Surnuaias, kuhu minu isa on maetud seisab üks Kristuse kuju. Ta on umbes kahe meetri kõrgune. Vundamendi peale on kirjutatud üks piiblisalm. Tulge minu juurde. Ei tema kujusega selles kutses ei ole agressiivsust. Ja ikkagi on keegi tal käed küljest löönud. Tänini on samuti, nagu oli Jeesuse surmapäeval. Rahvas hüüab siiani. Me ei taha, et see meie üle valitseks. Miks rahvas ei tahtnud? Miks on siiani nii, et kui ma ütlen, et olen kristlane, kuulema vahel kurje sõnu ja tunnen teatud eelarvamust, millega minusse suhtutakse? Tol ajal elasid inimesed ühes illusioonis. Nad mõtlesid, et kui nende kuningas tuleb, peab ta olema vahva ja tugev sõjakangelane ja peab okupandid Iisraelist välja ajama. Nad ootasid sõjajumalat. Jeesus seisis nende ees piinatud juba ja nõrk. Nende illusioon oli, et siis sõda, millega iga inimene puutub kokku oma sisemuses on füüsiliste relvadega väidetav. Kujutame korraks ette, kui Jeesus oleks sõjajumal olnud kui palju roomlasi ja teisi oleks surma saanud. Mis oleks juhtunud sõdurite peredega? Kuid see on samuti vale. Kaasaegne inimene usub, et ta on vaba. Et ta otsustab ise ja on oma elujuht. Loomulikult ei ole see täiesti vale. Aga meie elus sõltub nii palju faktoritest, mille üle meil mingit võimu ei ole. Martin Luther kirjutas, et on selge, et kui ma ei kuulu jumala riigile ma eksin, sest mina inimesena ei ole võimeline õiget teed ise leidma. Tegelikult minu tahtmine ei ole vaba, vaid otsib loomu poolest egoismist, seda, mis tundub mulle parimana kuid mis on vastuolus jumala ja teiste inimestega ning mis on vastu hoolas armastusega. Paljudele aegadel ja paljudes paikades elas kirik töö poolest selles patus, et tahtis eeskätt valitseda selle asemel, et teenida. Siiani on kirikuid ja kirikuinimesi, kes seda tahavad. Aga Kristus tuli, et meid päästa. See on üks teine riik ja üks teine valitsus, kus tema valitseb. See on armastus ja töö ja õigluse valitsus. Enda omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada jumala lasteks.