Nagu jaanuarikuul lubasime, on täna, veebruari esimesel pühapäeval jälle stuudios Hando Runnel, et jätkata oma vestluste sarja motiivi sünnist ja rännust eesti luules. Tavaliselt peetakse luuletust väga lihtsaks asjaks üldse kirjandusteost jutukest, mida väiksem vorm seda lihtsamaks peetakse. Ja kui siiski võtta väga palju luuletusi või jutte ette ja hakata neid süstematiseerinud ja siis selgub, et nad ei olegi väga lihtsad. Kui võrrelda loodusteaduse olukorraga, siis me teame, kui ammu juba on nii keerulised asjad nagu taimed või loomad. Liigitatud süsteem, teeme saadud, ühiste omaduste põhjal hierarhiasse pandud, nende sugulusvahekorrad määratud, aga luuletus jääb alati üksikuks, on juba vanasti püütud liigitada liigendada. Kui võtame mõned vanad antoloogiat, siis noh, seal on umbes sellised jaotused. Kodu, Isamaa võitlusarmastus, Lõbu ja pilge ja mänge, isegi karskus, aga see on niisugune jämedakoeline temaatiline liigitused, sellega ei suuda peaaegu midagi ära öelda, see meenutab minule sellist liigendust mida võib saekaatris kohata, kui saeveski omanik räägib puudest, ta võib rääkida nii. Ta on, palgid, on plangud, on lauad, on linnud, seal veel saepuru ja kõige lõpuks on halupuud. Aga kui üks asjatundja inimene alu puudelegi läheneb, siis ta ütleb, et mina tahaksin kuuske. Sest tal on hea praksumine, kui põleb, teine ütleb, ma tahaksin mändiast, männil on hea vaigu lõhn ja põleb nagu lont. Ja mõni tahab kaske, sest ka seal on kõige valusam tuli. Ja mõni tahab Lepasest leppa kõige magusam suits. See on individuaalne lähenemine, juba juba hingelisem lähenemine asjadele. Võtame nii lihtsa luuletuste liigi nagu koduluule vanas antoloogias oleks suur üldjaotus kodu, luule. Võtame sealt mõned tuttavad laulud ja siis näeme, kui erinevad hingeelulises mõttes võivad needki olla. Ma meenutaksin Andres renniti luuletust. Mu meelel, kuldne kodukotus, tal oli vist isegi täpsem, pealegi. Kallis kotusson. On öeldud kirjutatud Tarvastu keelemurdes. Siis me teame Juhan Liivi paljusid koduluuletusi. Me teame väga tuttavat Ernst Enno kojuigatsust. Ja teame Hendrik Adamsoni luuletust Mulgimaa. Kui Hendrik Adamson oli aasta vanune poisikene, siis kirjutas Andres rännid selle kuulsa luuletuse Kodukotus. Selle võiks isegi ette lugeda. See ilmus 1892 olevikus. Ja seda on lauluinimesed palju oma kodudes pidudel koorides laulnud. Meelel kuldne kodukotus, ma sagestine und veel, sest õndsa ese kallis katus mu varjas väikest latsekest mäest alla mööda kopliveere seal paljajalu paterdi siis ringi üle ridassaare kaitseb veokest täis lillesi. Nii piirikese Mäele lätsi, kos külalatse kiiksi veel koos Märt ja Maiu ainuotsi. Kaugelt juba hõiksile. Seal pidu pillerkaari, Teime ja lohun laia kivi peal võileiba, kama, käkus eine, mis ristiema jagas seal koos vahest Cavelikke saime, kui pajupill meil katik, lets ehk varba vastu kivi, Leime või karboni seest kate, väits. Nüüd kadunud igavest minnu ja armsa aia, ammugi Ladze nagu Essinud linnu kik ilma laanen laiali kalohk ja Saarse Anteisemas ja mäge muutma hoolsa käe ning Kopli, see on kasvanud kase. Kuid mälestus ei meelest läe. Koplise hom kasvanud kase, kuid mälestus ei meelest läe. See on tüüpiline igatsus luule ja noh siin on oluline moment, et kunagi on see kodu selline olnud, aga kui sinna tagasi minna, seda enam ei ole, siis ta võiks nimetatud kadunud kaduma motiiviks. Kui Juhan Liivi mõned ilusad kodu luuletused meenuvad, siis seal on valdav see tunne, et see kodu on parajasti olemas, seal elatakse, seal liigutakse, midagi ei ole kadunud. Realistlik, väga detailitruu luule ja iga inimene, kes on sellises kodus sellises külas Emaal korragi pikemalt viibinud, teab, et see luuletus on ka tema koduluuletus. Eriti intensiivne hinge eluliselt on. Ernst Enno kuulus kojuigatsus, nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga mu ümber, sala laulvad vaiksed leinad ja seal, kus teeni pikk ja tolmune viib sinimetsa poole, kaugele seal kasekõne loob kui pilvi teele, et kanda kojukutset, minu meele ja sala laulvad minu vaiksed leinad, et õitsvad kodus valged ristikheinad. Siin on tunde intensiivsus, umbes samasugune, nagu oli Reeniti kallis katuses kuid ka siin on tunda, et see kodu pole kadunud, vaid see kodu on olemas. Igatsus on suur ja miks sinna minna ei saa parajasti, see jääb luuletuse taguseks küsimuseks, see ei ole luuletuses põhiline. Aga põhiline on see kodu on olemas. Kui nüüd võtta Hendrik Adamsoni Mulgimaa, mille ta kirjutas umbes 1918 või või veidi varemgi, mis ilmus tema esimeses kogus see on kirjutatud sel ajal, kui Adamson oli Mustvee ääres õpetajaks olnud mitu aastat ta õpetas venekeelses koolis sinna suunati teda pärast Tartu õpetajate seminari lõpetamist ja see ümbrus talle ei, ei sobinud hinge eluliselt ja see koduigatsus oli sama intensiivne nagu selles Enno luuletuses, aga see oli veelgi omapärasem, sest kuidagi kodust kirjeldas, siis ta ei kirjutanud, kirjeldanud nii üldiselt nagu Ernst Enno oma luuletuses, vaid umbes sama detailirikkalt nagu Andres rennid. Aga et see on väga võimas igatsus, siis on see luuletus muutunud omamoodi hümniliseks, eriti tänu Simmi loodud viisile ja seda laulu on väga palju koorides lauldud. Ma loen selle Mulgimaa luuletuse siis ette, on maid maailma on tuhandeid ja trahvid mitmeid miljonit. Vici ainus Mulgimaa kuri, kui las olla ta, kui Pikasillast üle saa, suud anna mullal maa. Ainsal Mõtrige maei ta õhtu magame ja tõusu ammuku. Oh kunas masu jälle näe, oh kunas kodun tõusupäev ja õhtu paistab kuu. Heinad nutt kõrreke, kui kodust siia kaugele lind noka otsa tuus, ma ikes pääl tal otseldi Hüdsipilsaare kik, vii ta küljest ära juus. Selle koduigatsuse. Põhjaks on see tunne, et see kodu on olemas. Kaugelt vaadates on see kodu muutunud peaaegu pühapaigaks pühalikuks. Ja kui siin kasutatakse veel sõna Mulgimaa, siis annab omapärast müütilist varjundit juurde, sest kui geograafiliselt võtma hakata, siis keegi ei teagi, mis on see Mulgimaa, millised kihelkonnad täpselt sinna kuuluvad, sinna kuulub osa Valgamaast osa Viljandimaast ja kuna Viljandimaa ulatas Põltsamaani välja, siis mõni Põltsamaalt Lanegi võib võtta seda oma kodupaigana. Ühesõnaga, et see teatud määratlematus lähendab seda Mulgimaa mõistet Kungla mõistega mõistele näiteks Visnapuu 23. aastal kirjutaski ühes luuletuses niisugused read, tema on ju ka sünnilt mulk. Imelisem juttest, Mulgimaa, India ei Kungla ega Samoa. Aga kõige põnevam luule uurijale on avastus, et Se Henrik Visnapuu, Mulgimaa oma algses olekus oli väga lähedane renniti luuletusele kallis kodus. Ja selles pikas luuletuses, mis talle alguses alguses kirjutatud oli, oli väga palju selliseid detaile ja käike nagu oli Renitil. Ta jutustab Mulgimaast nii Tiidolmeimata enge pääl, kikiheinakõrrekeste on seal mu sõbrakastemann ja põllukivi Sammeldeti põlga kuuma silma Tei keele istmas pääl vihm filmist pilvist käed mul jahute Milt mure mõtist, lahutajad mõttes linnukesi tähel ei ole losse, ilusid maid, tuhandisi vakkamit muutma Mulgimaal hurtsikud õlest katuseid, mis aasta pikk Mil Sammeldatia harjan maltsa mõttes puul vakamaad, kid, põllukiir ja niit oma all Tiiravi viir koost, ese heinavõtt. Ja siiski ütleb tegelikult ma ei ta õhtul magama. Ühesõnaga, see lühendus on muutnud sellel luuletuse tüüpi. Ta on saanud ise hoopis teise tähenduse, ta on muutunud sellele ühenduse tõttu sümnilisemaks. Ja on saanud nagu uue tüübi alguseks ja võiks tuua näiteks Juhan Jaiki luuletust Võrumaa kohta, mis on juba otseselt selle Mulgimaa mõjudel sündinud luuletus, renniti, suuna jäljendajad on olnud rohkem. No kasvõi Georg Eduard Luiga vanas peas kirjutatud luuletus seal, kus rukkiväli lagendikul heljukse on väga tuntud laul ja selle laulu lõpuni jällegi. Et nenditakse, see ilus koht, see aeg on, on kadunud ja seda enam ei ole. Aga Mulgimaa on olemas ja sinna jõutakse. Ja kui ma ütlen, et ta on müütiline maa siis üks väga omapärane dominant, mis seda müüdilisust lisaboonus Pikasilla Pikasilla Pikasilla on, on see koht, kus Väike-Emajõgi küllalt lai jõgi suubub Võrtsjärve ja kõik, kes siit siitpoolt ida poolt läksid, Mulgimaale minema pidid tol ajal selle jõe ületame, ületame parvega, see on võrreldav praegu praamiga Saaremaale sõitmisega, kus inimene peab palju vaeva nägema, enne kui saab üle jõe. See ei ole jalutamine üle üle silla vaid see oli nagu nagu üle suure piiri jõudmine üle piiri pühitsetud maale saamine. Ja sellepärast on see väga tähendusrikas rida suud annaks mullal maa. See jõe ületamise motiiv on mütoloogias tuntud motiiv. Jõge ületades võib võib saada ka niisugusele majale, mida me nimetame allilmaks või teiseks ilmaks. Aga Mulgimaa luuletuses on see jõudmine pühendatud või pühitsetud müüdilisele kodumaale. Võib-olla 87. aasta tõi lisa sellele luuletüübile, sest teatavasti oli päevakorras ühe müütilise piirkonna elu küsimus. Seda piirkonda nimetatakse luuleliselt pandi vereks ja 87. aastal sündis Eestis väga palju luuletusi selle püha maa teemal ja aeg annab. Siis jõuavad need luuletused ka kirjandusteadlaste kätte ja siis on päris huvitav vaadata, mis need tegelikult tähendavad. Kui tahaks veel sellele Hendrik Adamsoni mulgimaale jõudmisele veel kaugemast kirjandusest paralleelmotiivi tuua, siis ma tooksin piibli raamatust selle koha, kus Iisraeli lapsed Egiptuse vangipõlvest tagasi jõuavad pühale tõotatud maale, ükskõik kust läbi läksid, kas läbi, läbi mere või läbi kõrbete, nad läksid tagasi pühale tõotatud maale, mis oli alati neil olemas olnud.