On jälle kevadtalvine pühapäeva õhtupoolik ja jälle juba kolmandat korda stuudios Hando Runnel, et rääkida luulehuviliste inimestega teemal motiivi sündia rändeesti luules ja tänase vestluse alapealkirjaks on kotkalend. Valguse eest väga inimlikust kogemusest me oleme kõik ju lennanud unes. Ja vahel on lendamine olnud nii tore. Ja niisugune stiivne, et kui me oleme märganud siis usume, et lendamine on võimalik. Ja kui kedagi toas ei ole vaatamas, siis teeme katseid, et tõepoolest ka ilmsi lendu tõusta ja mõnel on see peaaegu õnnestunud, kuid alati on keegi segaja vahele sattunud ja katkestanud selle peaaegu alanud lennukatse. Luuletajad peavad põhimõtteliselt alati lendama. Ma mäletan veel kirjanike kongressil oli Paul-Eerik see kes ütles, et luuletaja tead, põhi põhimõtteliselt tõusma kõrgemale sellest maast, sellest maapinnast, kus elame, kus on need igapäevased pisi askeldused ja nägema nii kõrgelt, et seda kõrgust võiks nimetada siis igaviku vaatepunktiks. Ja ma mäletan veel sedagi, et kui meie kassetipõlvkond kuuekümnendatel aastatel kirjandusse tuli siis oli moes moeautoriks prantslane, sändajaksetteri ja mõned kriitikud arvasid, et tema eriline kirjanduslik võime on tulnud sellest, et ta oli sõjalendur, ta lendas lennukiga ja nägi maad kõrgelt õhust linnulennu kõrguselt ja sellest tuleb tema üldistamise võime. Aga noh, see oli naiivne selles mõttes, et iga kunstnik, iga looja peab põhimõtteliselt suutma tõusta nii kõrgele, ta näeb üldisi asju ja suuremaid asju. On huvitav, kuidas see vaatepunkti tõus on eesti luules avaldunud on terve hulk autoreid, kes on oma vaatepunkti viinud. Nii puu otsa või või pilve peale. Näiteks Hendrik Adamsonile on tuntud motiivid, kus ta pööninguaknast vaatab alla, mis maa peal sünnib juba seal. Uus perspektiiv, kes mäletab lapsepõlvest puu otsa ronimist, teab, et kolm-neli meetrit maapinnast kõrgemale tõusu annab juba uue ilmavaate uue vaatepunkti. Ta on võitnud vaatepunkti vabaduse ja on tuntud luuletus Gustav Suitsu hult on Anna haavalt mis viivad inimese kõrgemale positsioonile. Ja Gustav Suitsu noorepõlve. Luuletus on kallis, iga hingetõmbus viib inimese alpi mägedesse. Selle luuletusi on ta kirjutanud Liivivust lugedes. Seal ta räägib Hanni Paalidest, alpi mägedest. Ja see minek kõrgustesse ei ole lendamine, vaid vaevaline teekond. Aga teekonna siht on ikka tõusta kõrgele. Kui ma nimetasin Adamsoni ana haavad, siis neil on sellised pealkirjad anahaaval. Juba 1897 on pealkiri Koit istus taeva ääre pääl, seal homoristlik luuletus Hendrik Adamsonile 1934 on ilus siin ilma veere pääl. Niisugune pealkiri. Ja see on niukene, ülev, ilus nägemus. Ja on veel selliseid vaatepunkte mis viivad lähedale tegelikule lendamisele. Me teame, et Villem Grünthal-Ridalaast saadik on paljud luuletajad kirjeldanud nii kuninglikke ja pidulikke linde nagu on luiged, kes mere ääres on juhtunud käima või elama ja neid pidulikke kuninglike linde näinud. See saab aru sellest elamuse vägevusest ja pidulikkusest. Aga kunagi ei ole naljalt luuletaja ennast samastanud lendava Luigega. See on nagu liiga liiga pühalik või pidulik võimalus. Ta jälgib maa pealt lahkuvat üle lendavat luike ja tunneb ennast maisena ja see elamus on mahajääja ja paigalseis ja võimalus. Lendu on mindud pigem muinasjutulise hobuse seljas. Ja see on naisluuletajate saavutus. Meenub Marie Under ja Kersti Merilaas. Mõlemal on sellised luuletused, ühelon, sõit hommikusse, son under, meri, Laanelon, öine ratsanik. Ja need on pool fantastilised lennud, tuiskamised maa kohal. Ja näiteks Undoril on niisugune salm. Oo, kihuta kihuta, kihuta, mis taga on? Ma tean, mu silmad on lahti, kui väravad, mis ees on nägema, pean. Umbes samalaadne on Kersti Merilaanekihutamine. Üle ülemaade üles Teppide tagasi muistesse aega ja need kihutamised on veidi käradikad. Noh, niisugune sõja sõjameeste sõitu meenutavad lendamised ja tuiskamised Underi ja merilaane. Luuletused meenutavad mulle, kui ma neid loen, minu lapsepõlves kogetud, see oli sõjaaeg. Ja ma kuulen nendes luuletustes seda vihinat, seda mürinat, mida, mis on mulle meelde jäänud nendest lennukite öistest lendamistest mis olid kunagi Kuulsa märtsipommitamise ajal, lennukid lendasid siis üle üle meie Järvamaa, kus ma elasin. Ja tee peale pudenes veel üksikuid pomme. Vaat neis luuletustes on kõik see mürin ja sõjakära sees, aga üks hoopis eriline võimalus, mida inimene on ka igatsenud, on tõusta hääletult kõrgele, nagu tõuseb kotkas, nagu me oleme kuulnud võib-olla inkade laulus. Kui kuidas lendab kondor kõrgete andide kohal. See on uhke hõljumine üksinduses üksilduses vaikuse riigis, kus vaadatakse alla maa peale. Ja selle lennuga on eesti luules saanud hakkama jällegi naisluuletajad, et mehed on ainult mägedele roninud. Kes Alpidele, kes ainult munamäe otsa, aga naised on tõusnud uhkesse kõrgusesse. On huvitav. 44.-st aastast üks ajalehte jäänud luuletus autor on aavia Raudoja kes hõljub Eestimaa kohal mõttes koos koos lendava olendiga ja vaatab sõjas kannatanud maad. Ta loetleb paljusid Eesti kohti, kus on läbi aegade võitlusi peetud. See luuletus on sangari haudadel. Aevalt võidupäeva koit koidik hahkub ingel tasakesi taevast, lahkub sangarite haudu õnnistada tahab maal, mis ainus võitlusrada üle assa malla vere haua lehvib hingel valudes ja kaua. Seal, kus Paala väliudus valge katab kahvatades oma palge, liugleb üle Otepää Mahtra värin ümber suu, nii rõõmu ahtra lendab Aidu paju Tartu kaudu. Igal pool näeb langenute haudu. Ja niimoodi veel edasi. See luuletus ei ole tõusnud meie antoloogia luuletuste tasemele, aga see motiiv on paljude luuletajate luules leidnud edasiarendamist. See kotkalend oma maa kohal. Vaikne mõtisklus ja nägemine kotkapilguga alla kus nii ruum kui aeg, ajalugu. Kõik on korraga nähtav ja võib-olla selle motiivi kasutajatest kõige täiuslikuma sõnastuseni. Kõige võimsama nägemuse Nisalt kotka lennukõrguselt on jõudnud Betti Alver. See luuletus, mida ma tinglikult nimetan kotka lennu luuletuseks, on tuulelapsed. Must käib akna taga, kes mulluga lagedel käis. Ta uitab siin alati, aga tuule lapsime, tuba on täis. Täna pilluvad pilvepalli nad mu sängi ka puiesteelt. Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt. Las ta räägib, ta sõnad on rängad. Juba mõistan mõndagi neist, kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb Koljateist. Ikka kutsub ta kuhugi kaasa, kuid lukus on pööruse uks. Mu toit on voodias toolil, ma jäängi vist jalutuks. Aga teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe. Laugelt lennake tuulelapsed üle Laiuse mäe lennake riid Malia rupsil rukkimerel ja metsadel Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerko Kell lennake Võrus rändas Karksis lennul, vaadake üle v. Kuidas terendab sinine puri, tehke tiir ümber piibeedee. Tehke kaar üle Albu valla üle Kaarli, Muuga ning au üle aegade assa malla üle kääpa ja künnivao lennake läbi kõik mandrid. Las maha jääb leplik legend. Lennake möödaga menust kannul nihilia Nemo kaksikvend, lennake üle mere, kannul Huurijad, kahtlus ja taud, kuni leiate kivise rünka. Kivi, rünkalon, kivine laud. Kivilaual on kivina raamat, kivi raamatu nimetus kumab kaugele komeral kaanel. Giganti puus. Ikka saavad end raamatupärijaks Tarantel ja draakonsalamander ja skorpion. Homonkulus, horror ja terror. Nende lahingunimi on leegion. Ikoveerivad raamatut vaevad ikka riivavad raamatut, verised vood. Ikka raiuvad sinna kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood. Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, kui mina ei saa. Seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk Estonia. Umbes oma kõrgele ja niisama pidulikule positsioonile on vaatepunktile on jõudnud siiski tõusta väga ammu ka üks mees, see on Kreutzwald. Juba 1875 kirjutas ta oma rahunorme lilledes. Nõnda. Ta tõuseb taevasele positsioonile ja vaatab samuti alla. Loomistöö ei sünni ühel korral, esiteks on väike ümarik siis vast tõuseb hele koidupuna. Viimaks kõrge valgus, kuninglik leekel paistab kõrge elu, päike, uhkest tuleb kaunis võidumees. Templit, keda udu ehitanud Langvad aher varreteks tema ees. Viimaks isa, saab su riik meil paistma, sinu armei võimelt kaduda. Jeesu tõsi, hakkab valgustama rahvas tema hiilgel elama. Siis ma tahan sinu kõrgest taevast ingliriidest maha vaadata. Tahan rõõmsalt silmad alla lasta, kus mu väga kallis isamaa, teie puhtad seal, kes uhkes rahus kadunud elusõda vaatad. Elage siin hea ja kauni pärast, surge üks kord ingli Hannele.