma tervitasin ja seletasin neile, et olime kirikus teinud suure hulga söögi enna noorteõhtu tarvis, kuid kutsututes polnudki tulnud. Siis ma ütlesin, et kui keegi neist peaks olema näljane, võivad nad minuga kaasa tulla ja koguduse saalis süüa. Selgus, et neis polnud päev läbi söönud. Aga meil pole, lubas sinna minna, ütlesid natsi peale, kui me läheme, kutsutakse politsei. Mina vastasin, et kirikusse minekut ei tohi keelata, kuna kirik on jumala oma. Tingimuseks on vaid see, et nad peavad end seal korralikult üleval pidama. Siis me läksime Sõime koos ja pärast söömist nad tänasid ja läksid tagasi rahus. Pärast seda päeva lõpetasid nad kirikuliste tülitamisse ja varsti läks järvezi rühmitus laiali. Ma ei räägi seda selleks, et end hea mõte ees kiita vaid sellepärast, et kinnitada. Kui ma saan aru, et jumal tahab, et ma teeks midagi ja kui ma olen aru saanud, et see on töösti tema, kes seda tahab siis pean ma julguse kokku võtma ja seda tegema. Siis järgneb sellele teole tavaliselt suure õnnistust. Keda saan mina tena söögile kutsuda. Luuka evangeeliumist loeme. Ja isand ütles sulasele, mine välja teedele ja aedade äärde ja keelida rahvast sisse astuma. Et minu koda saaks täis.